SÜGIS
Kos käänden kõllistades siuhka,
modra kipsti vasta seed.
Ta ünde polavilli priuhka,
valdikandse enderidi neeb.
Ai vauhk! Sent kollipilli jänni.
Karkauksi ondib jolle ronn.
Se riizimalli ondi pänni,
Oll-koll sat kondipolla onn.
30.10.2021
Sarnased postitused
Õie-Helbe Lumelind: Mul on eesti rahva pärast häbi!
Valimised lähenevad lausa ennaktempos ja aeg on huumoriprismad ja sellised väheke vallatud aspektid kõrvale jätta. Aeg on rääkida Eesti peamisest probleemist. Eesti peamine probleem on nimelt see – ja seda on aastakümneid maha vaikitud – , et probleemidest ei räägita. Nüüd on see siis maha öeldud. Ei räägita. Kuid probleemidest tuleb rääkida – probleemideta, avameelselt, otse! Ainult nii saame asuda nende lahendamisele. Kahjuks esineb siingi tõsine probleem – probleeme ei tahetagi lahendada. Öeldakse: küll lahendaks, aga vaat see probleem ja too probleem ei lase. No aga milles probleem? Võtame ja lahendame need probleemid ära ning võimegi rääkida probleemidest otse, ilma probleemideta, ja jõuda sel viisil lähemale ka probleemi tuumale.
Paraku leidub meie ühiskonnas nii palju kallutatud struktuure, et selles võib näha omaette probleemi. Struktuurid on tee peal ees. Probleemid mätsitakse kinni. Meie kultuurisituatsioon on ikkagi väga halb ja seda probleemi ei lahenda – mis, isegi ei leevenda – ka kõige jõulisem autometatekstuaalsus, olgu siis pinnakulaarsusprintsiibi raames või väljaspool seda. See aga tähendab, et tegemist on juba metaprobleemiga. Mittelineaarne hüperrumi metaprobleem, mille dekodeerimine pole lapsemäng. Võtame kasvõi lihtsa näite. Meil on öö ja on päev. Siin on ainult öö, zdes tolko notš, ja siin ainult päev, zdes tolko den. Kõik on rahul, kõik noogutavad. Aga tegelikult on see õudne, see tõendab tohutuid pingeid ja ennustab sotsiaalset plahvatust. Kuhu jääb harmooniline singulaarsus? Singulaarsus, kus öö on ühtlasi päev ja päev ühtlasi öö? Kui kaua me laseme end terroriseerida primitiivsel dualismil ja macholikul fallokraatial? See just ongi probleemi tuum, ja sellele on osutanud juba meie teravapilguline professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. Tänuväärt tegu, olgu tema arhüksose hüoosis alati mõnusalt nätske.
Aga kas me võime loota, et mõni erakond suudaks selle probleemi lahendada? Vastus on kindel ja veendunud ei. Vähemalt selle poliitilise kultuuri ja selles kultuurisituatsiooni juures kindlasti mitte. Probleem lihtsalt kuulutatakse olematuks, diskursiivsete retrokitsede jäljerada kaob Harku järve. Valijate hääl ei loe midagi, rahva arvamuse üle irvitatakse, rahvast mõnitatakse, Riigikokku pääsevad vaid kinniste uste taga kokku lepitud subjektid, kellel on ajude asemel sperma ja kes ei tea sedagi, et probleem on probleem on metaprobleem. Võltsnaeratused mõttetutel füsiognoomiatel, õõnsad vabandused, keerutamine. Mitte keegi ei luba inimestele isegi kõrgemat palka kui meestel!
Kui nüüd lõpetuseks kõnelda probleemidest, siis kõige suurem probleem on ikkagi rassism. See on peaaegu sama suur probleem kui natsionalism, mis on meie kõige suurem probleem. Machode mõistus ei küüni iialgi niikaugele, et mõista – ka valged inimesed käituvad India pühapaikades väga inetult ja ülbelt, lätsutavad närimiskummi ja lürbivad kokakoolat, väljaveninud maika seljas ja päikeseprillid ees – sellele tuleb mõelda! Tuleb tegeleda dekoloniseerimisega! Tuleb häbeneda! Mitte silmakirjalikult viriseda mingite Kölnis – või kus iganes – vägistatud naiste pärast. Vaadake ikka peeglisse! Ja tundke enda pärast häbi, nii nagu mina teie pärast tunnen!
Nii et siin on minu arvates Eesti ja eriti eesti meeste kõige suurem probleem. Peaaegu sama suur, kui peamine probleem, mida ma mainisin alguses – et probleeme ei nähta.
Ilmunud siin-seal netiavarustes 2019. aasta jaanuaris, misjärel jäljetult kadunud.
Õie-Helbe Lumelind oli 2019. aastal Kesk-Euroopa Merevahu Koordineerimise Instituudi vanemteadur, spetsialiseerunud merevahu uurimisele soo-uuringute kontekstis. Nüüd samuti jäljetult kadunud.
Prof Lepaotsast-Latsatas: Seltsimehed, valvel tuleb olla!
Eesti rahva püsimiseks on vaja, et paari põlvkonna jooksul lapsi ei sünniks.
Sõna on vaba, valesõna eest aga olgu määratud nii salliv karistus, et veri lendab.
Elektrimolekulide tsirkuleerimise tagavad automaks, tursamaks ja kättemaks.
Olen nii kaua vaikinud, et mõni peab mind juba surnuks. Tõtt-öelda tekkis selline kahtlus ka mul endal, kuid mõistsin peagi, et tegemist on tüüpilise pseudoprobleemiga. Mis tähtsust sel on. Isegi kui olen surnud, elavad mu ideed edasi ja vallutavad maailma.
Armastan rändavaid pilvi vaadata ja tunnen end seejuures otsekui emata laps, kes igatseb taga primordiaalset refuugiumi kvantopside hüootilises embuses. Mis on tänapäeva maailmas igati ootuspärane ja relevantne, sest progress kui selline on jõudnud oma otsustavasse faasi ning see tähendab, et mida lähemal on võit, seda vihasemalt möllab võitlus. Seltsimehed, me võidame selle võitluse.
Konservatiivid, natalistid, natsionalistid ja fašistid tajuvad selgelt oma mentaalruumi ahenemist ja püüavad sellest situatsioonist välja tulla tavalise demagoogia abil. Teeseldes, et nad pole siiani märganud 21. sajandi saabumist, taotakse skolastilist trummi: meie kõigest küsime. Me kõigest küsime, sest sõna on vaba, hundil on saba ja sepik on soe. Keda selle postmodernistliku pseudofilosoofiaga püüdma tullakse?
Tõsi, nemad kõigest küsivad. Aga mida nad küsivad? Nad küsivad isiklikke küsimusi! Nad küsivad, kas te armastate Brahmsi. Nad küsivad, kas te armastate oma abikaasat. Pole tarvis tunda heteropessimismi ega konsensusliku seksi peensusi, mõistmaks, kui ebaeetiline see on. Iseäranis naiste suhtes, kes ei soovi oma elu ja perekonda ehitada aegunud mudelite ja rollide järgi või selle järgi, mida sadistlikud vanemad neile lapsepõlves vägivaldselt püüdsid sisse peksta. Iga minimaalseltki reflekteeriv inimene mõistab ilma pikemata, et me suudame need aegunud rollid ja mudelid kaotada ning eesti rahva vaimse tervise tagada vaid juhul, kui kasvab üles paar-kolm lastetut põlvkonda.
Sõna on muidugi vaba, seda teab isegi katkine barett, rääkimata kaabust, aga just seetõttu ongi vaja vihakõne seadust. Sest kuidas muidu vehmile selgeks teha, milline sõna on vaba ja milline ei ole seda mitte. Meil on vaba riik, igaüks võib rääkida õiget, kõrgemal pool heaks kiidetud, sallivat, kaasavat ja avatud juttu. Millest järgneb loogiliselt, et muu jutu eest tabab inimest õiglane, salliv, kaasav ja avatud karistus, nii et veri lendab.
Mis viib meid kuidagi iseeneset süsinikuheite juurde. Kui niinimetatud muistsed eestlased, kelle olematus on ammu selgeks tehtud, oma olematusest hoolimata suutsid edukalt kasutada kiviheitemasinaid, siis mis segab meil ehitamast süsinikuheitemasinaid, mis probleemi lahendaksid, nii et kogu Euroopa plaksutaks ja meid kõigile eeskujuks seaks? Ei segagi miski muu kui 19. sajandisse pidama jäänud tagurlaste mõttekrambid, mis ulatuvad ajukoorest nimmelülideni ega lase elektrimolekulidel vabalt tsirkuleerida, rääkimata korrektsetest kaubavedudest Venemaale ja tagasi. Sest mis on Venemaa? Konstruktsioon. Kuid meil usutakse nürimeelselt, et kivi kukub ülevalt alla ja puu kasvab alt üles, ehkki Einstein sellise kivinenud maailmapildi juba ammu pea peale pööras. Süsinikuheite küsimus laheneb aga loomulikult kolme meetme ühistoimel, milleks on tursamaks, kättemaks ja automaks. Automaksu maksavad autoomanikud, tursamaksu peavad maksma tursad ise ja kättemaksu jaoks on meil rahandusministeerium.
Vaja on vaid immanentse intelligentsusega süvitsi mõista lihtsat loosungit: Saastada tuleb mujal! Kordan: mujal. Sellega oleme oma kvoodid ja normid täitnud ning võime täie õigusega asuda täiel rinnal nautima abieluvõrdsust, mis lõpuks stabiliseerib meie ühiskonna ja kujundab selle kapitaalselt koherentseks parima arhüksose vaimus. Iganenud laulusalm ütleb: kirp aknast välja, nahkpüksid jalga. Meie mõtestame selle rustikaalse meemi 21. sajandile kohaseks: kirp aknast sisse, elurikkus tuppa. Millestki nii vulgaarsest kui nakpüksid aga me ei räägigi.
Kokkuvõttes võib öelda, et uue ühiskonnakorra disainimisel saavutatud moderaatne progress indikeerib uusi tuuli sootsium süvahoovustes. Need tuuled on käivitamas imaginaarseid, kuid samas maailmamuutvaid turbiine, mille olemasolust meil polnud aimugi. Seltsimehed, valvel tuleb olla! Peaasi, et lapsi ei sünniks.