Rubriik: Nalja kah

Alfred Lepaotsast-Latsatas: mõtteid seoses lineaarse juubeldamisega

  Euroopas on üldiselt omaks võetud arusaam, et mõistete jaotus tsentrumi suhtes tähendab eeskätt taganemist, ümberorganiseerumist. Selle juures ilmneb paratamatult teatav viivis, mis tuleneb organiseerumisprintsiibi paratamatust mediaansest käändest püsivusargumentide suhtes. Jah, Euroopas küll, aga Eestis üritatakse endiselt sakraliseeritud visadusega, ehkki katkestustega, püsida viledaks kulunud orbiitidel, kaldudes mõistmatuse foonile. Taas kerkib murelik küsimus, millal saab kvantopside hüoosis siinse diskursiivse diskursusetuse osaks. Sest aeg […]

Loe edasi

Alfred Lepaotsast-Latsatas: must leib – natside toit

Must leib ja „õige“ eestlane Must leib on leidnud fašistlikel üritustel sooja koha. Kui jälgime tähelepanelikult mõnd järjekordset Eesti natside kogunemist, võime täheldada, et kokkutulnud alati söövad üheskoos. Söögikorra juurde kuulub tingimata must leib. Tõsi, seda püütakse mõnevõrra varjata teiste toitudega, näiteks tarvitatakse ja propageeritakse musta leiba kiluvõileiva nime all, mis peab juhtima tähelepanu leivalt kilule. Kuid sellegipoolest kostab nagu kammertoonina (musta) […]

Loe edasi

Alfred Lepaotsast-Latsatas: Kvantopside hüoosise kaudu arhüksoseni

Käesolev kirjutis peaks mõtlevale inimesele ütlema kõik. Sapienti sat. Viimase aja Eesti meedia- ja mentaalruumi jälgides võib täheldada Eesti konnatiigi-sootsiumi murettekitavat distantseerumist immanentse dünamismi viimastest reliktidest. Jah, jutt pole isegi massiivsest, antipoodsuseni käänduvast différance’ist Derrida mõistes,  vaid elementaarsest vitaalsusest, mis on dünamismi atribuut (ja mitte vastupidi, nagu induktsiooni ja deduktsiooni segi ajades sageli arvatakse). Ja seda olukorras, kus kasvõi minimaalse fleksibiilsuse rekreatsioon […]

Loe edasi

Alfred Lepaotsast-Latsatas: totaliseerimise koherentsusprintsiip subjektsuse refleksiivses perspektiivis

    Sellesuvised arutelud vasak- ja parempoolsuse üle näitavad selgesti, et keegi pole nii tark kui mina. Jäin lausa kimpu, mõeldes, kas ma olen neist õnnetutest läinud sajandi arutlejatest kaks, kolm või neli põlvkonda ees. Otsustasin, et viis. Kuid see oli ka ainus, mis raskusi tekitas. Muidu mul probleemide lahendamisega raskusi ei ole, mul on selle kohta olemas isegi Gloucester Cat’s Academy […]

Loe edasi

End of content

No more pages to load