Ehk olete tähele pannud, et juba mõnda aega möllab Eesti ajaloolaste veeklaasis „täiemõõduline torm“. Juristist ajaloolaseks hakanud Kristjan Oad on välja tulnud fantastiliste ideedega: Varbolas olla resideerinud kristlik valitseja ja löönud münte, aga mis veel eriti vägev: me isegi ei tea, kas Eesti 13. sajandil üldse vallutati. Muistne vabadusvõitlus on müüt.
Ausõna, seda viimast pidasin ma paroodiaks. Midagi nii totakat suudab välja haududa vaid eesrindlik vandenõuteoreetik-lamemaalane. Ent, ennäe, tuleb välja, et mõtles tõsiselt. Selle kõrval on Varbola kristlik valitseja (kellest ükski teadaolev allikas paraku ei kõssa) ja tema hõbemündid muidugi tühi-tähi. Vaata, et võta uskudagi.
Ja nagu oodata võis, leidus kohe neid, kusjuures tõsiseltvõetavate ajaloolaste ja arheoloogide hulgas, kes ütlesid: einoh, mees liialdab, aga ta ikkagi juhib tähelepanu probleemile, ta ikkagi purustab müüte, ta ikkagi püüab aegunud paradigmat lõhkuda. Selge. Uus Greta Thunberg valmis, ainult et teises vallas.
Mis vanal paradigmal siis viga? Olla esiteks rahvusromantiline. Teiseks, pidada eestlasi kuidagi eriliselt mahajäänuks. Et need kaks teineteisele risti vastu käivad ja teineteist lausa välistavad, ei näi paradigma-novaatoreid häirivat. Peaasi et saaks kuulutada: seni kattis maad pimedus, nüüd me tuleme ja klaarime asja ära. Kuulutades ühe suupoolega, et eestlased olid kõrgesti arenenud, ehitasid kirikuid ja lõid münte, teise suupoolega aga, et eestlasi polnud üldse olemaski ja need kes olid, oli sellised poolahvid, et ei suutnud mõista sõna „vabadus“ olemust.
Nagu mingi remondihävituspataljon oleks Eesti ajaloo kallale lastud. Või sõjalaev, mis tulistab igas suunas.
Kusjuures – omavahel öeldes – on eesti ajalookirjandus rahvusromantismist oma sadakond aastat üsna prii olnud. Juba pikki aastakümneid pole ükski tõsiseltvõetav ajaloolane muinasaja lõpu eestlastele kaela määrinud ei kuldseid kandled palmipuust ega ka mingit karjuvat mahajäämust, selle asemel on ausalt tunnistatud nii pluss- kui miinusmärke ja jõutud järeldusele, et oli nii seda kui teist. Kuid riiklust, mördiga seotud kiviehitisi ja kirja ikkagi mitte. Isegi ambe ja kiviheitemasinaid õpiti kasutama alles vabadusvõitluse käigus. Nii et suisa eesrindlased ikka ei olnud. Kuid ometigi rahvas, kellel oli korraldatud ühiskond, olid ülemad ja alamad, kohustused ja õigused ning oma keel ja kultuur.
Ka Läti Henrikut on loetud nii- ja naapidi ning välja toodud massiliselt tõlgendusi; esitatud osutusi, millistes lõikudes teda ilmselt ei tohiks sõna-sõnalt võtta; pakutud välja moonutuste motiive ja püütud rekonstrueerida asjade tegelikku käiku. Oldud alati avatud arheoloogilistele üllatustele, mis on teretulnud senist pilti parandama, õgvendama, täpsustama. Kasvõi pea peale pöörama, mida aga pole juhtunud. Tõsiasja, et mitmed maalinnad jäid kasutusse ka pärast vabadusvõitlust, pole keegi iial eitanud ega varjanud; samuti seda, et ristiusk hakkas Eestis levima juba enne võõrvallutust; ega ka seda, et mingi osa eestlaste eliidist sulas kokku kujuneva vasalkonnaga. Paul Johanseni „Die Estlandliste…“ ilmus juba 1933. aastal!
Mida te õieti tormitsete, tüdrukud ja poisid? Tehke oma tööd, avaldage tulemusi ja küllap need ka üldkäsitlustesse jõuavad, kui tõendeid on piisavalt. Nii näiteks on praegu ilma erilise jauramiseta välja vahetumas aegunud arusaam kammkeraamilistest ugrimugrilastest ja nöörkeraamilistest baltlastest (vt nt Eesti ajalugu I, 2021). Sellega seoses aeguvad vastavad peatükid ka minu kirjutatud õpikuis. Kurb, aga ühtlasi rõõmustav. Ikkagi samm tõele lähemale. Meie ürgne keelelis-geneetiline põlisus siinsel territooriumil osutub õige mitu aastatuhandet lühemaks kui arvatud, aga katki pole suurt midagi, sest kaks-kolm tuhat aastat, mis alles jäävad, on hea enesetunde tekitamiseks täitsa piisavad.
Olen varemgi märkinud, et eriti seal, kus poliitilist mässu esineb harva, hakkab levima kultuurimäss. Kui muud lõhkuda ei ole, või ei ole kombeks, siis hakatakse lõhkuma traditsioone, arvamusi, tõdesid. Lihtsalt igavusest. Nii et mõnes mõttes võib ajaloonovaatoritest ka aru saada. Näete, seisab siin üks linnamägi. Me teame temast seda-ja-seda. Et on linnamägi, et kasutati umbes selle ajani, et siin elati, köeti ahju, tegeldi käsitöö ja söögikeetmisega. Teame juba viiskümmend aastat. Aga mis kõik viiekümne aasta jooksul juhtunud on! Ketšup ja pitsa ja sotsiaalkonstruktivism ja soouuringud ja kliima soojenemine. Kuis võib siis püsida paigal meie arusaam? Ei võigi. Meie, kas teate, harrastame siin moodsat postkolonialistlikku diskursust. Senine aegunud pilt tuleb koost lahti võtta, kõik uue pilguga üle vaadata. Kes ütles, et linnamägi? Viimati hoopis tsirkus? Või observatoorium? Kõigi kroonikate teated sellest linnamäest kui linnamäest on lihtsalt võltsing!
Siit polegi enam palju maad kuldsete kannelde ja kuninglike troonideni. Mis rahvusromantismi äravõitmisest siin jutt käib, kui just selle väljahaudumisega tegeletaksegi? Mõneti teistel asjaoludel ja motiividel, aga tulemus on sama.
Kainet pead on tarvis, head inimesed. Mitte joobnud lahmimist, mida nii hellalt müütide purustamiseks nimetatakse.
Ah jaa, see sujuv üleminek muinasajast keskaega. Jah, kõiki eestlaste vanemaid kindlasti ei tapetud ja isegi Lembitust jäi järele vend, kes sakslastega rahu tegi. Aga pole siiski teada ka ühtki suurt pealikku, kes oleks ristisõdijate poole üle tulnud nagu Kaupo. Ei leidu ainsatki usutavat põhjust, miks Kaupot nii ohtralt kiitnud Henrik oleks pidanud sellise(d) eestlaste vanema(d) maha vaikima, kui neid leidunuks. Tähendab – ilmselt ikkagi ei leidunud. Tähendab – ei käinud see kokkusulamine kah mitte suure vennaarmu ja ühteheitmise saatel. Kas Saksa ordu kodukorras oli klausel, et ordu liikmeks võib saada üksnes sakslane? Jah, oli. Ja mis kõige olulisem: eestlased näitasid oma suhtumist uude võimu vägagi kirkalt 1343. aastal. Jüriöö ülestõus ütleb väga palju vahepealse saja aasta kohta, samuti selle kohta, mida nad arvasid elust, olust, soorollidest ja sotsiaalsetest konstruktsioonidest 14. sajandi esimesel poolel. Ning just sel põhjusel on terve salk ajaloonovaatoreid nii palju vaeva näinud, et Jüriöö tähtsust vähendada, see peaaegu et maha vaikida. Trampides selle juures küüniliselt jalge alla enamiku infot, mis meil ülestõusu kohta olemas on. Olen sellise – vabandust – sigatsemise vastu korduvalt sõna võtnud. Tüüpiline tulemus on, et mingi ennasttäis diletant sõimab mu mõnes internetikommentaariumis läbi, kuulutades, et seltsimees Vahtre kirjutab Jüriööst Bornhöhe „Tasuja“ järgi, olemata üle saanud venestusaegsest saksavihast. Vaat nii.
Aga mina ütlen: selliste turakate üleskütmisega meie ajaloonovaatorid küll üldist ajaloopilti adekvaatsemaks ei muuda. Adekvaatne ajaloopilt on suur ja keeruline ehitis, mida rajatakse paljude põlvkondade töö ning mõttega, kivi kivi haaval, mitte jalahoopidega uksi avades.
