Lugesin 31. märtsi Eesti Ekspressist suure naudinguga Linda Kaljundi usutlust Bart Pushaw’ ja Aro Velmetiga. Juba osaliste koosseis tekitas meeldiva perspektiivi, kõlades sama paljutõotavalt nagu „Yehudi Menuhin esitab Stradivariusel Paganinit“.
Noored ei petnud mu ootusi ja isegi professor Alfred L. Latsatas oleks rahul olnud. Ksenofoobne piiratus sai väärika vastulöögi, rassismi ja kolonialismi pärand nii põhjalikult ning samas üldarusaadavalt avatud kui napp leheruum võimaldas. Eriti oluline oli A. Velmeti postulatsioon, et maailma kujundab siiani kolonialismi pärand, mis muudab meid kõiki kaassüüdlasteks. Iga lonks kohvi, iga mahv tubakasuitsu on läbi imbunud koloniseeritud rahvaste valust ja vaevast. Ning kuna – NB! – kohvi rekognostseerisid meie esivanemad juba oma kolmsada aastat tagasi, siis on meie kollektiivsesse vaimsesse spektrisse kogunenud massiivselt karmavõlga. Pean tunnistama, et minul isiklikult on raske kohvi konsumeerida, sest alati kui kohvitassi kätte võtan, kuulen mingit sardoonilist häält, ilmselt orjakaupmehe oma: „Joo neegri verd, valge rämps!“ Aktuaalne detail: hääl kõneleb eesti keeles. Võimalik, et siin reflekteerub paradigmaatiline indikatsioon, mis rõhutab meie rahvuslikku kaasüüd. Mõelgem kasvõi neile eesti arstidele, kes kõige alatumal kombel, viimaseid inimlikkuse riismeid minetades käisid Aafrikas mustanahalisi ravimas. A. Velmet ütleb õigesti: Kolonialismi ajaloost rääkimine on tähtis, kuna see aitab õõnestada müüti, mille järgi meie oleme alati olnud ise koloniseeritud ja ei kanna mingit vastutust koloniseerimise eest. Mõni rahvuskonservatiiv võib ju hüpokriitselt väita, et meie toppisime piipu soosammalt ja kohvi keetsime sigurist, aga selliste illusioonidega karastunud sotsiaalkonstruktivisti juba ei püüa.
Usutletavad osutavad õigesti, et kolonialism ei ole mitte eilne, vaid tänane päev. Meie arstid käivad Mustal Mandril tänagi. Eesti sõdurid aitavad Prantsusmaal Malis oma ülemere-impeeriumi taastada ja USA-l Iraagis uusi kolooniaid rajada. Mida kõike banaanide nimel ei tehta! Eriti negatiivseid emotsioone tekitab progressiivses inimeses neokolonialistide intrigeerimine Hong Kongi ümber. Alles hiljuti kolonialismist vabanenud Hong Kongi rahvas tahab pöörduda tagasi vabade hiinlaste hulka ja Hiina Kommunistliku Partei hoole alla, kuid käputäis neokolonialistide sabarakke mässab – ei taha. Nemad tahavad edasi vegeteerida valge mehe saapakanna all ja vedada sigarit pahviva isanda rikšat.
On enesestmõistetav, et kõigi nende väärnähtudega tuleb võidelda lausa igal pool, kaasa arvatud kunstisaalis. Kunstisaal – see on sakraalne koht, tempel, nagu ütles juba Foucault. Bart Pushaw’lt saame teada, et kõigile näitusega seotud Eesti kunstimuuseumi töötajatele tundus (…) täiesti enesestmõistetav, et mõned teosed nimetatakse ümber. Näiteks sai Aleksander Uuritsa „Abessiinlasest“ „Samuel Petersi portree“. A. Velmeti kommentaaris resoneerib siiras hämmastus: Ma ei saa aru, kuidas keegi võib üldse kahelda, et sellisest teadmisest võidavad kõik. Õige. Võtame näiteks Oskar Hoffmanni teose „Eesti talumees rohelise kuuega“. Pole ju raske näha, kui palju me kõik võidaksime, kui see rassistlik silt asendada korrektsega: „Jakob Kivi vaatab paremale“. Millele A. Velmet erudeeritud professionaali efektiivsusega lisab: Ühelgi asjal ei ole autentset nime, iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon. Ta toob öeldu ilmestamiseks ka empiirikat: Enne oli meil igas linnas Viktor Kingissepa ja teiste kommunistide monumendid, aga nüüd neid enam ei ole. (…) Mul on väga hea meel, et välisministeeriumi ees ei seisa enam Lenini kuju. Aga me võiksime olla valmis arutlema avatult ka teistsuguste ümbernimetamiste ja ümberpaigutamiste üle.
Tõtt-öelda on need viimased tsitaadid ainsad, kus tahaks omalt poolt veel midagi lisada, jäädes ühtlasi tänulikuks saadud mõtteimpulsi eest. Nimelt peitub siin tohutu potentsiaalne allikas, kuidas hoida kokku materiaalseid ressursse ja inimeste närve, et seda tõhusamalt võidelda rassismi ning kolonialismi pärandiga. Pangem Velmeti tarkuseterad loogilisse seosesse: iga nimi on alati paratamatult konstruktsioon – oli meil igas linnas Kingissepp, nüüd enam ei ole. Siit ilmneb täiesti üheselt, et Kingissepa kujud said maha võetud täiesti ilmaasjata! Nad oleks tulnud vastavalt ajastu korrektsusenõuetele lihtsalt ümber nimetada. Tõenäoliselt siis Jaan Tõnissonideks, nii oleks üleminek kõige sujuvam olnud. Nüüd on meil seevastu Tartus olemas üks Jaan Tõnisson. Kui meie omad jälle võimule tulevad, siis pole vaja teda lammutama hakata ega midagi, me lihtsalt nimetame ta Viktor Kingissepaks. Kõik ülejäänud, kes on meessoost ja ilma vuntsideta, võib kuulutada Jaan Anveltideks, Marie Underist saab Clara Zetkin ja Lydia Koidulast Simone de Beauvoir. Kui peaks jõutama Pätsi monument püstitada, siis temast saab ilmselt J.-P. Sartre.
Ja katsugu keegi midagi öelda.
