Rubriik: Vastasseisud

Natsismist, konservatismist ja liberalismi viletsusest

  Pole üllatav, kui ühiskond lööb aeg-ajalt keskmisest ägedamalt pulbitsema. See tähistab olukorda, milleni jõudmisel on sootsiumi arengu evolutsiooniline sujuvus langenud allapoole teatavat taluvuspiiri. Sellest ka Rein Raua ja Ahto Lobjaka innustunud seisukohavõtud, milles leidub nutikaid tähelepanekuid, kuid mis paraku juhivad lugejat siiski eksiteele. Alustada tuleb arengust kui sellisest. Lobjakas lähtub arengukäsitlusest, mis on põhikoelt hegellik. Välisest sujuvusest hoolimata on liberalismi ja […]

Loe edasi

ÜRO ränderaamistik – kalkulatsioonid ja põhimõtted

Ilmselt poleks keegi osanud ette arvata, et globaalse ränderaamistikuga ühinemise küsimus nii suure tüli tekitab. Tänapäevane poliittehnoloogia on peaaegu kõikvõimas ja see tekitab kiusatuse näha seegi kord tüli taga üksnes kalkulatsiooni, valimisvõitluse avapauku, populismiga kaasaminekut ja nõnda edasi. Arvukad kommenteerijad nii poliitika seest kui kõrvalt on seda juba ka teinud. Loomulikult käib kalkuleerimine poliitikaga kaasas, aga päris kindlasti ei ole see poliitiika […]

Loe edasi

Kas inimene loob iseennast?

  Sotsiaalkonstruktivism peab ennast ilmselgelt metateooriaks—tõeseks teooriaks tõe puudumise kohta; teooriaks, mille kohaselt kõik on konstruktsioon, ainult mitte seesinane teooria ise, mis on Tõde — ja selle edendajad end metamõtlejateks, kes oskavad analüüsida kultuuri kandjate ja loojate tegevust, mida viimased ise ei suuda. SOTSIAALKONSTRUKTIVISMI ÜRGVIGA Sotsiaalkonstruktivismi ümber on viimasel ajal elavalt mõtteid vahetatud. Teooria ja lausa maailmavaade, mis paljude jaoks on olnud […]

Loe edasi

Kultuur ja teadmine

Mille üle vaieldakse? Tundub, et Eesti väljaannete veergudel ja internetiavarustes kobrutab juba mõnda aega parasjagu äge Kulturkampf. Küll mitte võitlusena kultuuripoliitikate vahel, vaid vaidlusena selle üle, mis kultuur õieti on, millest koosneb ja mismoodi toimib. Vaidluse keskmeks on kujunenud küsimus, kas või kui palju on kultuur inimese enda teha – või teistpidi, kas või kui palju on kultuuris sellist, mille inimene saab […]

Loe edasi

Toksiline mood ja raudne diagnostika

Sotsiaalkonstruktivismi olemuslik defekt seisneb selles, et mingil põhjusel, mis väärib eraldi käsitlust, konstrueerimist ületähtsustatakse, muud midagi. Välismaailm ja inimese enda psühholoogilised ning füüsilised parameetrid panevad konstruktsioonidele kindlad piirid, jättes vabaks vaid teatud ruumi. Et olla loogiliselt järjekindel, peaksin alustama sellest, et alljärgnevalt pöördub teie poole üks Rein Raua ja tema mõttekaaslaste konstruktsioon, kellega Raud mingil põhjusel aeg-ajalt vaidleb, selle asemel et teda […]

Loe edasi

Sotsiaalkonstruktivism ja hall udu

Viimasel ajal sotsiaalkonstruktivismi ümber miilanud sõnasõda on muuhulgas ilmsiks toonud, kui kandiliste kaigastega on valmis väitlusse astuma ka kõige kõrgemalt tituleeritud humanitaarid. Paraku kehtib see ka Rein Raua kirjutise «Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus» (PM 28.04) kohta. Välisest soliidsusest hoolimata ei selgita Raua kirjutis eriti midagi, küll aga kummutab innukalt väiteid, mida pole esitatud. Rein Raud alustab väitega, et mõned «traditsionalistlikud kultuurikriitikud» […]

Loe edasi

Vaimus provintslase verine laup

Provintsluse teema on nagu latentne tõbi, mis halva ilma korral ikka ja jälle päevakorrale kerkib. Hiljaaegu köitis tähelepanu dirigent Kristjan Järvi märkus, et Eesti pole mingi provints ega ääreala, sest Eestis ollakse päris hästi kursis laias maailmas toimuvaga, siin on küllalt julgeid, iseseisvalt mõtlevaid ja käituvaid inimesi. Sealsamas meenuvad arvukad vaimuliidrid, kes arvavad vastupidist. Kui on provints, siis peaksid olema ka provintslased. […]

Loe edasi

Tõde ja konstruktsioon

Kes meist poleks kuulnud, et igaühel on oma tõde. Või et rahvus, rass ja sugu on konstruktsioon. Kõik me teame, et see, mis on ühe jaoks lohk, võib teise jaoks olla muhk, ja mõlemal on õigus. Me teame, et see, mida meie tajud esitlevad meile tõena, võib olla illusioon (nt fatamorgaana). Või et meie arusaamades rahvuse, rassi ja soo kohta on palju […]

Loe edasi

Vastus Saartsi vastusele: ärge müüge patentravimi pähe searasva

Kõiki Tõnis Saartsi vastulause huviväärsusi kommenteerima hakata läheks pikale. Seepärast piirdume mõne kopsakamaga, mis võiks huvitada teisigi. Saarts väidab: «Kui mina lähtun konstruktivismist (ühiskondlik reaalsus on meie peas ja läbi eri kõnelemisviiside ehk diskursuste, konstrueeritud), siis Vahtre on essentsialist (kõikidel asjadel on oma eripärane kaasasündinud olemus ja loomus).» Väite teise poole on ta võtnud laest. Ma pole iial midagi sellist mõelnud ega […]

Loe edasi

Konstruktor Saarts ja tema diskursus

Tõnis Saartsi «Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja» (Sirp,3.01.17) sundis sulge haarama. Tagantkätt heidetud süüdistus russofoobias on muidugi ammu tuttav nähtus, seda kohtab regulaarselt Vene (valitsus)meedias, samuti mõne Eesti poliitiku retoorikas. Ent kui selle propagandistliku kaika võtab kätte politoloog, kes pretendeerib erapooletu analüüsija positsioonile, on see liig mis liig. Valvesüüdistus: russofoobia Saartsi jaoks on meie riigi näol tegemist «venevastasele rahvuslikule ideoloogiale […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load