Läinud sajandil kujundas rida vasakpoolsed filosoofe ja ajaloolasi, kes kokku moodustasid Frankfurdi koolkonna (Max Horkheimer, Herbert Marcuse, Erich Fromm, Jürgen Habermas jt), välja nn kriitilise teooria. Kriitiline teooria „kritiseeris halastamatult kõike ja kõiki“, eeskätt aga valitsevat sotsiaalset ja poliitilist tegelikkust. Ehk siis kapitalismi ja Lääne elukorraldust, mis väidetavasti orjastas ning ahistas indiviidi. Kriitiliste teoreetikute eesmärgiks oli inimese vabastamine tema orjaikkeist, mis pidi toimuma seeläbi, et teoreetikud seletavad inimesele ära, mis moodi ja mis määral kurjusejõud talle ülekohut teevad, mispeale inimene oma ahelatest loobub. Väga lühidalt öeldes oli koolkonna eesmärgiks paljastamine: pahatahtlike võimurite ja võimumehhanismide esiletoomine nende kavala maskeeringu tagant.
Näiteks selgus, et ei heategevus ega tervishoid pole muud kui võimulolijate hoob oma võimu säilitamiseks. Samasugune kahetsusväärne tõde selgus ka praktiliselt kõige muu kohta, oli tegemist siis hariduse, perekonna, soorollide või millega tahes. Aus kriitiline teoreetik hüüdis ja hüüab tänagi igale oma kirjutisele punkti pannes: „Vahele jäite, täisabad!“
See oli samm edasi vana hea Sigmund Freudi juurest, kelle vulgaarversioon samuti väsimatult paljastab: vahele jäite, täisabad, kõik teie tegemised tulevad alateadvusse tõrjutud lapsepõlvetraumadest ja sugutungist! Frankfurdi läbinägijad laiendasid haaret, haarasid teise käega kinni marksismist ja lõid Marxi ning Freudi vahele silla. On paratamatu, et kahe nii ühekülgse ja suuresti eksliku õpetuse ühendamine ei saa sünnitada mingit tõeliselt läbinägelikku teooriat, vaid kõigest igast otsast logiseva hädafilosoofia, mis arutul määral tähtsustab üle võimusuhteid ja võimuiha. Paraku leiab hädafilosoofia hulgaliselt jüngreid, mille põhjus peitub inimese psühholoogias. Loodus on meid – kahtlemata mõjuvatel põhjustel – varustanud umbusuga ja seda õigesti toites võib panna inimese mistahes viirastusi nägema. Näiteks suutis Jago veenda Othellot Desdemona ebatruuduses, asi siis tervishoidu võimurite salasepitsuseks pidada. Midagi sellist võib näha enam-vähem iga päev, sest meie semiosfäär on kriitilise teooria vulgaarseid stampe otsast lõpuni täis.
Palun väga: Nõndanimetatud tankikonflikti puhul aga leian, et praeguse rahutuse ehk konflikti on üles kütnud suuresti poliitiline populism ja ebaproportsionaalne teema ülespaisutamine. (…) Punamonumente võinuks liigutada 30 aasta jooksul oluliselt rahulikumatel aegadel. Näiteks üle-eelmise valitsuskoosseisu ajal, millele andsid tooni rahvuslikud erakonnad. Miks nad siis ei pidanud häirivaks või konfliktseks neid punamonumente, mille juures inimesed ka toona käisid?
Sellist „paljastamist“ on päris hirmutav lugeda. Kas teil muud enam hinge taga polegi, head kriitilised teoreetikud? Kõige taga on poliitkasu, võimuiha, oma populaarsuse kasvatamine? Ja see ongi kõik?
Kui see on kõik, on küll halvasti. Maailm on tegelikult värve täis, kõik ei tule võimuihast. Punamonumente ei võinuks liigutada 30 aasta jooksul – seda võiks mõista igaüks, kes vähegi süveneb pronkssõduri mahavõtmise lukku koos eel- ja järellooga. Ka siis läks napilt, ka siis kostis tugevaid vastuhääli, ka siis räägiti unejutte mingist „ümbermõtestamisest“ ja ka siis leidus isegi täiesti tublide ja isamaaliste inimeste hulgas neid, kes kahtlesid, kas ikka maksab ja üldse. Alles impeeriumimeelsete üha agressiivsemad kogunemised 9. mail tegid selgeks, et muu ei aita. Ühiskonnaelu uurija võiks taibata, et soov nii pronksmeest kui mistahes teist avalikku ruumi risustavat punamonumenti kõrvaldada on olemas olnud kogu aeg, poliitikud ei mõelnud seda oma alatuses ootamatult välja, vaid saabus kõigest hetk, mil asi oli võimalik ära teha.
Sarnasel kombel muutus Narva tanki talumatus üldiselt ilmseks alles tänavu, täiemõõdulise Ukraina sõja puhkemise järel, mis muutis Punaarmee sissetungi tähistamise nii valeks kui miski vale saab olla. „Praegust konflikti“ ei kütnud üles mingi Eesti-sisene poliitiline populism ega ka mitte ajakirjandus, vaid Vladimir Putin, kes muutis tanki sallimise lihtsalt võimatuks. Kogu saladus. Paraku selline, mis väljub kriitilise teooria piirest ega lase hauahäälel kuuldavale järjekordset „paljastust“, sest iga terve mõistusega inimene saab aru, kuidas asi käis.
Tekib küsimus, kui kaua suudab kriitilise teooria väsinud kronu veel paljastamisrindel ringi komberdada, enne kui kraavi kukub. Ta püüab küll meeleheitlikult nooruslikku nägu teha ja vahetab sadulatekke – viimasel ajal näiteks on tuvastatud kõige hirmsam rõhumine transsooliste sektoris – , kuid tundub, et see on juba meeleheite staadium.
