Järgnev kirjutis on jätkuks Andro Männi ja Katrin Koovi artiklile „Eesti linnade ruumilise arengu väljakutsed“ (https://www.err.ee/1222882/andro-mand-ja-katrin-koov-eesti-linnade-ruumilise-arengu-valjakutsed). Toetan väga Männi ja Koovi mõtteid ja üritan neile sekundeerida urbanistikahuvilise profaanina.
Hakatuseks üks meenutus.
Vaevalt et paljud enam mäletavad sellist terminit nagu „madaltihe hoonestus“. Laulva revolutsiooni aegu, iseäranis 1987. aastal, räägiti sellest palju. Tegemist oli reaktsiooniga mustamäelikule vabaplaneeringule, kõledatele paneelkastide rajoonidele, mis 1970ndail lõplikult kõigile Eesti linnadele ja alevitele oma masendava templi vajutasid. Parimal juhul laiutavad need nüüd asula serval ja omaette, halvemal juhul otse asula südames, sõjast tühjaks jäänud kruntidel.
Tollal oli sõjast möödas vaid nelikümmend aastat või pisut enam ja neid inimesi, kes veel mäletasid, milline on normaalne linn, leidus veel palju. Kui jää 1985. aastast alates tasapisi liikuma hakkas, kerkis seetõttu muu kõrval üles ka igatsus normaalse linnakeskkonna järele, kus hooned ei seisaks üksinda tõmbetuulises tühjuses, vaid sõbralikult õlg õla kõrval oma „nuka-peal-poodide“, kohvikute ja pagaritöökodadega.
Igatsuseks see jäigi. Linnakeskkonna taastamise asemel avanes võimalus taastada Eesti Vabariik, ja kui see tehtud, siis oli aasta aasta järel ees midagi pakilisemat kui see. Maju jõuti küll rajada, keskkonda mitte. Üha kõvemal häälel hakkasid rääkima raha ning arhitektide ja tellijate edevus, oma panuse andis ka (munitsipaal)poliitikute lühinägelikkus. Tulemuseks oli, et rahvas, kes alles äsja oli laulnud „Peatage Lasnamäe!“, võttis kätte ja ehitas Lasnamägesid edasi. Tõsi, natuke viisakama viimistluse ja parema planeeringuga, kuid kokkuvõttes ikkagi vana malli järgi, vabaplaneeringuna ja võimalikult suurte hoonekolakate kaupa. Kus tervet Lasnamäed rajada ei õnnestunud, topiti paneelmaju olemasoleva tihehoonestuse või aedlinnamiljöö sisse – täpselt nõnda, kui nõukogude ajal.
Miks me lasime sel juhtuda? Üks peapõhjusi oli muidugi see, et me olime vaesed. Mustamäeline ehituskunst on X korda odavam kui tõnismäeline (kui pidada silmas Tallinnasse Tõnismäele 1930ndail aastail rajatud soliidset, linnalikku, korralike nurgalahendustega tihehoonestust). Teiseks valitsesid ja valitsevad tänagi ehituskunstis nii keerulised filosoofilised printsiibid ja dogmad, et normaalne, traditsiooniline hoonestamine tundub nende taustal lausa labane. Tüüpiline auahne arhitekt ei soovi teha nii, nagu alati on tehtud, vaid ikka nii, nagu kunagi pole tehtud. Irooniline, et just viimasel juhul on tulemuseks lahendused, mis millegi olulise poolest on peaaegu et üksteise kloonid.
Muidugi ei käi see kõigi arhitektide kohta. On loodud vägagi originaalseid ja õnnestunud üksikhooneid. On olemas ka need arhitektid, kes suutsid rajada Rotermanni kvartali. Tõsi, sealgi kipub tegemist olema üksikute majadega, mitte majadeseinaga, nagu klassikalise tänava ääres, kuid linnalik miljöö on siiski loodud. Kuid järeletegijaid justkui napiks. Sest, tõepoolest, raske on leida intellektuaalset või emotsionaalset peenust sedastuses, et avaliku linnaruumi loovad tänavad ja väljakud. Pargid, kaldapealsed, laulvad monumendid ja värvilised purskkaevud on kirsiks tordil. Tort võib olla kirsita, ta on ikka tort, aga kirss ilma tordita ei ole tort. Niisiis: linna loovad tänavad ja väljakud. Mis aga loovad tänavad ja väljakud? Mõistagi majad.
Tegemist oleks justkui triviaalsusega, kuid paraku sellisega, mis paistab ununema kippuvat. EV100 raames kuulutati välja väljakute rajamine ja tehtigi üht-teist ilusat. Mõnel juhul meenutab tehtu aga paraku lasteraamatut pan Kleksist, milles on muuhulgas juttu Aukude ja Augukeste Vabrikust. Nimetatud vabrikus toodeti mitmesuguseid auke suurtest sillaavadest kuni tillukeste nõelasilmadeni; pan Kleks kasutas juhust ja võttis valmistoodangu kastist endale paari uusi ninasõõrmeid. Nõndasamuti on Eestis rajama väljakuid sel viisil, et võetakse üks lage plats ja ehitatakse selle keskele väljak, nagu on tehtud Raplas. Tulemus on kahtlemata parem kui see, mis oli enne, ainult et see pole väljak. Keegi võiks linnaarendajatele meenutada, et väljakut ei tee väljakuks kõik need vidinad, mida sinna kokku kuhjatakse (purskkaevud, plastmassist kuubid, muhud ja lohud rulatajate tarbeks, võimsad keraamilised vaasid), vaid teatud maa-ala tihedalt ümbritsevad hooned. Lühidalt – et platsi rajamiseks tuleb kõigepealt ehitada majad. Ja siis elanikke neisse kasvõi meelitada, nagu vanade majade päästmiseks püütakse teha Valgas, ja väga õige, et püütakse.
Muidugi ei loo väljakut igasugused majad. Kui panna ruuduna maha neli Mustamäe elamuklotsi, ei saa me väljakut, vaid heal juhul õue, kus lapsed saavad mängida ja perenaised pesu kuivatada. Väljaku jaoks on vaja enamat. Majad peavad olema näoga väljaku suunas, nende esimesed korrused peaksid olema teeninduse ja äri päralt ning väljak ise samuti. Umbes nagu Rotermanni kvartali südames, Tallinna Raekoja platsil ja Vanal turul, Tartu Raekoja platsil või Kuressaare Keskväljakul. Üldse on tüüpiline (Euroopa) linnaväljak omaaegne turg. Sellest hoolimata või seetõttu on tüüpilisel linnaväljakul oma väärikus, seda ei saa segi ajada (taga)hooviga. Paraku just seetõttu ei saa täistabamuseks pidada Tõrva uhkelt kujundatud peaväljakut, mis on rajatud majade taha, nii et tulemuseks on pigem mängu- kui peaväljak. Kas tõesti ei olnud võimalik transiitliiklust kõrvale juhtida ja teha peaväljak tema loomulikku asukohta kolme tee ristil, hoonestades tühjaks jäänud külje? Samalaadne lugu Otepääl. Ka seal oli kunagi kolmnurkne turuplats, selle üks külg on hävinud ja keegi seda taastada ei kavatse, platsile aga on rajatud haljasala ja peaväljakut ponnistatakse rajada nurga taha.
Nõndapalju Aukude ja Augukeste Vabrikus valmistatud linnaväljakutest. Kuid rääkida tuleks ta tänavatest. Või vähemalt paari sõnaga meenutada, mis on linnatänav. Linnatänav on liiklussoon, mille ääres asuvad ühel joonel majad, moodustades tihehoonestusega piirkonnas tänavaseina, mis oma vahelduvate fassaadidega sirutub tänavanurgast tänavanurgani. Maju eraldavad omavahel tulemüürid; alasti tulemüür ei ole mõeldud täismaalimiseks, vaid näitab, et sinna oli kavandatud maja. Auk tänavaseinas mõjub nagu puuduv hammas. Erinevalt hambareast võib tänavaseina augu välja kannatada äärmisel juhul kuskil keskel, seevastu nurgamajad peaksid igal juhul paigas olema. Just tänavanurk on väljaku alge, selle sotsiaalne tähendus ületab tunduvalt n-ö jooksva meetri oma kvartali keskel. Inimesed kohtuvad „nurga peal“, seal on alati asunud ka mingid ärid, seal saavad kokku kaks eri vaadet. Kui rajate välikohviku, püüdke see teha tänavanurgale, inimestele meeldib seal.
1930ndail kavandas Arnold Matteus Tartusse Tähtvere linnaosa, mille südameks oli ette nähtud omamoodi Tähe väljak Taara puiestee ja Jakobsoni tänava ristumiskohas, kuhu ta kavandas tervelt kuus nurgalahendust (kaks täisnurkset ja neli poolnurkset). Neist ehitati 1950ndail enam-vähem kavandatud kujul välja üks; teine 1960ndail moonutatult, kuid siiski veel talutavalt; ülejäänud neli on tänini hoonestamata ja ilmselt jäävadki, sest neile on rajatud… haljasalad. Otsekui rohelusse uppuvas Tähtveres neid kellelgi vaja oleks. Kõik Eesti linnad on tühje tänavanurki täis, nende hoonestamist otsekui kardetakse. Parem teeme haljasala.
Nii nurkade kui tänavaseinte puhul segavad arendajaid ja ehitajaid ihned kalkulatsioonid, aga küllap ka mingid ajast-arust stambid. Ikka veel arvab keegi kusagil, et moodne on ehitada „maitsekalt poolviltu“ ja tingimata tagasiastega. Nendeni, kes kauplusi rajavad, pole veel jõudnud arusaam, et parkimisplats võib olla ka poe taga, mitte tingimata ees. Ja kerkivadki maitsekalt poolviltused karbid, halvemal juhul kolakad, tänavast kaugele eemale, et jalakäija oma poekottidega ikka tingimata naha märjaks saaks.
Kolakad on muidugi omaette teema. Kus võimalik, seal tuleb maja ehitada jõhkralt suur, et rohkem tulu teenida. Nagu Tartus nn uus kaubamaja või üleskiidetud Delta. Delta puhul tuleb muidugi kiita tõsiasja, et nii on osa tudengeid päästetud „põllu peale“ saatmisest ja Tartu võib ennast edasi ülikoolilinnaks pidada. Kuid mahu (mitte funktsiooni) poolest on selliste hoonete koht linna taga heinamaal, mitte südalinnas. Hoopis arusaamatu on, kes küll suutis tellida, projekteerida ja ehitada sellise monstrumi nagu Raatuse tänava ühiselamu, mis oma tagasiaste, rõhutatud horisontaalsuse ja pika tuima kehandiga solgib ära terve suure piirkonna linna südames.
Tagasiastega on Eestis rikutud nii palju tänavaseinu, et neid ei jõua kokku lugeda. Kui tuua üksainus näide, siis Tallinna Südalinna kool Liivalaia tänaval. Tagasiaste tähendab muidugi ka kohustuslikku mururiba tänava ja hoone vahel, mis võib-olla kellelegi meenutab haljastust. Kevadel ja sügisel produtseerib see ribake pori, suvel tolmu.
Haljastus on ülepea eraldi teema. Märgin vaid, et ootan pingsalt aega, mil sellesse hakatakse suhtuma mõistusega, mitte religioosse fanatismiga. Suviti ei näe Tartus enam Tähetorni juurest vanalinnagi, samuti mitte Inglisilla pealt. See pole haljastus, vaid võsa, ja ülepea meenutavad Eesti linnad oma haljastusega keskmist paadialust, kes pole mitu aastat juuksuri juurde jõudnud.
Me oleme harjunud linnu halvustama, see on osa meie omamütoloogiast. Me kõik oleme endale verre kasvatanud teadmise, et linnakividel hääbub su sugu, et linnas elavad tühised vurled, maal aga ausad matsid, et puudega ei tohi kõnelda karmis kirvekeeles ja nii edasi. Aeg oleks taibata, et linn ei ole mitte põrgu eeskoda, vaid vajalik koht, mis võib olla ka väga meeldiv. Meile ju meeldivad Eesti vanalinnad, nii paljukest kui neid on. Linnakivid ei ole lõpuni halvad, neil on ka häid omadusi, näiteks ei ole tänav siis porine. Kui me ei taha elada sellises vanalinnas, siis on tore seal vähemalt käia. Vanalinn või selle vääriline tihehoonestusega keskus on linna või alevi süda, mis kogu asulat koos hoiab. Ilma sellise südamete asula on õnnetu, sinna tekib midagi pool-spontaanselt (tavaliselt mingi poekolaka näol), aga see pole ikkagi see (nt Saku, Saue, Paldiski jmt).
Eesti linnad ja alevid vajavad hädasti korralikke keskusi, kus hambaaugud tänavaseinas pole mitte vahvaks linnaruumiks kuulutatud, vaid kenasti hoonetega plombeeritud ja keskväljakut ümbritsevad kõigist külgedest tihedalt majad. Kuskil domineerib väljak (nt Paides), kuskil peatänav (nt Lihula, Märjamaa), kuskil on mõlemad. Riik võiks käivitada vastava programmi, võtta kõige kõrgemal tasemel vastu otsused mingite üldpõhimõtete ja eesmärkide kohta, selle asemel et mahitada illulillutamist tühjadel platsidel. Oleme juba kümmekond aastat nõutult peeglisse vahtinud – riik oleks justkui valmis, NATOsse ja ELi saime, euro saime – milline on meie Suur Idee? Pakun välja: ilusate (väike)linnade Eesti. Miks ei võiks neis kõigis olla midagi sama kena kui on Kuressaare peaväljak, muidugi igaüks omal kombel? Ka hooned ei pea olema keskajast, piisab, kui uushoonete rajamisel järgida mõningaid igivanu põhimõtteid: ühtne, tihe ja ilma tagasiasteta tänavasein, esimesed korrused äripindadena rahvale avatud, iga paarikümne meetri kohta vähemalt üks uks, hoonete maht piiratud (st vältida tuleb kolakaid) ja sellest tulenevalt fassaadide valdavalt vertikaalne liigendus.
Kuulen mõttes juba kriitikuid: see on naiivselt nostalgitseva humanitaari unistamine. Vaja on hoopis korraliku palgaga töökohti, vaja on „kompleksset plaani“, vaja on seda, teist ja kolmandat. Hea küll, aga maju ehitatakse praegugi? Võiksime neid põhimõtteid rakendada siis vähemalt nende hoonete puhul, mis nagunii kerkivad.
Üks suuremaid ehitustandreid saab olema ilmselt Tartus. Sõjas purustatud kesklinna on viimastel aastakümnetel tasapisi taashoonestatud, tulemused on kohati talutavad või head (nt Vanemuise – Ülikooli nurk, Rüütli – Küütri nurk), kohati talumatud (nagu eelnimetatud ühiselamu; palju parem pole ka uus kaubamaja). Kõige suurem oht on taas kolakad, mida Holmile juba usinalt projekteeritaksegi. Kõige kindlam oleks aluseks võtta hoopis omaaegne kinnistujaotus, see hoiaks kolakad ära. Kõige krooniks tuleks taastada Kivisild. See ei oleks mitte tagasi- vaid edasiminek. Kaarsild on ka minu noorus, kuid noorus saab läbi ja ükskord võiks sellega hüvasti jätta. Taastada tuleks ka ilusa barokkviiluga hoone Ülikooli ja Lossi tn nurgal, samuti nn Pirogovi nurk selle vastas, likvideerida delikaatselt augud Eesti ühel ilusamal ja omapärasemal tänaval, milleks on Vallikraavi, ning ümber ehitada või uue hoonega asendada hruštšovka Jaani kiriku kõrval. Seda hruštšovkat on küll kõpitsetud, aga tuim kast jääb tuimaks kastiks, põhjustades muuhulgas järjekordse tühja nurga. Plombeerimist vajavaid auke on vanalinnas küll, sinna saaks ehitada hooneid, kuhu anda uus korter neile, kes muudetud või lammutatud hruštšovkast lahkuma peaksid.
Need on juba üksikasjad, kuid mitte ainult. Oleme ikka alles vaimustuses taastatud eraomandusest, mis teadagi on püha. Aga siiski mitte päris jumalik. Kolemaju tuleb lammutada, see on üldistes huvides, ja selle kohta on põhiseaduses olemas paragrahv. Lammutatavate hoonete elanikele tuleb lihtsalt juba enne lammutamist valmis ehitada uued, vähemalt sama head ja soovitavalt samas piirkonnas asuvad elamispinnad. See puudutab eeskätt Narvat, mille vanalinna territooriumil asuvad hruštšovkad tuleks likvideerida ja vanalinn taas üles ehitada. See võiks olla meie uue Suure Idee pärl ja kroon. Võimatut pole siin midagi. Taas tuleb rõhutada, et idee teljeks ei ole mitte tagasi- vaid edasiminek. Ka ülesehitatud Narva oleks ikkagi 21. sajandi vili, see oleks midagi uut. Sama kehtib mõistagi ka Tartu Kivisilla kohta.
Kõik see ei ole illulillutamine. Linnade ja alevite keskuste korralikul väljaehitamisel on õige mitu olulist mõõdet, nagu tänapäeval öelda armastatakse. Võiks koguni öelda: see on puhas pragmatism. Linnasüdamete tihendamine vähendab kõigepealt vajadust autosõidu järele. Teiseks parandab sotsiaalset kliimat ja vähendab isegi kuritegevust (anonüümseid territooriume jääb vähemaks). Kolmandaks võib sellel olla tõsiseltvõetav vastumõju „tallinnastumisele“. Külad teadupärast tühjenevad ja kedagi ei saa seal vägisi kinni hoida. Inimesed otsivad tööd, aga ka teiste inimeste seltsi, poode, kohvikuid, meelelahutust. Kuid kogu Eesti ei pea sellepärast veel Tallinna ja Tartusse kokku jooksma. Jah, kui lähim linn koosneb masendavatest paneelkarpidest tuulisel väljal, siis on loomulikult targem minna päris linna. Ent kui lähim linn on vähemalt südamiku poolest sama meeldiv kui Kuressaare, peagi ka Viljandi? Ehk saaks vajaliku koguse linnaõhku juba sealt kätte, nii et inimene, olles küll sünnikülast ära kolinud, jääks siiski selle lähedusse, omakandi rahva sekka? Seegi pole tühi nostalgia, vaid sotsiaalse kapitali seisukohalt täiesti oluline näitaja.
Oleme ikka enesestmõistetavaks pidanud, et mida ühtlasem on Eesti oma elukvaliteedi poolest, seda parem; seda rikkamad me kokkuvõttes oleme. Nüüd oleks viimane aeg tarkade targutuste juurest tarkade tegudeni jõuda.
Ilmunud ERR uudisteportaalis 18. veebruaril 2021
