Avalik kiri Riigikogule

Kui sinimustvalge lipp 1988. aastal uuesti lehvima lõi, oli impeeriumimeelsetel – see tähendab vene šovinistidel – ainult üks kõikehõlmav diagnoos: fašistid. Mäletan hästi, kuidas see meid siis ja hiljem solvas. Kuidas pidime ikka ja jälle kinnitama: me nõuame vabadust ja sellel pole fašismiga vähimatki pistmist. Kuid interrindelane vaatas meie lippe ja tõrvikuid (1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevade legendaarses rongkäigus kandsin üht ise) ja ütles ikka: fašistid.

Mõne aja eest toimus Tartus meeleavaldus massiimmigratsiooni vastu. Seniajani ei ole mul õnnestunud hankida infot, mille alusel väga suur osa Eesti ajakirjanikest, haritlastest, toredatest ja tarkadest inimestest ütles selle meeleavalduse kajastusi lugedes/kuulates: rassistid. Kindlasti oli seal meeleavaldusel ka mõni rassist, kuid üldiselt siiski rahumeelsed kodanikud, perekonnad väikeste lastega, inimesed nagu meie kõik.

Teleuudistes öeldi põlastavalt «mitmesajapealine kamp». Neil olid sinimustvalged lipud ja nad nõudsid nagu me kõik 1988. aastal: peatage Lasnamäe. Ainult et seekord mitte sõna otseses mõttes – too Lasnamäe ongi peatatud –, vaid uue, tänapäevase Lasnamäe ehk Euroopasse valguva immigrandivoo peatamist.

1988. aastal mõtlesid vastutustundlikud, demokraatia- ja rahumeelsed Eesti patrioodid internatside fašismisüüdistusi kuulates: kuidas te ei mõista, et soov püsida ja oma keelt ning kultuuri hoida on loomulik ning üldse mitte fašism? Kuid tänapäeval… vaatab suur hulk meie oma rahvast teise rahvaosa peale sama mustvalge pilguga, liigitades rassistiks igaühe, kes ei poolda hukatuslikku multikultiideoloogiat.

Tõsi, primitiivne tembeldamine käib mõlemas leeris. Näiteks astus hiljaaegu üks ajakirjanik välja kombe vastu tituleerida kooseluseaduse ja multikultiideoloogia vastaseid inimesteks, kes ei jaga «euroopalikke väärtusi» (nt äigas selle malakaga Ossinovski).

Ent kuna ajakirjanik mainis ühtlasi, et ta ise tegelikult pooldab kooseluseadust, tabas teda kommentaariumis ikkagi sõimurahe – nendelt, kelle kaitseks ta välja astus. Ja näide vastasleerist: kui postitasin FBs lühimõtiskluse, mille sõnum seisnes selles, et inimesi ei saa vägisi sundida kedagi armastama, nii nagu krokodilli ei saa sundida õuntest toituma – mõlemal juhul ajab sundus lihtsalt vihale –, siis postitas keegi kohe jahmunud küsimuse: mis, kas nüüd kohe migrantide kallale?

Selline mustvalgeks kiskuv olukord teeb nõutuks, sest ise tahaksin olla vahepeal: olla nii rassismi kui ka piiramatu immigratsiooni vastu. Mulle on need mõlemad tõepoolest vastuvõtmatud. Kui keegi mustanahalist lihtsalt nahavärvi pärast ründab, annaksin ründajale võimaluse korral kere peale. Kui rahvahääletusel küsitakse, kas ma toetan kümne või saja tuhande islamipagulase vastuvõtmist, vastaksin eitavalt.

Tartus toimusid vastavad meeleavaldused teine teisel pool jõge ning üldine arvamus ütles, et tegemist on teineteist välistavate vastanditega. Kas see ongi revolutsiooniline situatsioon? Kas inimesed polariseeruvadki vaid kahte leeri: kes ei ole punane, loetakse siniseks ja lastakse maha; kes ei ole sinine, loetakse punaseks ja lastakse samuti maha? Mitte just meelitav perspektiiv.

Selline polariseerumine näitab ühtlasi, kui kapitaalselt me oskame üksteisest mööda rääkida. Või lausa mööda elada. See, et suurem osa eestlastest elab Eesti venelastest mööda, on teada tõsiasi ja sellel on halbade külgede kõrval ka häid. Nii lihtsalt välditakse vastastikust närvidele käimist. Mida ületatakse tasapisi, loomulikus tempos. Kuid eestlased isekeskis võiksid ju enam-vähem ühiskonna moodustada? Võiksid, kuid ei moodusta.

Näiteks Edgar Savisaare jüngrid, keda pole kaugeltki tühine hulk, elavad minusuguste jaoks mingis paralleeluniversumis, mis eksisteerib siinsamas, minu kõrval, avaldab ennast igal teisel tänavanurgal, kuid on siiski omaette maailm, mille elanikega ma kõnelen küll samas keeles, kuid ometigi mitte sama keelt. Me ei mõista üksteist. Ja neid paralleeluniversume on teisigi.

Need, kes kuulutavad naiivse õhinaga «sõbralikku Eestit» (pidades selle all silmas multikultit ja homoabielusid), võiksid selle asjaolu üle mõelda. Ühiskonna loomine on pikk ja vaevarikas protsess. Ühiskond põhineb peale ühise keele ka mingitel ühistel väärtustel ja ühisel infoväljal. Mida rohkem on üldiselt omaks võetud seisukohti, hoiakuid, arvamusi, seda sidusam ja tugevam on ühiskond. (Jätame kõrvale ühiskonnad, kus selline üksmeel on saavutatud tinakuulide abil nagu Põhja-Koreas.) Teatud piirini.

Üksmeel ei tohiks muutuda lambakarjalikuks määgimiseks, see asjaolu on üldiselt teada, kuid vähem julgetakse möönda tõsiasja, et ka liigne mitmekesisus teeb ühiskonna jõuetuks ja viljatuks, nagu pandi juba Paabeli torni ehitamisel tähele. Liiga mitmekesine ühiskond – kus näiteks pole üldrahvalikke tähtpäevi – ei ole lihtsalt enam ühiskond, vaid juhuslikult samal territooriumil elav inimmass.

Ühiskonna sidusus, see tähendab üksteisemõistmine teatud tähtsates maailmavaatelistes küsimustes, on hindamatu aare ja sama suur väärtus kui aastatuhandetega üles haritud põllud. Hakata seda tööd hävitama sisutu moeideoloogiaga – multikulti on hea, multikulti aitab kapseldumise vastu, multikulti on tõeline eurooplus – on kuritegu ja ei midagi vähemat. Kusjuures kuritegu mitte mineviku, vaid just tuleviku suhtes.

Me korraldame katastroofi oma lapselastele. Me petame ennast laest võetud jutumulinaga kohe-kohe puhkevast piirideta tolerantsusest, õunu söövatest krokodillidest või kogunisti sellest, et bioloogilises mõttes pole rasse olemas – teadlased olla seda tõestanud –, rass on vaid «sotsiaalne konstrukt». (Nii et pidage meeles: must nahavärv on silmapete, seda pole olemas.) Sellist masendavat rumalust kirjutati ühes Eesti päevalehes, mis pretendeerib tõsiseltvõetavusele.

Masendavate tendentside kõrval leidub õnneks ka lootustandvamaid. Kõigepealt see, et multikultile julgetakse praegu juba avalikult vastu astuda. Julgetakse avalikult kõnelda võimalikust piirirežiimide taastamisest. Julgetakse välja öelda, et ehkki meie kaastundel pole otsa ega äärt, on Euroopa riikide pagulasmahutavus siiski piiratud.
Juba leidub ajaleht, mis söandab ära trükkida Austria professori avalduse, et teatud pagulased ei integreeru kuigi hästi, ja midagi erilist nagu ei juhtugi, ei nõuta isegi kellegi vallandamist. Kuid alles mõne kuu eest, kui ma Postimehes kirjutasin sedasama – et eri kultuurid ei segune nagu värvid potis –, ajas see (tegelikult teaduslik) tõsiasi mõne arrogantse Eesti arvamusliidri lausa marru.

Võib-olla hakkavadki tuleviku poliitilised jõujooned jooksma just selliste küsimuste järgi. Formeeruvad burkapartei ja antiburkapartei. Millist perspektiivi pole põrmugi tarvis pidada läheneva meeltesegaduse ilminguks. Inimene ei ela üksnes leivast. Võib-olla siseneb inimkond (järjekordselt) arenguetappi, kus võideldakse viimse veretilgani piltlikult öeldes mantli värvi või saapa kuju pärast ning mitte selliste «pseudoprobleemide» pärast nagu maksusüsteem või omavalitsuskorraldus.

Kuid inimloomus jääb selle keskel siiski samaks ja seetõttu soovivad kõik (tuleviku) vaenupooled kokkuvõttes vaid üht: kehtestada selline kord, mida nad peavad õigeks, ja liita ühiskond «õigete» ideede ümber kokku. Ka multikulti ja tolerantsuse kuulutajad soovivad seda, mõistmata, et tegemist on põhimõtteliselt võimatu ülesandega.
Kavandatav tolerantne ühiskond on sunnitud asuma «mittetolerantsete» represseerimisele – sest kuidas krokodilli muidu õunu sööma õpetada? – või koguni hävitamisele – sest ta ju ei õpi; igatahes tuleb konservatiivse ja tagurliku enamuse arvamus allutada agressiivse vähemuse nõudmistele. Tulemuseks ei ole seega mitte tolerantne ühiskond, vaid järjekordne türannia, ainult et tolerantsuse sildi all. See olemuslik skisofreenia põhjustab lõpuks ka ühiskonna lagunemise. Inimesi ei saa lõputult valetama sundida, nagu NSV Liidu ajalugu muu kõrval tõestas.

Et sellist stsenaariumi vältida, tuleks läänel revideerida oma suhtumist paljudesse igandlikeks kuulutatud ja aplombikalt ajaloo prügikasti heidetud printsiipidesse või nähtustesse nagu rahvuslikkus ja rahvustunded, ettevaatlik suhtumine võõrastesse, naise ja mehe erinev (statistiline) esindatus teatud elualadel, lapselapsi hoidvad vanavanemad, traditsiooniline abielu ühes arusaamaga, et abielu ei ole vaid kahe inimese omavaheline asi, ja palju muud kuni piiratud kehalise karistuse aktsepteerimiseni ühe kasvatusmeetodina.

Seda loetelu võib nimetada süsimusta tagurlase vagaks unistuseks, kuid küsiksin vastu: kui inimene või ühiskond on oma teekonnal jõudnud kuristiku servale, kas poleks siis tark mõni samm tagasi astuda? Ent selleks tuleb kõigepealt julgus kokku võtta ja Euroopat aastakümneid hullutanud ideoloogilised šarlatanid välja vilistada.

Ilmunud Postimehes 14. detsembril 2015

PS Ahto Lobjakas on selle artikli põhjal autorit korduvalt rassistiks tembeldanud.