Eelarvamused on teadupärast maa põhja manatud ja igaveseks neetud. Mingit käitumist, ütlemist, hoiakut ei tohi nimetada mehelikuks või naiselikuks, see on stereotüübi juurutamine. Ammugi ei tohi ükskõik mille kohta öelda, et see on, noh, asiaatlik. Hoopis jõle, kui keegi kohmab, et „too vend käitus nagu üks õige eestlane“ või midagi sama primitiivset. Et kui norralane, siis suusatab, ja kui teksaslane, siis ratsutab. Stereotüübid on out.
Imetabane. Viskan vaimustusest spagaati. Aga korraga kargab pähe küsimus: mida teeb siis mainekujundus? Reklaam? Loomulikult loob stereotüüpe, eelarvamusi – kõike seda kaunist, mis tungib meie tegemistesse ja otsustustesse läbi seljaaju, peaaju tülitamata. Keegi teeb sööb liha asemel heina – järelikult tervislik ja tubli inimene. Võitleb kliima soojenemisega – osavõtlik, suure hingega, muretseb inimkonna pärast. Sõdib homoabielu eest – salliv, avatud, kaasav ja hooliv.
Või siis tunnuslaused. Rabame esimese ettejuhtuva. Tartu olevat heade mõtete linn. Nii võib öelda, see on vahva. Aga öelda, et eestlane on töökas või et eestlased on laulurahvas – see on rahvusromantiline naivism, nõmedus, vaata et rassism ja kolonialism, mis pealegi ei vasta tõele. Omavahel öeldes – ei vasta jah, aga kumbki pole seejuures põrmugi suurem vale kui väide, et Tartu on heade mõtete linn. Miks üks vale – või no hea küll, ütleme hellalt „luiskamine“ – on lubatud, teine aga mitte?
Vaadake, selgitab Ärganute Ordu, rahvus on üldse üks paha asi. Ohtlik, õhutab viha, diskrimineerib. Parem kui neidsinaseid üldse ei oleks. Tegelikult ju ei olegi, puhas konstruktsioon nagu rass. Kui näete kusagil rahvast või rassi, siis pidage meeles, et tegelikult ei näe te tuhkagi, puhas silmapete. Seevastu Tartu on tegelikult olemas ja pole iseenesest paha, ei õhuta viha ega diskrimineeri, ta võib ennast kiita, kui tahab.
Kuidas-kuidas? ajan lõua õieli. Kiidavad ja kiidavad ennast, lõpuks kuulutavad Põltsamaale sõja? Või kui ei kuuluta, siis ikka solvavad hirmsasti ja lausa iga päev – „heade mõtete linn“, olge lahked, järelikult siis teised on halbade mõtete linnad, jah? Kuidas seda nimetada?
Lõpuks ükskõik. Ärganute Ordu pühadest tekstidest mõtte ja loogika otsimine on nagunii tühi töö. Ei kuuluta need tartlased sõda kellelegi. Aga eestlased ei kuuluta ka, nimetagu ennast töökateks või laulurahvaks või Kalevipoja lihasteks lasteks. Nii et nimetagu terviseks, kui see neile/meile rõõmu teeb ja enesetunnet tõstab. Stereotüübid ei kao nagunii kusagile, nii nagu ei kao vajadus ennast raskusjõu tingimustes kusagile toetada. Ainult et toetuspunkti tasub valida, see on tõsi. Kes toetub mädasoole või vahukooretordile, selle nõu läheb nurja.
