Kölni massiahistamise oleks võinud ära hoida. Paraku leidus inimesi, kes nägid aastate kaupa vaeva, et ärahoidmine ei õnnestuks. Nüüd pole midagi loomulikumat, kui välja öelda: teie olete süüdi. Kui mitte üksinda, siis kaassüüdlasena. See ei ole üleskutse nõiajahiks ega omakohtuks, see on tõsiasja nentimine.
Sest pangem tähele mõnd olulist üksikasja. Kölnis juhtunu juures ei ole ehmatav mitte ainult see, mis toimus, vaid ka see, mis jäi toimumata. Toimus nimelt vägivald, kuid vastuhakk vägivallale jäi toimumata. Seda, kuidas seksuaalseslt frustreeritud lõunamaalased eurooplannadele käed külge ajasid, võib nimetada tsivilisatsioonide kokkupõrkeks. Mille oleks ära hoidnud teistsugune pagulaspoliitika ja võimalike riskide aus tunnistamine. Kuid see, kuidas Kölni politsei selle vastu midagi ette võtta ei julgenud ning tagatipuks mitu päeva raporteeris, et kõik möödus kenasti ja rahulikult, on tsivilisatsiooni lagunemine, ja seda ei põhjusta mitte immigrandid.
Tõsi, tsivilisatsiooni lagunemisele võib viimase tõuke anda välisjõud, kuid lagunemisprotsess on põhiosas alati sisemine. Ajaleheartikkel pole paraku koht, kus hakata pikalt analüüsima, mis neid protsesse põhjustab, kas need on vältimatud või välditavad, miks arengust saab mõnikord enesehävitus või miks teatud inimesi hakkab võluma sõnamulin „euroopalikust mitteiseendaksolemisest“. Tasub vaid nentida, et tsivilisatsiooni lagunemise juures on alati tegevad konkreetsed inimesed oma konkreetsete sõnade ja tegudega, ning et üksikisiku tasandil on alati olemas valikuvabadus, kas neid tegusid teha ja sõnu lausuda või mitte. Olgu tsivilisatsiooni lagunemine nii paratamatu kui tahes, üksikisikut ei sunni miski peale tema enda selles kaasa lööma. Kui just püstolitoru kuklale ei suruta, mida tänapäeval siiski öelda ei saa. Veel.
Ent peale püstolitorude mõjutavad inimest ka paljud „pehmed“ pöidlakruvid. Näiteks avalik häbistamine. Ähvardamine. Sildistamine. Pole raske näha, et Kölni politsei esialgne salgamine tuli hirmust saada külge natsi või rassisti silt. Riigis, kus natsitempel on võrdne kodanliku hukkamisega, võib politsei nõutust ja argust isegi mõista (ehkki mitte heaks kiita). Kuid hoopis raskem on mõista neid, kes sellise hirmuõhkkonna kujundanud on, loopides natsisilti kõigi ja kõige pihta, kes julgeb kahelda püha multikulti-ideoloogia mõistuspärasuses. Neid inimesi ju keegi ei sundinud? Ei, nad tegid seda ise, suurest mõnust olla targem, manipuleerida inimestega, teisi käsutada, sundida, lahterdada ja õde Ratchedi naeratuse saatel julmalt represseerida. Kõike seda tolerantsuse sildi all, mis lisab nende niigi kaootilisele ideoloogiale skisofreenilise mõõtme. Mis, tõsi küll, pole midagi uut. Inimeste piinamise ja hävitamise asutusi on ikka armastuse- ja julgeolekuministeeriumideks nimetatud.
Ma ei ole tähele pannud, et ükski neistsinatseist meelsusvalvuritest oleks vabandust palunud ja tunnistanud oma kaassüüd nii massiahistamises kui ka selle mahavaikimise katses. Näiteks Krister Paris, kes mind ajalehes natsiga võrdsustas ja Nürnbergi protsessi meenutas – selle eest, et olin jaganud videot, mis hoiatas Kölni sündmuste eest. (Video ei olnud laitmatu, ma möönan seda, kuid tempel oli sellest hoolimata kuritahtlik ja absurdne.) Samal põhjusel nõudis „mitteiseendaksolemise“ apostel Ahto Lobjakas mu vallandamist. Nüüd oleks aeg küsida: kas te, mehed, ise ka aru saate, millise armee ridades te marsite? Ja ehk tasuks järele mõelda, millises ametis te inimkonnale kasulikumad võiksite olla? Sest teiste inimeste õpetamine see amet kindlasti ei ole.
Küsimus on muidugi retooriline, sest nii ebaadekvaatse enesehinnanguga inimestelt mingit enesekriitikat oodata oleks naiivne. Vastupidi, valmistuge kuulma, et süüdi on kõik teised. Nii teatabki Raimo Poom Vikerraadios, et kui Kölni ahistajad poleks olnud võõramaalased, siis oleks kogu sündmust võib-olla normaalseks peetud. Väide on nii idiootlik, et sellele on isegi raske vastu vaielda, tähele tasub panna vaid üht: multikulti ideoloogidel ja „sallimatusevihkajatel“ jääb veel õigust ülegi. Mind ei üllataks, kui kuskil peetaks juba nõu, kuidas kõik ahistamissüüdistuse esitanud naised rassivaenu õhutamise ees vangi panna.
Et seda ei juhtuks, tuleb selliste nurjunud ideoloogiate terrorile ükskord ometi avalikult vastu hakata. Lobjakas, Poom ega Paris (kui nimetada mõnda) ei ole need, kellel oleks õigus inimesi tõelisteks eurooplasteks ja poolharitlastest primitiivideks lahterdada või kellele tahes natsi häbimärki otsaette kõrvetada. Selle asemel võiksid nad kasvõi mõttes andeks paluda ahistatud-vägistatud naistelt ning nende omastelt.
Kõik eelöeldu ei ole vähimalgi määral kantud soovist parastada: „Ma ütlesin ju kohe!“ Ei, asi on hoopis tulevikus. Kölni sündmusi olematuks ei tee, kuid uusi Kölne õnnestub ehk vältida. Kui vaid julgeme tõele silma vaadata ja õpime selliseid olukordi eos vältima. See tähendab, mitte kokku segama komponente, mis eraldi võivad olla kenad ja inertsed, kuid läbisegi sattudes moodustavad plahvatusohtliku segu.
Ilmunud Postimehes 14. jaanuaril 2016
