Häda ühendab, häda lahutab

Mille üle vaieldakse? Tundub, et Eesti väljaannete veergudel ja internetiavarustes kobrutab juba mõnda aega parasjagu äge Kulturkampf. Küll mitte võitlusena kultuuripoliitikate vahel, vaid vaidlusena selle üle, mis kultuur õieti on, millest koosneb ja mismoodi toimib.

Vaidluse keskmeks on kujunenud küsimus, kas või kui palju on kultuur inimese enda teha – või teistpidi, kas või kui palju on kultuuris sellist, mille inimene saab kas sünniga või kasvades igal juhul ja igas ühiskonnas kaasa. Üks vaidluspool rõhutab Sartre’i, Luckmanni ja Bergeri tuules esimest – mille võib kokku võtta maksiimi „inimene loob ennast ise“ –, oponendid aga kaitsevad konservatiivset seisukohta, et eneseloomine saab toimuda vaid mingites etteantud piirides. Nõnda ka siinkirjutaja: kultuur on küll kirev ja maailm kultuurierinevusi täis, kuid nende all peituvad kõigile kultuuridele ühised ürgtõed.

Kultuuri kondikava

Füüsikust kultuuriuurija Tiit Kärner kirjutas, et kultuur on inimese sotsiaalset käitumist programmeeriv ja reguleeriv mehhanism ning kultuuri tuumaks on omaksvõetud väärtused,[1] mitte näiteks tähistamine ja tähendused, nagu paljud kultuuriteoreetikud arvavad. Nende väärtuste funktsioon on adekvaatse sotsiaalse käitumise tagamine ehk isiklike ja ühiskonna huvide ühitamine. Tõsi, ka kõik karjaloomad õpetavad oma järglasi neid ühitama, kuid mitte väärtuste abil. Väärtused on kahtlemata midagi sellist, mis ei pärandu bioloogiliselt, vaid omandatakse kasvatusega. Siin asuvadki kultuuri juured – meie loomaliku ja inimliku kokkupuutekohas. Toimides,
nagu Kärner osutab, tõlkeprogrammi ehk translaatorina – kultuur „tõlgib“ meie loomalikud tungid inimkäitumiseks.

Kuid kultuur ei sisalda üksnes väärtusi – viimased on ainult südamik, mille ümber keerleb muu –, vaid ka teadmisi ja lõpuks kõike seda, mida sageli peetaksegi kultuuriks: traditsioonid, kunst ja üldse kõik see, millega tegelevad kultuuriministeeriumid.

Väärtusi ja teadmisi omandavad inimesed nii isiklike kogemuste kui teistelt ülevõtmise teel. Pole raske näha, et neist kahest spetsiiliselt inimlik ja olulisem on teine viis: võime omandada selliseid teadmisi ja väärtusi, millega puudub isiklik kogemus. Kogemuse asemel on kas usaldus (X usub, kui Y talle ütleb, et tolle künka taga on järv) või sotsiaalse looma instinkt (mis kallutab inimest uskuma seda, „mida usuvad kõik“).

Järgnevalt keskendume teadmistele, nagu septembris sobilik.

See salapärane teadmine

Mis on teadmine? Tavaarusaam teeb selget vahet teadmise ja arvamise vahel: „Miks sa nii arvad?“ – „Ma mitte ei arva, vaid tean.“ Eristus on lihtne: arvates jätab inimene endale eksimisvõimaluse, teades on ta oma seisukoha tõelevastavuses aga kindel.

Teisiti näevad asja kultuuriteoreetikud. Rein Raud eristab tõde ja teadmist ning deneerib teadmist kui ideoloogilise konstruktsiooni külge seotud tõde. Viidates Mannheimile: teadmised on ideoloogiliselt alati kallutatud.[2] Seejuures väidab Raud, et selliselt mõistetud teadmine pole tõega kuidagi seotud, ja kasutab teadmise sünonüümina sõna „uskumus“. Vasturääkivusi kroonib joonealune viide, milles öeldakse: „Usk ja teadmised on kaks ise asja. Teadmiste valdkonda kuuluvaid asju ei usuta.“

Seda sasipundart annab harutada. Kui teadmine on (ideoloogiliselt töödeldud) tõde, siis peaksid teadmine ja tõde ikka kuidagi seotud olema? Edasi: mis mõttes on „ideoloogiliselt kallutatud“ näiteks teadmine, et kotitäis kuivi udusulgi on kergem kui kotitäis tsementi? Kas Mannheimi teadmine, et teadmised on alati ideoloogiliselt kallutatud, on samuti ideoloogiliselt kallutatud? Ja kui teadmine on seesama, mis uskumus, siis kuidas saab sama hooga väita, et usk ja teadmised on kaks ise asja?

Siin mingit loogikat ei olegi. Võime vaid oletada, et Raud tahab öelda, et sageli osutub kindla teadmisena tajutud seisukoht siiski ebaadekvaatseks, tõele mittevastavaks. Kuid seda – tuhat vabandust – teab igaüks suhteliselt varasest lapsepõlvest peale. Raua ekslemisel on siiski ka plusspool: see demonstreerib ilmekalt, kuidas temagi ei saa lahti eeldusest, et tõde on olemas, ega ka mitte kiusatusest arvata, et just tema seda teab. Aga ei tea. Puudub vähimgi alus väita, et teadmised ei ole kuidagi seotud tõega – ja isegi kui vastav tõestus leitaks, siis tähendaks see paradoksaalselt, et seesama tõestus ise „ei ole kuidagi seotud tõega“. Väita, et teadmised ei ole seotud tõega, saab järelikult ainult selline inimene, kes mõttes lisab: „Öeldu ei kehti minu kohta, minu teadmine on tõene.“ Mis aga kogu tema teooria nulliks teeb.

Pealegi on väide, et teadmiste valdkonda kuuluvaid asju ei usuta, lihtsalt vale. Me kõik teame, et nii lõuna- kui põhjanabal on külm, sest me usume, et see, mida „nad“ kirjutavad ja räägivad, vastab tõele. Ka füüsikud ei korda kõiki katseid – nad usuvad oma kolleege. Ja nii see peabki olema, vastasel korral elaksime tänini puu otsas ja avastaksime põlv põlve järel üllatusega, et künka taga on järv. Just teiste inimeste uskumine on see, mis on võimaldanud teadmistel akumuleeruda ja andnud inimestele tohutu evolutsioonilise eelise.

Ise! Ise! Ise!

See tõsiasi kipub viimasel ajal ununema. Populaarkultuur korrutab: „Me tahame ISE kogeda! Me tahame ISE teada saada! Ärge määrige meile kaela valmis tõdesid! Me tahame OMA peaga mõelda!“ Mis kõlab imehästi kokku pseudofilosoofide välja mõelduga: inimene loob iseennast. Selline hoiak on nii enesestmõistetavaks kujunenud, et lugeja võib õlgu kehitada: aga loomulikult ise ja oma peaga, milles küsimus? Me ju ometi nägime nõukaaegset ajupesu, mille vastu aitas vaid oma peaga mõtlemine?

Jah, muidugi. Ainult et meil on silmist kadunud tõsiasi, et võrreldes inimese väärtuste ja teadmiste koguhulgaga on katse-eksituse meetodil omandatu kaduvväike. Oma väärtuste ja teadmiste põhiosa on ka kõige iseseisvamalt mõtlevad inimesed üle võtnud teistelt usalduse korras. Ammugi, kes papagoina kordavad: „Ise, ise! Ärge pakkuge meile valmis tõdesid!“ – mõistmata, et üht sellist nad parajasti tarbivadki.

Tuleks end vaadata ilma roosade prillideta. Inimene on vaid miljonite aastatega kollektiivselt loodud õhuke kultuurikiht looma ihul, isiklikult omandatu omakorda selle kihi imeõhuke marrasknahk. Kuid seejuures üldsegi mitte tähtsusetu. Kriitiline mõtlemine, kahtlemine, teatud asjade järeleproovimine – kõik see on vajalik ja edasiviiv. Tuleb endale vaid aru anda, kui väike see osa on. Korraldame mõttelise katse: kui palju on tõdesid, õpetusi, hoiatusi, töövõtteid jne, mida saab ise avastada, ja kui palju neid, mida eriti ei tasu? Viimased veavad kaalukausi hetkega põhja: palun, te võite katsetada, mis juhtub, kui loobuda hambaid pesemast või süüa suppi leivanoaga, aga kirikutornist alla hüpata, kinniseotud silmadega üle tiheda liiklusega tänava joosta, liiter bensiini juua – seda vist ei maksa? Mille nimel siis surid need, kes proovisid? Targem on usaldada ja uskuda eelkäijaid.

Niisiis, kultuur mäletab. Kultuur on kõige muu kõrval mälupank, millelt inimene teatud osa isiklikule kõvakettale tõmbab. Määrava osa lapsena. Kõike ei mahuta isiklik kõvaketas iialgi ja seda polegi mõeldud. Lisaks sellele, et kultuur mäletab ja teab rohkem kui ükski indiviid, teab ja mäletab kultuur ka kauem kui ükski indiviid. See on jällegi üks kultuuri põhilisi eeliseid võrreldes loomadele antud mäluga. Iga levinud oskus, hoiak, komme, isegi sõna ja nimi on omamoodi muistis, tal on pikk ajalugu.

Sellel asjaolul on otsene seos ajaloolise mäluga ning viimasel omakorda poliitikaga. Võtame näiteks suhtumise sisserändajatesse (või sissetungijatesse). 15. sajandil langes mauride viimane kants Hispaanias – Granada. Maurid olid Pürenee poolsaarel elanud kaheksasada aastat ja loomulikult ei mäletanud ükski elav hing nende tulekut, aga kultuur mäletas. Kultuur mäletas ja hispaanlaste jaoks jäid nad sissetungijaiks. Kui siia kõrvale asetada Eesti venekeelsete elanike seast aeg-ajalt kostev argument, et „mina olen siin sündinud ja ma olen Eestis sama palju
peremees kui teie“, siis näeme, kui kohatult see kõlab. Nii kiiresti ei hakata kedagi päriselt omaks pidama, eriti kui isehakanud „peremees“ seda ei püüdlegi. Kultuur mäletab, mitte midagi pole parata, selleks ta kultuur ongi, ja nõuda kultuurilt unustamist – see on sama hea, kui nõuda kultuurist loobumist.

Mis ei tähenda muidugi, et eestlased peaksid kaheksasada aastat viha pidama. Kuid et leppimine võtab aega, ja mitte vaid paarkümmend aastat, sellest ei saa üle ega ümber. On võõrastav vaadata, kuidas ennast kultuuriekspertideks pidavad literaadid oma rahvalt midagi nii ilmvõimatut nõuavad. Kultuurimälu on õnnistus ja ühtlasi koorem, aga inimene olla on üldse raske. Neile venelastele (ja teistele), kellest on juba saanud eestikeelse kultuurivälja asukad ja keda valusalt torkab, kui neid nime või aktsendi järgi võõraks peetakse, oskan lohutuseks öelda vaid: „Head sõbrad, kannatage ära. Esimesed paarsada aastat on raske, pärast läheb kergemaks.“

Kultuuri tuleb edasi kanda

Eelnev näide tõi meid tänapäeva Eestisse, kuid käesolev kirjutis oli siiski mõeldud selleks, et meenutada üht laiemat paratamatust: me ei tohi karta oma lastele õpetada väärtusi ja teadmisi. Jutt väärtushinnangute, stereotüüpide ja kuivade faktide „kaelamäärimisest“ kui millestki tagurlikust, mida viljelevad nn uusreaktsionäärid, nagu minusuguseid sildistab Marek Tamm, on kultuurivaenulik agit-prop. Väärtused ja teadmised teisenevad ka siis, kui neist kinni hoida. Aga loomulikus korras, aeglaselt ja olemasolevast lähtudes, järjepidevust katkestamata.

Võiks küsida, miks üldse muretseda mingite pseudofilosoofiliste veidruste pärast. Kuid meid ju häirib, kui sulid meie raha varastavad. Miks ei peaks siis häirima, kui akadeemilised sulid meie lapsi varastavad? Jätta kultuur oma lastele edasi andmata, korrutades mantrat, et lapsed peavad oma tõed ja teadmised ning koguni soo (!) ise leidma – see tähendab juhtida neid tagasi barbaarsusse. Just seda tänapäeva hungveipingid ilmselt soovivadki.

[1] Tiit Kärner, „Kultuur ja evolutsioon“, PM AK 25.08

[2] Rein Raud, „Tähenduste keeris. Tervikliku kultuuriteooria visand“, TLÜ kirjastus 2018

Ilmunud Postimehes 15. septembril 2018