Ennäe, kevad läheneb ja püksimaalijad juba jälle platsis. Kunstiajalugu tunneb selliseid hästi. Ikka juhtub, et saabub järjekordne puritaanlik epohh, rajatakse mingi ultrasünnis ühiskond või saab võimule mõni ülivaga valitseja, ja naksti maalitakse ka freskodel tiibu lehvitavatele alasti inglikestele püksid jalga. Sest muidu on vuih.
Oh, kuis meie sellist kitsarinnalisust, sellist mõistmatust, sellist rumalust pilkame ja naerame. Onju? Appi, kus harimatu mats, tema küsib – kus on lehm. Oh, milline viktoriaanlik silmakirjatseja, tema kahvatab, kui paljast nokut näeb. Sest kunst, seltsimehed, peab olema vaba. Kunst peab olema ka autentne. Ei tohi inglitele pükse jalga maalida. Olgem ikka eesrindlikud. Mida suuremalt ja selgemalt, seda eesrindlikum.
Ainult et nüüd maalime ise. Pükse nimelt. Eesrindlike kuraatorite ja kunstikriitikute taktikepi all. Seekord mitte pildile endale, vaid alla serva, kus on pildi nimi. Oli „Abessiinlane“, aga nüüd on „Samuel Petersi portree“. Kuraator Linda Kaljundi käskis ja kunstikriitik Rebeka Põldsam kiidab käteplagina saatel heaks, kirjutades, et selline lahendus rahuldab kõiki. Mis on juba hoopis kõva sõna, sest näiteks minu käest pole keegi küsinud, kas ma olen rahuldatud, küsitud pole ka minu venna Silveri ja sõber Tiidu, samuti sõber Marguse käest ning ma usun, et ka Samuel Petersi sugulaste käest mitte. Õigust öelda võiksid viimased üles võtta ühe parajalt tummise kohtuprotsessi: miks mingid eesti tädid lehvitavad ilma luba küsimata nende esivanema nimega? Inimõiguste rikkumine! Isikuandmete lekitamine! Privaatsfääri tungimine! Võib-olla kuskil on sada inimest, kes on sada aastat kiivalt varjanud, et nende esiisa Samuel Peters viibis 1903. aastal Tallinnas, see on mingi hirmus perekonnasaladus, ja nüüd…? Ai-ai-ai.
Kusjuures selgitamata jääb, mille poolest too „Abessiinlane“ on solvav. Kellele? Abessiinlane on seesama mis etiooplane. Midagi alavääristavat selles nimes ei ole. Kui keegi maaliks üles minu pea ja paneks allkirjaks „Eestlane“, siis oleksin ma saja aasta pärast teisest ilmast välja piiludes väga imestunud, nähes, et see on klassifitseeritud solvamiseks. Tegelikult ei ole midagi solvavat ka Viiralti „Neegri peas“, öelgu keegi kuskil mida tahes. Kui pildil on neegri pea, siis peabki pildi nimeks olema „Neegri pea“, mitte näiteks „Narva kosk kevadel“. Jah, see oleks küll solvav.
Aga mis see jutt aitab. Kes kangesti solvuda tahab ja ilma kohe kuidagi ei saa, solvub nagunii. Sellisele ei mõista muud öelda, kui et solvugu terviseks. Solvugu kohe vahetpidamata ja suurtes kogustes, aitab madala vererõhu vastu.
Ja veel. Kunstimuuseumi tulek ei ole kohustuslik, nii et kui välja ei kannata, mindagu kasvõi suusatama. Mõni muuseas ei tulegi. Maailmas leidub uske ja põhimõtteid, mille jaoks suur osa Euroopa kunstist alates selle sünnist on kõlblusvastane, et mitte öelda ropp. Antiikkunst, Michelangelo, Rubens, Modigliani – kõik. Kas peamegi nende pilli järgi tantsima? Võõpame pildid pruuni põrandavärviga üle?
Mine tea, viimati jõuame niikaugele ka. Raamatuid juba põletatakse, vabandust – tsenseeritakse, miks ei peaks järjekord ka kujutava kunstini jõudma. Nii et piltide ümberristimine oleks nagu väike sissejuhatus. Väike sähvatus silmapiiril enne täiemahulist tuulispaska, kui see nimetus kellelegi nüüd solvav ei ole. Kindlasti on.
