Godot’d me enam ei oota, eks ootame siis lehma. (Kommentaariks 2020. aastal lahvatanud kunstikriitilisele diskussioonile “Kus on lehm?”)
Kõik mis liigub, pole veel rassism.
Inimlik lollus on otsatu nagu universum, selle haaret ja elujõudu ei maksa alahinnata.
Maailm on tõesti muutunud – liberaalid on hulluks läinud.
Küsida ei tule mitte „kas sa usud või tead?“ – sest kõik me enamasti usume, mitte ei tea – , vaid „keda sina usud?“
Ärge pange tähele vagajuttu, et lapsed tulevad armastusest, sest – avaldan saladuse – lapsed tulevad tegelikult seemne- ja munaraku ühinemisest, ja armastust on vaja kõige rohkem siis, kui nad juba tulnud on.
Kui keegi sulle pidevalt kinnitab, et temagi on inimene – asi, milles sa iial kahelnud pole – , siis saabub paratamatult päev, mil sa tigedalt pahvatad: “Kits oled, mitte inimene!”
On tarvis vaid säilitada kaine mõistus ja nimetada lollusi julgelt lollusteks. Seda võiks võtta koguni moraalse kohusena.
Minevik on täis kohutavaid, õõvastavaid saladusi. “Nad” jälgivad meid, nad juhivad meid, nad loevad meie samme ja suutäisi. Nad on seda teinud aastatuhandeid. Nende baas asub Kuu tagaküljel, Kuu tagakülg aga asub sügaval Manasarovari järve põhjas.
Kristus tuli tagauksest ja Antikristus tuleb samuti tagauksest.
Kui kõigi maade proletaarlasi tuli ühinema kutsuda, siis kõigi maade idioodid ühinevad kutsumatagi.
Esiteks on kõige olulisem, et Venemaa meid alla ei neelaks. Kõik, mis on tehtud selle ohu vähendamiseks, on hästi tehtud. Teiseks on kõige olulisem, et meie iive tõuseks taastetasemele. Ilma vähemalt kahe lapseta naise kohta pole keele, kultuuri või kaitsevõime arendamisel pikas plaanis mingit mõtet. Parem juba kohe laiali minna. Kolmandaks on kõige olulisem, et läänes laialdaselt levinud pseudofilosoofiline sõnamulin sotsiaalsetest konstruktsioonidest, narratiividest, heteronormatiivsest sunnist jms meie mõtlemisvõimet lõplikult tuksi ei keeraks, nii et me kaht esimest ohtu enam ei näe. Ja neljandaks – et Euroopa ise mõistuse pähe võtaks ja püsima jääks.
Fanaatikud võivad ära keelata kõik nukud, pitsid ja meikimisvahendid, aga naiselikkus tungib dogmadest läbi nagu lill betoonist. Mingite isiklike vaevuste all kannatavad teoreetikud püüavad demoniseerida ja mõnitada mehi, kes tahavad olla mehed ja isad; rahvaid, kes tahavad laulda kiitust oma isamaale; inimesi, kes usuvad tõe olemasolu ja püüdlevad selle poole; kõiki kes usuvad, et kõlblusnormidel on sügavam üldinimlik alus – ikka asjata, sest inimeste inimlikkus ei kao kusagile. Jäävad alles emad, isad, naised, mehed, rahvad, kõlblus ja tõeotsingud.
Tänapäevane libaliberaalsus on nagu ärahellitatud laps. Talle on järk-järgult võimu antud, see on talle pähe tõusnud. Nüüd terroriseerib ta vanemaid, nõuab kõiki suure inimese õigusi, loobumata samas lapse hüvedest – see tähendab õigust kisada, jonnida, püksi teha, oma tahtmist saada ja mitte millegi eest vastutada.
Need, keda Eesti provintslus vaevab, on lastud varesed, kes Pariisis läbi kukkusid, aga Eestis sellegipoolest laia lehte mängivad, sest CVs on kirjas uhked koha- ja koolinimed. Neil on omakorda ahvijad, kes on veel iseäranis püüdlikud. Kui öelda sellisele mikukesele „Hüppa kaevu – meie Pariisis hüppame kogu aeg kaevu“, siis ta hüppabki.
Kes ei tahaks olla ilus, blond ja rikas? Mõni on küll inetu, brünett ja vaene, aga hääletades Reformerakonna poolt tunneb ta end kohe natuke ilusama, blondima ja rikkamana.
Rahvaküsitlusi tohib nähtavasti korraldada ainult neis küsimustes, milles rahvas on täiesti ühte meelt. Muidu süüdistatakse sind rahva lõhestamises.
Allar Jõksi ja Kaarel Tarandi targutamine maskikohustuse ebaseaduslikkusest toob mulle meelde Bütsantsi keisririigi viimased tunnid, kui türklaste kahurid linnamüüri lõhkusid ja keiserlik senat samal ajal otsusele jõudis, et tegemist on õigusrikkumisega.
Vahel täitsa mõtlen, miks ma nii kangesti nende va eestlaste poolt olen, ja ei oska muud pakkuda kui see, et ma ise olen eestlane.
Kui pildil on neegri pea, siis peabki pildi nimeks olema „Neegri pea“, mitte näiteks „Narva kosk kevadel“.
Tänapäevastele progressiivsetele ja ainuõigetele põhimõtetele allumine on nagu Saksa sõjaväkke minek II maailmasõja ajal – vabatahtlik, aga seejuures sunniviisiline.
Kui inkvisitsioon nõudis, et inimene tunnistaks üles oma koostöö Saatanaga, siis kaasasündinud rassismi idee tegutseb veel efektiivsemalt, nõudes, et inimene selle koostöö kõigepealt ise välja mõtleks.
Ah, ärge kiitke inimestele kahtlemist, nad tulevad siis nõudma: kirjuta mulle siia paberitükile, et mul meelest ära ei läheks, milles tuleb kahelda ja kui palju. Oh küll mina siis kahtlen. Ärge õpetage neid oma peaga mõtlema, sest nad on muidugi väga nõus – ikka oma peaga, kuis muidu! – aga ühtlasi tahavad teada, millest tuleb oma peaga mõelda ja mis viisil. Õpetage neile rahumeeli valmis tõdesid, sest kahtlejad kahtlevad niigi ja oma peaga mõtlejad mõtlevad nagunii. Need, kes seda ei suuda, võivad kahtlemist ja oma peaga mõtlemist üksnes teeselda, ja see on veel hullem kui kloonide armee, sest see on maskeeritud kloonide armee.
Targad räägivad vahel lolli juttu ja lollid räägivad vahel tarka juttu, aga ühed on sellegipoolest targad ja teised lollid.
Vaba inimene püüdleb tõe poole, fanaatik juba teab tõde.
Odav Vene gaas on just selline õlu, millest Lääs võib sõltuvusse sattuda ja sellisel juhul saabub kunagi päev, mil klaasistunud silmadega Lääs palub Venemaalt peaparandust ning on selle nimel valmis kõigeks.
Teised ei saa enam olla teised, sest me oleme avatud, kaasavad ja mitmekesised, miska teisi üldse polegi, kõik on needsamad. Meil on teid vaja, te polegi teie, te olete meie. Me ise oleme hoopis nemad, see tähendab need, keda ei ole.
Inimene ei loo iseennast, inimese loob teine inimene.
Jeesuse üleskutset mõelda ja käituda mittedogmaatiliselt viiakse vähemalt tänapäeva Euroopas ellu dogmaatilise piiratusega. Dogmaatilise dogmatisimi asemele on seatud antidogmaatiline dogmatism.
Kui Mahatma Gandhi kunagi kirjutas, et maailm on väsinud vihkamast, siis ta eksis – maailm ei väsi kunagi vihkamast. Ent maailm võib väsida valetamast – ja ilmselt juhtus midagi sellist 1980ndate alguse Eestis.
Kus lõpeb usk, seal algab ebausk.
