SÜGIS
Kos käänden kõllistades siuhka,
modra kipsti vasta seed.
Ta ünde polavilli priuhka,
valdikandse enderidi neeb.
Ai vauhk! Sent kollipilli jänni.
Karkauksi ondib jolle ronn.
Se riizimalli ondi pänni,
Oll-koll sat kondipolla onn.
30.10.2021
Sarnased postitused
Õie-Helbe Lumelinnu kaebus nr 2
ÕIE-HELBE LUMELINNU KAEBUS nr 2
seoses jalge alla tallamisega, mis tõstab pead ja ei taha kaduda
Maakera Presidendi juures asuva Euroopa regiooni hoolekogu Eesti Vabariigi järele valvamise ameti Eriti Õudsete Ilmingute osakonna juhtivkomissarile Emmanuelle Chäbovõitra’le
Pean alustuseks teatama, et tendentsid viivad endiselt meeleheitele. Minu tundlikud silmad näevad päevast päeva ja kannatavad. Igale siilile on ju selge, et kliima emiteerimisele tuleb lõpp teha. Ja kõik see CO2 ja üldse. Selle eesmärgi saavutamise nimel istusin neli tundi täiesti kliimaneutraalselt bussipaviljoni katusel, hoides käes vastavasisulist näitlikku vahendit, mille nimi on poster. Bussipaviljoni katuse valisin teadlikult, sest see raskendab jalge alla tallamist ebateadlike ja kliimaignorantsete elementide poolt. Kahjuks jätsin arvestamata, olles hetkeks kaotanud valvsuse, mille pärast sügavat kahetsust tunnen, rääkimata lubadusest ennast parandada, et kirjeldatud olukorra loomisega annan rohelise tee õõnestajatele.
Minu olukorda asus esimesena õõnestama kodanik Jurakas, kes on teadagi ja üldse. Kusjuures eriti alatult. Piirdudes verbaalse sabotaažiga, mida on raske tõestada ka kõrge valvsuse korral. Kodanik Jurakas küsis salakavalalt, miks ma maavärinate vastu ei protesteeri, kuna need kiusavat progressiivset inimkonda veelgi rohkem kui kliima emiteerimine. Vastasin väärikalt, et maavärinatele tehakse, nii nagu igasugu muudele iganditele, õigel ajal ja õiges kohas lõpp. Mis nähtub juba sellest, et maavärinad tabavad järjekindlalt kapitalismi kantse ja ühes nende kadumisega kaovad ka värinad ja pealegi. Tajudes mu printsipiaalsust ja ideoloogilist vankumatust, ajas kodanik Jurakas laiali ja hakkas kõva häälega. Tema keha tabasid konvulsioonid, mis olid nii tugevad, et lõppesid märkimisväärse koguse metaani väljumisega kodanik Juraka keha seest. Mis on kisendav ülekohus emakese Maa suhtes, kelle me oma lastele! Episoodi meenutades punastan juurteni.
Kuid enamgi veel. Kui juhtisin kodanik Juraka tähelepanu äsja sooritatud teo sügavalt keskkonnavaenulikule olemusele, jätkas ta verbaalset õõnestustööd, et mitte öelda jalge alla tallamist metatasandil, mis loomulikult toimub globaalsete korporatsioonide huvides, soovitades mul nädal aega mitte hingata. Vähemalt mitte välja, sest see pidada emiteerima. Nüüd, austatud juhtivkomissar, läks mul kops silme ees üle maksa mustaks, nagu vanavara ütleb, sest tegemist oli otsese laimuga näo piirkonda ja tagatipuks solvav. Mina ei emiteeri midagi, see ei sobi minu põhimõtetega! Mina juba süsihappevihmadele hoogu ei anna!
Kuid moraalse võidu saavutamiseks kodanik Juraka keskkonnavaenulike insinuatsioonide üle ja kliima emiteerimise lõpliku lõpetamise nimel otsustasin hingamise lõpetada nädalaks ajaks mida asusin sooritama viivitamatult eelnimetatud bussipaviljoni katusel. Käes on neljas päev, enesetunne hea ja üldse. Kuid on ilmnenud negatiivne areng, millega seoses teie poole pöördun. Minu manifestatsiooni häirib läbitungimatult paks kärbseparv minu keha kohal, mis varjab näitlikku vahendit, mille nimi on poster. Seoses sellega palun teie otsustavat sekkumist, mis oleks teretulnud, ja ammugi.
- oktoober 2019
Alfred Lepaotsast-Latsatas: totaliseerimise koherentsusprintsiip subjektsuse refleksiivses perspektiivis
Sellesuvised arutelud vasak- ja parempoolsuse üle näitavad selgesti, et keegi pole nii tark kui mina. Jäin lausa kimpu, mõeldes, kas ma olen neist õnnetutest läinud sajandi arutlejatest kaks, kolm või neli põlvkonda ees. Otsustasin, et viis. Kuid see oli ka ainus, mis raskusi tekitas. Muidu mul probleemide lahendamisega raskusi ei ole, mul on selle kohta olemas isegi Gloucester Cat’s Academy diplom rektor Dick Jerk Buggeri allkirjaga.
Niisiis, parempoolsus on parempoolsus on vasakpoolsus, nagu täiesti selgelt ütles ka Sartre: „Ta on kõigi jaoks väline, sest ta on kõigi jaoks sisemine, ta on kõikide totaliseeritud totalisatsioon ja kõikide detotaliseeritud totaalsus.“ Elementaarne, eks ole. Kuid loomulikult käib üle mõistuse idiootlikele antihistoristlikele talupojamõistlastele, kes oma lehmaga linna üritavad ronida, taipamata, et nende mõlema koht on laudas. (Siin võib lugeja naerda.)
Sest inimene peab püüdlema suveräänse mõtlemise poole. Suveräänne mõtlemine tähendab, et inimene mõtleb nii nagu mina. (Loomulikult ei suuda keegi seda nii sügavalt, aga, noh, ütleme et samade põhimõtete vaimus.) See käib nii: Puu oli eile väiksem kui täna, ja üleeile väiksem kui eile. Järelikult on ta homme suurem kui täna ja ülehomme suurem kui homme. Elementaarne, eks ole. Kui puu kasvas eile ja kasvab täna, siis ta kasvab ka homme ja igavesti. Aina kõrgemaks ja kõrgemaks, lõputult. Jah, ma tean, mingid haledad biologistid ja uusreaktsionäärlased püüavad väita, et ükski puu ei saa igavesti kõrgemaks kasvada, et kuskil on piir – kuid see on vaid primitiivne, lineaarne loogika, mida võivad viljeleda õnnetud, kes ei saa aru Sartre’ist, Derridast ega Žižekist.
Vähe sellest. Seda, et puud kasvavad igavesti aina pikemaks ja pikemaks ning inimeste õigused aina laiemaks ja laiemaks, ütlevad ka EL alusreeglid, mis on Eesti seaduste suhtes ülimuslikud. Nii et kes ei mõtle nii, nagu vaja, seda me tolereerime nii, et märga plekki ka järele ei jää. Ütlen lühidalt, raisk – maha lasta, või, vabandust, ptüi – lahti lasta. Ja kinni panna! Ega ma paha pärast, aga nad ju reostavad keskkonda. Neil on endal ka parem, kui nad vangis istuvad. Mingid ülemöödunud sajandi diskursiivsed konstruktsioonid rassidest? Sugudest? Rahvustest? Andke andeks, sellist uusreaktsionäärlust me taluda ei saa. Miks? Vastuse andis juba Kanada peaminister Trudeau: „Beacuse it’s 21st century.“ Elementaarne, eks ole. On 21. sajand ja seepärast seotakse kellad lehmadele sappa, mitte kaela.
Mis viib meid lõpuks subjektsuse juurde. Mittesuveräänselt mõtlevail isendeil see üldiselt puudub. Nagu on esile toonud Peter P. Kyhrzelg, ei taju nad enda olemasolu ega suuda reflekteerida oma tegevust, ammugi selle motiive. Subjektsus esineb nende puhul vaid ajutiselt, siis kui mina nendega suhtlen ja senikaua, kuni ma nendega suhtlen. Muul ajal on nad objektid, mis ongi nende õige olemisviis, nagu võililleebemetel, mille sihitut lendu filosoof targa, pisut nukra naeratuse saatel jälgib.
Järgmisel korral, kui ma kirjutan, kirjutan ma jälle; see tähendab, ei kirjuta, kuid kirjutan siiski.
Ilmunud Postimehes 9. augustil 2017