Meil oli kunagi Suur Idee – taastada oma riik ja pääseda uppumissurmast nõukogude rahva ühiskatlas. Laulva revolutsiooni alguses peeti sedagi utoopiliseks, kuid ometi idee realiseerus. Aeg oli hulludele mõtetele soodne. Ehk on nüüdki?
Seejärel suurt ideed enam ei olnud, jäid peenhäälestus ja igav Skandinaavia riik. Mis on üllatav. Ei saa ju tänagi öelda, et meie ainsaks murekohaks on kokkukuivanud edu Eurovisioonil. Vähe sellest – tegelikult võib öelda, et me pole oma riigi ülesehitamisega poolele teelegi jõudnud.
Sellega jõuame taas Ida-Virumaa ning Narvani, millest Postimees hiljuti tänuväärsel kombel kirjutada võttis. Tõsi, nii nagu ei saa tagasi pöörata aega, nõnda ei saa me tagasi ka Narvat aastal 1939. Kuid meil ei olegi tarvis minna tagasi, vaid edasi. Narva tuleb vabastada unustatud või mahakantud linna mainest, mis kiratseb maa ja taeva ning Eesti ja Venemaa vahel, kust aga ometi jookseb läbi nii Eesti kui Euroopa Liidu piir. Selle linna pärast on lõpuks palju verd valatud. Nüüd lehvib Hermanni kindluse tornis juba kolmkümmend aastat sini-must-valge lipp, aga meie nagu ikka ei usu seda. Aeg on sellele lipule tema sügavam mõte tagasi anda. Kusjuures nii, et see ka Narva praegusele, valdavalt venekeelsele elanikkonnale üksnes kasu ja rõõmu toob.
Narva vajab rohkemat kui pisukest tähelepanu. Vaja on Narva vanalinna ülesehitamist ja Kreenholmi kujundamist mastaapseks äri- ja kultuurikeskuseks. Narvast peab saama põnev koht, Euroopa värav ja Eesti uhkus. See võikski olla kogu Eesti – nii eestlaste kui venelaste ja üldse kõigi Eesti kodanike – Suur Idee lähemateks aastakümneteks.
Ilmutus kõrgel kaldal
Narva tuleviku majandusliku alusena on loogiline näha turismi. Selle jaoks on asukoht ideaalne. Iga päev sõidab Narvast mõlemas suunas läbi umbes 3000 inimest. Neile tuleb anda põhjus peatuda, miks mitte ka ööbida, ja selleks peab Narva veenvalt ning kõige positiivsemas mõttes eristuma Kingissepast või Ivangorodist. Olema Euroopa värav, kõrgel kaldal kõrguvate tornide ja punaste kivikatustega ilmutus. Ning mõistagi ei pea Narva ainult turismist elama. Kus juba raha ringleb, seal tekib ka muid ettevõtteid ja ärisid.
See ei ole eluvõõras fantaseerimine, vaid läbimõeldud kalkulatsioon. (Vt. ka Postimees, 6. apr. 2019) Tõsi, esialgu üldjooneline, kuid nii suuri ettevõtmisi ei saagi lõpuni kalkuleerida. Me ei taastanud ka Eesti Vabariiki täpse kalkulatsiooni põhjal, ent idee toimis ometi, Eesti majanduslik hakkamasaamine osutus võimalikuks, nagu riigi taastajad algusest peale arvanud olidki. Siin oli esmaasukate uljast elujõudu, „teeme ära“ stiilis ehitavat ja loovat vaimsust, mis rajab kultuurmaastikke ja täidab maa lastega. Ega see kõik kadunud ole?
Peale majanduslike esitatakse ka ideoloogilisi vastuväiteid stiilis „meie makette ei ehita“ ja „nii lihtsalt ei saa“. Kui Euroopas ringi vaadata, siis pole kahtlust, et saab küll. Lisaks ilmneb üks tõsiasi, mida pedantsed muinsuskaitsjad ja autentsuse nõudjad pole arvestanud. Nimelt asukoha tähtsus. Vanad hooned ei koosne üksnes müüridest, vaid ka asukohast. Ehitada Narva vanalinn üles Texase preeriasse – see oleks tõesti makett. Kuid ehitada ta õigele kohale ja sõna otseses mõttes vanale vundamendile – see päris makett enam ei ole. Hoone ei ole autentne, kuid asukoht, vaade hoonele ja vaade hoonest on. Just asukoha tõttu ei saa pelgalt maketiks tembeldada kõiki teisigi taastatud linnu Varssaviga eesotsas ega isegi mitte Vilniuses nullist üles ehitatud suurvürstilossi, millest on saanud hämmastav turismimagnet.
Narva vanalinna ülesehitamine, puudutades küll kõige enam narvalasi, on seega kogu Eesti asi ja seda tuleks korraldada ja juhtida riiklikul tasemel. Tuleb päevakorrast maha võtta kavad Narva vanalinna ala täistippimisest hruštšovkade vahele paigutatud üksikute hoonekolakatega, mis võivad rahuldada mõne arhitekti ambitsioone, mitte aga Narva vajadust inimliku ja sooja südame järele.
Tegelikult terve Eesti vajadust. Millega seoses meenub umbes saja aasta tagune tõsilugu Käsmu külast. Küla oli jõukaks saanud ja iga teine mees oli kapten. Sellele vastavad olid ka majad. Paraku, kui maa poolt sisse sõita, siis esimene maja oli kehvake; selle omanik ei olnud kapten ega jõukas mees. Uhketele kaptenitele see ei meeldinud, nad panid rahad kokku ja remontisid-värvisid tolle esimese maja korralikult ära. Et küla algaks kaunilt. Täpselt nõnda tuleks meil käituda Narvaga.
Narva pole ainus
Kuid Suur Idee võib Narvast kaugemalegi ulatuda. Tegelikult on Eesti täis linnu ja aleveid, mille keskel laiutavad sõjast jäänud lagedad platsid, kuhu on – või ei ole – klotsidena pillutud maotuid üksikehitisi. Esimesena meenub muidugi Tartu, keda viimati nuheldi Deltaga. Enamasti ei luba püha sõna „haljasala“ neid lagendikke traditsioonilisel kombel hoonestada ega asumitele südant tagasi anda. Ilma hooneteta paraku ei saa, selles võib veenduda igaüks Raplas, kus on üritatud väljaku keskele platsi või platsi keskele väljakut rajada. Lootuses, et linnarahvas sinna koguneb. Asjata lootus. Plats keset väljakut jääb kurioosumiks seni, kuni tema äärde pole tihedalt püstitatud maju, kuhu inimestel oleks põhjust tulla. Midagi keskuselaadset on olemas Tõrvas, samuti Otepääl, ehkki ka seal on hoonestuses veel liiga palju auke. Paide keskväljak annab peaaegu mõõdu välja, vabaneda tuleks vaid suurest nõukogudeaegsest kolehoonest. Kõik sandistatud linnasüdamed on parandatavad, kui me vaid saame üle lihtviisilisest „linnakivide“ põlastamisest ja mõttekrambist „puu hea, maja paha“. Linnasüdamete kohta see ei käi. Mõne puu üle kaeblemise asemel võiksid ka rohelised mõista tihedate keskuste kasu keskkonnale: väheneb vajadus autosõidu järele, linna taga jääb hektarite kaupa maad põllu või metsa käest ära võtmata. Kuid see kõik on laiem teema, mis nõuab eraldi läbiarutamist. Esialgu oleks idee Suur ka siis, kui me üksnes Narva osas vankri kännu tagant lahti saaksime. Peamine takistus on meie endi usupuudus.
Narva vanalinna ülesehitamise mõttele on toetust avaldanud juba paljud kultuuriinimesed, nagu kunstiajaloolased Jüri Kuuskemaa ja Fredi Tomps, arhitekt Ignar Fjuk, põhiseaduse isa Jüri Adams, Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, kirjanik Jan Kaus, kirjandusteadlane Maarja Lõhmus, ajakirjanikud Mart Raudsaar, Aimar Altosaar ja Marti Aavik, arheoloog Ants Kraut, rääkimata paljudest endistest ja praegustest narvalastest.
Ilmunud Postimehes 11. märtsil 2020
