Eesti presidendivalimised pole maailma mõõtkavas sündmus, et millele globaalseid paralleele otsida või millest ammugi mingeid laiahaardelisi järeldusi teha. Ent ma ei saa midagi kummalise tunde vastu, et nii nagu Eesti, nii on ka suur osa maailmast hetkel otsekui ooteseisundis. Umbes nagu jalgpallurid enne audi sisseviset, kusjuures pole teada, kummast meeskonnast on sisseviskaja. Käib mingi nügimine, üksteise piilumine ja varitsemine, valmistutakse nii rünnakuks kui kaitseks, aga pall alles kiigub seal kuskil küljejoonel.
Küllap on selle visiooni põhiallikaks Afganistanis toimunu ja võib-olla see mõtteline sisseviskaja ongi just Afganistan. Taliban tuli võimule ja pole võimatu, et kas kodusõja hinnaga või ilma, ta võimule ka jääb. Pole teada, kuidas ta käituma hakkab või kuidas Lääs tema käitumisele reageerida kavatseb. Praegu igatahes näib, et loodetakse mingile rahumeelse kooseksisteerimise variandile. Paraku just see tõsiasi asetab Lääne ette rasked küsimused, mis nõuavad karmi peeglissevaatamist ja tegelikult kogu oma senise „elu mõtte“ ehk siis ühiskonnaelu ideoloogilise vundamendi revideerimist.
Seda vundamenti me teame hästi: liberaalne demokraatia, õigused, vähemuste kaitse ja nõnda edasi. Külm sõda ja selle võitmine veenis demokraatlikku maailma, et ollakse õigel teel. Rahvad soovivad (liikumis-, sõna-, eneseteostus-, südametunnistus- jne) vabadust, inimõigusi, võrdsust, demokraatiat, õigusriiki ja sotsiaalset turvatunnet. Tuleb vaid kõrvaldada pimedusejõud, nagu seda oli NSV Liit, ja kõik asetub väikese vaevanägemise järel oma loomulikule kohale, sest liberaalne ühiskonnakord on inimesele kõige loomuomasem. Siinkohal tuleb meenutada muidugi Francis Fukuyamat, kuid tõttan lisama, et saatus on tema suhtes ebaõiglane olnud. Tema „Ajaloo lõpp“ on nüüdseks justkui välja naerdud, kuid kuni tänaseni on Lääs käitunud ikkagi just selles teoses kirjeldatud loogika kohaselt, mille ilmekaks tõendiks olid püüdlused Afganistanis demokraatlikku ühiskonda luua. Seevastu Fukuyama järgmine ja palju läbinägelikum töö „Suur vapustus“, mida võib pidada ka „Ajaloo lõpu“ vigade paranduseks, on sama hästi kui maha vaikitud.
Külma sõja lõpp näis niisiis teooriat kinnitavat ja nõnda rõõmustasime ka meie nii rahvusliku kui isikliku vabaduse üle. Ei tohi unustada toda joovastust, mis meid valdas, kui valge laev tõesti ükskord kohale jõudis. Ning seda paljuski just tänu inimõiguste teemale, millega Lääs oli nagu nüri noaga NSV Liidu ihus sonkinud 1975. aastast saadik. Inimõigusi, nende mõtestamist ja rakendamist praegu kritiseerides ei tohi me unustada, et võlgneme neile palju.
Kuid kritiseerida on ometi vaja, sest tänane päev näitab selgesti, et inimõigustes siiski ei kajastu Ülim ja Lõplik Tarkus, vaid kõik sõltub olukorrast ja tingimustest, mis aga paratamatult tähendab, et inimõigused ei ole universaalsed – ja kui ei ole universaalsed, siis ei saa neid ka inimõigusteks nimetada, vaid tuleks leida mingi teine nimetus.
Selgitan sellesama Afganistani abil. Kui tunnistada katsed Afganistanis demokraatiat rajada läbikukkunuks, tuleb paratamatult möönda, et leidub rahvaid ja maid, kes eelistavadki elada teisiti kui Läänes ainumõeldavaks peetud. Kuid sellisedki rahvad on ometi inimesed, või kuidas? Nii tuleb välja, et inimõigused, nii nagu neid ÜRO, Euroopa Liidu ja teiste auväärsete organisatsioonide dokumentides on kirjeldatud, ei laiene kogu inimkonnale. Millest võiks veel üle saada, kõrvaldades segavad kurjusejõud, kuid asi on halvem – teatud osa inimkonnast ka ei soovi neid õigusi. Nad on vabatahtlikult ilma teatud õigustest, mida Inimõiguste ülddeklaratsioon peab lausa võõrandamatuiks. Kuid kirjasõna on kõigest kirjasõna. Ülddeklaratsioon võib näiteks kuitahes kõlavalt kuulutada, et orjus, kaasa arvatud iseenese orjaks müümine, on keelatud ja lausa põhimõtteliselt võimatu, aga see on vaid tühi sõnavaht, sest neid, kes ennast ise orjaks soovivad müüa, leidub alati. Vähemalt on siiani leidunud.
Või siis printsiip, et seaduse ees on kõik võrdsed. Tundub täiesti enesestmõistetav, aga ei ole seda. Talibani võimu all kaalub naise tunnistus poole vähem kui mehe tunnistus, sest naine pidavat rumalam olema. Nii et kui on sõna sõna vastu, jääb peale mehe tunnistus. Mismoodi inimõigusi taga nõudev Lääs peaks nüüd Talibaniga suhtlema? Põristada endiselt inimõiguste trummi, kuid sõlmida sellegipoolest vastastikku kasulikke lepinguid või võidelda koguni õlg õla kõrval ISISe vastu?
Probleem pole tegelikult uus. Saudi Araabiaga on kõige kõrgemal tasemel suheldud aastakümneid, vaikides häbelikult maha tõsiasja, et saudid mõistavad inimõigusi hoopis teisiti kui Brüsseli feministid. Või mis veelgi olulisem, teisiti kui Inimõiguste ülddeklaratsioon, mis peaks ju taevalike pasunakooride saatel ühendama kõiki maid, rahvaid ja rasse.
Kuid Afganistaniga on kõik kuidagi veel ilmsem ja midagi häbelikult maha vaikida pea võimatu. Kogu see jõupingutus, kõik need miljardid, kõik need kaotatud inimelud, andmaks afgaanidele võimalust elada sama vabalt ja uhkelt kui elatakse Läänes – ja ei midagi. Väita, et rõhuv enamus afgaane ei ole inimesed, ei saa. Loomulikult nad on. Möönda, et inimõiguste mõiste ja idee vajab põhjalikku revideerimist, ei saa samuti. Seda Lääs lihtsalt ei kugista alla ega seedi ära, pealegi võib see vallandada katastroofilise ahelreaktsiooni. Võttes Läänelt absoluutse tõe, mille külge läänemaailm klammerdunud sestsaadik, kui Jumal välja aeti, võime käivitada midagi kohutavat, sest iga tsivilisatsioon vajab oma absoluutset tõde sama palju kui hüdrograafia Kroonlinna nulli. (Need, kes kuulutavad, et absoluutset tõde ei ole, ajavad lihtsalt loogikavaba loba, sest neil on absoluutne tõde täiesti olemas – see on see, mida nad ise tõeks peavad.)
Eelnevast peaks ilmnema, et üldise maailmakorra otsingute pühale üritusele terendab ummik. Pidada universaalseiks inimõigusteks vaid ühele tsivilisatsioonile omaste väärtushinnangute süsteemi ei ole loogiline ega aus; samas ei saa ka tunnistada, et tegu on kultuuripõhiste printsiipidega, sest siis võiks laguneda seegi vähene, mis maailma riike ja rahvaid veel ühendab.
Muidugi on olemas mingid vahevariandid. Näiteks loobuda mingist osast konventsioonides sõnastatud ideaalidest ja eriti loogikavabadest kohtupretsedentidest. Leppida näiteks kokku, et õigus tulla võõrale maale ja nõuda seal piltlikult öeldes suppi, praadi ja magustoitu siiski ei ole inimõigus. Naiste ja seksuaalvähemuste õigused on muidugi hoopis delikaatsem teema. Aga nähtavasti on paratamatu – mitte hea, halb, rõõmustav ega kurvastav, vaid just paratamatu – , et maailmas, kus Taliban on osa normaalsusest, võetakse nende õiguste piirid uuesti arutluse alla. Asi pole õieti mitte naistes ega seksuaalvähemustes, vaid pigem võrdsuse ideaalis kui sellises. Sellega on midagi valesti, on juba Prantsuse revolutsioonist saadik. Mis sellest ideaalist saab, seda näitab tulevik.
Nii et ootame, millal pall jälle mängu pannakse.