Ukraina sõda on langetanud hulgaliselt maske ja toonud päevavalgele enneolematu koguse ebameeldivat tõtt – seni maha vaikitud, olematuks mõeldud, alateadvusse peletatud tõiku, millega nüüd tuleb silmitsi seista ja endalt küsida, kuidas edasi elada. Maailm ei olnud nii lillelõhnaline, nagu mõni arvama kippus.
Näiteks selgub vägisi, et vene rahvaga ja vene kultuuriga siiski on midagi valesti, et selles peitub mingi „süsteemne viga“, ning kogu meie poosetamine teemal, kui väga me ikkagi Tolstoid hindame ja kui sügavalt Putinit põlgame, osutub ekslikuks või koguni silmakirjalikuks. Tolstoi ja Putin käivad siiski kokku, nad on sama puu oksad, mida toidab üks ja sama juurestik. Hoopis asjatundmatu on Ukraina sõja taustal kiita Dostojevskit või Solženitsõnit, nagu paljud end kultuurseteks reklaamivad isikud süüdimatult teevad. Kuid mis veel olulisem – selle süsteemse vea olemasolu on sama hästi kui võimatu selgeks teha n-ö veendunud venelasele või vene kultuuri austajale. Ei, öeldakse, see jutt on russofoobia.
Ja kui vene kultuuri austajal on oma seisukoha kaitseks esitada siiski ka mõni intelligentne argument, siis need, kes praegu Vene agressiooni õigustavad või koguni mingit agressiooni üldse ei näegi – isegi kui kohalviibivad lähisugulased neile räägivad, mis tegelikult toimub –, ei vajagi mingeid argumente. Esiteks pole midagi olnud ja teiseks see, mis siiski on olnud, on väga hea. Nad on oma tões sama kindlad kui kõik maailma lamemaalased ja lähevad selle tõega läbi tegelikkuse otsekui uneskõndijad, kui kasutada Sofi Oksase suurepärast sõnaleidu. [siin on ilmselt ebatäpsus ja sõnaleid on vanem: Christopher Clark, Uneskõndijad. Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus. 2015 (Varrak)]
Kui me seni võisime naerda tolle mutikese üle, kes kaelkirjakut nähes ütles: „Ei, sellist looma pole olemas“, sest pidasime teda erandlikuks, anekdootlikuks ja pigem väljamõelduks, siis nüüd peame tunnistama, et selliseid on miljonite kaupa. Statistiline paratamatus sosistab kõrva: ja kui juba Venemaal, siis miks mitte ka mujal. Lõhkuge nende kultuurinormid, laske nende ühiskond läbi imbuda vägivallast, andke kurjategijatele tegevusvabadus – ja te saate samasugused putinistid inglastest või prantslastest. Lõpuks oleme me seda ju näinud maailma ühe andekama ja kultuurseima rahva, nimelt sakslaste juures. Vaadake Riefenstahli „Tahte triumfi“: seal nad seisavad nöörsirgetes viirgudes – uneskõndijad.
Tõeliselt ehmatav ja ebameeldiv tõde aga seisneb selles, kui vastuvõtlikud me, inimesed, üleüldse oleme igasugu irratsionaalsetele teooriatele ja millise tahtejõuga me neist kinni hoiame, öelgu tegelikkus mida tahes. Hiljaaegu kirjutasid näiteks kolm Eesti sotsiaaldemokraati, et lausa kogu maailm vajab Eestilt feministlikku ja „tundetaiplikku“ julgeolekupoliitikat, mis keskenduks senisest enam naistele ja lastele, sest just nood saavad sõjas „ebaproportsionaalselt kannatada“. Oh taevas. Mistahes julgeolekupoliitika ülim eesmärk ongi naiste ja laste kaitse ning „ebaproportsionaalselt“ saavad sõjas kannatada hoopis mehed, vähemalt seni on saanud. Ainult et mingit ebaproportsionaalsust tegelikult pole. Rinne küll vajab ka naisi ning tagala vajab ka mehi, kuid aus ja õiglane on just selline tööjaotus: mehed sõdivad naiste ja laste eest, tagala aga toidab, katab ja varustab neid. Tulla taga nõudma mingit senisest veelgi naiste-laste kesksemat julgeolekupoliitikat ning eritähelepanu „allasurutud positsioonil“ asuvatele vähemustele (LGBT+ jt) on lihtsalt uneskõndimine. Vabamas sõnastuses ütleks: maja põleb lahtise leegiga, aga tema ajab ikka oma joru.
Ka laias maailmas on paljud nii- või naasugused uneskõndijad mõningase peataoleku järel oma põhitegevuse juurde tagasi pöördunud. Hetkeks peatunud rong nõksatas ja hakkab taas kiirust koguma. Ukraina Ukrainaks, öeldakse, aga põhiline on paljastada ikkagi massoonide maailmavalitsemisplaanid, mille juurde käivad koroona ja vaktsiinid. On vaja lõplikult likvideerida palgalõhe. Peletada toidulaualt koledus nimega liha. Võidelda halastamatult kolonialismi pärandiga. Rääkida lõpuks ometi tõtt Kennedy mõrvast, Roswelli lendavast taldrikust ja kaksiktornide õhkulaskmisest. Lõpetada muinasjutt, nagu oleksid ameeriklased Kuul käinud. Eestisse tagasi põigates: likvideerida Eestis kehtestatud kohutav politseiriik ja rahva sihilik hävitamine vaktsiinidega. Ja nii edasi.
Niimoodi asju vaadeldes võib koguni tekkida mulje, et me kõik oleme omamoodi opakad, sama eba- ja kergeusklikud, sama irratsionaalsed, fanaatilised ja silmaklapistatud nagu saja või tuhande aasta eest, mistõttu tasuks igaühel endalt küsida: mis on see minu Kuu, mis mind paneb uluma ja segast ajama? Raudkindlaid tõendeid ignoreerima, ütlema, et „ei, seda looma pole olemas“? Mitte et see palju aitaks, aga vähemalt katse korras huvitav siiski. Ilmselt on ka nii, et me ise oma Kuud ei tunnegi, vähemalt mitte enne, kui meile kaelkirjakut näidatakse ja viimati ka mitte pärast seda. Need, kes praegu kinnitavad, et „hohollide peksmine“ on väga õige tegu, ei tea ju samuti, et nad pole mitte Vene patrioodid, vaid julmad ja silmaklapistatud šovinistid. Või siiski aimavad ja seda tigedamad on?
Ma ei taha eelnevaga sugugi selget vett sogaseks ajada ega propageerida mingit „me oleme kõik süüdi“-ideoloogiat, mis on samuti üks uneskõndimise vorm. Vähe sellest – see on ka laul Putini noodist, sest praegu on igasuguse udupeene hägu ajamine laul Putini noodist. Hägu aitab peita tõtt, muudab hea ja kurja ebamääraseks, võimaldab tähtsa näoga harrastada asendustegevusi. Siinse jutu mõte on risti vastupidine: kui sõda käib, siis tuleb keskenduda selle võitmisele, mitte sokutada oma lemmikideid Ukraina aitamise agendasse. Oleme koos kogu Läänega Ukraina tagala ja meie asi on käituda sõjaajale omase pragmaatilisuse ja sihipärasusega, mitte uneskõndimisega. Tore on muidugi uskuda, et ukrainlased sõdivad praegu elurikkuse, taimetoitluse ja kõige muu ilusa ja armsa eest, ainult et see on pehmelt öeldes jama ega aita neid kuidagi. Zelenski ütles 24. aprilli pressikonverentsil selgelt: me sõdime vabaduse eest, oma rahva eest, Ukraina eest. Pole meie asi sellele midagi juurde monteerima hakata.
Ilmunud EPL/Delfis 26. aprillil 2022 veidi muudetud pealkirja all
