30 aastat fosforiidisõja võidust
1980. aastal puhkesid Eestis noorterahutused, mida Rein Taagepera on hiljem nimetanud „valestardiks“. Rahutused erutasid meeli, kuid need summutati, rahutuste mõjul koostatud „40 kirja“ autorid võeti pihtide vahele ning võimulolijaile võis tunduda, et kõik on taas rahulik või isegi rahulikum kui enne. Kuid teades, milline suurejooneline sündmusteahel käivitus vaid mõni aasta hiljem, on põhjust neid spontaanseid väljaastumisi tõepoolest valestardiks nimetada – eesti rahvas oli nagu pingul vibu, oodates sobivat hetke, et oma energia vallandada.
Nimetatud rahutuste ja 1985. aastal välja kuulutatud „perestroika“ vahele jääb 1983. aasta, mil Draamateater tõi lavale Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“. Tegemist oli kultuurielu piire ületava sündmusega, sest näidend käsitles minevikusündmusi nii, nagu poleks nõukogulikku tsensuuri olemaski. Mis kõige kummalisem – seda ei keelatud ära, selle autorit ega lavastajat ei represseeritud… Kui Mahatma Gandhi kunagi kirjutas, et maailm on väsinud vihkamast, siis näib et ta eksis – maailm ei väsi vihkamast. Ent maailm võib väsida valetamast – ja ilmselt juhtus midagi sellist 1980ndate alguse Eestis. Rahvas väsis valest, tõde hakkas tõusma –, ja valitsev ainupartei vaatas seda pealt. Osalt tahtejõuetusest, osalt kujutlusvõime puudusest – ei osatud arvata, kuhu see kõik välja viib. Nähtavasti peeti režiimi liialt tugevaks ja vääramatuks, et pead tõstev tõde seda kuidagi ohustada suudaks. Režiim ei magas maha hetke, mil eestlaste – ja paljude teistegi rahvaste – hinges formuleerus (alateadlik) hoiak, et pigem siis juba õudne lõpp kui lõputu õudus. Sellise rahva ees peab värisema iga valitseja.
Seda, mis järgnes, võib nimetada Eesti ajaloo kõige suuremaks eklektikaks. 1980ndate keskpaigast kuni kümnendi lõpuni – ja osalt kuni sajandi lõpuni – valitses kultuurielus, majanduses, poliitikas ja olmes kolossaalne puderkapsaatika. Inertsist edasikestev absurdne vale läbisegi äsja veel rangelt keelatud tõega. Tallinna Kaubamaja suveniiriletis sini-must-valged rinnamärgid läbisegi Lenini kujutistega. Asutus nimega „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu.“ Raskepärane ja manööverdamisvõimetu sovetlik plaanimajandus läbisegi tänavanurkadel julgelt pead tõstva Äriga.
Kui poliitikas kuulutas saabunud kevadet fosforiidisõda, siis majanduses suhkruvatt ja vahvel. Keda erutaks tänapäeval ülimagus kohevile aetud suhkur? Või mingi torusse keeratud jahutoode? Kuid 1980ndate lõpus näisid inimesed nende järele seletamatul põhjusel hullud olevat. Lõpuks ometi midagi muud kui igav kroonupräänik. Mida pealegi vürtsitas eraettevõtluse magus aroom – ahvatlev ja paheline nagu erootiline „Emmanuelle“, kaua aega NSV Liidus sama karmilt keelatud kui erootika. Vähesed hulljulged, kes mingi trikiga käivitasid salajase eratootmise, teenisid sellega üle 100 000 rubla ja vahele jäid, lasti maha. Ja nüüd korraga võib inimene täiesti iseseisvalt küpsetada vahvli ja selle avalikult, lausa miilitsa silme all maha müüa? Saagem aru kultuurišokist. Tõsi, esialgu oli eraettevõtlus surutud kooperatiivi vormi, et seesinast „era-“, mida NSV Liidus kardeti nagu tuld, kommunistliku ideoloogiaga kuidagi kokku sobida. Nii et ametlikult olid kõik need suhkruvatikeerutajad ja pirukamüüjad mõne fantaasiaküllase nimega kooperatiivi kooperaatorid.
Putkakaubanduse hiilgeajad tõid lühikeseks ajaks lavale terve rea kaubaartikleid, mida ühtäkki teadsid ja ihaldasid kõik – nt Soome mahlakontsentraat „Mehukatti“, piiritus „Royal“ (sageli need kaks ühinesid), sigaretid „Magnum“ ja „Bond“, neoondressid, edevad tossud ja muu rämpskaup.
Kui tammi sisse auk torgata, viib see kaasa kogu tammi. Nii kerkisid ka vahvlimüüjate kõrvale üleöö esimesed suured ärid ja ärimehed. „Eurotasemel“ renoveeriti hotell „Palace“ Tallinnas, seda tegi välisosalusega eraettevõte. Aleksander Kofkin rajas firma Estkompexim ja hakkas bistroosid avama ning Pingviini-jäätist tootma, mis mõjus tarbijaskonnale elektriseerivalt ning pani inimesi sadade meetrite pikkustes sabades seisma. Ilma tegid mitmesugused aferistid, nagu Carl Danhammer, kel õnnestus ennast mitu aastat müüa tõsise ärimehena, või metallikuninganna Tiiu Silves, kes teenis vanametalli kokkuostu ja Läände vedamisega muinasjutulisi summasid – ja tema selja taga need, kes eelistasid varju jääda.
Metalliäri oli tüüpiline selles mõttes, et tolleaegsest tärkavast eraettevõtlusest oli suur osa pelk äritsemine, sahker-mahker. Käsumajanduse poolt moonutatud hindade tingimused võimaldasid mõnel juhul, kui sai osta nn riigihinnaga ja müüa turuhinnaga, teenida ülikasumeid. Sama kehtis ka panganduses. Panku tekkis nagu seeni pärast vihma ja esialgu tundus verisulis pangategelastele, et rikkaksminek käib õige lihtsalt – tuleb vaid rublasid dollariteks vahetada ja dollareid rubladeks, kasutades selleks aga erirnevaid kursse. Rubla odavnes pidevalt, kuid paljude kaupade hind püsis mingil ammusel, hinnakomitee poolt määratud tasemel. Tulemus oli, et soomlane sõitis Tallinna, vahetas paari suitsupaki jagu marku rubladeks ja ostis näiteks kummipaadi. Arusaadav, et kummipaadid ja üleüldse kõik vähegi tarbitav osteti lihtsalt ära ning hakkajad inimesed suutsid suuri kasusid lõigata. Surev NSV Liit ei hakanud neid enam represseerima, vaid legaliseeris välisvaluuta omamise – seegi oli varem karmilt keelatud – ja lasi lihtinimese sisse nn valuutapoodidesse, mis olid varem eksisteerinud vaid välismaalaste koorimiseks. Nii sai riik ärikatelt osa valuutast kätte. Teisest küljest – nii sai järjest suurem hulk inimesi maitsta kõige tavalisemaid, kuid siiani kättesaamatuks jäänud Lääne kaupu nagu banaanid, apelsinimahl või purgiõlu.
Edgar Savisaare valitsus üritas kaupluste tühjenemise vastu võidelda vanade heade meetoditega – talongide ja ostukaardiga. Kõik said endale laudlina suuruse talongilehe, mille küljest tuli lõigata vastav kupong ja selle alusel sai poest osta nt kilo suhkrut või pudel viina. Ostukaart aga pidi idee kohaselt tagama, et kaup läheks vaid Eesti elanikele, mitte idast (taas) massiliselt sisse sõitvate ostlejate põhjatutesse kottidesse. Need meetmed hingevaakuvat käsumajandust ei päästnud. 1992. aastal lõpetas Tiit Vähi valitsus hindade riikliku määramise (hinnad „lasti vabaks“) ja tegi ära rahareformi. Hirmpikad järjekorrad kadusind nagu nõiaväel.
Kuid kogu selle segase putkakaubanduse, talongimajanduse ning bensiininappuse kõrval toimus ka teine ja palju ülevam ühiskondlik protsess – rahvuslik ja riiklik vabanemine. Kõik sai alguse muidugi juba siis, kui nõukogude võim kehtestati – vabadusvõitlus ei soikunud tegelikult kunagi –, ent laulva revolutsiooni esimeseks akordiks võib pidada 1986. aasta lõpul alanud fosforiidisõda – üldrahvalikku vastuhakku Virumaale kavandatavatele tohututele fosforiidikaevandustele, mis oleksid tähendanud korvamatut kahju loodusele, aga ka seda, et eestlased oleksid oma maal jäänud vähemusrahvaks. Juhan Aare kirjutas ühest avalikust selleteemalisest koosolekust artikli pealkirjaga „Stardipauk Valges saalis“ – ja see oli tõesti stardipauk, mis ei osutunud enam valestardiks. Ajalugu läks silmnähtavalt liikvele.
Fosforiidisõda lõppes 1987. aastal Eesti võiduga, aga juba olid uued sihid. 23. augusti Hirvepargi meeleavaldus tabas nõukogude võimu kõige hellemasse kohta, meenutades tõsiasja, et Balti riikide jätkuv okupeerimine põhineb Stalini kokkuleppel Hitleriga aastast 1939. Hirvepark oli esimene sõjajärgne nõukogudevastane poliitiline meeleavaldus, mille organiseerijaid ega osalisi ei tapetud, vangistatud ega küüditatud, ehkki päris ilma tagakiusamiseta see ka ei lõppenud. Sama aasta lõpus esitasid neli meest (Savisaar, Made, Titma ja Kallas) ettepaneku viia Eesti üle „isemajandamisele“ – siit lühend IME. Lihtne oli näha, et majanduslikku iseseisvust saaks soovi ja võimaluse korral kasutada eelastmena riikliku iseseisvuse taastamisel. Niisiis kogus IME kiirelt tuliseid pooldajaid. Samal aastal sai tõeliselt tuule tiibadesse muinsuskaitseliikumine, mis seadis eesmärgiks ajaloolise tõe rehabiliteerimise. Hakati avalikult meenutama kõike ja kõiki, mida oli hävitanud nõukogude võim, alates Vabadussõja monumentidest kuni Eesti Vabariigi endani.
1988. aasta kevadel kuulutas Edgar Savisaar välja Eestimaa Rahvarinde loomise, mis kohe suurt vastukaja leidis. Kiirelt tekkis laiapinnaline poliitiline jõud, mis suutis pakkuda alternatiivi valitsevale kommunistlikule parteile. Tõsi, mõõdukuse ja eesmärgilise ähmasuse hinnaga. Keegi ei saanud täpselt aru, mida Rahvarinne lõpuks soovib – kas osalist või täielikku iseseisvust, mängu- või pärisraha. Kuid esialgu polnudki see esmatähtis, esmatähtis oli tunda üle 45 aasta, et „me mõtted on priid“. Tartu levimuusikapäevadel toodi välja sinimustvalged lipud ja terve suve eesti rahvas laulis, hoidis kätest kinni ja lehvitas lippe. See oligi laulev revolutsioon, mis kulmineerus sügisese hiigelkontserdiga „Eestimaa laul“.
Ent kuidas iseseisvuse taastamine õieti käima peaks, ei olnud selge. Kõigepealt põhiküsimus: miks peaks Moskva üldse Eesti vabaks laskma. Vabanemine sõltus viimases otsas siiski sellest, mis juhtub NSV Liidus ja NSV Liiduga. Kuid valmistuda, nii praktiliselt kui teoreetiliselt, oli sellegipoolest vaja. Paljud ütlesid: peame NSV Liidust välja astuma. Kuid see oleks kaasa toonud okupatsiooniaegsete muutuste legaliseerimise, kaasa arvatud eesti keele taandumine teisele kohale vene keele järel. Nüüd pakuti välja lahendus: tuleb 1918. aastal rajatud riik taastada. Mis oli seda lihtsam, et juriidiliselt oligi see riik säilinud. Ja kuigi selle riigi ametlikke organeid enam polnud, oli ometi alles kodanikkond, kes on oma otsustes suveräänne ja saab need organid uuesti luua. 1989. aastal alustati EV kodanike registreerimist ja 1990. aastal tuli kokku kodanike esinduskogu Eesti Kongress. Samal ajal oli kõigi Eesti elanike poolt valitud ka Eesti NSV viimane Ülemnõukogu. Tekkis kaks võistlevat esinduskogu ja mõneks ajaks sattus Eesti vabanemisliikumine „ebamäärasesse faasi“, nagu ütles Tunne Kelam. Kuid 1991. aasta suvel lahvatanud pikne – nn augustiputš – lõi õhu puhtaks ja suutis panna ka Eesti Kongressi ning Ülemnõukogu koostööd tegema. 20. augustil 1991 kuulutas Ülemnõukogu Eesti Kongressi nõusolekul Eesti Vabariigi taastatuks.
Päriselt taastatuks võib Eesti riiki lugeda aastast 1992, kui tehti ära rahareform, võeti vastu põhiseadus ning toimusid esimesed presidendi- ja Riigikogu valimised. Kuid Teise maailmasõja lõppu võis Eesti tähistada alles 1994. aastal, mil Eestist lahkus viimane Vene sõdur. Sealt jäi kümme aastat NATO liikmeks saamiseni, mis Eesti suveräänsuse lõplikult vormistas.
Tekst salvestatud 26. mail 2017
