Narva vanalinna täieliku või osalise ülesehitamise idee on viimasel ajal jõudsalt toetajaid leidnud. Ootuspäraselt kutsub see aga esile ka vastuhääli. Kuna tegemist on väga mitmetahulise ettepanekuga, mis on otsapidi nii majanduslik, sotsiaalne, regionaalpoliitiline, välispoliitiline, riigikaitseline, arhitektuuriline ja muinsuskaitseline, ning kindlasti midagi veel, on ka vastuväiteid igast vallast. Üks kõige raskekaalulisem neist kõlab umbes nii: iga ajastu peab endast maha jätma endale iseloomulikke hooneid, mitte varasemate ajastute koopiaid. Väitlusägeduses sageli ka emotsionaalsemalt: Pole vaja mingit Disneylandi! See on võltsimine! Ei odavatele ja petlikele makettidele! Vana miljöö ei taastu!
Kõnealune printsiip on välja kasvanud 1964. aastal sõnastatud Veneetsia hartast, mis seab esikohale autentsuse nõude. Vana hoonet restaureerides tuleb „peatuda seal, kus algab oletamine“, samuti tuleb jätta selgelt näha, mis on vana ja mis on taastatud (asendatud) vana. Kui sama printsiipi rakendada nt mingi terve vanalinna puhul, saamegi põhimõtte, et uued hooned ei tohiks teha nägu, nagu nad oleksid vanad.
Viimased aastakümned on näinud tõusvas joones selle põhimõtte ignoreerimist. Selles veendumiseks tasub tutvuda Maini-äärses Frankfurdis, Dresdenis, Gdanskis või Hildesheimis tehtuga, kui nimetada vaid mõnd tuntumat ehitustandrit. Mõtlemisainet annavad nad kõik. Neis leidub hooneid, mis on taastatud vundamendist alates võimalikult täpselt, sealhulgas interjöörid; on selliseid, kus hävinud hoonet kopeerib üksnes eksterjöör, ja lõpuks selliseid, mis taastavad küll vana hoonemahu ja katusejoone ning asuvad vana vundamendi peal, kuid mille välisilme (nt akende kuju ja paigutus) ei varjagi, et tegemist on 21. sajandi ehitisega.
Need pretsedendid tunnistavad, et jäiga autentsusnõudega on midagi valesti. Teooria nagu ei lubaks, aga ikkagi ehitatakse, kusjuures tulemus meeldib nii elanikele kui turistidele. Vana(pärane) miljöö siiski taastub ja peale spetsialistide ei tea ega märka keegi, et tegemist on koopiatega. Eeldusel muidugi, et need on tehtud korralikult.
Kuid samas tuleb autentsusnõuet ka mõista. Ajaloolasena ei rõõmustaks ma põrmugi, kui keegi väntaks tõsimeelse filmi muinasaja lõpu Eestist, kus eksponeeritaks küll asjalikke rekonstruktsioone omaaegsetest elamutest, linnustest või rõivastest, kuid pandaks tegelased näiteks kartulit sööma või vokiga ketrama. Need on detailid, mille tavavaataja võib pahaaimamatult alla neelata, tegelikult on aga tunduvalt hilisemad. Tulemuseks oleks ajaloopildi solkimine, „tõejärgne ühiskond“ halvas mõttes. Aga võimalikult tõelähedane ajaloopilt ei ole iluasi, vaid väga pragmaatiline ja vajalik riist edasi liikumisel. Niisiis võib sarnane tusatunne tekkida ka asjatundlikul arhitektuuriloolasel, kui ta tähelepanelikult uurib kasvõi Riia Mustpeade hoonet. Viimane on teadupärast samuti üles ehitatud n-ö nullist. Eksperdi jaoks aga võltsing, mille ta tuvastab üsna kiirelt. Võltsing, mis üritab tekitada muljet, et see hoone on seal seisnud 14. või vähemalt 17. sajandist saadik, kui ta 20. sajandil ometigi hävitati.
Ent ülaltoodud analoogia ajaloopildi ja ajalooliste hoonete vahel ei ole siiski päris sümmeetriline. Ajalooline romaan või film, paroodiaid kõrvale jättes, kujutab minevikku, ja siin jääb võltsing võltsinguks, hooned on aga mineviku kajastamise kõrval ühtlasi tänapäevased „tarbeesemed“. Tarbeesemete puhul aga maksab üksnes otstarbekus. Kusjuures otstarbekuse mõiste hõlmab peale tehniliste parameetrite ka psühholoogilisi aspekte, lihtsustatult öeldes meeldimist. Eriti ilmne on see rõivastuse puhul. Kui peaks moodi minema renessanslik barett, siis ta ka läheb, ja mitte ükski konventsioon ega harta seda keelata ei saa. Sest moodne ongi see, mis on moes, ja moes on see, mis inimestele meeldib. Vähemalt vabas ühiskonnas.
Sama kehtib hoonete puhul. Kui inimestele meeldivad koopiad – vähemalt teatud kohtades, teatud juhtudel – , siis ongi koopiad ajastuomased ja moodsad. Nende rajamine ei ole võltsimine, võltsimine oleks nad rajamata jätta. Kui 21. sajand on pettunud iseenda võimes luua hubast, miljööväärtuslikku linnakeskkonda, siis peaks see kajastuma ka arhitektuuris – justnimelt koopiate näol. Ühelgi asutusel ega organisatsioonil ei saa olla juriidilist jõudu kuulutada midagi ebamoodsaks ja seetõttu keelatuks või taunitavaks. Seda võib teha üksnes oma autoriteediga. Kuid Lääne-Euroopas praegu lausa massiliselt kerkivate koopiamajade vastu pole arhitektide ja muude spetsialistide pahameel aidanud. Mood ja meeldimine on tugevam kui ükski teooria.
Nagu näeme, ei olegi küsimus Veneetsia harta põhiprintsiibi hülgamises. Pigem leiab see natuke ootamatul moel kinnitust. Jah, iga ajastu püstitagu ajastuomaseid hooneid. Hästi järele mõeldes pole teisiti üldse võimalikki. Seda tuleks silmas pidada ka Narvas. Kui valitsema pääseb üldine soov vanalinn vanadel vundamentidel ja vana välisilmega hoonete näol täielikult või osaliselt üles ehitada, siis tulebki seda kartmatult teha, jättes kuulamata pseudofilosoofilised vastuväited.
Nii on 21. sajandil kombeks, see on meie ajastu jälg, mille üle võib kunagi uhke olla. Kõigile oponentidele jääb aga alles vabadus ülesehitatud vanast Narvast suure kaarega mööda käia.
Fotol nullist taastatud vana hoonestus Maini-äärses Frankfurdis
