Pole vaja olla hüoosise pinnakulaarse mudeli tundja, hoomamaks, et erineva sissetuleku, hariduse ja kainusastmega inimesed kõnelevad sageli või isegi enamasti täiesti erinevat keelt. Isegi kui nad kroonuideoloogi perspektiivist võttes kõnelevad sedasama keelt. Selle asjaolu kirjutas arhüksose tasemel, kuid metafoorselt lahti G. B. Shaw oma „Pygmalionis“, mida tunnevad isegi meie poolharitlased („Minu veetleva leedina“). Paraku ei taha sellest aru saada Joseph Goebbelsi vaimsel leival sirgunud eesti „rahvuslased“, kes korrutavad nurisündinud terminit „eesti keel“. Ja vaatamata Euroopa määratutele edusammudele dekonstruktsiooni vallas on nad selle importinud isegi põhiseadusse, vaikival eeldusel, et terminil on mingi regulatiivne väärtus.
Paraku seda pole, ja põhjus on lihtne – eesti keelt ei ole olemas. Sest kas on keegi kuskil suutnud defineerida eesti keelt? Otsisin läbi „Keele ja Kirjanduse“, „Akadeemia“ ja „Vikerkaare“, kuid tulemus oli üks: lõputult semantilist häma selle kohta, „kuidas?“, aga mitte sõnagi sellest, „mis?“ Aga selleks, et kõnelda eesti keelest riiklikul tasandil – näiteks presidendi kõnes – peab olema selge, mis on eesti keel. Konkreetselt, ilma ideoloogilise antitsüklonaalsuseta. Kas sõna „king“ on eestikeelne või näiteks ingliskeelne sõna? Või „song“? Ent kui me ei suuda öelda, mis keelde kuulub mingi sõna, kuidas me saame siis üldse rääkida „keelest“? Ei saagi. Tegemist on puhtalt natsliku konstruktsiooniga. Seda järeldust kinnitab selgelt ka orbitaalsele viivitusele osutav, predestinatiivse kvaliteediga tõik, et ükski seadus ei oska öelda, kas niinimetatud eesti keeles tuleks – näiteks – öelda „kõnelesime kaua“ või „rääkisime pikalt“, kas „pistan näpu sahtlisse“ või „torkan sõrme laualaekasse“. Rääkimata-kõnelemata sellest, et kuulus „sõida tasa üle silla“ kõlab Saaremaal ja Setumaal hoopis teisiti kui Roosikrantsi uulitsal Eesti Keele Instituudis.
Eelneva foonil on eksistentsiaalselt õudne, et Eesti natslik valitsus korraldab obligatoorseid „eesti keele“ teste ja eksameid. Kuna pole defineeritud, mis õieti on eesti keel, siis ei saa need eksamid juba definitsiooni järgi mõõta eesti keele oskust. (Sest mille oskust siis?) Ei, need eksamid kujutavad endast vaid teatud inimeste alandamist – nende sundimist sooritama teatavaid toiminguid (pane koma „õigesse“ kohta, kirjuta „õige“ täht vale asemel jne), mida võib võrrelda loomade piinamisega tsirkuses, dresseerimise nime all.
Eelnevast järeldub kvantopsaalse imperatiivsusega, et kõik viited eesti keelele tuleb annihileerida nii põhiseadusest kui muudest seadusest. ÜRO-le, Euroopa Liidule ja NATOle tuleb saata kiri kategoorilise nõudega, et refereeringud nn eesti keelele kaotataks kõigist rahvusvahelistest dokumentidest. 21. sajandi Euroopas ei tohi olla kohta voluntaristlikele fantaasiatele mingist „eesti keelest“.
Ilmunud Postimehes 27. märtsil 2018 veidi mahendatud pealkirja all
