Laulva revolutsiooni peamiseks tõukejõuks oli eestlaste mure oma rahva saatuse pärast. Ähvardas vähemusse jäämine ja kadu. Kui iseseisvus taastati ja osa venekeelsest elanikkonnast lahkus, seisti jätkuprobleemi ees: mis peaks saama mitmesajast tuhandest Eestisse jäänud venelasest (venekeelsest)? Salasoovid salasoovideks, ametlikuks eesmärgiks seati integratsioon.
Integratsioon tähendab lõhutu kokkuliitmist, taastamist. Eesti ajalugu arvestades ei olnud see termin sisserändajate osas kuigi täpne, ennast kokku liitma ja haavu ravima pidid kõigepealt eestlased ise. Kuid erilist terminoloogilist segadust siiski ei tekkinud. Integratsiooni all mõisteti ja mõistetakse eeskätt mittepõhirahvusest inimeste ja kogukondade sulandumist ühiskonda ilma oma eneseteadvust kaotamata. Seega siis mitte segregatsioon ehk grupiviisiline kapseldumine, aga ka mitte teise rahvuse sisse ärasulamine. Keele- ja kodakondsusseaduse kaasabil loodeti saavutada, et võõrkeelsed ning sageli ka -meelsed Eesti elanikud saaksid üldse aru, kuhu elu neid on toonud, õpiksid ära keele, mõistaksid olukorda ja muutuksid Eestile lojaalseks.
Umbes nagu soomerootslased. Asjaolud on muidugi teised, soomlaste hoiak Rootsi, rootslaste ja rootsi keele suhtes on midagi muud kui eestlaste hoiak Venemaa ja venelaste suhtes 1990ndate algul. Kuid mingi eeskuju see siiski oli. Või siis ammu Eestis elanud tatarlased, kes valdavad suurepäraselt eesti keelt ega nõua endale mingeid eriõigusi.
Kuid 1990ndail kõlas ka utoopiline loosung, et rahvused tuleb hoopis kõrvale heita ja unustada, Eesti kodanikkonda pidavat siduma nn põhiseaduspatriotism nagu Ameerika Ühendriikides. See oli ülim lühinägelikkus, paraku poliitiliselt väga korrektne, nii et sellise ideoloogia levitamisega on võimalik tänini leiba teenida. Tegelikult kaalub ustavus mingile tekstile või ideele rahvustunded üles vaid harukorril, ja kindlasti mitte Eestis. Siin saab integratsioon toimuda vaid eesti keele ja komberuumi (Kersti Kaljulaiu täiesti asjakohane termin) baasil ja realistlikuks eesmärgiks oleks „Eesti venekeelse elanikkonna“ kujunemine eestivenelasteks. Eeskujuks soomerootslane, kes selgitas: „Olen soomlane, kelle emakeel on rootsi keel.“ Loomulikult valdas ta täiesti vabalt ka soome keelt ja oli suur Soome patrioot. Soome – Rootsi sõja korral (absurdne mõtegi, aga mitte absurdsem kui Vene – Ukraina) poleks kahtlust, kuhu osutab tema püssisuu.
Kuidas on meil 30 aasta jooksul õnnestunud sinnapoole liikuda? Nii hästi, kui antud tingimustes võimalik. See tähendab, mitte eriti hästi, aga võimatu oleks tahta enamat. Miljoniline vaesusest välja rabelev rahvas, kelle keelel ei ole maailmas mingit autoriteeti, integreerimas 400 000 muukeelset, kelle mõõtmatu kodumaa laiub sealsamas kõrval ja kelle valduses on terved Eesti piirkonnad, kus eesti keelt sama hästi kui ei kuulegi. Pluss muud asjaolud, mis pole uudiseks kellelegi peale pseudoteadlaste, kes elatavad ennast halisemisega, kui ebasõbralikud on eestlased. Kõige saatanlikum on nende väide, et „integratsioon on kahesuunaline tänav“ – mõlemad peavad maha käima poole maad, et keskpõrandal kokku saada.
Vale. Nii võivad integreeruda kolonistid asustamata maal, kuid mitte ülitugeva juurtetajuga eestlased ja nõukogudeaegsed sissesõitnud. Kui uurida vägivaldsete immigratsioonide ajalugu, näeme, et leppimine, modus vivendi leidmine ja praktiline integreerumine võtab parimal juhul sajandeid. Hispaanlasi ei huvitanud, et maurid on Pürenee poolsaarel elanud juba 700 aastat, vaid pidasid neid ikka võõrasteks. Ma ei arva, et peaksime seda matkima, kuid siin sõltub palju ka võõrastest endist.
Eelnevat arvestades võibki öelda, et integratsioon on läinud nii hästi kui võimalik. Lähenemine on toimunud, head tahet on üles näidatud mõlemalt poolt. Paar-kolm põlvkonda tuleks veel ära oodata, et esimesi kokkuvõtteid teha. Aeg paneb asjad paika, kui vaid eesti rahvas ise püsida suvatseb. Kui ei suvatse, nagu praegu näib, võib igasugused integratsioonikavad minema visata. Aga kui me mingi ime läbi siiski hakkame jälle lapsi saama, võiks ettevaatlikult optimistlik olla ka integratsiooni suhtes. Tegemist on delikaatse ja õrna protsessiga. Kõige kindlam viis see ära rikkuda, peatada või koguni vastupidiseks pöörata on hakata ennaktempos tulemusi nõudma. Eriti kui selle juures ikka ja jälle eestlasi süüdistatakse, nagu armastab teha Raivo Vetik ja tema meeskond.
Ent juba on silmapiiril uus integratsiooniprobleem: Aafrikast ja Aasiast Euroopasse tulvavad põgenikud, pagulased ja parema elu otsijad. Ehkki multikultuurse ühiskonna apologeedid teevad hädiseid katseid oma utoopiat elus hoida, hakkavad isegi pahempoolsed pika hambaga tunnistama, et midagi läks valesti. Multikultuursus saab toimida üksnes erandlikes tingimustes (nt Manhattanil) ja isegi siis on see suuresti silmapete. Mitte ükski paljurahvuseline päästekomando ei tööta tõhusalt, kui selle liikmed valdavad vaid oma emakeelt. Seega peab ka mitmekesisusel olema mingi kindel raamistus ühiskeele ja elementaarse ühise komberuumi näol.
Kuid uusmigrandid on reaalsus. Juba kurdetakse, et nad ei integreeru meil, keegi nendega ei tegele ja eesti rahvas on jälle süüdi. Keegi on tõesti süüdi – nimelt need, kes propageerivad immigrantide sisselubamist, põhjendades seda kas mõne eluvõõra konventsioonisätte või kristliku halastusega. Konventsioonid sõnastati paraku teises olukorras ja kristlik õpetus nõuab kõigepealt isiklikku panust, mitte teiste käest nõudmist. Niisiis peaksid kõik, kes kiidavad kaugete külaliste sisselubamist, allkirjastama avalduse selle kohta, kui mitu välismaalast nad oma elamispinnale majutavad ja kuidas tagavad nende toitlustamise ja keeleõppe, lõpetuseks kinnitus võtta endale täielik vastutus, kui tulijad peaks seadust rikkuma.
Kunagi nõuti umbes selliseid kinnitusi neilt, kes välismaalt sugulasi või tuttavaid külla kutsusid. Muidu ei antud viisat. Nüüd aga pole külaliste edasine saatus õieti kellegi asi. Loomulikult nad ei integreeru, sest miks nad peaks. Nad pole tulnud Eestisse, vaid Euroopasse, ja eesti keelel või kultuuril pole nende jaoks vähimatki väärtust. Nad liiguvad siit esimesel võimalusel edasi või siis ootavad ära, millal saabub järele piisavalt palju kaasmaalasi, sõpru ja sugulasi, ning loovad oma väikese paralleelmaailma. Milleni see viib, võib igaüks näha kasvõi Rootsis.
On ainult üks mõistlik poliitika: võõraid Eestisse mitte lubada. Meie norm on täis, me alles tegeleme nende 400 000-ga, kelle jättis meile lahke nõukogude võim. Seda on rohkem kui ühelgi teisel Euroopa rahval peale lätlaste. Pealegi ei käi jutt hermeetilisest suletusest. Väheste võõramaalaste Eestisse asumine (stiilis „meil Läänemaal on ka üks neeger“) on rahvuskultuurile vajalik ja kasulik, kuid võib olla mureta – nõndapalju tuleb ikka ja alati, see on statistiline paratamatus. Rahvus ei saa kunagi valmis, sest rahvus on elus organism, rahvus on protsess. Meie asi on tagada, et protsessid toimuksid normaalses rütmis, ilma et midagi forsseeritaks.
Ilmus 22. septembril 2021 Postimehes – paberlehes tugevasti kärbitult, e-väljaandes täielikult
