anti-multi Euroopa laevuke
Lauri Vahtre

Rahvusluse pidalitõbi või hoopis antirahvuslik ajuvähk?

01/11/2018
Jaga

 

Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni avaldus Euroopat ähvardavast „rahvusluse pidalitõvest“ mõjub uskumatult. Tekib küsimus, mis maailmas elavad Euroopa liidrid, kui nad Euroopat päriselt ähvardavate ohtude asemel nii innukalt võitlevad viirastustega. Euroopa pole mitte kunagi olnud mitte-rahvuslikum, iseennast salgavam ja võõraste suhtes sallivam kui praegu. Ja maailmas pole mitte ühtki kohta, kus kõike võõrast ja koguni otseselt vaenulikku sellise sõgeda entusiasmiga kiidetaks kui Euroopas.

Millest president ometi räägib? Kas sellest on veel vähe, et Euroopa on oma väravad pärani valla lükanud – me peame sissetungijatele veel ka ise noa pihku andma ja põlvili laskma?

Suure riigi liidril lasub alati ka suur vastutus ja mitte ainult oma rahva, vaid kogu maailmajao ja kogu maailma ees. Kui selle asemel silmad kõvasti kinni surutakse ja niigi palavalt miilavasse lõkkesse terved õlijoad suunatakse, siis on see andestamatu. Kurb on see, et me ei saa öelda – ah, tehku mis tahavad, nimetagu oma jõuluturud ümber talveturgudeks (jõuluturg on ju solvav), võtku kirikutornidest maha ristid, mis see meie asi on. Sest on meie asi. Euroopa on meie maailmajagu ja kui see põhja läheb, läheme meie ka. Arutu oleks arvata, et võiksime kuidagi püsida ilma Euroopata. Sestap ei tohi me Euroopa liidrite kanapimeduse üle kahjurõõmutseda. Euroopat tuleb ravida ja kui me muud ei suuda, siis head nõu suudame ikka anda. Mille eest meid küll ei tänata, aga see on kõige väiksem viga. Selliste avalduste peale nagu tänane Macroni oma tuleb reageerida, sest kõigel on piir! Öelda: vabandust, aga see on rumal jutt. Euroopat ei ähvarda mitte rahvusluse pidalitõbi, vaid kõike rahvuslikku vaenav ajuvähk. Laske rahvastel ja kultuuridel elada, lõpetage oma hävitav multikulti-muinasjutt ja tappev sallivuspropaganda. Laske rahvastel olla rahus täpselt nii sallivad kui nad seda omal maal, oma kodus olla soovivad. Lõpetage Poola ja Ungari näägutamine ning kuulake, mis neil teile öelda on! Sest nad teavad üht-teist, mida teie ei tea.

Niisamuti teame meie, ja veel pareminigi kui Poola ja Ungari. Ainult et kus on need Eesti poliitikud, kes seda öelda julgeksid?

 

Ilmunud Postimehes 1. novembril 2018

Sarnased postitused

Saksamaa vilkurivalgel

02/09/2018

On tõenäoline, et Chemnitzis meelt avaldavate sakslaste hulgas leidub natsitervitusega vehkijaid, laamendajaid, puupäid. Võimalik, et ka provokaatoreid, sest piisaks ühest haakristist mitme tuhande pealise rahvahulga keskel, kui see leviks maailma pressis välgukiirusel ja kogu sündmusele oma templi lööks.

Kuid sotsiaalmeedias levivatelt otsesalvestustelt natse (esialgu) ei leia. Inimesed protesteerivad – mille vastu õieti? Kas selle vastu, et kellelgi on tume nahk või krussis juuksed? Vasakpoolitsev meedia ja «arvamusliidrid» just nii väidavadki.

Äärmusparempoolsus! Rassism, ksenofoobia, natsism! Ent kui uurida, kuidas sündmused alguse said, avaneb hoopis teine pilt. Vähemalt meeleavaldajate teadmise kohaselt algas asi sellest, et silmnähtavalt võõrapärase välimusega isikud asusid kasutama oma «inimõigust» – käperdama ja vägistama saksa naisi, saksa mehed astusid vahele ning üks neist torgati noaga surnuks. Kui selline kirjeldus tõele vastab, on hukkunu näol tegemist ilmselge märtriga.

Isegi sellise juhtumi peale ei pruugiks puhkeda tänavarahutused, kui… Kui sakslastesse poleks viimaste aastate jooksul juurutatud veendumust, et sellistel asjaoludel pääsevad kurjategijad puhtalt või pelga näpuviibutusega. Märtriks ei saa teha isikut, kes langeb sisserändaja käe läbi, see pole poliitiliselt korrektne, see õhutab võõraviha.
Nende ideoloogiliste vagajuttude levitajad ei mõista, et päris võõraviha õhutab olukord, kuis võõrastel – kollektiivne kultuurimälu peab neid inimesi võõrasteks veel kaua ja selle vastu ei aita ükski ajupesu – lastakse märatseda ja politseile näkku naerda. Täpsemalt lugege Tania Kambouri raamatust «Saksamaa vilkurivalgel» (2016).

Ükskord see lihtsalt pidi juhtuma. Näha aasta-aastalt pealt, kuidas õiglust jalge alla tallatakse, vägivalla levikut pealt vaadatakse ja probleemide lahendamise asemel ängistavat ajupesu korraldatakse (nt plakatikampaania «Tüüpiline sakslane», millel kujutatakse Aasia ja Aafrika juurtega Saksa kodanikke) – kõik see tekitab kokkuvõttes hirmu ja ohutunnet. Allasurutud raevu oma kaitsetuse ja jõuetuse pärast.

Saksamaa valitsusel seisab ees tõehetk. Kas võtta täna kinni 300, homme 3000, ülehomme 30 000 meeleavaldajat ja riskida üleüldise anarhia ning läbisegi-tapatalgutega või üritada midagi ette võtta, mis meeled maha rahustaks ja laseks edasi elada.

On päris ilmne, et II maailmasõja järel saabunud – ja palavalt kutsutud – immigrante ei saa hakata välja saatma. Rõhuv enamus neist on korralikud ja töökad inimesed, saksa keel laitmatult suus ning suhted naabritega head. Järelikult tuleb leida viis, kuidas n-ö põlissakslased niimoodi maha rahustada, et oleks tagatud selliste integreerunud sisserändajate turvalisus.

Valitseva pahempoolse ja «lumehelbelise» ideoloogia kohaselt ei tohi paraku sakslastele, saksameelsusele mingeid järeleandmisi teha – see viivat otsekohe natsismi ja kõigi võõraste valimatu mahanottimiseni. Kuid selliseks arvamuseks puudub alus. Kui sakslased ennast enam ohustatuna ei tunne, siis kaob ka massi-võõraviha oht. (Jääb väike hulk madala laubaga jõhkardeid, keda rahvuslased ise on valmis talitsema.)

Selleks poleks Saksa valitsusel vaja teha muud, kui kuulutada avalikult, et immigrantide maalekutsumine peatatakse, ebaseaduslikult riigis viibivad immigrandid saadetakse välja, lõpetatakse immigrantide kuritegude varjamine ja neile leebemate karistuste määramine ning laiendatakse otsustavalt politsei õigust jõudu kasutada kuni tulirelvani välja isegi relvastamata rünnaku korral. (Sest kujutlege ette üksikut naispolitseinikku, keda rusikate ja jalgadega ründab kümme tursket meest.)

Vaevalt muidugi, et Saksa valitsus siinkirjutajat palumata nõuande eest autasustama tõttab. Sellegipoolest on raske kõrvalt vaadata, kuidas tehakse elementaarseid vigu, mille vältimiseks on ajalooline kogemus olemas. Eestlaste sisetunne laulva revolutsiooni künnisel oli usutavasti üsna sarnane Chemnitzis välja pursanud ja mujal Saksamaal miilava varjatud närvipingega. (Vähemalt tundlike ja mõtlevate inimeste hulgas; alati on ka neid – isegi Titanicu pardal – , kes varrukanööbist kaugemale ei näe.) Ja mis juhtus? Juhtus see, et piisas eestlastel vaid vabaneda allasurutusest, alandusest ja hirmust, eestivenelastel aga võitja-vallutaja karistamatusetundest, kui eestlaste – venelaste suhted… paranesid. Kui vähemus tajub, et ta on siiski vähemus, kellel on õigus kaasa rääkida, aga mitte enamust terroriseerida, asetuvad asjad paika ja enamus ei hakka kätte maksma. Sest… kellele õieti?

Muide, peagi hakkavad sarnased sündmused toimuma ka mitmes teises riigis.

 

Ilmunud Postimehes 2. septembril 2018

Räpane Visegradi vagun ja Eesti roosiõied

07/12/2019

Me siin Eestis pole nii kuulsad, tähtsad ega imelised, et põlastada vanu kultuurrahvaid nagu poolakad või ungarlased. Vastupidi, tasub järele mõelda, mis neil meile öelda on.

 

Mingid poolakad, mingid ungarlased

Alles see oli, kui Kaarel Tarand valas välja kogu maailmas olemasoleva põlguse nähtusele nimega „Visegrádi vagun“. Tarandi nägemust mööda on tegemist Euroopa Liidu kiiskava ešeloni päramise räpase haagisega. „Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama!“ (26.07.19 Sirp)

Need armastusväärsused ungarlaste ja poolakate aadressil, kes muuseas on meie NATO liitlased ja poolakad võib-olla lausa lähimad liitlased, jäid ilmumise aegu suurema tähelepanuta. Võib-olla oli põhjus mõnusas suveilmas, kuid pigem siiski selles, kes ütles ja kelle kohta öeldi. Ütleja kuulub nende ridadesse, kes nõuavad avatust, sallivust ja kaasamist, ütlemise adressaadid aga on mingid Kesk-Euroopa rahvad. Kes on kahtlemata tühised, iseäranis meiesuguse iidse ja kuulsa Põhjala kultuurrahva ning eeskätt selle rahva paremate poegade kõrval. Kui on olemas Brüssel, Pariis, London ja Washington, siis mis tähtsust on Varssavil ja Budapestil? Mingid „enda meelest“ kunagi Euroopa päästnud maad ja rahvad… Või lühidalt – enda meelest rahvad.

Niisiis ei trükkinud keegi särke kirjaga „Sileesia kaevur on vaba“, „Olen vaesunud šlahtitš“ või „Miks te keelate husaarile õnne?“, mitte ükski sallijate organisatsioon ei korraldanud meeleavaldust solvatud rahvaste õiguste kaitseks ja solvaja(te) printsipiaalse,s resoluutseks ning ideoloogiliselt laitmatuks hukkamõistmiseks, süüdistatuna natsismis, rassismis ja ksenofoobias. Nagu mõnel muul juhul.

Hoopis vastupidi. Eeskuju leidis ja leiab matkimist ning nõnda kirjutab ka näiteks Vilja Kiisler (03.12.19 EPL) välisministri Urmas Reinsalu „pimedast“ Ungari-sõprusest ja meid idaeurooplastega ühendavast migrandihirmust. (Ilmselt peab Kiisler ungarlasi idaeurooplasteks, mis on mõistagi a priori midagi alaväärtuslikku.) Suures migrandihirmus ministreid „ei huvita õigusriigi põhimõtete järgimine, isikuvabaduste kaitse, kodanikuvabadused, sõna- ja ajakirjandusvabadus.“

Loed ja mõtled – lausa uskumatu, milleni võib inimese viia sõbrustamine poolakate ja ungarlastega, kas pole? Mõni noorepoolne ajakirjanik võiks siinkohal lavale astuda koguni poeetilise mõtisklusega Tähesõdade epopöast: „Hetkest, mil valid pimeduse tee, see igavesti sinu saatust valitseb, alla su vääramatult neelab.“ Mis ühtlasi tagab mõtisklejale hea enesetunde ning kindla teadmise, et tema ise on ikkagi valinud selle va valguse tee.

 

Peaga vastu puud

Kuid valguserüütlid võivad eksida ja nende arvatav valgus võib olla ka silmapete. Kui pime inimene peaga vastu puud jookseb, siis lööb tal silme ees sädemeid ja ta võib-olla peab seda valguseks. Aga tegelikult jooksis lihtsalt vastu puud.

Visegrádi vaguni pilkamisega võib lugu olla umbes samamoodi. Vahel ešelonid peatuvad ja hakkavad hoopis vastassuunas liikuma. Milline vagun on siis esimene? See, mis enne oli viimane. Kuid see on kõigest kujund, tegelikult sama maotu kui targutamine „pimeduse tee“ üle. Loomulikult hoiab NATOt koos USA ja justnimelt USA, ning sellega tuleb arvestada. Ning ka Londonil või Pariisil ja isegi paljukirutud Brüsselil on märksa rohkem jõudu ja mõju, kui mõned kohalikud „Ümera mehed“ tunnistada tahavad.

Kuid Ümera mehed Ümera meesteks. Keegi terve mõistusega inimene ei teegi ettepanekut Pariis või Brüssel lausa kuu peale saata, keegi ei viljelegi mingit „pimedat“ sõprust. Koostöö Poola ja Ungariga (eeskätt just nendega, aga miks mitte ka Tšehhi ja Slovakkiaga) on ühest küljest meie mõnevõrra sarnase ajaloolise kogemuse, teisest küljest ka ratsionaalse kaalutluse vili. Üks koostöö ei välista teist. Mitte kas Pariis või Varssavi, vaid nii Pariis kui Varssavi. Poola armee on (kõigest) kaks korda väiksem kui Prantsuse oma, kuid kolm korda lähemal. Rääkimata sellest, et Poola armee on kakskümmend korda suurem kui meie oma, ja mis eriti tähtis – poolakatele pole vaja selgitada, mis asi on Vene imperialism ja Vene hädaoht. Sest selgitamine mõnele teisele võtab aega, aga aeg on teatud olukordades tähtsam kui suurtükk.

 

Provintsid päästavad tsivilisatsioone

Ülepea on ajaloos ennegi juhtunud, et suure tsivilisatsiooni uuenemine saab alguse just selle äärealadelt. Võib-olla on see isegi reegel. Rooma riiki uuendas üks enam-vähem kolkas, see tähendab Juudamaal sündinud usulahk. Rooma pärandi võttis üle ja rajas sellele uue Euroopa endine provints – Gallia. Niisiis need, kes põlastavad Visegrádi riike ääremaadeks, võtku teadmiseks, et ka Prantsusmaa oli kunagi provints ja London hoopis pärapõrgu. Ning praegune maailma võimukeskus USA oli omakorda antiigijärgse Euroopa kauge meretagune kolgas, kus rahvas oli pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Vähemalt arvasid nii Londoni parimate kultuurilehtede peatoimetajad. Samasugust mustrit võib näha mitme suure riigi (või natsiooni) sünniloo juures. Saksamaa ühendamine sai alguse teisejärgulisest, Poola kuningast vasallsõltuvuses olevast ääreriigikesest nimega Preisimaa; Itaaliale puhus elu sisse itaallaste maa servas paiknenud Piemonte. Ja kas pole ka meie suure sõbra Vladimir Putini praegune asukoht, röögatu maismaaimpeeriumi keskus Moskva Venemaa kunagine kolgas, endine hale külake Novgorodi või Vladimiri kõrval?

Lühidalt: metropolide hiilgusest ja nende magusast dekadentsist pimestatud vaatleja võib tuleviku „tegijate“ ennustamisel kapitaalselt eksida. Kedagi ei tohi välistada, kellegi üle ei maksa irvitada. Esimesed võivad saada viimasteks ja viimased esimesteks. Võivad, aga ei pruugi. Ei pruugi, aga võivad. Ja seetõttu on ükskõik millisesse kaevu sülitamine ja ükskõik millise liitlase ülbe mõnitamine süsimust lollus, mille harrastajatel ei maksaks tulla teisi õpetama. Isegi mitte poliitikuid.

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 7. detsembril 2019