Rubriik: Ühiskond

Kas inimene loob iseennast?

  Sotsiaalkonstruktivism peab ennast ilmselgelt metateooriaks—tõeseks teooriaks tõe puudumise kohta; teooriaks, mille kohaselt kõik on konstruktsioon, ainult mitte seesinane teooria ise, mis on Tõde — ja selle edendajad end metamõtlejateks, kes oskavad analüüsida kultuuri kandjate ja loojate tegevust, mida viimased ise ei suuda. SOTSIAALKONSTRUKTIVISMI ÜRGVIGA Sotsiaalkonstruktivismi ümber on viimasel ajal elavalt mõtteid vahetatud. Teooria ja lausa maailmavaade, mis paljude jaoks on olnud […]

Loe edasi

Kultuur ja teadmine

Mille üle vaieldakse? Tundub, et Eesti väljaannete veergudel ja internetiavarustes kobrutab juba mõnda aega parasjagu äge Kulturkampf. Küll mitte võitlusena kultuuripoliitikate vahel, vaid vaidlusena selle üle, mis kultuur õieti on, millest koosneb ja mismoodi toimib. Vaidluse keskmeks on kujunenud küsimus, kas või kui palju on kultuur inimese enda teha – või teistpidi, kas või kui palju on kultuuris sellist, mille inimene saab […]

Loe edasi

Kommunismiohvrite mälestuseks

Olen minagi mõnikord endalt ja teistelt küsinud, ega meil liiga palju mälestusmärke ja muuseume pole. Mälu on mõeldud meile teed näitama, mitte maadligi suruma nagu liigraske kandam. Kahtlemata esitab keegi sellise küsimuse ka vastvalminud kommunismiohvrite memoriaali kohta. Ja kui just ei vaidlustata memoriaali ideed, siis vähemalt küsitakse, kas selleks kulunud raha poleks võinud kasutada mujal. Ettepanekuid on alati palju ja kõik väga […]

Loe edasi

Toksiline mood ja raudne diagnostika

Sotsiaalkonstruktivismi olemuslik defekt seisneb selles, et mingil põhjusel, mis väärib eraldi käsitlust, konstrueerimist ületähtsustatakse, muud midagi. Välismaailm ja inimese enda psühholoogilised ning füüsilised parameetrid panevad konstruktsioonidele kindlad piirid, jättes vabaks vaid teatud ruumi. Et olla loogiliselt järjekindel, peaksin alustama sellest, et alljärgnevalt pöördub teie poole üks Rein Raua ja tema mõttekaaslaste konstruktsioon, kellega Raud mingil põhjusel aeg-ajalt vaidleb, selle asemel et teda […]

Loe edasi

Sotsiaalkonstruktivism ja hall udu

Viimasel ajal sotsiaalkonstruktivismi ümber miilanud sõnasõda on muuhulgas ilmsiks toonud, kui kandiliste kaigastega on valmis väitlusse astuma ka kõige kõrgemalt tituleeritud humanitaarid. Paraku kehtib see ka Rein Raua kirjutise «Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus» (PM 28.04) kohta. Välisest soliidsusest hoolimata ei selgita Raua kirjutis eriti midagi, küll aga kummutab innukalt väiteid, mida pole esitatud. Rein Raud alustab väitega, et mõned «traditsionalistlikud kultuurikriitikud» […]

Loe edasi

Tõde ja konstruktsioon

Kes meist poleks kuulnud, et igaühel on oma tõde. Või et rahvus, rass ja sugu on konstruktsioon. Kõik me teame, et see, mis on ühe jaoks lohk, võib teise jaoks olla muhk, ja mõlemal on õigus. Me teame, et see, mida meie tajud esitlevad meile tõena, võib olla illusioon (nt fatamorgaana). Või et meie arusaamades rahvuse, rassi ja soo kohta on palju […]

Loe edasi

Eesti venelaste uuringust: mida DIMA räägib?

Uuringud võivad asju selgemaks teha, aga võivad ka segasemaks ajada. Vahel meelega, vahel lihtsalt kukub nii välja. Mõlemal juhul näib Postimehe vahendatud Bergeni ja Tallinna ülikooli ühisuuring nimega DIMA kuuluvat segaduse suurendajate kilda. DIMA tuvastab rea triviaalseid asjaolusid – nt et Norra venelased ja Eesti venelased suhtuvad asukohamaa oludesse ja põhirahvasse erinevalt – ja teeb sellest rea kummalisi järeldusi. Millega pole tegelikult […]

Loe edasi

Inimesest teeb inimese hea ja kurja tundmine

Lääne sotsiaal- ning humanitaarteadustes on maad võtnud relativism, üleüldine moraalne eklektika ja lahtiütlemine väärtustest ning ka olemasolevatest teadmistest. Arusaam, et inimloomus on olemas, on meisse sügavalt sisse juurdunud. Kasutame sõnu «loomuomane» ja «loomuvastane», pidamata tarvilikuks neid selgitada või põhjendada. Siiski kuuleb üha sagedamini küsimust, kas midagi loomuomast, st kaasasündinut, üldse ongi. Vaidlus «päritud versus omandatud» on tegelikult vana. Juba Aristoteles kasutas kogemusest […]

Loe edasi

Vastus Saartsi vastusele: ärge müüge patentravimi pähe searasva

Kõiki Tõnis Saartsi vastulause huviväärsusi kommenteerima hakata läheks pikale. Seepärast piirdume mõne kopsakamaga, mis võiks huvitada teisigi. Saarts väidab: «Kui mina lähtun konstruktivismist (ühiskondlik reaalsus on meie peas ja läbi eri kõnelemisviiside ehk diskursuste, konstrueeritud), siis Vahtre on essentsialist (kõikidel asjadel on oma eripärane kaasasündinud olemus ja loomus).» Väite teise poole on ta võtnud laest. Ma pole iial midagi sellist mõelnud ega […]

Loe edasi

Konstruktor Saarts ja tema diskursus

Tõnis Saartsi «Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja» (Sirp,3.01.17) sundis sulge haarama. Tagantkätt heidetud süüdistus russofoobias on muidugi ammu tuttav nähtus, seda kohtab regulaarselt Vene (valitsus)meedias, samuti mõne Eesti poliitiku retoorikas. Ent kui selle propagandistliku kaika võtab kätte politoloog, kes pretendeerib erapooletu analüüsija positsioonile, on see liig mis liig. Valvesüüdistus: russofoobia Saartsi jaoks on meie riigi näol tegemist «venevastasele rahvuslikule ideoloogiale […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load