Viimasel ajal on taas kuulda olnud vagajutte ühtsest Eesti koolist, mis ühendab kõik siinsed rahvad ja kultuurid ning toob õnne meie õuele. Küllap kuuleb neid jutte ka edaspidi, sest ideaal rahvusteta, rassideta, uskudeta ja sugudeta ühiskonnast on visa hajuma. Juba mitu põlvkonda on üles kasvanud Lennoni Imagine’i vaimus ega kavatsegi mõista, et see tulevik, millest selles muusikaliselt geniaalses loos unistatakse, on tegelikult kohutav.
Tekib küsimus, miks me õieti tegime oma laulva revolutsiooni. Hakkasime näiteks vastu venestamisele. Vilistasime välja oma hinge Moskvale müünud Rein Ristlaane, kes käis ringi ja kuulutas, et inimesel võib olla kaks emakeelt, selline inimene olla rikas – tal olla otsekui kaks ema. Kõik see tundus täiesti ogar, kõigil oli seda jama piinlik kuulata.
Nüüd… Nüüd on jutt kahest emast igati poliitkorrektne, seda aetakse kõige kõrgemal tasemel ja üsna varsti hakatakse vangitorni heitma neid, kes seda lolluseks nimetavad. Nii et tere tulemast aastasse 1980. Sama kehtib kahe emakeele kohta. Päris otsesõnu Ristlaant just ei korrata, kuid läbi lille küll. Näiteks on välja hautud selline ahvatlev termin nagu mitmikidentiteet. Et, vaadake, seltsimehed, tuleb vene laps Eesti kooli, saab seal korrektset ja multiperspektiivset haridust, ning ongi eestlane, aga ühtlasi ka venelane. Inimene hakkab kuuluma korraga kahte etnilisse gruppi.
Kui selle targutuse vahele poetada veel paar sõna arhüksose hüoosisest, diskursuse dekonstruktsioonist ja pinnakulaarsest pertseptsioonist, unustamata salvavaid märkusi toksilise konservatismi ja uusreaktsionäärluse kohta, on igati parketikõlblik teooria valmis. Ja nõrgemanärvilised juba noogutavadki kaasa.
Ainult et see on mõttetus. Loomulikult on igal inimesel mitu identiteeti, kuid need saavad eksisteerida vaid üksteise sees, mitte korraga samal tasemel. Inimene saab olla ühtaegu eestlane ja eurooplane, kuid ta ei saa olla korraga eestlane ja venelane, eurooplane ja ameeriklane. Ta võib olla ka nii koorilaulja kui vabamüürlane, need ei välista teineteist, aga mitte kommunist ja demokraat. Sest need välistavad. On lihtsalt asju, mis üksteist välistavad, ja inimese „emakultuur“ on üks neist, koos ema ja emakeelega. Mõned teised piirid on hägused, keegi võib kuulutada, et on ühtaegu pärnakas ja narvakas, ning vähesel määral või poolkujundlikus mõttes on see võimalik, kuid kaugelt vähem, kui usuvad kõigi piiride ja müüride mahakiskujad, kelle arust pole muud identiteeti kui „inimene“ ja kes teab, kui kauaks sedagi. Olla korraga Jaan Jalgratas ja Jean Laporte – seda oskab vaid salaluuraja. Kui tavainimene midagi sarnast väidab, siis on tegemist skisofreeniaga ja inimene tuleb ühiskonnast isoleerida.
Öeldu ei tähenda, et inimene peaks olema sajaprotsendiliselt ühest rahvusest või et mingi osa temast ei võiks olla seotud mõne teise rahvuse/kultuuriga. See on, vastupidi, küllaltki tavaline. Kuid nii nagu mitme keele valdamise puhul jääb üksainus keel ikkagi emakeeleks, nii on ka mitmesse rahvusse kuulumise puhul üks kuuluvus valdav, ja selle põhjal peaks inimest identifitseerima nii teised kui ta ise. Just sellest valdavast kuuluvusest käib jutt, just seda ei saa olla mitu. Ükskõik millise segu puhul pole võimalik, et selles mitu komponenti, mida on enam kui 50%.
Pole tarvis teha nägu, et rahvuslik identiteet on igand, selle asemele tuleb riigidentiteet ja olemegi kõik ühe mütsi all. Eestlased. Estontsõ. See on järjekordne mõttetus. Inimene ei ela üksnes veest, ja inimene ei ela üksnes põhiseadusest. Põhiseadus ei paku kuigi palju tunnetele, kuid just emotsioonid on see ollus, mis lõplikult needib kokku mistahes kollektiivi. Kodanikulojaalsusest üksi järelikult ei piisa, vaja on veel mingit X-faktorit, ja seda pakub lapsepõlves omandatud rahvus.
Nii et eestlased jäägu eestlasteks ja venelased venelasteks või – veel parem – eestivenelasteks, mis ei kõla tolligi kehvemini kui soomerootslased või baltisakslased. Sellistel terminitel on reaalne sisu täiesti olemas, need ei tähista mingeid kahe peaga vasikaid, vaid konkreetset ja igati normaalset identiteeti.
Rein Ristlaane kummitus võiks aga rahulikult kappi tagasi minna ja sinna jäädagi.
Ilmunud Objektiivis 16. veebruaril 2021
