See väike Eesti Sõgeduse mängumailt
Lauri Vahtre

Eesrindlased ja sabassörkijad

17/07/2022
Jaga

Vahel tundub, et baltisakslastele võiks andeks anda isegi seitsmesaja-aastase orjaöö, kuid mitte seda, et nad meid kogemata eesrindlasteks drillisid. Sakslased on nii leidlik ja andekas rahvas, et sellistega läbisegi elamine pidi eestlastes paratamatult tekitama kange tahtmise olla veelgi parem. Ülepea, olla kõige parem. Kõigile, vaat, näidata. Tagatuld vilgutada ja pikka nina teha.

See tahtmine on enamal või vähemal määral tuttav kõigile rahvastele, aga siin just konks ongi – mõnele enamal ja mõnele vähemal määral. Meile ikka lausa väga suurel määral, ja seda selsamal ajaloolistel põhjustel, mida just mainisin. See „klassi parimaks“ saamise tahtmine oli 19. sajandil ja 20. sajandi algul meie rahvusliku (taas)iseseisvumise lahutamatu osa, see kasvas meie kultuurikehandisse sisse ja nüüd oleme me seda täis nagu Ülesoo karjapoiss sarlakeid.

Aga isegi sarlakeid ravitakse, kusjuures nii, et karjapoiss ellu jääb ja veel tervemakski saab kui enne. Seetõttu poleks võib-olla paha, kui püüaksime mõnikord lausa teadlikult mitte kilgata: „Õpetaja, õpetaja, mul on kodutöö tehtud! Ma tegin ühe rehkenduse asemel kaks! Ma tahan klassi ette tulla ja tänast luuletust lugeda!“

Nii me ju alatihti teeme. Näiteks rohepöördega. Isegi suhteliselt primitiivsele eluvormile peaks olema mõistetav, et kui suure ookeanilaeva ühes pisikeses kajutis keegi mööbli ümber paigutab, siis ei likvideeri see veel laeva silmnähtavat kreeni. Koormus tuleb ümber paigutada ikkagi trümmis ja üleüldse alustada sellest, mis tõesti kogu laeva, tema tasakaalu ja kurssi tuntavalt mõjutab. Järelikult ei ole ka sellest planeedi ökoloogilisele tervisele mitte mingit kasu, kui Eesti sooritab majandusliku enesetapu, jätab metsa majandamata, põlevkivi kasutamata ja mõne tee ehitamata. Hoopis vastupidi – sellest võib tulla märgatavat kahju. Sest kurb reegel on: nii väike riik kui Eesti ei suuda ökoloogilist seisundit parandada ei globaalselt ega isegi mitte regionaalselt, aga kahju võib tekitada küll – kui mitte globaalselt, siis vähemalt regionaalselt. Kahju aga sünnib siis, kui Eesti majandus ja ühiskond kokku varisevad. Looduskeskkond on esimene, mis siis hoobi saab.

Olen juba mitukümmend aastat püüdnud selgitada: selleks, et Eesti saaks anda oma väikese panuse Maa tervise parandamisse, peame me esiteks ühiskonna, rahva ja toimiva riigina olemas olema. Looduskaitselisi abinõusid, mis nõuavad teatavat enesesalgamist, saab rakendada üksnes sidus, kõrge vastastikuse usalduse fooniga ühiskond. Mõtlematu rohepööre – samuti nagu ohjeldamatu immigratsioon – aga vähendab ühiskonna sidusust, järelikult ka võimet midagi suurt ära teha. (Ärklejate kaarnaparv, ahoi! Siin keegi kõõlub rassismi piirimail! Pange oma sallivus, avatus ja kaasamine valmis, ehk saab varsti kellegi lõhki kiskuda.)

Mida teeme meie? Jookseme peaga põmdi vastu seina. Sülitame vanad kaevud täis ja siis hakkame mõtlema, et kuhu see vesi jäi. Miks me nii teeme? Sest me tahame olla eesrindlased, kelle pilt pannakse autahvlile ja kellele tehakse rändpunalipu üleandmisel tušihelide saatel pai. Ainult et see on mõttetus. Eesrindlane tasub olla vaid siis, kui tehakse midagi tarka, millest ka endale kasu on – näiteks arendatakse e-riiki – , mitte siis, kui pataljon marsib lippude lehvides sohu. Siis, kulla rahvajuhid ja visionäärid, on tarvis olla hoopis sabassörkija. Meil on millegipärast tunne, et kui me sabas sörgime, siis ei märka meid keegi, siis ei tea meid keegi, siis ei tulda meile hädas appi, hirmus lugu ja üldse ja tõesti. Olge päris mureta, meile tullakse appi nagunii üksnes siis, kui see ka tulijale endale mingil moel kasulik on. Seevastu juhul, kui meie aitamine tähendab ainult valu ja kulu, aitamata jätmine aga ei too kaasa midagi paha, siis meid ka aitamata jäetakse – isegi kui me kogu oma elektri toodame kassikarvadest ja toitume üksnes ojavulinast.

Lootus, et Eesti võib olla suurrahvastele eeskuju ja teenäitaja, on lihtsalt loll. Järele tehakse seda, millest tõuseb tulu. Keegi ei hakka järele tegema veidrikku, kes võtab kätte ja hüppab katuselt alla. Selle asemel uuritakse, kuidas saaks ilma hüppamata. Saksamaal räägitakse taas kivisöest… Kivisöest. Kus on nüüd Greta Thunbergi raevukad hõiked? Kus on nüüd kliimastreikijad? Neil vist pole aega, võitlevad mingi salapärase n-sõna vastu. Ühesõnaga, tulge, inimesed, maa peale – kliimastreigid ja muu selline tilulilu on lihtsalt uus ja suhteliselt tulus majandusharu, kus palju õilishingi käputäiele küünikutele kena kopika kokku kannab, kliimaga pole sel kuigi suurt seost.

Suuri rahvaid on mõtet ahvida vaid ühes asjas: et pole mõtet kedagi ahvida. Jah, oleme väiksed, peame nõustuma paljuga, mis võib-olla ei meeldi – aga me ei pea kõigi nende nõudmiste täitmisega ennast hingetuks jooksma ja iga hinna eest eesrindlast mängima. Aega on, viimati saavad juhtoinad aru, et suund pole päris õige. Viimati tehakse koguni kannapööre ja kes siis eesrindlane on? Eks ikka eilne sabassörkija. Nii et sörkigem aga sörkigem rahulikult sabas. Kes õiendama tuleb, sellele ajame Kaja Kallase kallale.

Ilmunud EPL/Delfis 17. juulil 2022 pealkirja all “Sörkigem aga rahulikult sabas. Kes õiendama tuleb, sellele ajame Kaja Kallase kallale.”

Sarnased postitused

Kust eestlased tulevad?

22/03/2016

Eestlaseks ei sünnita, vaid eestlaseks kasvatakse – inimese rahvuse määrab kasvukeskkond.

Tarasjuk /…/ põrutas otsekoheselt: ega tundmatu mees, andku jumala pärast andeks, ta ei taha solvata, aga täiesti ilmselt juut, tea, kuidas oleks võimalik juudiks saada. Polnud midagi lihtsamat. Tuli sõita Riiga, maksta 5000 rubla ja saada selle eest ema sünnitunnistus, mis tõendas, et ema on religioossete juudi vanemate laps. Lõpuks veel üks altkäemaks Leningradis, ja Tarasjukist saigi juut. (M. Veller, «Relvameister Tarasjuk»)

Vereside ja mullapind

Loodetavasti ütleb lugeja nüüd endamisi justkui telereklaamis: «Sa teed vist nalja.» Eestlaseks sel kombel ikka ei saada? Ja vast ka mitte juudiks?

Jah, loomulikult mitte. Veller ju ironiseerib ning kogu jutt kirjeldab olukorda, kus juudina oli võimalik N Liidust emigreeruda. On ilmne, et see, mida me üldiselt ja enamasti mõistame inimese rahvuse all, on midagi muud kui sõnake kuskil lahtris, mille võib ära muuta fabritseeritud dokumendiga.

Kuid mis määrab inimese rahvusliku kuuluvuse? Mis õieti on rahvus ja mida tähendab «olla eestlane»? Traditsiooniliselt on ideedemaastikul võistelnud kaks kontseptsiooni, leides kajastuse ka seadustes: vereprintsiip ( jus sanguinis ) ja kohaprintsiip ( jus soli ). Esimene lähtub eeldusest, et eestlaseks sünnitakse (st Eesti kodakondsusest vanema(te) laps on Eesti kodanik); teine eeldusest, et rahvuse määrab sünnikoht (kes sünnib Ameerikas, on juriidilises mõttes ameeriklane).

Need printsiibid on kaua aega täiesti rahuldavalt toiminud. Ameerika Ühendriikides sündinud lastest said valdavalt läbi ja lõhki ameeriklased, Eesti kodanike lastest valdavalt eestlased. Mõlemad ühiskonnad säilitasid selle homogeensusmäära, mida omas ajas (peame Eesti puhul silmas 1920ndaid-30ndaid) ühiskonna koospüsimiseks vajalikuks peeti. On loomulik, et kohaõigust rakendasid ja rakendavad endised koloniaalmaad, kus ühiskond saigi alguse migrantidest, kelle sulatas kokku ühine kodu. Kuid neiski riikides vajab ühiskond, selleks et olla ühiskond, teatavat minimaalset ühtsusmäära, ning seetõttu tuleb Brasiilias osata portugali keelt ja armastada jalgpalli ning sambat (kui veidi lihtsustada), Ameerikas aga vallata inglise keelt ja olla truu teatud (vabadus)printsiipidele (kui jällegi lihtsustada).

Viirastuslik «multikulti»

21. sajand tõestab paraku, et mõlemad printsiibid võivad teatud tingimustel, eeskätt imelühikese ajaga tohutult avardunud kommunikatsioonivõimaluste mõjul logisema hakata. Suhtlus nii otsese reisimise ja elukohavahetuse kui infotehnoloogia vahendusel on kiirem ning massilisem kui iial varem. Tulemuseks on, et nii vereprintsiibi kui kohaprintsiibi alusel ühe ühiskonna liikmeks arvatud inimesed võivad olla üksteisele täiesti võõrad, neid ei ühenda enam peaaegu miski. Õieti on selline asi alati võimalik olnud, kuid juba 20. sajandi lõpp näitas, et see nähtus võib muutuda massiliseks ja kasvada määrani, kus ühiskond hakkab lagunema. Ühiskond, kus inimesed elavad küll kõrvuti, kuid massiliselt üksteisest mööda, järgides erinevaid või lausa vastandlikke kõlblusprintsiipe, pole enam ühiskond. Kusjuures asi pole tingimata milleski nii suures kui kõlblus. Ühiskonda lagundab seegi, kui mingi (suur) osa harrastab teisest (suurest) osast silmatorkavalt valjemat kõnemaneeri ja ägedamat žestikuleerimist. Tulemuseks pole mitte viirastuslik «multikulti», vaid fragmenteerumine ja getostumine.

Nõnda näitas 20. sajandi lõpp, et ühiskonda ei tee ühiskonnaks mitte sünnikoht ega vanemate kodakondsus, vaid ühine kultuuriruum, mida ma juba mõnikümmend aastat eelistan kultuuriväljaks nimetada. Tegelikult on tegemist truismiga, mida me tähelegi ei pane. Just ühise kultuurivälja vajalikkus sunnib kõiki maailma ühiskondi sätestama teatud naturalisatsioonireegleid, mille hulgas on enamasti esikohal ametliku keele oskus. Eesti keele äraõppimine ei muuda kedagi veel eestlaseks, kuid annab vähemalt võimaluse järele uurida, kes need eestlased on ja mida nad omavahel olles maailmast arvavad.

Eestlaseks ei sünnita, vaid saadakse

Rahvuslik (või rahvuse) kultuuriväli on palju laiem nähtus kui kirjandus, kunst ja laulupeod või kui Kalevipoeg, Suur Tõll ja mitmuse osastav. Tänapäeva inimene ei anna endale sellest tavaliselt aru, uskudes, et rahvuse vahetus või üheaegselt mitmesse rahvusse kuulumine pole probleem, tuleb vaid telekanalit vahetada. Mõnele erandile see võib-olla nii ongi, kuid keskeltläbi suudab inimene olla vaid ühest rahvusest. Ta võib olla võrdse eduga mesinike seltsi ja jalgrattaseltsi liige, aga võrdse eduga nigeerlane ja lätlane ta siiski olla ei saa. Selleks on kultuuriväli liiga hõlmav, ta poeb inimese peaaegu igasse hingesoppi ja ihupoori. Lühidalt: rahvus on kultuuripõhine mõiste ja eestlane on see, kes elab, töötab, tegutseb, armastab ja kurjustab eesti kultuuriväljal; kes oma vaimus elab «eesti maailmas» ja kellele seesinane maailm on kodumaailm, mitte ajutine hotellituba.

Seda maailma – st rahvust – ei saada kaasa sünniga, vaid oma rahva sisse kasvab inimene keskkonna ja kasvatuse mõjul. Siin ongi vastus pealkirjas esitatud küsimusele ja nii lihtne see ongi. Tuleb eestlaste keskel üles kasvada. Sünnikoht, vanemate rahvus* ja rass pole oluline. Siit omakorda järeldub, et eestlane võib olla ka mustanahaline või muud moodi harjumatu välimusega. Mustanahalisi eestlasi on juba praegugi rohkem kui sõrmedel üles lugemiseks.

Kuid rahvusega võib siiski liituda ka hiljem. Inimene võib olla kasvanud venelaseks või nigeerlaseks, ent kui ta tõsiselt soovib sulada teise rahva sekka, siis on see võimalik. Ta ei saa küll lahti oma juurtest – ega peagi saama –, kuid võib üldiselt olla sama «oma» kui Muhumaale paikselt elama läinud mandrimees, kes jääb küll elu lõpuni mandrimeheks, aga kes mõne tühise aastakümne järel lõpuks ühtlasi ikkagi omakülameheks – omaküla mandrimeheks – arvatakse. Põhiline on, et ta muretseks muhulaste muresid ja rõõmustaks muhulaste rõõme.

Ohjeldatud tiigrid

Rahvuslik kuuluvus on üks paljudest «meiedest». Igal inimesel on mitu «meiet»: perekond, kolleegid, naabruskond, mõni selts või ühing jne. Pole raske näha, et perekonna-«meie» juured on bioloogilised. Ükskõik, mida ütlevad ideoloogiad, statistiliselt on veri ikkagi paksem kui vesi ja seda ei monteeri inimesest kuidagi välja. Kuid üllatav – ja paljude meelest võib-olla skandaalne – on tõsiasi, et ka kõigi teiste «meiede» juured on bioloogilised. Inimene elab, teostab ennast ja kannab oma geene edasi kollektiivina.

Selle tõsiasja nentimine ei tähenda põrmugi indiviidi eitamist, nii nagu sõdureile vältimatult vajalik kollektiivsus ei tee olematuks vajadust individuaalse algatusvõime järele. Need kaks on teineteisele hädavajalikud. Tänapäevane liberalism on lihtsalt äärmusse kaldunud ja individualismi tähtsust rõhutades tema vastaspoolust – kollektiivsust – lausa eitama asunud, tembeldades seda üleolevalt karjamentaliteediks. Tegelikult on inimese kuuluvus mitmesuguste «meiede» hulka paratamatus, mis võrsub inimese olemusest.

Kusjuures rõhutagem: eespool öeldu on konstateering, mitte taotlus sõnastada mingit «transtsendentset, igavikulisi väärtusi kuulutavat tõde», nagu üks autor hiljuti kirjutas nendega seoses, kes arvavad, et mees on mees ja naine on naine. Kummalgi juhtumil pole väärtustega, ei igavikuliste ega ajalikega, mingit pistmist, vaid nenditakse tõsiasja. Inimene saab inimene olla vaid suhestudes ja suheldes teiste inimestega, millest tahes-tahtmata võrsuvad erinevad «meied», kaasa arvatud – teatud tingimustel – rahvuse-«meie».

Järelikult on ka rahvustunne kui selline täiesti loomulik ja inimlik tunne, mida jõuga välja juurida pole võimalik ning mida võib ja tuleb vaid ohjes hoida. Kuid see ei puuduta üksnes rahvustunnet. Ohjes hoida – ja mitte välja juurida – tuleb ka kõiki teisi inimlikke omadusi alates agressiivsusest kuni söögiisuni. See ongi inimeseks oleku igapäevatöö.

* Siinkohal on mõeldud bioloogiliste vanemate rahvust, juhul kui nad ise last üles ei kasvata. Kogu lõigu mõte on, et loeb see, kes lapse maast-madalast üles kasvatavad, st milline on tema tegelik perekond. (Märkus tehtud 8.03.21)

Ilmunud Postimehes 22. märtsil 2016