Must leib ja „õige“ eestlane
Must leib on leidnud fašistlikel üritustel sooja koha. Kui jälgime tähelepanelikult mõnd järjekordset Eesti natside kogunemist, võime täheldada, et kokkutulnud alati söövad üheskoos. Söögikorra juurde kuulub tingimata must leib. Tõsi, seda püütakse mõnevõrra varjata teiste toitudega, näiteks tarvitatakse ja propageeritakse musta leiba kiluvõileiva nime all, mis peab juhtima tähelepanu leivalt kilule. Kuid sellegipoolest kostab nagu kammertoonina (musta) leiba ülistavaid märkusi stiilis „must leib on õige eestlase toit“. Selle juurde käib terve pseudomütoloogia „õigest“ eestlasest, kes võõrsil olles musta leiva igatsusest kängu jääb ja vaata et „isade maale“ tagasi tuleb, et tarvitada seda keskpärase väärtusega toiduainet.
Enamasti püütakse must leib siiski katta igapäevasuse looriga. Pillatakse lauseid nagu – leib käib ju asja juurde, eestlane sööb toidu kõrvale ikka leiba jne. Nagu iga Lääne-Euroopas viibinud inimene mõistab, on tegemist demagoogiaga, kusjuures spetsiifiliselt Eesti natsionalistliku demagoogiaga. Kui Itaalia fašistid maandavad oma natslikke tunge makaronide, enamasti spagettide abil ja saksa natsionaalsotsialist saavutab rahulduse vorstidega, siis Eesti natsidel on oma poliitilise kire rahuldamise põhivahendiks just must leib.
Leiva sakraliseerimine
Selle juured on eesti rahvuse konstrueerimise protsessiga kaasnenud leiva sakraliseerimises. Leib on otsesõnu pühaks nimetatud ja sunnitud terveid põlvkondi lapsi mahakukkunud leivapalukesele suud andma. Tänased natsi(ionalisti)d meenutavad neid julmusi heldinult ja kahetsevad, et inimõiguste ning humanismi levik ei luba neid taasjuurutada, nagu ka ihunuhtlust või hernestel põlvitamist. Sakraliseerimise vaap – paradoksaalsel viisil koostoimes igapäevastamise ehk profaniseerimisega – loovadki musta leiva ümber kaitsemüüri, millesse on oma kivi tõstnud kõik tähtsamad eesti rahvuse konstrueerijad nagu Jakobson, Hurt, Reiman või Tõnisson.
Lisaks tegeles leiva sakraliseerimisega terve plejaad kunstiinimesi alates kroonukirjanik Visnapuust kuni Manivald Kesamaani, kelle poeem „Keda kiita leiva eest?“ on programmeerinud enamiku tänaste umbes 60-aastaste inimeste mõtlemist. Huvitav on täheldada, et see vasakpoolne kirjamees ei mõistnud, et tema lennukad värsid („Koolist tulles hea on isu, ah kuis lõhnab leivasisu“ jne) süstisid noorde lugejasse tegelikult natsismi. Seda oli näha aastakümneid hiljem, kui sel viisil konstrueeritud rahvustundega inimesed asusid raevukasse võitlusse kõige vastu, mida värvikirev nüüdismaailm pakub: lavašši, ciabattat, purit, matzahit, baguette’i jne.
Globaalse natsismi kombitsad
Kogu maailma natsid üritavad oma natslikke roogi propageerida kõigepealt üksteisele, et seejärel meelitada nende tarbimisele aina laiemaid progressiivseid töörahvahulki. Mussolini saatis Francole karbitäie oma käega valmistatud spagette, Hitler sai Mannerheimilt pätsi musta leiba. (Tõsi, selle oli talle sokutanud Artur Sirk.) Iga liberalistlikke ideaale südames kandev inimene märkab murega, kuidas selline risttolmlemispoliitika mürgist vilja kannab. Saksa hegeliaanlikud ürgnatsid eesotsas Herderiga korraldasid verivorstide imbumise paljudesse rahvakultuuridesse, ka meie omasse. Mis võiks selles halba olla? Kuid küpsetatud verivorstid on ju mustad. Siin on selge paralleel musta leivaga. Pole tarvis olla strukturalist ega tunda põhjalikult Freudi töid, mõistmaks, et musta värvi toidu söömine on rituaalne mustanahaliste inimeste hävitamise akt. Natsid veristavad ja jahvatavad sümboolselt alaväärtuslikuks kuulutatud rasse ning õgivad neid seejärel varjatud rahulolus, propageerides neid barbaarseid kombeid otse meie silme all, 21. sajandil. Mis puutub makaronidesse, mis on valged, siis siin on tegemist analoogiamaagia vastandnähtuse ehk antiloogiamaagiaga. Teatavasti võib nõiduskunstis musta tõrjuda kas musta enda või siis valgega. Millest järeldub, et valgete makaronide konsumeerimine on samavõrd rassistlik tegevus kui musta leiva või mustade verivorstide tarvitamine. Sama aspekti tuleb arvestada natsionalismi erivormi – Ameerika judeomassoonliku natsismi – puhul, mis eksitab rahvast valge saiaga, mille vahele on meelituseks pistetud kotlet. Muu on kõik sama: iga „õige“ ameeriklane peaks seda rämpstoitu sööma; seda igatseb „õige“ ameeriklane võõrsil olles taga (selle nähtuse ilmingud on väga tugevad nt Tapa sõjaväelinnakus) jne.
Eesti natside unistused ja euroopalik vastulöök
Pöördugem tagasi Eestisse, kus tuleb keskenduda võitlusse eeskätt musta leivaga. Pole raske märgata, kuidas natsionalistlikud (loe: natslikud) ringkonnad leivatarbimist järk-järgult laiendada püüavad. Kiluvõileiva edulugu silmnähtavalt innustab neid. Siit võrsuvad mitmesugused „leivapäevad“, ühised söömised (nt Tallinna linnaosapäevadel), Kärdlast alguse saanud kohvikutepäevad (kõigis neis on saadaval ka must leib!) ja muud võtted. Natside unistuseks on massilised suurüritused, kus mingil ettekäändel tuuakse nt Tallinna lauluväljakule 100 000 inimest ja asutakse üheskoos, massipsühhoosi korras musta leiba sööma. Esialgu kasutatakse rahvamasside ettekäändeina muusikaüritusi (nt niinimetatud laulupidu), mille kõrval järk-järgult suureneb leiva ülistamine ja tarvitamine ning leivakeskse ideoloogia propageerimine, mille sisuks on oma leivaarmastusega uhkustamine, pidev viitamine „õigele“ eestlasele ja üleolekutunde kultiveerimine kõigi teiste suhtes. Et just see on laulupidude ja muude massiürituste tagamõte, on kogemata välja lobisetud ühes laulus („kuid ooper käib ka puhvetis“ – millest võib välja lugeda, et puhvetis toimuv on olulisem kui muusika; kuid puhvetis toimuv ongi leivasöömine).
Siit jääb vaid sammukene üldise leivahulluseni, kus asutakse represseerima kõiki, kes leiba ei söö või ei söö piisavalt, ammugi aga neid, kes julgevad propageerida porgandit, kapsast, kala või idusid.
Et midagi sellist ei juhtuks, peame me tõsiselt teemasse süüvima ja tegema kindlaks, kui palju leidub musta leiva tarbijaid näiteks kõrgemate – aga ka madalamate – riigiametnike hulgas. On ju selge, et 21. sajandil ja Euroopa Liidus ei ole selline asi kuidagi tolereeritav ja need inimesed tuleb häbiga vallandada. Tuleb keelata toiduainete klassifitseerimine „leivaks“, kauplustest tuleb kaotada nn „leivaosakonnad“. Ühtlasi on enesestmõistetav, et musta leivaga oma natslikke ja rassistlikke tunge rahuldavad inimesed ei saa olla kooli- ega ammugi lasteaiaõpetajad, mis oleks sama kohutav kui lubada laste juurde pedofiilid.
Õnneks on probleemi märgatud ja sellega on asutud tegelema kõige kõrgemal tasemel. Sotsiaalministeeriumi kodulehel on avatud äpp #leivanats, mille kaudu igaüks võib teatada musta leiva tarbimise ilminguist. Kutsun omalt poolt kõiki, keda leivasööjad on ahistanud, aga ühtlasi kõiki, kes sellist ohtu kuskil prognoosivad, sellest viivitamatult teada andma.
Ilmunud Postimehes 18. detsembril 2017 kohitsetud pealkirja all
