Keskajal vaidlesid skolastikud pikalt ja tuliselt, mitu inglit mahub nööpnõela otsale. Tänapäeval me neid vaidlusi enam kuigi sisukaks ei pea, pigem ülespuhutud lobaks, ehkki loogika ja teadusliku mõtteviisi arengule võis mõne argumendi esitamine ja/või kummutamine isegi kaasa aidata.
Zoltan Boldiszar Simoni ja Marek Tamme raamatul „Ajaloolise aja kude“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023) see viimane omadus paraku puudub, esimest on aga rohkem kui küllalt. Tegemist on lausa heroiliselt sisutu raamatuga, mille tekst jutustab pikalt ja sõnaohtralt kas mittemillestki või siis püüab lugejale sisse sööta koomiliselt baroksesse sõnavahtu peidetud triviaalsusi, mida sõnavahust puhastamise järel teab iga haritud ja isegi harimata inimene.
Kõik see pole otsast lõpuni autorite süü, sest tegemist on vähesel määral omaenda arvamuse avaldamisega ja suurel määral arvukate õhumüüjate kentsakate uitmõtete (õieti uitmõttetuste) refereerimisega. Kuid siiski toonil, mis näitab, et Simon ja Tamm võtavad neid õhumüüjaid tõsiselt ning on nõuks võtnud eimillelegi eimillestki värsket eimiskit juurde toota. Et siis peagi figureerida juba kellegi teise tekstis sulgudesse asetatud viitena: (vt ka Simon, Tamm 2023).
Kuid kui raamat on peamiselt eimillestki, siis millest ta autorite endi arvates on? Või Jüri Üdile viidates: „Mis siis pakub tsirkus „Tschudo“?“ Nagu pealkiri ütleb: ülevaadet ajaloolise aja koest. Õieti mitte küll koest endast, vaid sellest, et on olemas selline kude ja pealegi pööraselt keeruline. On erinevad ajalisused ja erinevad ajaloolisused, on sünkroniseerimine ja desünkroniseerimine, on protsessuaalsus ja singulaarusus, on ümberlülitus ja epohhiloov sündmus. Ja lõpuks, nagu kirss tordil, muidugi moeröögatus nimega antropotseen.
Nagu öeldud, on sõnavahu all siin-seal mõningaid ammutuntud tõdesid. Autorid küll hoiatavad, et „aegade paljusust tõsiselt võtta on raske töö“ (109), aga kuidas kellelegi. Kõigepealt avaldame saladuse: jutt ei käigi üldse ajast – mida siin maamunal, erinevalt universumist, on siiski üks – , vaid subjektiivsest ajast ehk ajast sellisena, nagu ta inimesele või mingile inimeste ühendusele tundub. Seega aja tajumisest. Mida kultuurantropoloogid on uurinud vähemalt ülemöödunud sajandist saadik, eritledes selliseid mõisteid nagu aja korduvus, samaaegsuse fenomen, aja kvaliteetsus, kõrvalaeg, mütoloogiline aeg, mineviku taastulek rituaali käigus jpm. Igaüks meist teab, et meeldiv aeg lendab kiiremalt kui ebameeldiv; et meil kõigil on mõnikord „rasked ajad“ ja mõnikord „head ajad“, mis ei lange kokku teiste inimeste raskete või heade aegadega jne.
Samuti on eeskätt ajaloolased väga palju kirjutatud kuskil eraldatuses „tukkuvatest“ kogukondadest või koguni riikidest, kus aeg voolas/voolab hoopis teisiti kui nn eesrindlike rahvaste seas. Taas teab igaüks, et väikelinnas või maakohas voolab aeg aeglasemalt kui suurlinnas ja igaüks teab, et eri rahvastel on erinev ajaloopilt, mille raames ajalugu kulgeb võib-olla teise tempoga kui mujal, tähtsündmused on teised ja ajaloo „mõtet“ (või eesmärki) nähakse erinevalt. Läbisegi elanud eestlaste ja baltisakslaste jaoks olid nii Põhjasõda kui Eesti Vabariigi loomine täiesti erineva tähendusega sündmused üsnagi erinevates ajalugudes.
Ka on ajaloolastele ammu tuttav piinlik probleem Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgkultuuridega. Ühtsesse europotsentristlikku periodiseeringusse sisenevad nad (korraks) keskaja lõpul, aga tahes-tahtmata tekib kiusatus käsitleda neid pigem koos Sumeriga. Justkui voolanuks Ameerikas mingi paralleelaeg – on küllap nii mõnigi ajaloolane (salamisi ja hämmeldunult) mõelnud. Samast fenomenist kirjutavad ka Simon ja Tamm seoses nn keskkonnakolonialismiga, aga jällegi sellisel moel, nagu oleks tegu nähtusega, mida inimkond pole seni tähele pannud. Silmad avanesid alles siis, kui nähtus sai nimeks „konflikt sünkroonitud ajas“.
Lühidalt – erinevate „aegade“ (just jutumärkides) paljusus on ammu teada tõsiasi. Kõigest sellest kalli raha eest mingit paljusid aegu sisaldavat „aja kudet“[1] meisterdada – mis pealegi olla äraütlemata viljakal ja inspireerival moel uuenduslik, nagu tagakaanel kiidab Rein Raud – pole muud kui merevahu teaduslik koordineerimine. Mille juurde loomulikult käib vastastikune õlalepatsutamine, tsiteerimine ja kiitus.
Kuid lisaks stabiilsele sissetulekule ja meedia aupaklikule imetlusele, mida pakub hiiglama keeruline ja põnev merevaht, on autoritel harjakapis varuks ka pisuhänd nimega antropotseen – äsja alanud geoloogiline ajastu, mille põhiteguriks on inimene.
Autoritele näib imponeerivat kellegi hollandi soolapuhuja Chris Lorenzi mõttelend: „Aegade paljusust tõsiselt võtta tuleb esmalt ja eelkõige seda, et tuleb rangelt keelata ühtsed ja „väljasulgevad“ ajalised nimetused. Mitmekujulises ajalises maailmas ei ole mitte kellelgi – ka mitte ajalooteoreetikuil – voli väita midagi lihtsalt minevikule, olevikule või tulevikule, sest minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad ainult mitmuses. (…) Kui ajalooteoreetik viskab ühtse aja eesuksest välja (…) siis on järjekindluse küsimus mitte tuua seda tagasi ühtsete periodiseeringute tagaukse kaudu.“ (108-109)
Paraku just seda autorid peaaegu järgmises lauses teevadki, kirjutades, et arusaamad ajaloost kui ühtsest ja pidevast protsessist on „tänini elujõulised paljudel eri kujudel laial poliitiliste vaadete spektril – alates jätkuvast tarvidusest emantsipatsioonipoliitika järele kuni majanduspoliitika ja transhumanismini.“ (109. Täpselt nii see ongi. Nn abieluvõrdsuse kuulutajate üks põhiline argument on, et see olla 21. sajandi nõue – küsimata, kelle 21. sajandist on jutt. 21. sajand peab kõigile olema ühine ja punkt.) Niisiis näikse autorid seda vastuolu hoomavat, kuid oluline on, et ka nad ise lähevad sellega kaasa, öeldes „tänini elujõulised“. Tänini ehk tänase päevani ehk olevikuni. Lorenzi järgi on selline sõnakasutus aga „rangelt keelatud“, sest olevik kuuldavasti eksisteerib ainult mitmuses. Nii et auväärt Simon ja Tamm – kelle tänasest päevast te räägite? Enda, minu, Jaan Jalgratta omast?
Aga, õigus, antropotseen. Sellest kõnelevad autorid kui teada tõsiasjast, mille puhul on probleemiks vaid see, kas ja kuivõrd primitiivsevõitu inimkond seda mõista ning tunnistada suudab. „Teravam teadlikkus inimolendite osast Maa süsteemis, selle geoloogilistes ja klimaatilistes protsessides, on rajanud tee uuele ajalisuse tajule, mis võimaldab mõelda ajast üha selgema sügavustunnetusega nii mineviku kui tuleviku suunal.“ (77) Mineviku? Tuleviku? Kelle mineviku? Kelle tuleviku? – Ilmselt ikka inimkonna ühtse, protsessuaalse, jagamatu ja üht nööri pidi kulgeva tuleviku. Sellesama, mille peaaegu et religioossele eitusele on kogu raamat üldse pühendatud. Mis on umbes sama koomiline kui jälgida, kuidas parun Münchausen üritab end juukseidpidi soost välja tirida: meil on praegu selline aeg, kus valitseb aegade paljusus.
Kuid selles tsitaadis leidub muudki huvitavat, näiteks „selgem sügavustunnetus“. Nähtavasti on Simon ja Tamm avastanud kauaotsitud absoluutse tõe või vähemalt tee selleni, mis seisneb „uue ajalisuse taju“ omaksvõtmises. Ja kui see juba on käes, siis pole juttugi enam mingist „võimaldamisest“ – siis on meie kohus mõelda just nii ja mitte teisiti.
Viimane asjaolu tuli kenasti ilmsiks imelisel konverentsil „Antropotseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast“ (Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste Instituut (TÜHI), 10.-12. aprill 2024). Liisi Keedus rääkis teemakohaselt mõtteloost ja sattus sellega ideoloogiliselt kahtlastele radadele, sest „mõttelugu“ ise sisaldab arusaama mingist enam-vähem ühtsest protsessist, kus uus kasvab vanale peale, mitte ei alusta nullist. Marek Tamm tegi Keedusele nobedalt märkuse, et vaja olevat ikkagi midagi tõeliselt uut näha, mingit suurt katkestust, kas inimliigi katkestust või ka „kronoloogilises plaanis“, „mingit singulaarsushetke“, mille järel hakkab voolama „hoopis teist tüüpi aeg“. Edasi lubas Tamm lahkelt küll teha „idee arheoloogiat“ (selle eufemismi abil lollitas oma jüngreid Foucault), aga „me ei peaks tegema seda järeldust, et polegi midagi uut, vaid et see, mis muutub, on kokkuvõttes ikka seesama.“ Niisiis ei peaks tegema järeldust – kui järeldus ei vasta TÜHI suunanäitajate arusaamale asjast.
Mis osundatud seisukoha juures kõige olulisem, on ilmne soovimatus näha ennast mineviku pärijana. Mis võiks ühe (kunagise) ajaloolase puhul üllatav tunduda, aga Issanda loomaaed on suur. Igatahes on Tamm inimeste kultuuriliste juurte peale sama turris kui Ahto Lobjakas bioloogiliste peale. (Meenub Hando Runneli kunagine märkus, et soov minevikust lahti saada iseloomustab joodikut. Võib-olla on tegu mingi isevärki intellektuaalse alkoholismiga.) Tamm on küll väga agar kirjeldama teisi (ajaloolasi) oma ajastu, kogemuste, kasvatuse jne produktina – mis ei lase neil ajaloosündmusi kriitiliselt ja objektiivselt hinnata – , kuid see ei kehti Tamme enda kohta, kes on igasugustest kultuurilistest jalapommidest prii ja saab mingilt metatatasandilt klassifitseerida ja hinnata mida tahes. Seda võivad üldse kõik, kes „selge sügavustunnetuse“ saatel mõistavad antropotseeni olemasolu ja ülevust.
Eelnevaga liitub asjaolu, et kui ennast ei nähta mineviku produktina, siis tuleviku loojana küll, ja „epohhiloova sündmuse“ (85, 86 jm) või singulaarsushetke all, mille järel ajalugu sama hästi kui uuesti algab, peetaksegi ilmselt silmas Marek Tamme sünnipäeva, millega inimkonda õnnistati 1973. aasta lõpupoole. Võib-olla ka Zoltan Boldiszar Simoni oma. Igatahes nende kahe mõttelennul pole mingit seost varasemaga, nad on oma seisukohad ja tarkused omandanud iseseisvalt otse universumist ning kannavad planeet Maad edasi „transhumanistliku lõppmängu“ suunas, mis tähendab „sääraste tingimuste loomist, kus inimese parendamine päädib inimese ületamisega.“ (82) Aeg algab uuesti: „Tegelikkusel enne ja pärast sündmust puudub ühine mõõt, kuivõrd neil ei ole keskset subjekti, mis võiks tagada ühenduse kahe aja vahel ja võimaldada seeläbi ajalugu protsessuaalsena jutustada.“ (86) Veel unenäolisemaks aga läheb: „Protsessuaalne ajalugu ei suuda kuidagi kokku siduda inimkonna ajalugu ning inimesest paremate ja inimesest erinevate olendite ajalugu – esimeste ajalugu ei ole viimaste eelajalugu.“ (samas) Kes need inimesest paremad ja/või erinevad olendid on, jääb lahtiseks. Aga täidab hinge magusa eelaimusega saabuvast imedeajast.
Refereeritakse päris kentsakaid mõttevälgatusi. Näiteks „intelligentsuse plahvatusest“ või „tehnoloogilisest singulaarsusest“: „See pöördepunkt on hetk, mil tehnoloogilise evolutsiooni eksponentsiaalne kõver jõuab punkti, kus pretsedenditud ja ennustamatud muutused leiavad aset silmapilgu jooksul.“ (87)
Sellised avaldused iseloomustavad religioosset või mütoloogilist mõtlemist. Inimesed on ikka oodanud tuhandeaastast rahuriiki, messiat, kommunismi. Nüüd siis inimesest paremaid olendeid või mingit tehnoloogilist musta auku. Taas jätavad autorid kasutamata võimaluse osutada selliste ideede absurdsusele. Eksponentsiaalne kõver võib muutuda vertikaalseks paberil, mitte tegelikkuses, nagu seda ei tee ka maakera elanike arv. Singulaarsuse asemel saabub arengutempo muutus ja lõpmatusse viskuva graafiku asemel jääb paberile kõigest jõnks. Graafikut ajaliselt laiendades selgub, et üks paljudest. Järjekordne.
Kuid ebamäärane ootusevajadus ei kao, sest inimene on inimene ja ihkab muinasjutte. Õnneks on uus, täiesti teistsugune aeg otsapidi juba käeski ja selle nimi, nagu öeldud, on antropotseen. Liisi Keeduse sõnutsi on selle mõiste kasutuselevõtu aluseks „antropotseeniteoreetikute rõhuasetus meie ajastu pretsedenditusele, uudsusele, sellele enneolematule olukorrale, milles esimest korda inimkond on saanud Maa planeedi suurimaks mõjutajaks.“ Paraku jättis Keedus meenutamata, et planeet Maa suurimaks mõjutajaks on Päike. Ja planeedi minevik teab aegu, mil atmosfääri süsinikusisaldus oli kümneid kordi kõrgem, taimestik vohas ja elurikkust jäi ülegi.
Need pisiasjad on Simonile ja Tammele nähtavasti teadmata, muidu nad ehk ei kirjutaks nii suure õhinaga „antropotseeni probleemist ja inimtekkelisest kliimamuutusest“ ega „antropotseenilistest ajalisustest“. Kuid mine tea. Peaasi, et pisuhänd vara kokku kannab, võimaldab konverentse korraldada ja sisutühje raamatusarju kirjastada. Uus majandusharu on tõusuteel. Alles piisas sellest, kui suvalisele teemale juurde keevitada sõna „kliimamuutus“ ja rahastus oli garanteeritud. („Kliimamuutus ja haridussüsteemi areng“, „Kliimamuutus ja kvaasisemiootilised nihked kogemuse paradigmaatilistel tasanditel“, „Niplispitsi perspektiivid kliimamuutuse tingimustes“) See pisuhänd on tänini väga töökindel. Kuid peagi hakkab antropotseen talle konkurentsi pakkuma: „Antropotseen ja teised uued ajalisused“, „Uued ajalisused ja antropotseen“, „Antropotseen ja rabade veerežiimi muutused“, „Lõppriimi teisenemine antropotseeni tingimustes“, „Veealune heegeldamine kui antropotseeni manifestatsioon“ – ja nii edasi, ad aeternum. Sarja „Bibliotheca Controversiarumi“ kolleegiumil koosseisus Maarja Kangro, Hasso Krull, Rein Raud, Marek Tamm ja Aro Velmet pole arvukates ettenägematutes tulevikes tööpuudust karta.
Mis sest, et antropotseeni idee ja mõiste – nagu eelnevalt vihjatud – on ise teravas vastuolus aegade paljususe paatosega. Jääb üle imetleda seda meelekindlust, mis lubab lobiseda paljudest tulevikest ja sama hingetõmbega kuulutada antropotseeni saabumist, mis on definitsiooni kohaselt üks ja ühine kõigile. Isegi mitte ainult inimestele, vaid kogu planeedile.
Ausam – kuid tunduvalt vähem tulus – olnuks tunnistada, et pideva ja üldise ajaloo ning teisalt paljude erinevate „aegade“ ja ajalugude vastuolu on üksnes silmapete ning et nad kuuluvadki kokku nagu liivaterad ja liiv. Mingit ajamüstikat ega raketiteadust pole. Kunagi elas iga kogukond oma „kella“ järgi, suhtlemise tihenedes ajad ühtlustusid (seda saatsid suured konfliktid kaugemate maade „aegadega“, nt eurooplaste Ameerikasse, Austraaliasse jm jõudes). Globaalse suhtluse tihenedes ühtlustusprotsess jätkus (selle heaks, osalt metafoorseks näiteks on ajavööndite ja kuupäevaraja kokkuleppimine, sisulisemas mõttes nt euroopaliku riietuse ja paljude harjumuste ning arusaamade levik üle maailma). Jõuti selleni, et ideoloogiad hakkasid end lausa ülemaailmselt peale suruma (siin lähevad ühte patta nii demokraatia, kommunism kui feminism), eesmärgiga „aeg“ ära sünkroniseerida ja nõuda kõigilt nt samasooliste abielu seadustamist või sõnavabaduse kehtestamist. Paraku, seoses järgmise murranguga suhtlemistiheduses ja infolevis tegi ühtlustumiskõver taas jõnksu allapoole ja algas hoopis killustumine, koos sellega ühise aja (uus) lagunemine paljudeks „aegadeks“ – igale kogukonnale, usulahule, aktivistide sektile jne oma. Kuhu see protsess viib, ei ole teada. Lamemaalased elavad omas maailmas ja omas ajas, Antifa laamendajad enda omas, terve mõistusega inimesed kolmandas ja nõnda edasi.
Kõigele sellele võiks käega lüüa, kui uue aja, uut laadi inimliku subjektsuse ja tont teab mille taga ei välgataks Suure Venna kihvad: me ei peaks tegema seda või teist järeldust, me peaks tegema hoopis mõne teise. Antropotseenist ja parasjagu käsilolevast „epohhiloovast“ katkestusest on saamas uus usutunnistus, seda oli selgelt tunda ka Tallinna Ülikooli konverentsi küsimustes-vastustes. Usutunnistus annab laialdase indulgentsi minna ja laamendada mineviku, kõigi meie suure vaevaga aastatuhandete jooksul omandatud teadmiste, väärtuste ja tõekspidamiste kallale – sest minevikuga ei seo meid ju miski, minevik on eksitus. Oli pimedus, on valgus. Ka demokraatia kuulub hävitamisele, sest, vaadake, meil siin on antropotseen ja nii on vaja planeedile Maa.
On sügavalt irooniline, et aegade ja tulevike paljususe ideest on saamas järjekordne püha tõde, mille alusel inimesi jaotada parketikõlvulisteks ja parketikõlbmatuteks, avaldamiskõlvulisteks ja avaldamiskõlbmatuteks, progressiivseteks ja tagurlikeks, kiiduväärseteks ja kustutamisele kuuluvateks. Taas kord on realiseerumas avatuse, sallivuse ja kaasamise apostlite loogika: „Nüüd kõik, nagu üks mees, oma isiklikku arvamust arvama. Milline see on, selle kohta leiate juhtnöörid sealt, kust vaja.“
[1] Autor keeldub seda sõna käänamast nagu pesa.
Ilmunud Postimehe internetiväljaandes 24. aprillil 2024 pealkirja all “Heroiliselt sisutu raamat eimillestki – professorid said hakkama”.