SÜGIS
Kos käänden kõllistades siuhka,
modra kipsti vasta seed.
Ta ünde polavilli priuhka,
valdikandse enderidi neeb.
Ai vauhk! Sent kollipilli jänni.
Karkauksi ondib jolle ronn.
Se riizimalli ondi pänni,
Oll-koll sat kondipolla onn.
30.10.2021
Sarnased postitused
Afanassi Pirn: head rahvusvahelist perekondade päeva
Seltsimehed, mina tervitan teid rahvusvahelise perekondade päeva puhul.
Elagu abieluvõrdsus, elagi kõik perekonnad, olgu nad siis „traditsioonilised“ või mitte, nii lõpetab ka Eestimaa Roheliste aseesimees Kaspar Kurve 14. mai Eesti Päevalehes oma teemakohase loo. Lugu vestab sellest, kuidas eesti rahvas nõuab taga sooneutraalset abielu, sest see on hea, tervislik, õiglane ja üldse.
Õige, seltsimehed. Elagu armastus, elagu võrdsus, elagu õigused. Aga kui te nüüd arvate, et ma tahan kiita Kaspar Kurve poolt reklaamitud, nn sooneutraalset abielu nõudvat petitsiooni, siis te eksite. Vastupidi, pean seda petitsiooni äärmiselt taunitavaks, tagurlikuks ja diskrimineerivaks. Miks? Sest pimeda jonnakusega nõutakse taga kahe samast soost inimese abiellumise õigust.
Taevas küll, miks siis ainult kahe? Kas te rohkem numbreid ei tunnegi? Vaatame sooneutraalsete paaride abieluõiguse toetuseks esitatud argumente. Tähtis on vastastikune armastus; selline abielu ei ohusta kedagi; inimeste õigused peavad olema võrdsed. Ongi enam-vähem kõik. Pole raske näha, et mitte ükski neist argumentidest ei selgita ära, miks peaks abiellujaid olema tingimata kaks, mitte aga kolm või rohkem. Näiteks treenib ja treenib üks spordivõistkond aastaid, kuni mõistab – see on armastus. Mida siis teha? Varjata seda kaunist tunnet? Või minna pisarsilmil lahku, sest iganenud konventsioonid ja konservatiivide sallimatus nõuavad? Ning milleks ennast piirata sellegi arvuga. Ehk soovib kogu eesti rahvas ühel päeval abielluda, sest armastus ei anna kuidagi asu?
Aga, heakene küll, võtame kõige lihtsama näite – kui asjaosalisi on kolm. On kolm sõpra, Punna, Munna ja Kerra, kõik armastavad üksteist palavalt ja tahavad endid ühendada püha abielusidemega ja kasvatada üles lapsukesi, keda toob neile kurg. Miks peaks nende soovi põlustama ja neid põhjuseta karistama, neile seda õnne keelates?
Paraku petitsiooni esitajad – ühendused LGBT Ühing, Kõigi Eesti, Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset ja Eestimaa Rohelised – Unnat, Punnat ega Kerrat nähtavasti inimesteks ei pea. Näib nii, et nad kavatsevad neid hoopis vaenama ja represseerima asuda. Kujutlege ometi ette meie kolme sõbra hingepiina, kui riigikogu peaks petitsiooni ees põrmu langema ja seadustamagi kahe samast soost inimese abielu. Unna ja Punna võivad abielluda, aga Kerra peab, suu vesine, pealt vaatama? Või siis mõni teine kombinatsioon, kuid igal juhul peab üks jääma välja – põlatuks, represseerituks, äratõugatuks. Seltsimehed, see on puhas sallimatus, kolonialism, rassism ja ksenofoobia.
Vähe sellest. Petitsiooni esitajad ei astu mingeid samme, et kõrvaldada diskrimineerivad seadusepügalad, mis keelavad abielu lähisugulaste vahel. Aga keda selline abielu ohustaks? Teised kriteeriumid samuti täidetud. Armastust leidub palju, jääb ülegi. Õiguste võrdsus, see tähendab nende puudumine, on lausa kisendav. Saame olukorra, kus mees, kes tahab abielluda naabrimehega, võib seda teha, aga mees, kes tahab abielluda oma ema või õega, ei tohi. Mingi vulgaarse biologismi reeglid takistamas meie eneseteostust ja õnne. Päriselt või? Tänapäeval? Kus nüüd on Kaspar Kurve oma targutusega: „Ma ei kujuta ettegi, mis võib toimuda inimese sees, kes tajub, et suur osa ühiskonnast peab tema seksuaalset orientatsiooni valeks ning ebaloomulikuks ja milliseid probleeme see vastava indiviidi jaoks endaga kaasa toob.“ Näib, et selliste inimeste hingepiin on petitsiooni esitajatele täiesti ükskõik, neil jätkub kaastunnet vaid sellistele, kes püüdlevad väikekodanlikku paarabielu.
Kõike öeldut kokku võttes kutsun vabu ja õiglase meelega kodanikke kõnealust petitsiooni resoluutselt hukka mõistma. Sellisel sallimatusel ei saa olla kohta 21. sajandis, mille motoks olgu mistahes piiride ja piirangute kaotamine. Kui juba virutada, siis ikka täiega, nii et need va konservatiivimolud enam ei tõuseks.
Afanassi Pirn: õiged mõtted ja suur idee
Lugesin 31. märtsi Eesti Ekspressist suure naudinguga Linda Kaljundi usutlust Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. Juba osaliste koosseis tekitas meeldiva perspektiivi, kõlades sama paljutõotavalt nagu „Yehudi Menuhin esitab Stradivariusel Paganinit“.
Noored ei petnud mu ootusi ja isegi professor Alfred L. Latsatas oleks rahul olnud. Ksenofoobne piiratus sai väärika vastulöögi, rassismi ja kolonialismi pärand nii põhjalikult ning samas üldarusaadavalt avatud kui napp leheruum võimaldas. Eriti oluline oli A. Velmeti postulatsioon, et maailma kujundab siiani kolonialismi pärand, mis muudab meid kõiki kaassüüdlasteks. Iga lonks kohvi, iga mahv tubakasuitsu on läbi imbunud koloniseeritud rahvaste valust ja vaevast. Ning kuna – NB! – kohvi rekognostseerisid meie esivanemad juba oma kolmsada aastat tagasi, siis on meie kollektiivsesse vaimsesse spektrisse kogunenud massiivselt karmavõlga. Pean tunnistama, et minul isiklikult on raske kohvi konsumeerida, sest alati kui kohvitassi kätte võtan, kuulen mingit sardoonilist häält, ilmselt orjakaupmehe oma: „Joo neegri verd, valge rämps!“ Aktuaalne detail: hääl kõneleb eesti keeles. Võimalik, et siin reflekteerub paradigmaatiline indikatsioon, mis rõhutab meie rahvuslikku kaasüüd. Mõelgem kasvõi neile eesti arstidele, kes kõige alatumal kombel, viimaseid inimlikkuse riismeid minetades käisid Aafrikas mustanahalisi ravimas. A. Velmet ütleb õigesti: Kolonialismi ajaloost rääkimine on tähtis, kuna see aitab õõnestada müüti, mille järgi meie oleme alati olnud ise koloniseeritud ja ei kanna mingit vastutust koloniseerimise eest. Mõni rahvuskonservatiiv võib ju hüpokriitselt väita, et meie toppisime piipu soosammalt ja kohvi keetsime sigurist, aga selliste illusioonidega karastunud sotsiaalkonstruktivisti juba ei püüa.
Usutletavad osutavad õigesti, et kolonialism ei ole mitte eilne, vaid tänane päev. Meie arstid käivad Mustal Mandril tänagi. Eesti sõdurid aitavad Prantsusmaal Malis oma ülemere-impeeriumi taastada ja USA-l Iraagis uusi kolooniaid rajada. Mida kõike banaanide nimel ei tehta! Eriti negatiivseid emotsioone tekitab progressiivses inimeses neokolonialistide intrigeerimine Hong Kongi ümber. Alles hiljuti kolonialismist vabanenud Hong Kongi rahvas tahab pöörduda tagasi vabade hiinlaste hulka ja Hiina Kommunistliku Partei hoole alla, kuid käputäis neokolonialistide sabarakke mässab – ei taha. Nemad tahavad edasi vegeteerida valge mehe saapakanna all ja vedada sigarit pahviva isanda rikšat.
On enesestmõistetav, et kõigi nende väärnähtudega tuleb võidelda lausa igal pool, kaasa arvatud kunstisaalis. Kunstisaal – see on sakraalne koht, tempel, nagu ütles juba Foucault. Bart Pushaw’lt saame teada, et kõigile näitusega seotud Eesti kunstimuuseumi töötajatele tundus (…) täiesti enesestmõistetav, et mõned teosed nimetatakse ümber. Näiteks sai Aleksander Uuritsa „Abessiinlasest“ „Samuel Petersi portree“. A. Velmeti kommentaaris resoneerib siiras hämmastus: Ma ei saa aru, kuidas keegi võib üldse kahelda, et sellisest teadmisest võidavad kõik. Õige. Võtame näiteks Oskar Hoffmanni teose „Eesti talumees rohelise kuuega“. Pole ju raske näha, kui palju me kõik võidaksime, kui see rassistlik silt asendada korrektsega: „Jakob Kivi vaatab paremale“. Millele A. Velmet erudeeritud professionaali efektiivsusega lisab: Ühelgi asjal ei ole autentset nime, iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon. Ta toob öeldu ilmestamiseks ka empiirikat: Enne oli meil igas linnas Viktor Kingissepa ja teiste kommunistide monumendid, aga nüüd neid enam ei ole. (…) Mul on väga hea meel, et välisministeeriumi ees ei seisa enam Lenini kuju. Aga me võiksime olla valmis arutlema avatult ka teistsuguste ümbernimetamiste ja ümberpaigutamiste üle.
Tõtt-öelda on need viimased tsitaadid ainsad, kus tahaks omalt poolt veel midagi lisada, jäädes ühtlasi tänulikuks saadud mõtteimpulsi eest. Nimelt peitub siin tohutu potentsiaalne allikas, kuidas hoida kokku materiaalseid ressursse ja inimeste närve, et seda tõhusamalt võidelda rassismi ning kolonialismi pärandiga. Pangem Velmeti tarkuseterad loogilisse seosesse: iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon – oli meil igas linnas Kingissepp, nüüd enam ei ole. Siit ilmneb täiesti üheselt, et Kingissepa kujud said maha võetud täiesti ilmaasjata! Nad oleks tulnud vastavalt ajastu korrektsusenõuetele lihtsalt ümber nimetada. Tõenäoliselt siis Jaan Tõnissonideks, nii oleks üleminek kõige sujuvam olnud. Nüüd on meil seevastu Tartus olemas üks Jaan Tõnisson. Kui meie omad jälle võimule tulevad, siis pole vaja teda lammutama hakata ega midagi, me lihtsalt nimetame ta Viktor Kingissepaks. Kõik ülejäänud, kes on meessoost ja ilma vuntsideta, võib kuulutada Jaan Anveltideks, Marie Underist saab Clara Zetkin ja Lydia Koidulast Simone de Beauvoir. Kui peaks jõutama Pätsi monument püstitada, siis temast saab ilmselt J.-P. Sartre.
Ja katsugu keegi midagi öelda.