Pahameeletorm, mis käivitus pärast Jüri Ratase otsust rääkida läbi EKRE ja Isamaaga, meenutab pärast Donald Trumpi võitu toimunut. Kõigi demokraatlike protseduurireeglite kohaselt, legaalsete erakondade ja legaalsete kandidaatide poolt saavutatud tulemused ei kõlba suurele osale rahvast, iseäranis mitte meediale. Korraga selgub, et Eestis võttis valimistest osas fašistlik erakond, mille eesmärk on kehtestada Eestis rassistlik-natsionalistlik türannia, igahommikused rivistused ja kohustuslik kamasöömine. Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia on täis õõvastavaid tulevikuvisioone, mis juhtuma hakkab. Lemmiksõna on „kohutav“.
Aga kuidas selline asi üldse võimalikuks sai? Põhiseaduse paragrahv 48 koostoimes karistusseadustikuga peaks sellise erakonna ju välistama. On raske uskuda, et üks rämedalt seadust eirav erakond on aastaid märkamatult tegutsenud kõigi silme all, osalenud valimistel ja kasvatanud toetajaskonna pea viiendikuni valijaskonnast. Oleks ju mõistetav, kui mõni leiab, et see erakond räägib rumalust, et nende programm on Eestile kahjulik, et erakonna juhtkujud on tühised egomaniakid, aga et tegemist on kuritegeliku ühendusega, mis viljeleb ametlikult hukka mõistetud, inimsusevastast ideoloogiat – kuis võis see juhtuda? Miks Rein Raud ei teinud ometi õiguskaitseorganeile sellesisulist avaldust, kuni veel aeg oli? Miks seda ei teinud Priit Kuusk või Johannes Tralla, kes kogu rahva (sealhulgas EKRE pooldajate) raha eest kinni makstud rahvustelevisioonis oma erapoolikust isegi varjata ei viitsi? Miks seda ei teinud anonüümsed sangarid, kes nüüd Facebookis natse paljastavad?
Palun mind mitte valesti mõista. Ma ei ole EKRE pöidlahoidja. Mulle EKRE eriti ei meeldi, mina tema poolt ei hääletanud ega kutsunud ka kedagi teist seda tegema. Kuid oluline on demokraatia, mille alustalaks on otsuste langetamine läbi kokkulepitud protseduuri ja seejärel neile otsustele allumine – mille juures jääb loomulikult alles vabadus tehtud otsuseid kritiseerida ja tulevikus paremaid otsuseid nõuda. Niimoodi käivad asjad spordis ja ilmselt ei peaks keegi lugu meeskond Alfa pooldajatest, kes pärast kaotust meeskonnale Beeta jäävad tribüünile lärmama, väites, et Alfat poleks tohtinud üldse platsile lastagi. Miks nad seda enne võistlust ei öelnud? Miks nad oleksid Alfa platsikõlblikkuse vaidlustamata jätnud, kui Alfa oleks kaotanud?
Äsjaste valimiste tulemused on seetõttu demokraatia proovikivi. Selgeks ja ilmseks saab, kes meist võtab demokraatiat tõsiselt, kellele aga sobib demokraatia vaid senikaua, kuni see toob võimule sobivaid erakondi ja isikuid. Ja kelle jaoks EKRE on lubatav vaid seni, kuni tegemist on opositsioonis istuva pisiparteiga, mis aga moondub paugupealt fašistlikuks niipea, kui keegi vaid mõtlebki tema valitsusse kaasamisest.
Olukorda võib kirjeldada ka nii. On demokraatia ja on „demokraatia“. Esimesel juhul sätestatakse reeglid, millised isikud ja erakonnad tohivad valimistel osaleda ja kuidas nad selle juures peavad käituma. Siis toimuvad valimised ja valitsus moodustatakse vastavalt tulemustele. Teisel juhul sätestatakse kõik seesama, kõik toimub sama moodi, ainult et enne valitsuse moodustamist praagib Vilja Kiisler – keda keegi pole kuskile valinud – osa valituid välja, sest need talle ei meeldi. Kui rahva valdav enamus mingisugusel referendumil peaks otsustama teise variandi kasuks, siis nii olgugi; siis nimetame oma riigikorralduse ümber kas juhitud demokraatiaks või lumehelbekeste diktatuuriks, las juristid otsustavad.
Ent veel olulisem kui olukorda näha, on püüda mõista põhjusi, miks me niikaugele jõudnud oleme. Mis on see tung või jõud, mis sunnib haritud, intelligentseid ja sageli väga meeldivaid inimesi äkitselt hüüatama „Kohutav!“ ning nõudma sisuliselt valimistulemuste revideerimist? Usun, et selleks on sügavale juurdunud veendumus, et „meie“ oleme paremad kui „nemad“. Meie – see tähendab peenekoelised, intellektuaalsed, humanistlikud, multiperspektiivsed ja sallivad; nemad – primitiivsed, must-valged, ksenofoobsed, rassistlikud, natslikud, fašistlikud ja sallimatud. Ma ei tea, milliste sõnadega oleks õige neid kaht väga hägusate piiridega poolust tähistada. Väga üldistavalt võib-olla liberaalseks ja konservatiivseks pooleks, ehkki see on hirmus ülekohus liberalismi suhtes selle sõna algses tähenduses. Seesinane elitaarsusele püüdlev „meie“ on paljuski liberaalsuse paroodia, mis oma sallivust kuulutab äärmise sallimatusega.
Siit võrsub olukord, kus valimistel ei põrka vastamisi mitte „see“ arvamus ja „teine“ arvamus, vaid „õige“ arvamus ja „vale“ arvamus. Muidugi on see inimlik ja me kõik, kes me midagi üldse arvame, peame enda arvamust õigeks ja teiste oma valeks. (Need, kes midagi muud väidavad, on enamasti lihtsalt ülespuhutud silmakirjatsejad.) Ja ka soov olla parem kui teised on inimlik ning iseenesest üldsegi mitte paha. Erinevus seisneb aga selles, kuivõrd keegi on nõus oma arvamust tõsiasjade või veenvate argumentide mõjul muutma ning kui ausalt iseennast hindama. Mõni suudab seda, mõni aga võtab kasutusele absoluutse lõppargumendi („aga ikkagi!“) ja jääb veendumusele, et kaelkirjakut pole olemas. Ja nii veider kui see pole, selliste jonnakate hulka liigitan ma pigem nn liberaalid. Viimased keelduvad visalt mõistmast kultuuri ja inimese kõige üldisemaid toimemehhanisme ning arendavad pseudoteooriaid sellest, kuidas inimene „loob ennast ise“. Teooriad on keerulised, kuid neist võrsuv ideoloogia täiesti jõukohane igaühele, sest selle omandamiseks on vaja pähe õppida vaid peotäis, võib-olla kümmekond postulaati (stiilis „sallimine hea, mittesallimine paha“, „naistele tehakse alati liiga“, „võõras on parem kui oma“ jne). Olles need postulaadid omandanud, võib ka vaimselt keskpärane inimene asuda õpetaja, näägutaja ja kolumnisti rolli. Muide, umbes sama mehhanism toimib Reformierakonna puhul. Kes ei tahaks olla ilus, blond ja rikas? Mõni on küll inetu, brünett ja vaene, aga hääletades Reformerakonna poolt tunneb ta end kohe natuke ilusama, blondima ja rikkamana.
Paraku ei anna ei vaimsele ega sotsiaalsele elitaarsusele pürgivad jõud endale aru, et seal kuskil on meresügavus, mis elab oma reeglite järele ja mis elitaarsust võib-olla niiväga ei igatsegi. Ning ühel päeval vahivad need kaks stiihiat jahmunult tõtt, nagu praegu. Rahunege ometi, inimesed. Mitte midagi pole veel juhtunud. Isegi koalitsioonilepingut pole veel sõlmitud, selle tingimused hõljuvad alles Platoni ideedemaailmas. Lõpuks oleme me siiski üks rahvas, kõigist võõrdumistest hoolimata, ja see ühine alus on ehk tugevam, kui arvata oskame.
Ilmunud Postimehes 17. märtsil 2019
