Ühiskond
Lauri Vahtre

Täiskäigul laupkokkupõrke poole

12/01/2021
Jaga

 

Vaidlus referendumi üle ei ole enam ammugi vaidlus referendumi üle, vaid vaidlus samasooliste abielu üle. Üks pool soovib seda välistada ja teine pool seadusse kirjutada. Ja referendum, juhul kui küsimusele selle praegusel kujul vastatakse jaatavalt, tekitaks sellele teele korraliku tõkke. Tõsi, mõne aja möödudes võib korraldada uue referendumi, kuid lootus nn sooneutraalne abielu kohe 2023. aasta valimiste järel seadusse kirjutada oleks siis kadunud.

Referendumi vastased kinnitavad, et tegeldakse kõrvalise küsimusega, mis kedagi ei huvita, kuid nende endi kirglik vastupunnimine teeb selle väite tühjaks. Küsimus on vägagi huvipakkuv, ja seda mitte selles mõttes, et huvi tuntaks kellegi voodielu vastu, vaid seetõttu, et vaidluse all on üsnagi põhimõtteline kultuuriline ja kõlbeline valik. Üks pool väidab, et sooneutraalne abielu tähendab abieluinstitutsiooni mõtte jalge alla tallamist ja kultuuri alustalade kõigutamist ning toob paratamatult kaasa lastega kauplemise, teine pool aga kinnitab, et vaid sooneutraalsus toob meid ära pimedast keskajast ja (taas)liidab demokraatlike rahvaste perega. Mõnikord lipsab selle leeri esindajail (nt Andrus Ansipil) suust ka ülestunnistus, et küsimus küsimuseks, aga EKRE ei tohi oma tahtmist saada. Nii et paljude jaoks on võitlus referendumiga ka lihtsalt sõda EKREga.

Lühikese ajaga on vastuseis eskaleerunud hüsteeria piirimaile ja kui hüsteeria võib juba perekonnaski kaasa tuua väga ränki tagajärgi, siis ammugi juhul, kui hüsteeria tabab kutsutud ja seatud rahvaesindajaid. Viimati võis seda näha Reformierakonna kolme liikme rumala ja mõtlematu parandusettepaneku näol, mille mainekahju Eestile on umbes sama suur kui Helmete vastutustundetu lahmimine raadios. Kõnealuse parandusettepaneku iroonilist tagamõtet võib mõista, kuid poliitikud peaksid teadma, et on teemasid, mille üle ei sobi isegi nalja heita.

Põhiseaduskomisjonis viimastel päevadel toimunud juntimine (mitte jantimine, nagu ekslikult arvab Aktuaalne Kaamera) on seetõttu muutunud lausa ohtlikuks. Üks asi on mainekahju, seda eeskätt oma rahva silmis. Oma arust peent parlamentaarset satiiri harrastavate osapoolte arvates jälgib rahvas nende tegemisi põnevusega, kuid tegelikult valitseb põlastus, mis ei tunne huvi, kes on siin õige, kes vale. Üks lollimängimine puha. Päris nii see muidugi ei ole, aga niimoodi kukub välja. Ja see sünnitab tumedaid jõude, mis ühel päeval häälekalt nõudma hakkavad, et „lööge see kuradima kamp sealt laiali“. Mis oleks, ma oletan, kõige magusam muusika meie riigile pahasoovijate kõrvadele.

Kuid asjad pole ka nii lihtsad, et targem annab järele. Komisjoni esimees Poolamets ei saa öelda, et „hea küll, me näeme, et te ei vannu alla, jätame selle referendumi siis pealegi ära“. Kui nii läheks, teeks see kahtlemata kellelegi rõõmu ja kellelegi pahameelt, aga ühtlasi looks väga halva pretsedendi: tõestaks, et Eesti parlamendis võib vähemus enamusele oma tahtmise peale suruda. Mis omakorda tekitaks küsimuse, mis mõtet on üldse valimistel. Obstruktsioon ehk juntimine on äärmuslik, aga legaalne võte mistahes parlamendi töö takistamiseks – kuid mitte selle seiskamiseks.

Selline pretsedent oleks ühtlasi innustuseks mõnele Eesti riigi vaenlasele, kes on eksikombel riigikokku sattunud. Näiteks läheb rahvasaadik kõnepulti ja muudkui kõneleb, ületades ajalimiiti. Istungi juhataja kutsub teda korrale, ta ei hooli. Mikrofon lülitatakse välja, kuid tema kõvendab häält ja jätkab. Istungi juhataja kutsub turvatöötajad. Kuid oraatoril on saalis mõttekaaslasi, need astuvad vahele. Puhkeb kähmlus. Lõpuks tiritakse väsimatu kõneleja saalist minema, kuid ta jõuab korduvalt telekaameratesse karjuda, et Eestis on võimul natsid. Need kaadrid levivad kulutulena ja Eestile „sõbralike“ agentuuride abiga üle maailma. Plaksumaisi kõrvale täiesti arvestatav meelelahutus.

Midagi sellist suutsid väiksemas mastaabis äsja korraldada opositsioonisaadikud. Aktuaalne Kaamera teatas kolm korda, et nende mikrofonid lülitati välja, kuid mitte seda, mis põhjusel. Kuid oleks pidanud, sest on üüratu vahe, kas sõna võetakse ära meelevaldselt või selle eest, et kõneleja rikub koosoleku korda.

Ainus viis parlamentaarse demokraatia mainet päästa oleks mingisugunegi kokkulepe. Meenutagem, et 1991. aastal sundis surmaoht isegi Ülemnõukogu ja Eesti Komitee kokkuleppele ning kui osapooltele koidaks, et nad on viimas Eestit varsti samasugusesse ohtu kui tollal, siis võib-olla tuleb mõistus pähe. Teisalt tundub see liiga ilus, et tõsi olla. Pealegi – kus on kompromissi koht? Referendumit ei saa korraldada „natukene“. Ainus võimalus oleks arutleda küsimuse sõnastuse üle või siis kokku panna mingisugune pakett, mis reguleeriks nii abielu kui kooselu. Lühidalt – asjast tuleks rääkida sisuliselt. Kuid see on võimatu, sest põhiseaduskomisjonis käib tants ja tagaajamine. Ometi on just komisjon see koht, kus võiks ja tuleks rääkida asjast.

Samal ajal süveneb tendents mõelda peaaju asemel seljaajuga, st reflekside abil ja sildistavalt, ning see ei iseloomusta üksnes poliitikuid, vaid ka ajakirjandust ja poliitikahuvilisi laiemalt. Alles hiljaaegu sain ühelt täiesti arukalt inimeselt peapesu, miks ma keeldun üht Putini egiidi all tegutsevat arhailise õppekavaga tütarlastekooli fašistlikuks pidamast. Selline hoiak osutab afekteeritusele, maailma jagunemisele pimeduse- ja valguseriigiks ilma ühegi neutraalse toonita. Olemegi sama kaugel kui hallil nõukogude ajal, kui isegi ladina tähestik oli mõne arvates „fašistlik“. Nüüd on seda siis õppeasutus, kus tüdrukutest kasvatatakse 19. sajandi naisi, aga mitte 21. sajandi mehi. Mis veel on fašistlik? Rahvusriik? Mehe ja naise abielu?

Kuidas me niikaugele jõudsime? See on oluline küsimus, sest kui me nüüd ei oska tagasikäiku anda, siis ei saa me lõpuks enam ühtki seadust vastu võetud ega ühtki otsust tehtud. Ka maailma kõige arukama ettepaneku põhjalaskmiseks piisab, kui selle pooldajate hulgas on keegi, kes liigitub – ükskõik kumma poole silmis – pimeduseriigi teenriks.

Nii et kes teab, võib-olla oleks „targem annab järele“ praegusel hetkel siiski see ainus lahendus, mis veel kuskile kõlbab. Või siis mitte.

 

Ilmunud Postimehes 12. jaanuaril 2021

 

 

 

Sarnased postitused

Bilbo Bagginsi sõrmus

21/05/2020

Esindusliku esinejaskonnaga saade „Suud puhtaks“ (19. mail ETVs) oli pühendatud küsimusele, kas Eesti ajakirjandus on kallutatud. Lõpuks ometi. Probleem on vana, selle juured sügaval.

Mõni filosoof võib ju kinnitada, et kõik meie teadmised ja mõisted on kokkulepped, kuid nn tavainimene jääb praktikas ikka vahet tegema sisu ja koorukese, olemuse ja nimetuse, mõiste ja termini vahel. Igaüks teab, et asjad mitte ainult ei näi kuidagi olevat, vaid meist sõltumatult ka miskitmoodi on. Ja et meie ülesanne on püüelda võimalikult adekvaatse teadmise poole, millised nad siis ikkagi on. Kusjuures sellist „lihtsameelset“ loogikat tarvitab pisimagi igapäevatoimingu juures ka kõige veendunum udufilosoof, uurides näiteks oakonservi etiketti ja hiljem neid ube maitstes. Või maitsmata jättes.

Me vajame teadmisi. Kõike ei pea ise kogema, palju saab ja tuleb õppida teistelt. Kuid selle juures on oluline, et õpetus ei kasvaks üle mingi laest võetud idee propagandaks. Kõige halvem, kui see idee hakkab ennast teaduseks pidama nagu „teaduslik“ kommunism, mida minu põlvkond veel hästi mäletab. Teadlase asi on kõigepealt näha probleemi ja sellele vastust otsida; elujuhiste jagamisega on aus teadlane märksa ettevaatlikum kui teaduslikud kommunistid või tänapäevased sõjakad soo-uurijad. (Mitte segi ajada soid uurivate bio- ja geoloogidega.) Uurimistulemused on üks asi, neist võrsuvad järeldused teine.

See on triviaalsus ja peaks rakenduma ka ajakirjanduses. Ühel pool seisku fakt – niipalju kui me sellest teame – ja teisel pool arvamus, hoiak, veendumus, taotlus. Mitte et uudisteveerud peaks täiesti arvamusevabad olema, aga ajakirjaniku hoiak võiks olla nagu terake soola supis või võikord leivakäärul, mitte aga kogu supp või kogu leib. Mõnd suurt Eesti ajalehte lugedes paraku just selline tunne tekibki: ainult sool, suppi enam polegi. Selles mõttes on maakonna- ja vallalehed sageli professionaalsemad, seal suhtutakse inimestesse ja teemadesse asjalikumalt, lugupidavamalt. Et mitte öelda – seal ülbitsetakse vähem, kui üldse.

Priit Pullerits ja Ivan Makarov on ammu märkinud, et tervikuna on Eesti meedia vasakule kaldu. Asi, mida juba aastakümneid näeb ja teab iga erapooletu vaatleja. Võiks isegi öelda, et mõnel juhul lausa õel, sildistav, eelarvamuslik. Kuid eelarvamuslikkus ei ole seesama, mis kriitiline hoiak valitsejate suhtes, mille tarvilikkus mainiti ka telesaates. Eelarvamusest pimestatu ei saa teha konstruktiivset kriitikat. Ometi tõusis pahameeletorm, mis tõi meelde vanasõna „eks see koer kiunu, kelle pihta kaigas läks“. Kuid öelduga jäid põhiliselt nõusse isegi Rein Lang ja Väino Koorberg. Jah, ongi kaldu. Uudis on kadumas, seda asendab mingi ebamäärane žanr, mille ühendavaks jooneks on enam või vähem varjatud vasakpoolne (või pseudoliberaalne) ajupesu.

Kusjuures ajupesu saab olla kavalamgi – esitades uudiseid küll neutraalselt, kuid uudiseid endid erapoolikult valides. On päris suur vahe, millest üldse kirjutada ja mida suureks puhuda, mida aga maha vaikida. See tõbi vaevab peavoolumeediat nii Eestis kui kogu läänemaailmas võib-olla veel raskemaltki kui otsene vasakpoolitsemine. Mõnest tegelasest satuvad lehte üksnes sellised fotod, kus ta näeb välja veidi kohtlane, ehkki seda tegelikult juhtub kõigiga. „Poliitiliselt ebakorrektseid“ uudiseid me aga ei kuule, näiteks neid, mis puudutavad sisserändajate kuritegevust või mõnd episoodi, kus konservatiivid on esinenud kiiduväärselt. Nüüd on sotsiaalmeedia ja alternatiivsed uudisteportaalid seda vaikimise vandenõu murendama hakanud, ja ootuspäraselt reageerib peavoolumeedia sellele väga valuliselt. Muidugi on alternatiivmeedial omad hädad (libauudised, kontrollimata info), kuid põlastamise asemel võiks peavool mõista, et alternatiivmeedia kogub jõudu senikaua, kuni mahavaikitud teemadest ei hakka kõnelema peavoolumeedia ise. Kohatu on alternatiivkanaleid süüdistada väitega „teie ju teistsugust infot ei avalda“, kui Objektiiv jt on sündinud just seetõttu, et nimetatud viga põeb peavool ise. Seda märkis saates ka Tiit Hennoste.

Miks ajupesu on just vasakpoolne, on omaette teema. Sellel on pikad-laiad, sajandite taha ulatuvad põhjused, mis muuseas on kujundanud ka eksiarvamuse, nagu peakski valitsuskriitiline ja lihtrahva murede suhtes empaatiline inimene olema vasakpoolne. Tegelikult ei pea, aga see selleks. Keegi ei tohi keelata ajakirjanikul vasakpoolne olemast, kuid oma arvamust uudise või teadusliku fakti pähe lugejale kaela määrida ei tohi ta sellegipoolest. Miks seda nii sageli juhtub – tuleb lausa uksest ja aknast – , sellel on omad põhjused, millest peamine on see, et meie ajakirjandus on viimased kolmkümmend aastat elanud kriitikavabaduse paradiisis.

Kriitikavabadus on umbes sama hea kui Bilbo Bagginsi nähtamatuks tegev võimusõrmus. Esialgu tore ja tõhus, kuid hakkab oma kandjat pikapeale hävitama. Juhtisin sellele tähelepanu juba 1990ndail, mille eest ajakirjanikud mind tänasid sellega, et esitasid mu Aasta Pressivaenlase tiitlile, mis mul kuuldavasti väga napilt võitmata jäi.

Tagajärjed on täna näha. Toimetuse uksest astub sisse enesekindel noor inimene, istub arvuti taha ja ongi ajakirjanik, vaba sõna rüütel. Midagi enamat kui ükskõik milline poliitik või ärimees, keda tuleb kohelda valetava kurjategijana, olla ründav ja pahatahtlik – nähtamatuks tegev sõrmus garanteerib kaitstuse iga vastulause eest. Selline ajakirjandus muudab poliitika järjest küünilisemaks, küüniline poliitika ajakirjanduse järjest agressiivsemaks. Nõiaring.

Õnneks pole kõik kadunud. Kõigepealt leidub praegugi terve hulk ajakirjanikke, kes Bilbo Bagginsi sõrmust küll omades seda tegelikult ei kasuta ja on jäänud inimeseks, nii nagu Juhan Peegel nõudis. Teiseks on ajakirjanduse kallutatusest ja muudest hädadest, kaasa arvatud inimlikest, hakatud vähemalt rääkima. Veel kümmekond aastat tagasi ei olnud see võimalik. Nüüd võib tulevikku vaadata vähemalt lootusrikkalt – ehk leiab ajakirjandus võimaluse, kuidas ennastki avada kriitikale. Peaasi, kui ajakirjanduses paratamatult puhkev kodusõda haljaid eluvõrseid ära ei hävitaks.

Ilmunud Postimehes 21. mail 2020

Vabadus, see vabadus

21/07/2020

Pole kallimat ja ilusamat asja kui vabadus. Selle mõistmiseks ei pea olema ilmtingimata Sandor Petöfi austaja, seda mõistab iga südamega inimene, eriti hästi veel see, kes on kogenud, mida tähendab olla vabaduseta. Ning kes on tundnud vangist vabanemise joovastust. Balti ketis seistes me skandeerisime: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Ja vabaduse me justnagu saime. Nüüd aga teevad ennast rahvuse eliidiks kuulutanud valeprohvetid kõik, et me skandeeriksime: „Vabandust! Vabandust! Vabandust!“ Nad näitavad aktiivselt eeskuju ja nõuavad, et nendega ühinetaks. Me olevat kõik väga süüdi.

Kuidas me kõigest kolmekümne aastaga niikaugele oleme jõudnud? Balti ketis nõudsime vabadust, aga me nõudsime sellega taga eeskätt oma rahvust, iseolemise õigust. Need kaks langesid kokku, üks polnud mõeldav teiseta. Balti ketis ei seistud soovahetusoperatsioonide riikliku rahastamise nimel, vaid selle nimel, et eesti lapsed eesti keeles rääkimise eest enam peksa ei saaks. Kui veidi lihtsustada. Aga umbes nii see oli, eesti rahva lükkas käima ikkagi reaalne oht Eestis vähemusse jääda, ja kui me tollal julgesime oma rahva eest välja astuda, siis peab meil olema julgust seda mäletada ja toimunud asju õigete nimedega nimetada, ka tagantjärele. Poliitkorrektsust põrgusse saates.

Kui olime oma rahvusliku vabaduse kõigi üllatuseks taastanud ja laia maailma läksime, selgus paraku, et oleme oma paleuste ja põhimõtetega pisut vanamoodsad. Et mitte öelda vuih. Meid taluti, aga seljataga kirtsutati nina. Natsionalistid. Kindlasti kibelevad nõrgemaid rõhuma. Sestap saatis Lääne poliitiline establishment, keda ei olnud meie rahvuse tapmine pool sajandit põrmugi häirinud, viivitamatult siia oma missioonid ja emissarid, kes pidid tagama, et me oma natsionalismis kellelegi liiga ei teeks.

Kiirelt kasvas ka Eestis peale põlvkond, kes teadis, mis Läänele meeldib ja kähku ära õppis, kuidas rahvustundeid üleoleva muige saatel või ka ilma selleta põlastada. Põlastuse vundamendi moodustab peen ja mitmeharuline teooria, mille tüveks on marksistlik tees, et rahvused on kellegi huvides 19. sajandil sihipäraselt konstrueeritud nähtused. Nende aeg olevat ümber ja nii nagu progressiivne inimkond peab vabanema kapitalismi ahelatest, nii peab ta vabanema ka rahvuse ahelatest. Selle tüve ümber püüdleb päikest nüüd juba tuhat õit, üks ilusam kui teine, pakkudes tööd ja kuulsust tuhandetele akadeemilistele petistele.

Kõik see on kestnud juba aastaid ja asi, mille eest vabandada tuleks, on ikka olnud rahvus. Marksismi ja antirahvuslusega koketeeriv meedia on rahvustundeid kord varjatumalt, kord avalikumalt, kuid järjekindlalt halvustanud, eesmärgiga ausameelseid patrioote iga hinna eest solvata, pilgata, alavääristada ja natsismisildiga õnnistada. Mis sünnib? Miks on see epideemilised mõõtmed võtnud? Miks toob Eesti Rahvusringhääling oma arvamusküljele Mikk Pärnitsa taoliste fantaasiaid? Viimatise juhtumi järel väideti, et tegu oli tööõnnetusega ja artikli pani üles praktikant, aga siis tekib küsimus, kust tulevad sellised praktikandid. Abikoolist? Või siiski mõnest ülikoolist? Kes on need õppejõud, kes selliseid praktikante koolitavad?

Ent kuna rahvustunnete halvustamine käis kõik see aeg justkui vabaduse nimel, tekkis ohtlik illusioon, et vabaduse endaga on meil asjad siiski hästi ja aina paremaks lähevad. Et on vaid tekkinud ootamatu vastuolu vabaduse ja rahvuse vahel. Pisut ajalugu tundev pseudoliberaal võis siinkohal isegi ironiseerida: mis siin ootamatut on? – juba Kingissepp teadis, et mis ühele iseseisvus, see teisele ike. Ja et Vabadussõda, mis pidi justkui tooma vabaduse, tõi hoopis ahelad. Selline ironiseerimine laulaks aga nii ilmselt üht nooti stalinismi, küüditamiste, hävituspataljonide ja Rein Ristlaane kahe emakeele poliitikaga, et sedasorti leksika jäetakse kõrvale. Selle asemel heidetakse teravmeelset nalja rahvusliku rividrilli, kohustusliku kamasöömise ja emaduse kaelamäärimise üle, mida kurjuse jõud kuskil organiseerivat. Ja kui ei organiseeri, siis kindlasti tahavad organiseerida. Mille eest neid peab tabama progressiivsete inimeste (st antirahvuslaste) õiglane viha.

 

MITTE AINULT RAHVUS

Paraku ei piirdu progressiivsete inimeste viha rahvusega. Rahvuse juurest jõuti nii Läänes üldiselt kui ka Eestis kiiresti muude nähtusteni, mis pidavat inimest ahistama ja tema vaba eneseteostust takistama. Näiteks sugu. Jutt ei käi enam sellest, et miks ei võiks naine olla kooliõpetaja (mille üle vaieldi 19. sajandil) või kirikuõpetaja (mille üle vaieldi 20. sajandil), vaid sellest, et miks peab naine üldse olema naine. Karjuv ahistamine! Selle küsimuse kiiluvees on välja arenenud terve omaette tööstusharu, mis oskab ühekorraga väita, et sugusid pole olemas ja et sugu saab muuta. Nn gender studies sildi all on kokku kirjutatud terve ookean lollusi.

Sama piirav kui sugu, on loomulikult ka rass. Jälle loogiline hookuspookus: rasse pole olemas, aga black lives matter. Tegelikult on piirav ja ahistav üldse kõik, mida on seni peetud looduse (bioloogia) poolt determineerituks. Miks peab inimene sündima naisest? Miks peab inimene sündima üldse teisest inimesest? Miks peab inimene surema? Karjuv ebaõiglus. Miks sõltub inimese eksistents hapnikust, süsinikust ja vesinikust? Miks me ei võiks töötada näiteks räni baasil? Või veel parem – üldse mitte millegi baasil?

Bioloogia seljataga ootab oma järge füüsika. Füüsikaseadused on kahtlemata ahistavad. Gravitatsioonijõud hoiab meid Maa küljes kinni ja selle vastu on inimkond kaua võidelnud, kusjuures kohati isegi edukalt (kui mõelda lennumasinaile). Nüüd oleks aeg see iganenud piirang aga lõplikult kaotada. Mis meetodil, eks seda näeb. Aga hakatuseks tuleks hakata häbistama, seejärel vangistama ja lõpuks hukkama neid, kes väidavad, et gravitatsioonijõud on alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus ning selle vastu ei saa midagi parata.

 

IKKAGI VABADUS

Viin jälle asjad absurdi? Nii on minu kohta korduvalt väidetud. Aga, vabandust, sel viisil juba koheldakse neid, kes väidavad, et oma eripäraste omadustega on olemas rassid ja sood. Prognoosida selle mõistusevastase türannia süvenemist ei ole põrmugi kohatu. Sest sinnapoole ju asi kisub. Kui kõigi maade proletaarlasi tuli ühinema kutsuda, siis kõigi maade idioodid ühinevad kutsumatagi. Võib-olla meil tuleb ühel hetkel mõistus pähe, võib-olla antakse hullusele ühel ilusal päeval tagasikäik nagu anti 18. sajandil nõidade põletamisele, kuid … kunas? Kui palju mõtlevaid päid on selleks ajaks maha võetud?

Või öelgem veelgi otsesemalt: kui palju vabadust on selleks ajaks hävitatud. Sest

see, mis algas vabaduse kaitsmisena rahvusluse eest, on asunud hävitama vabadust ennast.

Meil on varsti aeg asuda uude Balti ketti ja taas karjuda: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Vabadust nimetada hunti hundiks, lonti londiks ja kanakarja kambakat kanakarja kambakaks. Vabadust otsustada, keda me oma koju lubame ja keda ei luba. Vabadust rääkida anekdooti eestlasest, venelasest ja juudist või mehest ja naisest. Õigust välja visata tädike, kes tuleb koolieelikutele nokulaule õpetama, ja noori hingi püüdev „transspetsialist“. Vabadust välja öelda, et mulle ei meeldi see, teine ja kolmas asi, näiteks rõveduste kunsti pähe kaelamäärimine avalikus ruumis. Või see, et minu linnaossa ehitataks mošee. Kas ma võin öelda, et see mulle ei meeldi? Kas ma võin nõuda ja tahta, et kui see ei meeldi minu linnaosa elanike valdavale enamusele, siis teda ei ehitatagi?

Kas olete tähele pannud, et neid vabadusi meil enam pole? Need on meilt vaikselt varastatud ja meie oleme sellel vaikides sündida lasknud. Hea küll, mitte päris vaikides, aga vastuporisemine on kostnud ikka kuskilt kõrvalkoridoridest, mitte avaratest hästisisustatud kabinettidest, kus lumehelbekesed üksteisele aukirju, medaleid ja meie ühist raha jagavad.

Vabaduse kiirenev kadumine on ära ehmatanud isegi teatud osa vanema põlve liberaalidest. Aga kes tegi? Ise tegi. Nii et pühkigu oma krokodillipisarad ära ja tundku lämbumisest rõõmu. Ees terendab hirmuühiskond. Me anname oma vabadust käest iga päev ja iga tund, nii lihtne see ongi. Pettes ennast naiivse lootusega, et see järeleandmine oli viimane. Ärge mitte lootkegi, ei ole. Te ei suuda ettegi kujutada, mida meilt kõike nõutakse, enne kui see hullus läbi saab. Parem siis juba kohe maoli maha visata ja kõige ning kõigi eest vabandust paluda. Kuigi tegelikult pole sellelgi mõtet, sest süüdi oleme ikka. Milline karistus meid tabab, seda otsustab mõni järjekordne hüsteeriline krõhva, kes teab, mis meile hea on. Ups. Vabandust.

 

Ilmunud teise pealkirja all Postimehes 21. juulil 2020