Alljärgnev on üksnes põgus jalutuskäik ühe laia teema ääremaadel, teema ise vääriks tervet raamatut, kui mitte mitut. See lai teema on süütus. Mitte bioloogiline, vaid psühholoogiline, vaimne ja sotsiaalne süütus.
Teiste kultuuride kohta ei oska öelda, kuid Lääne kultuuri tuumsüžeede hulgas leidub lugu, mis jutustab süütuse kaotamisest. Ilmselt on selle algallikaks Raamat ehk Piibel oma mõistulooga sellest, kuidas Aadam ja Eeva keelatud vilja sõid ning seepeale paradiisist välja visati. Võib oletada, et midagi sarnast leidub kõigis kultuurides, sest see mõistulugu räägib nii inimkonna tekkest kui ka indiviidi jõudmisest täiskasvanuikka, ja vähemalt seda viimast tähistavad mingisuguse üleminekurituaaliga – minu teada – kõik rahvad. Kuid see selleks.
Süütuse kaotamise süžee ilmub meie ette lugematutes versioonides, mõnikord pea-, mõnikord kõrvalteemana. Peeter Paani keeldub suureks saamast. Mary Poppinsi loos oskavad rinnalastest kaksikud loomade-lindude keelt, kuni ühel päeval enam ei oska. Süütus on kadunud, paradiisiaed on seljataha jäetud. Teine autor asetab süütuse piiri kaugemale ja seob selle täiskasvanuks saamisega. Näiteks Andrus Kivirähk, kelle lugudes kordub motiiv lapsest, kes suudab elada oma (fantaasia)maailmas, laskmata end häirida n-ö kuulmisvõime kaotanud täiskasvanuist; nood ei taha muud, kui saia ja juustu naha vahele toppida. Omamoodi süütusekaotuse lugu on ka „Tõde ja õigus“, kui pidada silmas tervet pentaloogiat, mille peategelane on Indrek – või eneseteadlikuks saav eesti rahvas Indreku kehastuses. Üks mõjuvamaid süütuse kaotamise lugusid on „Kärbeste jumal“, aga miks mitte ka „Kolm musketäri“, kui järele mõelda.
Mis siis on süütus? Ühest küljest teadmatus, teisest küljest – otsekui vastupidi – millegi teadmine või mäletamine, mida süütuse kaotanud (enam) ei tea ega mäleta. Nagu näiteks Poppinsi-loo loomade ja lindude keel. Kuid peamine tegur, mis inimese seisundit muudab, on siiski millegi teada saamine või veel täpsemalt – millestki teadlikuks saamine. Mitte kogemus iseenesest, vaid just kogemusest võrsuv mõistmine, teadasaamine. Teadmatusest teadmisse astumine. Nagu Aadam ja Eeva, kes polnud midagi kuulnud heast ega kurjast, kuni õuna sõid ja neist teadlikuks said.
Sama kehtib ka üksikjuhtumite või üksikute teemade kohta. Neist ollakse teadmatuses, kuni saadakse teadlikuks. Teadmatusest sooritatud pahategu ei karistata, see loetakse õnnetuseks, sest selles küsimuses oli inimene oma tegu tehes süütu, isegi kui ta muidu on täiesti vastutusvõimeline ja süüdiv. Muidu vastutusvõimeline inimene võib olla süütu iseenese tundmises, näiteks pole ta taibanud, et käitub mõnikord naeruväärselt edevalt. Aga võib juhtuda, et ka imetlusväärselt ausameelselt, ise seda märkamata. Mõni võib olla süütult teadmatu, et inimesed võivad ilma otsese põhjuseta olla lihtsalt õelad või vähemalt alahinnata nende võimet isekuseks. Sellistel juhtudel öeldakse näiteks, et keegi esitas süütu küsimuse või jäi süütult midagi uskuma. Kuna teiste mõistmine käib suuresti läbi iseenda, siis võib öelda, et inimsuhetes tähendab süütus nõrka refleksiooni- ja eneseanalüüsivõimet. Süütu mõttemaailmaga inimene ei oska lennult esineda ettekandega oma psüühiliste, vaimsete ja emotsionaalsete omaduste kohta. Ta isegi ei oska arvata, on ta hea või halb inimene, ta pole taibanud endalt seda küsida. Ja ammugi ei oska ta arvata, milline õnn on viibida sellises seisundis, sest kui see läbi saab, siis tagasipöördumist ei ole. Süütuse kaotamine on ühesuunaline ja ühekordne protsess.
Kurivaimudele ja sortsidele muidugi meeldib süütute süütust ära kasutada ning selle pealt kasu lõigata. Kuid kõige suuremat naudingut pakub neile süütuse võtmine, täpsemalt öeldes – selle vägivaldne, julm lõhkumine. Kõige kindlam ja levinum viis selleks on inimesele peeglit näidata – näe, sa oled selline. Sa oled väike, naeruväärne ja kade. Sa oled edev, lokkisjuukseline ja ennastimetlev. Sa oled paksude prilliklaaside tagant taibut etendav poosetaja. Sa oled hale isane, kes oma väikest riista kompenseerib machokuvandiga. Sa oled vulgaarne emane, kes ei taha muud kui sünnitada, imetada ja isase käest regulaarselt peksa saada. Sa arvad, et oled naine, kuid tegelikult oled mees, ja meheks hakkamast ei takista sul miski peale mõttetute iganenud konventsioonide. Sa arvad, et oled mees, kuid oled tegelikult naine, ja naiseks hakkamast ei takista sul miski peale mõttetute iganenud konventsioonide.
Enamik selliseid peegleid on muidugi kõverpeeglid, aga kõverpeegel sellepärast salakaval ongi, et kõik detailid vastaksid justkui tõele, vale on üksnes tervikpilt. Sellisel viisil iseennast tundma õppinud inimesel on oht muutuda neurootiliseks ja manipuleeritavaks. Ta analüüsib ennast lõputult, avastab endas aina uusi „tahke“ ja hakkab neid nägema (või ette kujutama) ka teistes. Ta muutub ebakindlaks nagu pettur, keda vaevab pidevalt mure, et ta pettus paljastatakse. Ta võib täielikult langeda kõverpeegli näitaja mõju alla, mida viimane tegelikult taotlebki – olla guru.
Kuid nagu juba osutatud, õpib iga inimene lisaks iseendale ja osalt iseenda kaudu tundma ka teisi, nii ükshaaval kui suuremate või väiksemate komplektide kaupa. Ka siin on oma süütuse ja süütuse kaotamise aeg. Süütu inimene arvab, et poliitik X või kolumnist Y hoiatab inimesi ohu eest, aga tublid kurivaimud ja sortsid teevad talle selgeks, et tegelikult tegelevad X ja Y vaenlase kuju loomise ja hirmuatmosfääri kujundamisega, et sellest poliitilist või majanduslikku kasu lõigata. Ja muidugi ühiskonna lõhestamisega, sest kõik, kes arvavad teisiti kui kurivaimud ja sortsid, on ühiskonna lõhestajad. Süütu inimene arvab veel, et ta armastab oma isamaad ja emakeelt ning on valmis nende nimel ohvreid tooma ja vaeva nägema. Talle tehakse selgeks, et tegelikult – võtmesõnaks ongi tegelikult, see muudab iga jampsimise filosoofiaks – on ta natsionalistliku ajupesu ohver ja nii isamaa kui emakeel on vaid väljamõeldised. Sellised „tõed“ omandanud inimene on oma gurudele väga tänulik ning peab ennast edaspidi väga läbinägelikuks ja teistest kõrgemal seisvaks.
Nagu iseenda (kõver)peegeldamise puhul, nii on ka siin võimalik, et üksikud detailid tabavad märki, kuid tervik on haige ja vale. Kuid need detailid petavad ära ja koos nendega neelab inimene alla ka suure vale. Tema süütus on läinud, ta ei saa enam puhta südamega laulupeolegi minna – päramises mälusagaras piriseb sorts: „Fašistlik orgia!“
Seniöeldu puudutab noorukeid ja täiskasvanuid. Kuid püüdjail on vaja vaba last, kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast, nagu kunagi kirjutas Paul-Eerik Rummo. Ja nii minnaksegi laste kallale. Päriselt, lasteaedadesse. Kui soovite näha midagi tõeliselt tülgastavat, siis lehitsege üllitist pealkirjaga „Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: keha tunded ja turvalisus. Metoodiline materjal lapse seksuaalse arengu toetamiseks.“ Tallinn, 2018, Tervise Arengu Instituudi tellimusel; algselt välja töötatud Hollandis.
Kõigepealt oleks huvitav teada, millistele uuringutele toetudes on selle raamatu kohandajad ja väljaandjad arusaamisele jõudnud, et eesti lapsed on seksuaalses arengus maha jäänud ja vajavad abikätt. Näiteks vastastikku nokut näidates ja sellest sündivaid tundeid analüüsides, nagu kõnealuses raamatus soovitatakse 6-7 aastastele. Kuid see on kõigest edasijõudnute materjal. Juba 4-5 aastaste järeleaitamine seksuaalarengus algab küsimusega: kes ma olen? Ehk teisisõnu: nelja-aastastelt nõutakse oma tunnete teadvustamist ja analüüsi! See on – enesepeegeldust, mis aga ongi seesama kui süütuse kaotus. Siinkohal tuleb sõnadest puudus. Sellise „koolituse“ suudavad ilma suuremate traumadeta üle elada vaid üksikud õnnelikud, ülejäänute lapsepõlv sõidetakse lihtsalt puruks. Miks? Kas suurest hirmust, et viimati kasvavavad üles ja ei olegi piisavalt „avatud“? Kui avatud tuleb olla, et oleks küllalt? Ainus leebe seletus selle seletamatu raamatukese kohta on, et tegijad tõsimeeli (et mitte öelda süütult) arvavadki, et seda kõike on laste huvides vaja. Aga siis tekib tõsine probleem, miks on kitsed kärneriametisse pääsenud.
Loomulikult ei saa vaidlustada enese ja maailma tundmaõppimise ning analüüsioskuse vajadust. Ükskord tuleb süütus kaotada, see on asjade loomulik käik. Kuid igal asjal on oma aeg. On asju, mida õpitakse ka ilma targutavate tädikeste parveta ja õigel ajal, ning saadakse täiesti rahuldavalt hakkama. Puuduks veel, et Tervise Arengu Instituut hakkaks välja andma metoodilisi materjale, kuidas õpetada lapsi kahel jalal käima või lusikaga putru sööma. Või kui seksuaalarengu õpiku kombel ajast ette tõtata, siis võiks ju valmida ka koolieelikutele suunatud metoodiline materjal viinajoomise, tubaka suitsetamise, abordi tegemise ja maohaavandite vältimise kohta.
Tuleb muidugi küsida, kes on need kurivaimud ja sortsid, kellele eespool on korduvalt viidatud, ja kuidas nende (võlts)läbinägelikkust läbi näha. Kerge see ei ole, sest mingi väike kurivaim on igaühes peidus. Me kõik oleme hajutanud nii mõnegi süütu illusiooni, alustades seesmise rahuloluga: „Tead, aga tegelikult on see asi hoopis…“ Küllap on see inimlik, inimestel on tung üksteist õpetada ja eksiarvamustest vabastada. Nii et häda polegi ehk tegevuses endas, vaid määras ja eesmärkides. Tuleks pigem küsida, kes on need, kes süütuse võtmisega tegelevad n-ö põhitööna ja sellest nii otseses kui kaudses mõttes toituvad. Ilmselt see liik inimesi, kellel on eluliselt vajalik tunda ennast läbinägelikuna, teistest taseme võrra kõrgemana. Salapärase metatasandi asukaina, kellel on võime ja õigus teisi jälgida, uurida, klassifitseerida ning kommenteerida nagu baktereid. Üldjoontes inimesed, kes arvavad, et neid hinnatakse madalamalt kui nad väärt on. Väga levinud inimtüüp. Tavaliselt saavad sellistest kas rusikakangelased, pealekaebajad või akadeemilised kergatsid, mis on juba isegi näotu, aga päris väikeste laste süütuse kallale minek ületab juba igasugused piirid. Kokkuvõttes ei ole selliste tegelaste läbinägemine mingi raketiteadus, kui vaid vabaneda tarbetust aukartusest võõrsõnade ja sisutute teooriate ees. Ja kui teid tullakse analüüsima, analüüsige vastu; kui tullakse peeglit näitama, näidake vastu.
„Millal see kuradi jama ükskord lõpeb?“ küsin lõpetuseks… süütult.
Ilmunud Postimehes 13. augustil 2020 pealkirja all “Süütuse kaotamisest”. Sellele ilmus ka vastulause “Seksuaalkasvatus on vajalik igas eas”, autor keegi süüdimatu siristaja Tuuli Põhjakas.
