MINEVIK ON TULEVIKU PEEGEL
See oli vist 1968. või 1969. aastal, aga võib-olla ka kunagi hiljem, kui Tartu ajalootudengid üliõpilaspäevade rongkäigus kandsid loosungit „Minevik on meie teha!“ Tollal tuli sellest veel pahandusi, sest niimoodi polevat ilus partei ja valitsuse üle ilkuda. Partei ja valitsus nimelt tegeles usinalt ajaloo võltsimisega, nii et kõik, kel õnnestus hankida Orwelli „1984“ põrandaalune tõlge, tundsid lugedes äratundmisrõõmu. Just nõnda see asi käiski, nagu Orwell kirjeldas, minevikku „tehti“. Äratundmisrõõmu tundsid ka rongkäiku jälgivad pealtvaatajad, lugedes loosungist välja õige mitmesuguseid mõtteid, nagu see ikka on, kui sõnum trehvab geniaalne olema. Tudengite avaldusest võis välja lugeda nii depressiooni (kuna tulevik on meilt võetud, tegeleme minevikuga) kui ka vaikset ähvardust – ükskord me võtame teilt teie (valeliku) mineviku ja siis te vajute ühel ilusal hommikul kokku nagu mädanenud lodi.
Teadmised on teatavasti jõud. Kes teab olevikku, sellest saab kõikvõimas lobist või poliitik, selle käes on kõik pumbad ja kraanid. Kes teab tulevikku, on veelgi vägevam. See võib minna börsil rikkaks, sellest võib saada maailmakuulus sünoptik, aga mis veel olulisem – teised hakkavad sellise inimese sõna kuulama. Teadmised on jõud, teadmised annavad võimu.
Selles konstateeringus pole mitte midagi halvustavat. Nii peabki olema. Inimest, kes oskab tulevikku prognoosida, peame me targaks. Kogu inimkultuur on tekkinud, ladestunud ja edasi kandunud evolutsioonilise kohastumusena, et anda inimesele võimalus püsima jääda keset vaenulikku loodusolusid ning küünte, sarvede ja kihvadega varustatud (teisi) loomaliike. Muidugi täidab kultuur ka meie muid vajadusi, toob pisara silma ja tekitab hõllandust, mis kõik on enam kui kiiduväärt. Kuid nähtuse tuumaks on ikkagi võime maailmas hakkama saada ja selle juures on tuleviku prognoosimise oskus ilmselt kõige tähtsam.
Tulevikku prognoosida oskavaid inimesi otsitakse kõikjal juhtideks; need, kes seda ei oska, on rumalad, ja parim, mis nad teha võivad, on targemate nõu kuulata. Mida nad üldjuhul teevadki. Et juhtide sekka trehvab ka pooljuhte, selle vastu ei saa midagi parata. See ei muuda tõsiasja, et inimene, kes teab – või oskab luua mulje, et ta teab – omandab autoriteedi.
Enamikule meist meeldib ka autoriteet, me oleme nii ehitatud, see on meie – ja mitte ainult meie – liigile sisse kodeeritud käitumiskohastumus või instinkt, mis kehutab arukamaid isendeid juhtohje haarama. Paraku ka rumalamaid, aga täpsemat regulatsiooni ei suutnud evolutsioon välja kujundada. Igal juhul mõjub autoriteet soodsalt ka selle omandanud isiku väljavaadetele leida paariline ja oma geene külvata. Tore on jälgida kõnealuse instinkti avaldusi tuhandes igapäevases pisiasjas. Näiteks spordikommentaatorid poevad nahast välja, et teatada võitja, veel parem kogu paremusjärjestus juba enne võistluse lõppu – „Nii, nüüd on selge! Kuld läheb jälle Norrale ja seega on neil üldjärjestuses…“ (jne, jne), ehkki finišini on veel viis kilomeetrit minna. Aga risk tasub vaeva, eksimise tõenäosus on 1:50 vastu.
Lühidalt – kui tead olevikku, oled tubli; kui tead tulevikku, oled veelgi tublim. Kuidas aga puutub siia minevik?
Väga lihtsalt. Kes teavad tulevikku? Selgeltnägijad? Prohvetid? Sibüllid? Jah, otse loomulikult nemadki, aga peamiselt ikka need, kes mõistavad maailmas, nii looduses kui inimühiskonnas (üldiselt) valitsevaid seaduspärasid. Nende seaduspärade tundmine põhineb mineviku tundmisel. Jätame ilmutatud ja valgustatud kõrvale ning meenutame, et inimeste teadmised põhinevad ikkagi empiirika vundamendil. Isegi kui keemik prognoosib mingi elemendi olemasolu, ehkki keegi pole seda näinud, kuulnud ega katsunud, vaid lihtsalt Mendelejevi tabelis on tühi koht, siis on seegi prognoos kaudselt empiiriline; empiirika aga – see on minevik. Kunagi saadud kogemused, kunagi omandatud tarkused, kunagi täheldatud seaduspärad. Tähele pandud, talletatud, kultuuripärandisse lülitatud, raamatute ja mälu kaudu edasi kantud.
Siit peaks ilmnema, miks inimesed võivad nii tuliselt vaielda küsimuse üle „kuidas see asi õieti oli?“ – sest võiks ju küsida, mis tähtsust sel on. Oli, kuidas oli, aga see on möödas. Miski pole ekslikum kui selline seisukoht. Adekvaatne minevikupilt on hädatarvilik, ainult see võimaldab teha vähegi kasutuskõlblikke prognoose. Just sel põhjusel on meil harjumus ja muidugi ka põhjus nimetada neid, kes minevikku valesti seletavad, mõistmata sündmuste põhjusi, rumalateks. Või vähemalt nende juttu rumalaks, sest mõnikord räägib ka tark inimene lollusi ja vastupidi. Ühesõnaga, kui näiteks Tõnis Saarts väidab, et rahvuslikud jõud „konstrueerisid“ Savisaare (sellise sarvedega ja kurja) omaenda poliitilise kasu nimel, siis on see jutt rumal, sest mainitud jõudude hulka kuulununa tean päris hästi, kuidas asi tegelikult oli. Või kui Aro Velmet, olles suutnud läbi lugeda Tiit Kärneri suurepärase raamatu, oskab seda pidada vaid „rohelise rahvuskonservatismi sünniks NSV Liidu haual“, siis on seegi lihtsalt rumalus, sest raamatu autori sõnum ja siht oli hoopis midagi muud. Kui Marek Tamm sugereerib ingliskeelsele lugejale, et iseseisvuse taastanud Eesti oli „ajaloolaste vabariik“, mida ajaloolased tahtsid juhtida tagasi minevikku, siis on ikka lausa mastaapne rumalus. Ent kui inimene nii hullusti eksib juba oma kaasaegsete motiivides, siis mida oodata temalt kaugema mineviku osas? Või mis väärtust omavad need fantaasiad tänase ja homse maailma mõistmisel?
Kui tuua vaid mõni, mulle eriti südamelähedane näide.
Tõsi, seos mineviku tundmise ja tuleviku äraarvamise oskuse vahel ei ole sirgjooneline ega sageli ka mitte personaalne. Mõni teab paremini, kuidas asjad olid, teine teab paremini, mis saama hakkab. Too viimane ei pea olema erudiit ega ajalooprofessor, ta võib olla oma teadmised omandanud märkamatult, absorbeerinud nad ilma tuupimise või suure lugemuseta, kuidagi „kõhunaha kaudu“, tuhande pisiasja talletamisega, mis kokku annavad paljuräägitud ja ka paljupilgatud terve (talupoja)mõistuse. Kuid meie kollektiivses teadvuses või alateadvuses, juhul kui selline asi peaks olemas olema, säilib sellegipoolest instinktiivne arusaam, et mineviku õige tundmine on vajalik.
Nii et kui me näeme ajaloolasi vaidlemas, kas Lembitul oli habe või mitte; kas muinasaja lõpu eestlased kujutasid endast rahvast ja kas nad olid võimelised abstraktselt mõtlema; miks käitus Päts 1939. aastal just nii nagu ta käitus; kas laulva revolutsiooni aegne juriidilise järjepidevuse idee väljendas soovi minna edasi või hoopis tagasi jne, siis sunnib neid selleks eeskätt instinkt. Üllatav, kas pole. Pärast instinkti tuleb tükk tühja maad ja alles siis mingid intellektuaalsed või ka proosalised isiklikud motiivid, näiteks soov pääseda Riigikokku või saada valitud professoriks.
Kusjuures vaidlus ei käi mitte igaühe „oma tõe“ ümber, vaid ikka ühe ja ainsa, kui soovite siis absoluutse tõe üle. Ükskõik kui ilmsüüta ilmel vaidlejad ennast ei vabandaks stiilis, et „ma ainult juhtisin tähelepanu…“, nad otsivad tõde. Sest see tõde, mis on inimesi kui liiki aidanud saada edukamaks kui tarvas või hiidhirv, kes teatavasti välja surid, on ikkagi see päris tõde, mitte mingisugune suhtelis-pluralistlik nii-naa. Et ühest küljest õun, aga teisest küljest täitsa pirn. Ehk teisiti öeldult – kogu pluralistlikust moelobast hoolimata pesitseb normaalse ja vaimselt terve inimese hingepõhjas veendumus, et mingid asjad toimusid justnimelt nõnda ja mitte teisiti. Või kui ta ei tea, siis: asjad toimusid mingil kindlal viisil, nad toimusid kuidagi, aga mitte mitut moodi ühekorraga. Karu kas oli koopas või teda ei olnud, mõlemad variandid pole võimalikud.
Selle tervemõistusliku arusaama on moodsad diskursuse dekonstrueerijad vana hea Foucault’ ja paraku ka Orwelli abiga lausa häbiposti naelutanud. Otsida ajaloolist tõde – see tähendavat iha ajalugu „valitseda“ (governing of history). Selle kohta on olemas terve suur teooria, milles on tõde umbes 5,2%, ülejäänu on tühi loba. Jah, kahtlemata valitseb selles mõttes ajalugu näiteks Kim Jong-un ja sama poole pürib Putin, aga kui eesti ajaloolased puhastavad Eesti ajalugu kas nõukogudeaegsetest või ka praegustest moevaledest, siis pole see mingi võimuiha, vaid normaalne, lausa instinktiivne tung tõe poole, nagu eespool kirjeldatud.
Tõest ei saa üle ega ümber. Ajaloolise tõe olemasolu kahtluse alla seadmine on mõttetus, sisutu epateerimine, see ei aita meid kuidagi. Märksa arukam oleks korrutada, et iga avastatud tõde ei pruugi olla kogu tõde, vaid üksnes samm n-ö täieliku tõe poole, mis võibki jääda kättesaamatuks. Ja isegi kui täielikku ajaloolist tõde tõesti olemas ei ole (ehkki miks ei peaks olema?), ei saa me ei ajaloost ega üldse mitte millestki mõelda ilma eeldamata tema olemasolu. Olen seda mõtet vist juba mitukümmend korda väljendanud… Käesoleva kirjutise mõte on siiski veidi teine – juhtida tähelepanu tõigale, et kui vaieldakse mineviku üle, siis pole see tegevus sugugi mõttetu sonklemine asjades, mida nagunii muuta ei saa, ega ka mitte katse ajalugu valitseda, vaid täiesti mõttekas ja auväärne tegevus. Vähemalt põhimõtteliselt. Mineviku üle vaidlemine on meil veres. Niisamuti kui tung tõe poole, olgu ta siis ajalooline, juriidiline või matemaatiline.
Ilmunud Postimehes 17. aprillil 2021
