Vahel tundub, et baltisakslastele võiks andeks anda isegi seitsmesaja-aastase orjaöö, kuid mitte seda, et nad meid kogemata eesrindlasteks drillisid. Sakslased on nii leidlik ja andekas rahvas, et sellistega läbisegi elamine pidi eestlastes paratamatult tekitama kange tahtmise olla veelgi parem. Ülepea, olla kõige parem. Kõigile, vaat, näidata. Tagatuld vilgutada ja pikka nina teha.
See tahtmine on enamal või vähemal määral tuttav kõigile rahvastele, aga siin just konks ongi – mõnele enamal ja mõnele vähemal määral. Meile ikka lausa väga suurel määral, ja seda selsamal ajaloolistel põhjustel, mida just mainisin. See „klassi parimaks“ saamise tahtmine oli 19. sajandil ja 20. sajandi algul meie rahvusliku (taas)iseseisvumise lahutamatu osa, see kasvas meie kultuurikehandisse sisse ja nüüd oleme me seda täis nagu Ülesoo karjapoiss sarlakeid.
Aga isegi sarlakeid ravitakse, kusjuures nii, et karjapoiss ellu jääb ja veel tervemakski saab kui enne. Seetõttu poleks võib-olla paha, kui püüaksime mõnikord lausa teadlikult mitte kilgata: „Õpetaja, õpetaja, mul on kodutöö tehtud! Ma tegin ühe rehkenduse asemel kaks! Ma tahan klassi ette tulla ja tänast luuletust lugeda!“
Nii me ju alatihti teeme. Näiteks rohepöördega. Isegi suhteliselt primitiivsele eluvormile peaks olema mõistetav, et kui suure ookeanilaeva ühes pisikeses kajutis keegi mööbli ümber paigutab, siis ei likvideeri see veel laeva silmnähtavat kreeni. Koormus tuleb ümber paigutada ikkagi trümmis ja üleüldse alustada sellest, mis tõesti kogu laeva, tema tasakaalu ja kurssi tuntavalt mõjutab. Järelikult ei ole ka sellest planeedi ökoloogilisele tervisele mitte mingit kasu, kui Eesti sooritab majandusliku enesetapu, jätab metsa majandamata, põlevkivi kasutamata ja mõne tee ehitamata. Hoopis vastupidi – sellest võib tulla märgatavat kahju. Sest kurb reegel on: nii väike riik kui Eesti ei suuda ökoloogilist seisundit parandada ei globaalselt ega isegi mitte regionaalselt, aga kahju võib tekitada küll – kui mitte globaalselt, siis vähemalt regionaalselt. Kahju aga sünnib siis, kui Eesti majandus ja ühiskond kokku varisevad. Looduskeskkond on esimene, mis siis hoobi saab.
Olen juba mitukümmend aastat püüdnud selgitada: selleks, et Eesti saaks anda oma väikese panuse Maa tervise parandamisse, peame me esiteks ühiskonna, rahva ja toimiva riigina olemas olema. Looduskaitselisi abinõusid, mis nõuavad teatavat enesesalgamist, saab rakendada üksnes sidus, kõrge vastastikuse usalduse fooniga ühiskond. Mõtlematu rohepööre – samuti nagu ohjeldamatu immigratsioon – aga vähendab ühiskonna sidusust, järelikult ka võimet midagi suurt ära teha. (Ärklejate kaarnaparv, ahoi! Siin keegi kõõlub rassismi piirimail! Pange oma sallivus, avatus ja kaasamine valmis, ehk saab varsti kellegi lõhki kiskuda.)
Mida teeme meie? Jookseme peaga põmdi vastu seina. Sülitame vanad kaevud täis ja siis hakkame mõtlema, et kuhu see vesi jäi. Miks me nii teeme? Sest me tahame olla eesrindlased, kelle pilt pannakse autahvlile ja kellele tehakse rändpunalipu üleandmisel tušihelide saatel pai. Ainult et see on mõttetus. Eesrindlane tasub olla vaid siis, kui tehakse midagi tarka, millest ka endale kasu on – näiteks arendatakse e-riiki – , mitte siis, kui pataljon marsib lippude lehvides sohu. Siis, kulla rahvajuhid ja visionäärid, on tarvis olla hoopis sabassörkija. Meil on millegipärast tunne, et kui me sabas sörgime, siis ei märka meid keegi, siis ei tea meid keegi, siis ei tulda meile hädas appi, hirmus lugu ja üldse ja tõesti. Olge päris mureta, meile tullakse appi nagunii üksnes siis, kui see ka tulijale endale mingil moel kasulik on. Seevastu juhul, kui meie aitamine tähendab ainult valu ja kulu, aitamata jätmine aga ei too kaasa midagi paha, siis meid ka aitamata jäetakse – isegi kui me kogu oma elektri toodame kassikarvadest ja toitume üksnes ojavulinast.
Lootus, et Eesti võib olla suurrahvastele eeskuju ja teenäitaja, on lihtsalt loll. Järele tehakse seda, millest tõuseb tulu. Keegi ei hakka järele tegema veidrikku, kes võtab kätte ja hüppab katuselt alla. Selle asemel uuritakse, kuidas saaks ilma hüppamata. Saksamaal räägitakse taas kivisöest… Kivisöest. Kus on nüüd Greta Thunbergi raevukad hõiked? Kus on nüüd kliimastreikijad? Neil vist pole aega, võitlevad mingi salapärase n-sõna vastu. Ühesõnaga, tulge, inimesed, maa peale – kliimastreigid ja muu selline tilulilu on lihtsalt uus ja suhteliselt tulus majandusharu, kus palju õilishingi käputäiele küünikutele kena kopika kokku kannab, kliimaga pole sel kuigi suurt seost.
Suuri rahvaid on mõtet ahvida vaid ühes asjas: et pole mõtet kedagi ahvida. Jah, oleme väiksed, peame nõustuma paljuga, mis võib-olla ei meeldi – aga me ei pea kõigi nende nõudmiste täitmisega ennast hingetuks jooksma ja iga hinna eest eesrindlast mängima. Aega on, viimati saavad juhtoinad aru, et suund pole päris õige. Viimati tehakse koguni kannapööre ja kes siis eesrindlane on? Eks ikka eilne sabassörkija. Nii et sörkigem aga sörkigem rahulikult sabas. Kes õiendama tuleb, sellele ajame Kaja Kallase kallale.
Ilmunud EPL/Delfis 17. juulil 2022 pealkirja all “Sörkigem aga rahulikult sabas. Kes õiendama tuleb, sellele ajame Kaja Kallase kallale.”
