Narva vanalinna ülesehitamine ei ole utoopia, see on võimalik – ja see on kättevõtmise asi.
Unistus imeilusast barokklinnast kummitab paljusid, kes endisaegset Narvat veel ise või siis piltide vahendusel mäletavad, ning kes nooremaist on kordki näinud Fjodor Šantsõni kuulsat maketti, neid jääb nähtu kummitama nagu kaunis miraaž.
Kahjuks kaasneb sellega enamasti arvamus, et unistus see vaid ongi. Hävinud linnad ei tule tagasi ja uut elu ei looda tundlemise, vaid kalkulatsioonide, raua ning betooniga.
Õnneks on see arvamus suuresti ekslik ja tunded ei ole kalkulatsioonidega tingimata vastuolus. Idee Narva vanalinna ülesehitamisest ei ole puht-emotsionaalne, eluvõõras ega utopistlik. Võiks öelda, et Narva taastamise kõige suuremaks takistuseks ongi seesinane eksiarvamus ja kui sellest üle saada, on pool võitu juba käes.
Vaadelgem asjaolusid. 80 000 elanikuga tekstiililinna ettenähtavas tulevikus tagasi ei tule. Kuid Narva asukoht on endiselt paljutõotav. Suure maismaatee ja suure veetee ristumiskoht, ida poolt tulijale esimene Euroopa linn (nagu see on olnud sajandeid), Euroopa Liidu värav. Majanduslik loogika ütleb: Narva tulevik peitub turismis. Kui tuhandetest iga päev läbi vuravatest turistidest püüda üheks ööks kinni, st meelitada ööbima kasvõi paarkümmend protsenti, siis tähendab see juba (kümneid) miljoneid eurosid aastas.
Millega turist kinni püüda? Igavate paneelelamutega küll mitte. Turisti võib püüda põnevate spaade, muuseumide, kasiinode, hotellide ja söögikohtadega Kreenholmil. Ja vanalinnaga, mis kõrgub Narva silla kohal ja meelitab rändureid juba piiril. Et vanalinn ei ole päris autentne, vaid taastatud, häirib üksnes pedante. Ülejäänud naudivad vanalinna kõveraid tänavaid, nurgakohvikuid, poekesi ja hotelle sama probleemitult kui arvukates teistes taastatud linnades (nt Gdanskis).
Kuid vanalinna vajavad enamgi narvakad ise. Linnale tekiks hädavajalik süda, mida praegu peaaegu ei ole. Inimlikul ja inimväärsel keskkonnal on lisaks ka distsiplineeriv, heas mõttes kasvatav mõju. Iseäranis juhul, kui see keskkond on rajatud (suuresti) oma kätega. Mis tähendab narvalaste jaoks tööd ja palka.
Loomulikult küsitakse: aga mis saab vanalinna alal seisvatest hruštšovkadest? Ja kust tuleb raha? Vastused ei ole väga keerulised. Hruštšovkad tuleb lammutada (see on majanduslikult nagunii kõige otstarbekam), aga veel enne seda tuleb rajada otse vanalinna kõrvale või ka osalt selle sisse (põhjaosas oli vanalinn hõredam) uued, linnalikud elukvartalid. Mitte sinna-tänna pillutud hooneklotsid, vaid korralikult täisehitatud kvartalid, mis kõlbaksid külgnema taastatud vanalinnaga. Kõige selle korraldamiseks on ilmselt tarvis vastu võtta eraldi seadus, aga selle jaoks on meil olemas kõrgepalgaline Riigikogu oma ametnikega. Niisiis ehitatakse välja uued elamispinnad ja aidatakse inimestel ümber kolida. Sedamööda, kuidas hruštšovkad tühjenevad, need lammutatakse ja lüüakse labidad maasse. Vanad vundamendid kaevatakse välja, hinnatakse nende olukorda ja asutakse hooneid üles ehitama. Kui siiani on pannud oma rahad mängu riik, siis ülesehitamine peaks olema võimalik juba eraraha ja mitmesuguste muude toetuste abil. Üles ehitatud hoone jääb selle omanduseks, kes ehituse kinni maksis. Projekti tuleks teadvustada kogu Euroopale kui ühist asja.
Kui kõnelda Eesti riigi panusest, siis vanalinna alal praegu elavatele inimestele uue elamispinna rajamine, olemasolevate kortermajade lammutamine ja arheoloogilised tööd (pluss muidugi kogu projekti planeerimine, hoonete projekteerimine jne) võiks helde arvestuse kohaselt maksta 300 miljonit eurot. Kui jagada see 15 aasta peale, teeb see 20 miljonit aastas. Suur, kuid mitte ulmeline summa.
Juba paralleelselt võib alata ehitustegevus. Selle jaoks määratakse ära, millised hooned tuleb taastada võimalikult originaalilähedaselt, millised peamiselt välisilme poolest ja milliste puhul võib piirduda vaid vanade mahtude ning asukohaga. Kui küsida, mis saab Narva kolledži hoonest, siis las see oodata, kuni kõik muu on valmis. Siis on näha, kas või mida.
Kõik see on tehtav ja Euroopas korduvalt ka tehtud. Väited, et vanalinna ülesehitamine pole võimalik või et endine atmosfäär ei taastu, ei vasta lihtsalt tõele. Pealegi ei ole tarvis tehagi nägu, nagu oleks tegemist 17. sajandi linnaga. Me võime seda nimetada ka 17. sajandi eeskujul ehitatud uueks linnaks. Uhke, ilus, inimlik, hubane ja ligimeelitav oleks ta sellegipoolest.
Kas Narva on Eesti linn või ei ole? Kui jah, siis kohelgem teda vastavalt.
Ilmunud Postimehes 26. veebruaril 2020
