* Keerulises ühiskonnas muutuvad lihtsad tõed hägusaks
* Samasooliste abielu ei ole abielu, vaid abieluks ümber nimetatud kooselu
* Meilt nõutakse teesklemist, et must on valge või vähemalt hall
Milleks piirduda ümbernimetamistega? Kui inimene võib otsustada, mis soost ta on, miks ei või ta siis otsustada, mida ta kuuleb või näeb, ironiseerib ajaloolane Lauri Vahtre
Mida lihtsamates ja algelisemates tingimustes ühiskond toimib, seda ilmsemad on põhitõed. Näiteks et põud toob kaasa ikalduse ja ikaldus nälja. Või et töökäed ei teki kuidagi iseseisvalt, vaid selleks tuleb saada ja kasvatada lapsi; samuti et kes pole lapsi saanud, võib vanaduses hätta jääda. Maailm jaguneb taevaks ja maaks, inimsugu meesteks ja naisteks. Inimesed moodustavad elus toime tulemiseks, laste saamiseks ja nende kasvatamiseks-kaitsmiseks perekondi. Kes teeb haiget, sellele tehakse haiget. Neid tõdesid ei varjuta keeruline tootmisprotsess ega bürokraatia.
Teisiti on lood arenenud ühiskonnas. Seal tundub, et raha tuleb seinast, kartul kasvab poes ja ühiskond kestab edasi iseenesest, ilma et oleks vaja lastega jännata. Kõigil on õigused, kohustustest ei räägita. Iga inimene peab saama, mis ta tahab, ja olema see, kes ta tahab.
Ja mõnda aega see umbes nii võibki olla. Põhjuse ja tagajärje seosed on maetud tuhandete värvikirevate siltide ning valede alla, neid ei märgata või ei taheta märgata. Tähtsam kui tõsiolud on inimese tahe. Näiteks tahab meessoost inimene olla naine – ta peab seda saama. Selleks tuleb ta vaid ümber nimetada. Või soovivad samasoolised abiellu heita. See on küll võimatu, abielu saab sõlmida vaid vastassooliste vahel – see on abielu algne mõte ja olemasolu põhjus – , kuid me nimetame samasooliste kooselu ümber abieluks. Käivitub küll ahelreaktsioon, ümber tuleb nimetada ka emad ja isad, õed ja vennad, pojad ja tütred, aga mis seal ikka – nimetame. Meie käes on võim, me oleme looduse kuningad ja mingi bioloogia meid takistama ei tule.
Avaneb lai tööpõld, ümber nimetada võib veel paljut muudki. Näiteks kindlasti leidub mõni eriti kaastundlik sensitiiv, kes oskab kindlaks teha, et nt heeringad soovivad, et neid loetaks endaspidi lindudeks. Ja teine sensitiiv tuvastab, et vihmaussid identifitseerivad ennast imetajatena, seetõttu tuleb neid ka nii nimetada. Ja me nimetame – uhkelt, ennastimetlevalt, tundes joovastust oma headusest. Muide, kõik millegipärast seda joovastust ei jaga, nimetavad seda koguni hulluseks. Neil lööme hambad kurku, et maailmas rohkem armastust oleks. Vihaseadust on vaja kii-re-mas kor-ras. Lapsed aga õpetame maast-madalast valetama. Näete, lapsed, seda pika habemega tädi? – Jaa!
Ainult et… milleks piirduda ümbernimetamistega? Kui inimene võib otsustada, mis soost ta on, miks ei või ta siis otsustada, mida ta kuuleb või näeb? „Kas sa näed seda puud seal?“ – „Jaa, näen küll.“ – „Aga mina ei näe.“ – „Ahah, respekt.“ Umbes nii võiks kõlada kahe tõeliselt vaba inimese vestlus. Sest, tõepoolest – mis kuramuse õigusega tullakse ütlema, mida ma näen või ei näe? Mina olen oma tõe valitseja ja ma ei näe seal mingit puud. Küsimust, kas ta seal „tegelikult“ on või pole, ei tohi üldse esitadagi. See on tagurlik. Pole mingit muud tegelikkust kui igaühe isiklik.
Hullumajas läheb lõbusaks. Politsei peab teid kinni: ületasite kiirust, siin on 70 km/h. Mina: kust ma seda teadma peaks? Politseinik: seal on piirangumärk. Mina: seal pole mingit märki. Politseinik: andke andeks, et tülitasin.
Ilmunud toimetatult Postimehes 25. juunil 2023 pealkirja all “Huvitav, kui kaugele saaks tegelikkuse eitamisega minna?”