Kommunismiohvrite mälestuseks

Olen minagi mõnikord endalt ja teistelt küsinud, ega meil liiga palju mälestusmärke ja muuseume pole. Mälu on mõeldud meile teed näitama, mitte maadligi suruma nagu liigraske kandam. Kahtlemata esitab keegi sellise küsimuse ka vastvalminud kommunismiohvrite memoriaali kohta. Ja kui just ei vaidlustata memoriaali ideed, siis vähemalt küsitakse, kas selleks kulunud raha poleks võinud kasutada mujal. Ettepanekuid on alati palju ja kõik väga head.

Kuid nagu Vabaduse sammast, nii on ka kommunismiohvrite memoriaali vaja. Monumendid ei ole tühi-tähi, vaid ankrud, mis ühiskonna mingite väga oluliste põhimõtete külge seovad. Ja seda mitte halvas, piiravas mõttes, vaid need põhimõtted on mõeldud meile jõudu ja tarkust andma, kui pisut paatoslikuks minna. Mälu pole ju tarvilik lihtsalt asjana iseeneses, selleks „et mäletada“, vaid ikka selleks, et arukalt edasi minna. Seda tõsiasja võib muide meenutada igaühele, kes nuriseb meie väidetavalt liigse tagasivaatlikkuse ja mingi „kannatusnarratiivi“ üle, mida eestlased egoistlikult kultiveerida armastavat. See viimane on eriti kummaline väide. Kui üks rahvas on nii palju kannatusi läbi teinud, siis on selle meelespidamine tema kohus, mitte meeldivalt melanhoolne ajaviide. Kultuur selle pärast kultuur ongi, et ta mäletab. Mida muidugi ei tohi kujundada majandusharuks, aga on Eestis selle ohtu? Kindlasti mitte. Eestlasi ei saa mitte kuidagi nimetada kramplikult mineviku küljes rippuvaks rahvaks.

„Kommunismiohvrid“ on üks sõna, aga selle taga on kümned ja sajad tuhanded piinatud, mõrvatud, sandistatud inimesed, samuti need, kellelt rööviti lähedased ja tulevik. Ükskõik millisest ohvrist eraldi mõeldes tuleks nutta, kõigist üheskoos mõeldes aga on vaja teha praktilisi järeldusi. Mis võivad ühtaegu olla ka filosoofilised, sest leidub väga praktilisi filosoofiaid. Esimene ja kõige olulisem järeldus on muidugi see, et iga inimlikkust au sees pidav inimene peaks tegema kõik temast sõltuva, et hoida ära kommunismi taassündi valitseva võimuna. Sest kommunistid pole kusagile kadunud ja neil jätkub ülbust täna ja siingi, tuhandete tapetutel luudel tantsides kuulutada, et ideoloogia on hea, ainult et seda viidi ellu ekslikult.

Vale. Julmus ja vägivald peituvad juba kommunismi õpetuse tuumas ja juurtes, mitte ekslikes elluviijates. Kommunism kuulutab vägivalda, nähes ette elukorraldust, mis on inimloomusele vastuvõtmatu ja mille juurutamise katsed ei saagi seetõttu olla muud kui vägivaldsed. Kuni selleni, et rahvast vägisi õnnelikuks tehes tuleb suur osa rahvast „rahvavaenlastena“ hävitada.

Paraku on just see kommunismi kõige süngem pool see, milles peitub ka tema ahvatlus. Ideoloogia, mis kuulutab ühiskonda, mille rajamine ja funktsioneerimine on inimloomusele vastuvõtmatu, on sellele inimloomusele – vähemalt väga paljude inimeste puhul – ometi mingil moel ligitõmbav. Mitte kui praktiline elukorraldus, vaid kui ideoloogia, mis rahuldab mitmeid tumedaid tunge: kirge tunda end õilsa ja äravalituna, vajadust leida vaenlane (kapitalism, kodanlus), keda õiglaselt vihata ja kelle kaela veeretada kõik maailma hädad, kaasa arvatud isiklikud. Ja lõpuks on ka ideoloogia elluviimiskatsed peibutavad: eeldusel, et õnnestub positsioneeruda õnne toojaks, mitte selleks, kellele seda õnne palumata tuuakse, või ammugi selleks, kes õnnetoojate teele ette jääb. Alati leidub inimesi, kelle käed sügelevad kätte maksma ja kommunism on jätkuvalt käepärane malakas. Vägivald on lõpuks inimloomuse osa, küsimus on vaid, kuidas teda ohjeldada.

Vastab muidugi tõele, et leidub teisigi vägivaldse põhikoega ideoloogiaid, mis rahuldavad neidsamu tunge, ja järelpõlvi tuleks hoiatada nende kõigi eest. Ent sel juhul saaksime õige fookuseta hoiatuse, mis kõneleb kõigest ja eimillestki. Kõneldes ühest asjast, kõneleme me tõepoolest asjast, ja teistest asjadest las kõnelda teised, kes tunnevad neid meist paremini. Eesti rahvast on muserdanud ja otseselt hävitada üritanud vene šovinismiga segunenud kommunism, ja nii see on, muud hädad ning vaenlased tulevad tükk maad tagapool.

Seetõttu on väga hea, et memoriaali nimi on selgelt ja ühemõtteliselt kommunismiohvrite memoriaal. Seda eriti ajastul, mil okupatsioonimuuseumist tehti kõigepealt okupatsioonide muuseum – et ikka korrektsem oleks – ja viimaks hoopis Vabamu, et ikka veel korrektsem oleks. Nii et poleks üllatav, kui ilmuks välja mingi lumehelbeline initsiatiivgrupp nõudega memoriaal ümber nimetada kogu maailma rassismi-, seksismi- ja totalitarismiohvrite memoriaaliks, sest nii oleks kahtlemata kõige korrektsem.

Arutlused memoriaali kunstilise väärtuse ja mõjuvuse üle jäägu tulevikku. Monumentidega on üldiselt nii, et neil on üsna iseseisev elu, mis tähendab, et sellele küsimusele saab vastata alles aegamööda. Ahistav, mustade seintega kitsas koridor ja sellest väljumine – ühel juhul kodusse, teisel juhul laia maailma või veel kuskile – näib igatahes olevat midagi, mis kõnetab otse tundeid, ja see on enim, mida ühelt mälestusmärgilt tahta.