2002 a. ilmunud raamatu „Suur pettumus ehk inimene, ühiskond ja inimõigused“ (kirjastuselt Varrak) redigeeritud teine trükk aastast 2016 (kirjastuselt SE&JS)

Kaas: Kadi Pajupuu, Tõnu Noorits

 

EESSÕNA UUSTRÜKILE

Raamatutel on teatavasti oma saatus. Loomulikult sõltub see peamiselt raamatu headusest. Ent mis on headus? Väga lai mõiste, millesse peale ladususe, huvitavuse, olulisuse, sügavuse, kompositsiooni ja stiili mahub ka ajakohasus. Selleks, et lugejaid leida, peab raamat lisaks muule ilmuma ka õigel ajal.

See raamat ilmus 2002. aastal. Keskmise suurusega tiraaž müüdi läbi ja leidus ka vastukajasid, kuid kultuuri peavool raamatut siiski eriti ei märganud. Autorile ei olnud see just „suur pettumus“, aga väikene siiski.

Mis oli meie silme ees hargneva Lääne tsivilisatsiooni (viimse?) olelusvõitluse grandioosse vaatepildi taustal muidugi pisiasi.

Paraku just sellist vaatepilti meie silmad näevad, ehkki karta on, et suur, kui mitte suurem osa vaatajaist näeb enda arvates midagi muud. Ka 1453. aastal leidus ümberpiiratud Konstantinoopolis inimesi, kes arvasid, et linnamüüri taga voogavad barbarid on ajutine nähtus, mille kõrvaldab kuidagi iseenesest tsivilisatsiooni vääramatu üleolek barbaarsusest ja järjekordne viimistletud seadusepakett. Kuid leidus ka teisi. Nemad seisid linnamüüril.

Analoogia rändesurve alla sattunud Euroopaga on ilmne. Viimase paari aasta sündmused on vaimse jää siiski liikuma pannud. Siin-seal avanevad unised silmad ja nagu unest ärkavate inimeste puhul tavaline, valitseb teatav segadus. Mis lahti? Millest see kära? Alles ju oli kõik nii hästi? Miks nad sedasi sebivad? Igatahes on mitu erapooletut lugejat autorile kinnitanud, et seesinane neljateistkümne aasta vanune tekst mõjus neile praegu, uuesti lugedes väga aktuaalsena. On öeldud koguni, et see raamat on aastatega kuidagi värskemaks läinud, selle asemel et aeguda. Autorina võin selle üle rõõmustada, maailmakodaniku ja inimolendina paraku mitte, sest toona maalitud tulevikuvisioonid olid võrdlemisi sünged. Kui maailm hukka läheb, siis on sellest vähe lohutust, kui võid enne lõppu kilgata: „Ma ütlesin ju kohe!“

Käesolevas väljaandes on teksti pisut redigeeritud – peamiselt kärbete abil –, kuid mitte täiendatud vahepealse 14 aasta jooksul lisandunud tarkusega, ehkki kiusatus oli suur. Teksti põhiosa on jäetud meelega samaks, et lugejal oleks võimalik hinnata, kus on ajaloo käik autori ennustusi ja hirme kinnitanud, kus need ekslikuks tunnistanud. See-eest on raamatu lõppu lisatud terve uus peatükk sellest, mis vahepeal juhtus ja mida see meile ütleb – ehk teisisõnu, millistele tulevikustsenaariumidele võiksid vahepealsed sündmused, eeskätt rändekriis ja islamiterrorism osutada.

 

 

      INIMENE

 

SISSEJUHATUS

Maailm muutub, selles pole kahtlust. Muutub ka inimene. Teisenevad tema nõudmised elukeskkonnale, teisele inimesele, ühiskonnale ja riigile. Tavaliselt nimetame me seda arenguks ja leiame, et areng on hea. Areng on hea juba sellepärast, et see on toonud inimkonna välja pimedusest ja metsikusest ning viinud ta õnnerikka olukorrani, kus elame ja toimime meie – inimkonna arengu lõppsiht ja kroon. Meiega või äärmisel juhul meie lastega inimkonna areng lõpeb, inimene on saamas “valmis” nii füüsilises kui vaimses mõttes. Vähemalt eesrindlike ühiskondade eesrindlike humanistide näol.

Jääb vaid üle heita endalt viimased jäljed oma loomalikust põlvnemisest ja barbaarsest minevikust, heita endalt viimsedki bioloogilised ahelad ja viimne kui keskaegne julmus. Tuleb välja juurida rumalad, atavistlikud eelarvamused, mis jagavad inimesi meesteks ja naisteks, poolakateks ja mongoliteks, valgeteks ja mustadeks. Sama printsipiaalselt tuleb suhtuda ikka veel esinevatesse väärnähetesse nagu varanduslik ebavõrdsus, kättemaksuiha või rahvuslik uhkus. Antropogeneesi pika näitemängu viimaseks ja ühtlasi lõputuks vaatuseks peab ajaloolavale astuma Inimene suure algustähega – olend, kel pole ei sugu, rahvust ega vanust, kes ei kõnele ühtki konkreetset keelt ja kes on täielikult vaba igasugusest agressiivsusest. Kõik tema eripärad on rangelt individuaalsed ega seo teda mingi grupiga. Ta ei vaja ühiskonda oma alandavate kohustustega, ta peab olema vaba. Ta on Inimene.

Üldjoontes umbes selline arusaam inimesest ja tema tulevikust on tänases läänemaailmas valdav. Seegi on arengu tulemus ja sellisena sama paratamatu kui kõik muud suured ülesleidused alates kahel jalal kõndimisest kuni kõlblusnormideni. Nii et vastuvaidlemine oleks justkui mõttetu. Ent teatavasti on igal jõel kuskil kalda ääres ka oma vastuvool ja käesolev raamat esindab siis ilmselt seda vastuvoolu.

Selleski on oma paratamatus, mille vastu ei saa. Olen päris hulga aastaid jälginud humanismiideaalide tegelikku avaldumist nii Eestis kui kogu maailmas, olen teinud tähelepanekuid nii ideede evolutsiooni kui igapäevamentaliteedi muutumise kohta ja olen kõige selle üle juurelnud nii hommiku- kui õhtupoole ööd. Tulemus, mida võib nimetada esseeks, aga miks mitte ka mõtterännakuks, on teie ees.

Esimeses osas uuritakse küsimust, kes või mis on inimene ehk teiste sõnadega – mille poolest inimene on inimene. Millised on need omadused, mis teevad temast inimese? See on raamatu kõige igavam, aga õnneks ka kõige lühem osa. Teises osas vaadeldakse, kuidas need omadused toimivad ühiskonnas – s.t. kuidas inimene realiseerib oma „inimvõime“ koostöös ja suhtluses teiste inimestega ning millised paratamatused sellega kaasnevad. Seda võiks nimetada raamatu kõige sisulisemaks osaks. Kolmandas osas lisatakse kõigele eelöeldule neljas mõõde – aeg. Võib-olla on see käesoleva raamatu kõige originaalsem osa. Neljandas osas uuritakse humanistlikku ideoloogiat ja selle õisi – inimõigusi ning poliitilist korrektsust. See on raamatu kõige praktilisem ja päevakajalisem osa. 21. sajandi künnisel on aeg küsida, ega humanism pole sattumas vastuollu inimlikkusesga, nõudes inimestelt vajaliku ja loomuliku eneseohjelduse kõrval juba ka võimatut? Ega siin üritata jälle mingit „uut inimest“ konstrueerida? Ega me valel rajal pole?

Lühidalt öeldes kõneleb käesolev raamat inimeseks olemisest, osutades tõsiasjale, et siiamaani on inimeseks olek võimalik olnud vaid läbi kõlbluse, kultuuri, keele, tööjaotuse ja muu seesuguse, mille tänapäevane võitlev humanism meeleldi iganditena üle parda heidaks.

Kas humanism on pöördumatus kriisis või leidub olukorrast mõni tsiviliseeritud väljapääs, see peaks selguma juba lähema sajandi jooksul, võib-olla varemgi. Kui maailmal on tõepoolest plaan hukka minna, siis käesolev raamat seda muidugi ära ei hoia. Aga võib-olla pakub ta kaasamõtlemisrõõmu. Või ajab mõne lugeja koguni vihaseks.

Nii et võtke heaks või pange pahaks, aga siin ta on.

KES ON INIMENE?

Väide, et “inimene – see kõlab uhkelt”, ei pane enamikku meist kulmugi kergitama. Muidugi kõlab uhkelt. Me kõik oleme inimesed, miks mitte seda uskuda. Isegi iroonilise meelelaadiga ühiskonnakriitik, kes poetab sellise loosungi nagu kogemata just siis, kui televiisor edastab saadet mõnest eriti jälgist sarimõrvarist või jäätmeis sobravast prügikollist, ei kahtle tavaliselt põrmugi, et inimene, see kõlab tõepoolest uhkelt. Või vähemalt peaks kõlama, kui transnatsionaalsed korporatsioonid, ülemaailmne vabamüürlik vandenõu ja üleüldine tolerantsuse defitsiit teda pidevalt ei alandaks ega orjastaks. Ka kõige leppimatum usukuulutaja, kes on kindlalt veendunud, et kõik maine on kuradist, on tavaliselt nõus möönma, et kuna Jumal on andnud inimesele oma näo, siis on inimeses kõige lihaliku ja madala kõrval ka jumalik alge, mis asetab ta kõrgemale kõigest muust elavast ja elutust.

Ent kes on inimene? See küsimus, mida on ilmselt tuhandeis variantides esitatud tuhandeid kordi, kõlab banaalselt. Mida siin küsida? Aga muidugi mina, sina, tema, meie, teie ja nemad – kõik kokku. Jah, seda küll. Kuid mille poolest? On see intellekt? Hing? Abstraktse mõtlemise võime? Võime moodustada mõisteid? Võime naerda? Kõlblustunne? Mida õieti mõeldakse, kui nutuse häälega palutakse: “Ole ometi inimene!”

Võimalikke vastuseid küsimusele, mispoolest inimene ikkagi on inimene (kui on), on päris palju ja päris teravmeelseid. Et nende virr-varris pisutki korda luua, oleks arukas esitada lisaküsimus: kuidas inimene algab? Kas inimene juba sünnib inimesena või alles kasvab selleks? Kas ta juba sündides on inimene? Või enne sedagi?

Esialgu näib ka see küsimus tarbetu või isegi jõhkrana. Muidugi on inimene juba sündides inimene, kuidas teisiti? Seda kinnitavad seadusedki, seda kinnitab inimkonna ajalugu. Me võime nõustuda või mitte nõustuda nendega, kes loote õiguste kaitsel lähevad niikaugele, et nimetavad ka juba viljastatud munarakku inimeseks või vähemalt kõnelevad tema õigustest, kuid vastsündinu on inimene mis inimene.

Ja ometi väärib see küsimus küsimist. Korduvalt on jõutud järeldusele, et asi polegi nii lihtne kui paistab. Selles veendumiseks tuleb meenutada teatud tahtmatuid eksperimente, mida julm juhus on korraldanud. Nimelt on dokumenteeritud mitmeid juhtumeid, kus vastsündinu on mingil põhjusel inimeste käest loomade hoole alla sattunud. Need tõestisündinud lood huntide või ahvide poolt üles kasvatatud imikutest andsid Burroughsile ja Kiplingile inspiratsiooni Tarzani ja Mowgli loomiseks, kuid tegelikkuses ei saanud neist lastest kaugeltki Tarzaneid ega Mowgleid. Neist ei saanud üldse inimesi. Vähemalt nii kõlas tervemõistuslik otsustus. Taas leituna ja inimeste hulka tooduna nad puresid, urisesid, näitasid hambaid ega õppinud iial kõnelema ega kahel jalal kõndima. Parimal juhul harjusid nad inimeste lähedusega ega suhtunud neisse enam umbusu või vaenuga, nagu seda mõnikord õnnestub saavutada koju toodud metslooma puhul. Üks sellistest lastest õppis mitme inimeste keskel veedetud aasta järel naeratama, kuid see oli ka kõik.

Niisiis tundub, et võimalik vastus küsimusele: Millal inimesest saab inimene? peaks asuma kuskil kahe pooluse vahel. Ühelt poolt eksisteerib seisukoht, et inimene on juba sündides või isegi lootena inimene. Selle seisukoha äärmusvormiks on teooria, et inimene pärib oma vanemailt peale kromosoomigarnituuri ka rahvuse (õieti n-ö emakultuuri), sündides mitte lihtsalt inimlapse, vaid näiteks eestlase või venelasena. Vähem deterministliku vaate kohaselt sünnib laps küll inimesena, kuid mitte konkreetse rahvuse liikmena. Eestlaseks või venelaseks, aga ka õilsaks rüütliks või kavalaks talupojaks ta kasvab ja/või kasvatatakse eeskuju ning õpetuse läbi. Ning lõpuks teise äärmusse minev seisukoht, mille järgi laps ei sünni ei eestlase, venelase ega isegi mitte “lihtsalt” inimesena, keda Aquino Thomas ja John Locke kirjeldasid kui “puhast lehte” ehk tabula rasat, vaid millegi veel puhtama ja valgemana.

Kummalisel kombel ei asu tõde selles küsimuses ei kummaski äärmuses ega ka mitte nende vahepeal, vaid mitmes kohas korraga.

Burroughs ja Kipling kirjeldasid Tarzani ja Mowgli kuju luues, kuidas lapse areng pidanuks toimuma, kui Locke’i ja tema järelkäijate teooria tabula rasast vastanuks tõele. Selle teooria kohaselt koosneb lapse teadvus arutlus- ja seostamisvõimest ning mälust. Neile võimetele on vaja lisada vaid kogemused. Ent huntide ja ahvide poolt üles kasvatatud laste saatus näitab, et vastsündinu pole tõepoolest isegi veel mitte tühi leht, kuhu kogemus võiks teadmisi kirjutama hakata. See leht ise peab alles kujunema ja viidatud juhtumid näitavad selgelt, et selleks on vaja suhtlemist teiste inimestega. Et olla loogiliselt järjekindel, ei tohiks me õigupoolest kõnelda suhtlemisest “teiste” inimestega, vaid peaksime ütlema: inimeseks saamiseks on lapsel imikueast peale vaja suhelda inimestega, vastasel korral temast inimest ei saa. Kiplingi fantaasia sellest, kuidas Mowglist vana karu Baloo õpetusi kuulates inimene kasvas, osutus utoopiliseks. Õpetust on tõesti vaja, aga õpetajaks peab tingimata olema inimene.

Kummatigi teeb Francis Fukuyama vastupidise järelduse: inimene on sündides rohkem kui puhas leht. Tema toetab seisukohta, et inimesel on lisaks arutlus- ja seostamisvõimele ning mälule olemas veel teatavad kaasasündinud tunnetuslikud struktuurid ja vanusega muutuv õppimisvõime, ehk teisisõnu: inimloomus on olemas.(Fukuyama, 164-165) Just õppimisvõimele pöörab Fukuyama erilist tähelepanu, tõstes selle inimloomuse põhiomaduseks. Ta toob võrdluse keelega: inimene ei päri keeleoskust, küll aga keele õppimise võime. Fukuyama nendib kokkuvõtteks: “Selle, et lapsed õpivad teatud ajal teatud kava kohaselt teatud asju, määrab loodus, see, mida nad õpivad, jääb kultuuri pärusmaaks.”(Fukuyama, 169)

Küsimus, kas inimene saab kaasa rohkem või vähem kui Locke’i tabula rasa, osutub õnneks ületatavaks, kui kujutleme, et laps saab kaasa mitte täiesti puhta lehe, vaid enamasti täitmata lahtritega formulari, mille enamik tühje lahtreid ei ole veel isegi täitmisele „avatud“. Nende avanemisele peab kaasa aitama suhtlus. Teisalt on aga mõnesse lahtrisse juba üht-teist sisse kantud, sest esimesed kogemused on laps (nt ema häält ja südamelööke kuulates) juba saanud. Ent need kogemused pole kaugeltki piisavad, et laps võiks oma lehte edaspidi iseseisvalt täita. Piisav ei ole ka ei hundi, ahvi ega ükskõik millise muu looma hoolitsus, mis suudab sellel kujuteldaval paberilehel avada vaid piiratud hulga lahtreid. Näiteks õpetada lapse urisema, kuid mitte kõnelema. Ühesõnaga, vaja on inimest.

Fukuyama viimast tsitaati täpsustades võiks öelda: loodus määrab selle, et lapsed on võimelised teatud ajal teatud kava kohaselt õppima teatud asju, kuid kas nad seda ka teevad, sõltub nende suhtlusvõimalustest, ja see, mida nad õpivad, jääb kultuuri pärusmaaks.

Inimlaps ei saa sündides kaasa mitte valmis inimloomust, vaid võime see loomus teiste inimeste abil endas leida ja välja arendada.

 

VÕIME KASVADA INIMESEKS

Niisiis umbes selline võiks olla vastus meie kohatult kõlanud abiküsimusele, kas vastsündinud laps on inimene, mis viisakamas sõnastuses kõlas: kas inimene sünnib inimesena või alles kasvab inimeseks. Ta sünnib “inimvõimelisena” ja realiseerib oma baasilise inimvõime, kui teda ümbritsevad inimesed. Ärgem rääkigem siinkohal tema võimetest laiemas mõttes, sest nende väljaarendamine sõltub juba spetsiifilistest oludest, mille hulgas esma-, ehkki mitte ainutähtis on see, milliste konkreetsete inimestega on kujuneval indiviidil võimalus suhelda. Ent nii või teisiti oleme omadega alguses tagasi: kes siis on need, kes teda ümbritsema peavad? Kes on inimene? Mille poolest on ta inimene?

 

Lisaks kerkib puht-loogiline probleem: kui inimese kujunemiseks on vaja teist inimest, kuidas siis esimene inimene maailma sai? Jäägu see vähemalt siinkohal lustakaks kõrvalepõikeks, millega tegelemine on umbes sama arukas kui vaevata pead küsimuse kallal, et kui hiina keelt õpitakse hiinlaste käest, siis kellelt õppis seda esimene hiinlane? Mis ei tähenda, et seda tüüpi küsimuste tõstatamine alati ja igal juhul mõttetu oleks.

 

Ei ole võimalik ette kujutada inimese kujunemist ilma suhtlemiseta, järelikult teise inimeseta, järelikult ühiskonnata selle sõna ebatäpses tähenduses. Aristoteles alustab oma “Poliitikat” väitega, et inimene on ühiskondlik loom. Ehkki mõnikord on juuksekarva lõhki ajades püütud näidata, et Aristoteles pidas sõnaga politikon silmas just nimelt poliitilisust ja mitte ühiskondlikkust laiemas mõttes, ei oma see siinkohal tähtsust. Aristotelesel on nii või teisiti üldjoontes õigus. Inimene on loom, kes erineb teistest loomadest oma ühiskondlikkuse poolest. Tõsi, ühiskondlike suhete ja poliitika algmetest võib kõnelda ju ka näiteks šimpanside ja teiste primaatide puhul, võib kõnelda isegi kultuuri algmetest, ent inimese olemuslik sotsialiseeritus on taseme võrra kõrgem, st. keerulisem.

Samas – inimese erinevus ja erandlikkus pole kaugeltki nii terav, kui sajandeid on arvatud. Primaatide puhul on täheldatud nähtusi, mida ei saa teisiti nimetada kui kultuuriks. Näiteks anti ühele šimpanside kogukonnale liivaga segatud vilja. Enamik ahve hakkas teri ükshaaval liiva seest välja noppima, ent üks isend võttis peotäie seda liiva-vilja segu ja viskas vette. Liiv vajus põhja ja terad jäid veepinnale, kust need kergesti võis kokku korjata. See uuendus pälvis teistegi ahvide tähelepanu ja nad hakkasid seda järgima. Niisiis omandas üks kogukond mingi spetsiifilise oskuse, mis puudus teistel kogukondadel ja mille teke ei olnud geneetiliselt ette antud nagu näiteks oskus šimpansi moodi häälitseda. Sellesse kogukonda hiljem sündinud ahvilaps sai kasvatuse käigus midagi, mis teda kultuuriliselt eristab teiste ahvikogukondade liikmeist.

Ent kogu oma imestuse või isegi imetluse juures primaatide keerulise ühiskondliku käitumise üle ei tõtta me neid (pool)inimesteks nimetama. Võib-olla tuleb see lihtsalt meie edevusest; kuid ilmselt on osutus inimeste ühiskondlikkuse erilisele keerukusele – võrreldes isegi primaatidega – õigustatud.  Inimese teeb inimeseks tema ühiskondlikkuse eriline keerukus, nagu kaelkirjaku teeb kaelkirjakuks tema kaela eriline pikkus. Eriti keeruline ühiskondlikkus on aga lahutamatu eriti keerulisest suhtlemisest ehk keelest.

Sellega seoses tekib küsimus, kas keel on loomade signaliseerimissüsteemidega võrreldes midagi muud või on see vaid üks eriti keeruline signaliseerimissüsteem? Selle üle on asjatundjad palju vaielnud. Ühest küljest riivaks see meie inimlikku uhkust, kui mõni primatoloog väidaks, et Wittgensteini kõige teravmeelsemgi tekst – rääkimata tekstist, mida Wittgenstein analüüsib –, pole oma süvaolemuses muud kui sõnumi saatmise vahend ja sellisena võrdväärne sõnumiga šimpansilt, kes teisele šimpansile alistumise märgiks tagumikku näitab. Vahet ei tee seegi, et Wittgensteini tekst on kirjalik, aga loomade tekstid justnagu mitte, sest koerte ja huntide piiritähised on tegelikult samuti “kirjalikud”. Vähe sellest, võib väita, et vahe ei seisne isegi mitte selles, et inimene kasutab mõisteid, abstraktsioone, sest kas pole näiteks loomade hädasignaalide puhul samuti tegu abstraktsioonidega? Kui hädasignaalide puhul võib väita, et neis ei avaldu mitte abstraktsioon, vaid instinkt, siis leidub siiski ka tõendeid (eeskätt katsed algelise viipekeele omandanud šimpans Cocoga), et vähemalt primaatidel on abstraktse mõtlemise algmed tõesti olemas.

 

KEEL JA KULTUUR

Õnneks ei ole küsimus, kas inimeste suhtlemine midagi muud, või seesama, ainult et keerulisem, vähemalt antud probleemi – mille poolest inimene on inimene? – raames esmatähtis. Esmatähtis on, et inimeseks saamine eeldab inimkeele omandamist selle sõna kõige laiemas mõttes: võimet mõista teise inimese poolt saadetud signaale, olgu need siis valatud sõnadeks, žestideks või muudeks märkideks nagu tähed, teeviidad või vormirõivastus. Väike laps õpib väga palju ka otsese eeskuju kaudu, ent siingi võib kõnelda märkidest. Võimalik, et kõige algelisemaks märgiks on hääletoon, millega täiskasvanu juba vastsündinut, kui mitte loodet mõjutama asub. Hääletoon on omapärane digitaalne või binaarne keel, milles on vaid kaks märki – jah (hea) ja ei (halb). Esimest väljendavad kõiksugused suhteliselt madalatoonilised ja aeglased lembehäälitsused, teist kõrgendatud, teravam toon ning kiirem kõne. On oluline märkida, et see keel ületab inimese kui liigi piirid. Vähemalt koduloomadel on kalduvus seda keelt kasutavat inimest mõista.

Mõiste “keel” kogu laiahaardelisusest hoolimata jääb suu ja keele abil moodustatud, häälikutes väljendatav kõne ikkagi kõige tähtsamaks keeleks, mis muuseas on ka tõesti üks neist vähestest omadustest, mille poolest inimene kõigist teistest liikidest erineb. Mitte et selles midagi spetsiifiliselt inimlikku oleks (tummade suhtlemine tõendab, et peamiseks sidevahendiks saab olla ka mingi teine süsteem), aga mingitel mõjuvatel põhjustel läks nii. Häälikute kasutamine võttis kunagi kuskil meie eellaste hulgas maad ja arenes keeleks. Miks, ei tea. Primatoloogidele valmistab küsimus seda enam peavalu, et näib, nagu poleks ahvide kõnevõimetuse taga mitte niivõrd nende suuõõne ehituse erinevus, kui soovimatus. Samas on kuulmine neilegi esmase informatsiooni allikaks, esimeseks sidekanaliks hädaohu puhul ja saab paremini hakkama keskkonnatakistustega (s.t. olukordi, kus ei kuule, kuid näed, esineb harvemini kui olukordi, kus ei näe, kuid kuuled).

Seega on meil inimese eripärana sõelale jäänud kõneldav keel. Kuid kõneldavat keelt on raske ja ilmselt võimatu lahutada kultuurist. Iga keel on kõigepealt mingi konkreetne keel – eesti, vene, inglise jne. Ehkki on tõsi, et sama keel võib vahendada erinevaid kultuure, ei saa need olla väga erinevad ja kõneldav keel on nii või teisiti kultuuris kinni. Ei ole võimalik õpetada last “lihtsalt” kõnelema, tirimata teda mingile konkreetsele kultuuriväljale. Millest järeldub, et kui pidada kõnet inimese eripäraks, siis on see enam-vähem sama, kui öelda, et inimese eripäraks on kultuur. Kultuur, mis avaldub konkreetse kultuurina ja mida vahendab konkreetne keel.

Keelte erinevus ja sõltuvus kultuurist ei tähenda, et poleks võimalik konstrueerida lauseid, mis sobiksid igasse keelde. Tõesti, igas keeles võib öelda, et vihma sajab või et karu on surnud. Ehkki sellistes asjades ei makas liiga kindel olla. Eestlasena ütlen näiteks, et sündisin 22. märtsil, aga inglasena ütleksin, et mind sünnitati 22. märtsil, mis pole päriselt seesama.

Kuid oletagem siiski, et kõiki keeli ühendab mingi “vabalt konverteeritav” ühisosa, mille tõlkimist mingid kultuurilised erinevused ei sega. Kas see tähendab, et võiks kõnelda „lihtsalt“ inimkeelt ja kanda „lihtsalt“ inimkultuuri, mis pole ei saksa, hiina ega maoori kultuur? Ei, kindlasti mitte. Igasugune sootsium on väga keeruline süsteem ja selle toimimiseks ei piisa, kui inimesed oskavad üksteisele teada anda, et vihma sajab või et karu on surnud. Edasi tulevad küsimused, mida selle informatsiooni peale teha, ja nendele küsimustele annavad eri kultuurid juba väga erinevaid vastuseid. Konkreetse keele identsus praktikas ei tulene mitte niivõrd tema grammatilisest süsteemist ega hääldusest, kui sellest, millest selles keeles räägitakse. Bambuti keeles ei saa kindlasti üksikasjaliselt kõnelda vanast, värskest, teralisest, koorikulisest, vaalulisest, kohevast jne. lumest, mille väljendamiseks eskimo keeles on kümneid erisõnu. Kusjuures isegi kõneldava sisu pole kõige peamine erisus. Jah, loomulikult sõltub otseselt vastavat keelt kasutava ühiskonna tegevusala(dest) ja looduslikest oludest, ent põhierinevused – n-ö tõelised tõlkeprobleemid – võrsuvad ikkagi erinevatest väärtussüsteemidest. Kui Gröönimaale sattunud pügmee võib lõpuks võrdlemisi väikese vaevaga ära õppida kõik erinevad lumed ja neid tähistavad sõnad, siis eskimo au- ja eetikakoodeksiga ning viisakusreeglitega ei pruugi see nii hõlpsalt minna.

Võib küsida, kas inimene sünnib mingisse keelekonteksti ja omandab seetõttu ka vastava kultuuri, või on vastupidi – inimene sünnib mingisse kultuuri ja omandab seetõttu ka vastava keele. Igaüks võib lihtsa enesevaatluse teel tuvastada elemente mõlemast. Inimene kasvab ja kasvatatakse paralleelselt nii mingisse kultuuri kui seda kultuuri kandvatesse, siduvatesse, peegeldavatesse jne. keeltesse, millest artikuleeritud kõne on vaid üks; sellele lisandub miimika, kehakeel laiemalt jpm. Kui laps sündides on lihtsalt laps, siis initsiatsiooniriituse päevaks ei ole temast saanud mitte “lihtsalt” inimene, vaid mingi konkreetse kultuuri liige, mida tänapäeval tähistatakse kõige sagedamini rahvuse nimega. Näiteks on temast saanud eestlane, meeldigu see talle või mitte.

Siin jõuame temaatikani, mis on tekitanud, tekitab praegu ja tekitab ka tulevikus palju kirglikke eriarvamusi. Leidub ideoloogiaid, mis salgavad ja eitavad inimeste seotust mingi konkreetse rahvuse või kultuuriga ning kõnelevad “üldinimlikest” väärtustest. Sellega seoses oleks otstarbekas teha veelgi selgem vahe kolme suure valdkonna vahele, mis keeli (õieti: kõnet) nii väga eristavad. Esimest ja teist me juba nimetasime, need on temaatika ja väärtushinnangute süsteem, kolmas on see, kuidas kõneldakse – millise tempoga, kui valjult, kui paljude žestide saatel, milline osa üldse on kehakeelel ja muudel n.-ö. sekundaarsetel keeltel, millised on suhtlemisel privaatsusnõuded jpm. Nii et kui pöörduda tagasi Gröönimaale sattunud pügmee probleemi juurde, siis tuleb tal eskimokeelse jutu sisu ja õpetliku iva kõrval ära õppida veel õige tempo, õige kõnetugevus, õige asend kõnelemise ajal jms. Inimlikus suhtlemises (ehk keeles laiemas mõttes) võib seega eristada vähemalt kolme aspekti: millest kõneldakse, milleks kõneldakse ja kuidas kõneldakse.

 

MILLEST, MILLEKS JA KUIDAS

Järgnevat võib pidada fakultatiivseks, illustreerivaks alapeatükiks.

Millest? Eesti keeles näiteks suvest ja talvest, põllust, metsast, merest, jõgedest ja järvedest, kartulitest, leivast, viinast ja piimast. Lisaks kõneldakse veel Joosep Tootsist, vürst Gabrielist ja Kalevipojast. Vene keeles kõneldakse samuti suvest ja talvest, leivast, viinast ja piimast ning muudest esimesena loetletud asjadest, aga lisaks hoopis Loll-Ivanuškast, Jevgeni Oneginist ja Peeter Esimesest. Egiptuse araabia keeles kõneldakse põllust ja jõest, aga järvedest juba vähem ja metsast veelgi vähem ning viinast üldse mitte. Kalevipoja ja Onegini asemel figureerivad prohvet Muhamed, Gamal Abdel Nasser ja kuningas Faruk. See kõik on temaatika, igapäevase vestlemise või lobisemise materjal, mis sõltub rahva elupaigast, selle geograafilistest, klimaatilistest, seismoloogilistest jpt. eripäradest, majandusest, naabritest ning lõpuks rahva ajaloolisest kogemusest ja ajaloolisest mälust. Lihtsustatult võiks need kõneteemade allikad jaotada kaheks suureks kimbuks, millest üks on tinglikult öeldes geograafiline ja teine kultuuriline. Tinglikult seepärast, et ka geograafiline aspekt avaldub läbi kultuuri ja vormub lõppkokkuvõttes samuti kultuuriks. Näiteks kui inglane satub ühte kupeesse eestlasega, siis võib ta lobiseda ilmast, eriti vihmasest ilmast, (see on geograafiline aspekt), ent kui juurde tuleb araablane, siis võib jutt vabalt pöörata Araabia Lawrence’ile, milles avaldub kultuuriline aspekt ja eestlase osaks jääb tumma manulise roll.

On selge, et süüdi pole otseselt keel keeleteaduslikus mõttes. Ka araabia keeles võib kõnelda vihmast ja eesti keeles Araabia Lawrence’ist, kuid iva on selles, et eile, täna, homme, lähiminevikus, praegu, lähitulevikus ja ka prognoositavas kaugemas tulevikus kogu maailmas kõneldavas araabia keeles on vihma osatähtsus vestlusteemana kõrvaline, sama kõrvaline kui kõrbejutud eile, täna ja homme kogu maailmas kõneldud eesti keeles. Mõnes keeles lihtsalt kõneldakse mõnest asjast palju sagedamini kui teises keeles. See on tõsiasi, millest ei saa üle ega ümber. Ja sellest tõsiasjast tuleb teha järeldus, et teisele keelele üle minnes ei piisa tavaliselt sellest, kui masintõlge sisse lülitada ja justkui endistviisi edasi rääkida. Teine keel tähendab reeglina ka nihet (mõnikord lausa murrangut) temaatikas. Eriti innukalt võiksid selle väite peale noogutada kunagiste balti parunite vaimud, meenutades ühelt poolt vestlusi kaasparunite ja teiselt poolt kiltrite ja kubjastega.

Edasi – milleks? Eeskätt ilmselt ikka selleks, et vahetada informatsiooni, mis omakorda võimaldab elada ja järglasi soetada. Ent see pealtnäha lihtsakoeline eesmärk ongi põhjuseks, miks inimesed elavad “ühiskondlikult”, see aga omakorda nõuab teatavaid koostööd võimaldavaid põhimõtteid ehk kõlblusnorme. Kõnelemise eemärk peale otsese infovahetuse laadis “vihma sajab” ja “karu on surnud” on nende koostööpõhimõtete elushoidmine ja taasloomine. See on ellujäämisküsimus, mitte moraalijüngrite ajaviide.

Seejuures on moraal enamasti n-ö ridade vahel, abstraktsetest kõlblusreeglitest kõneldakse harva; ennemini räägivad inimesed konkreetsetest elujuhtumistest, millele märkamatult (võiks öelda isegi: tahtmatult) antakse kõlblusel ja käitumisnormidel põhinev hinnang. Just hinnangulisus, mis võib avalduda nii otsesõnalise otsustuse kui hääletooni, näoilme, faktide valiku jpm. kaudu, on see aspekt, miks muudab teksti neutraalsest infokandjast ühiskonna kujundajaks. Väärib tähelepanu, et hinnanguist eriti tiine on tühijutt, klatš. Loomulikult peab näiliselt sisutühja lobisemise puhul silmas pidama selle muidki funktsioone, ent vastastikuse usalduse loomine – mis, nagu öeldud, on lahutamatult seotud kõlblusega – on kahtlemata tähtsaim. Ja kui kaks vestlejat jõuavad ühisele otsusele, et see, kuidas Riks Aino lapsega maha jättis ja Rita juurde jooksis, oli esiteks rumalus ja teiseks alatus, siis on jutu käigus märkamatult “ühiskonda loodud”.  (vrd Fukuyama, 188 < J. L. Locke)

Väärtushinnangute erinevused eri kultuuride vahel ei ole esmapilgul kuigi ilmsed. Kõikjal taunitakse petturit, reeturit, varast ja vägivallatsejat, kõikjal kiidetakse lahket, ausat ja ustavat. See on kõigi kultuuride ühisosa, üldinimlik tasand. Aga jäävad ka erinevused. Näiteks tänase läänemaailma keeltes kõlab Ikaros peaaegu kangelase sünonüümina, kuid vanadele kreeklastele oli ta alpuse võrdkujuks. Või mõelgem, kui erinevalt võivad erinevad kultuurid hinnata näiteks abikaasa hülgamist – mõni kultuur huvitub kõigepealt põhjustest, mõni kultuur mõistab reservatsioonideta hukka ja uuemal ajal tundub koguni, et mõni kultuur kiidab reservatsioonideta heaks.

Muidugi sõltub palju konkreetsest inimesest, tema taustast ja kujunemisteest. Ka kaks eestlast ei jõua sageli Riksi, Aino ja Rita küsimuses üksmeelele. Kuid see, et araablane jõuab mõnes sedalaadi küsimuses kokkuleppele just araablasega, on siiski tõenäolisem, ja üksmeel eestlase või eskimoga. Väärtushinnanguid sisaldav klatš on kindlasti üks neist valdkondadest, kus erinevas (kultuuri)keskkonnas üles kasvanud inimesed üksteist sageli ei mõista, sest neisse on kasvatatud erinevad normid.

Ja lõpuks kuidas? ehk kõnelemise viis. Jutt pole erinevustest, mis valitsevad sama kultuuri liikmete kõnemaneeri ja kõnevõtete vahel. Igas kultuuris leidub andekaid ja andetuid kõnelejaid. Ent on veel midagi, mis ühendab tervet kultuuri ja eristab seda teistest. Näiteks kõne tugevus ja intensiivsus. Kui sattuda esmakordselt kaukaaslaste või araablaste keskele, võib tekkida mulje, et nad on pidevalt kangesti vihased. Nad räägivad kõvasti, kiiresti, intensiivselt ja ägedalt žestikuleerides, nagu meie siis, kui me endast väljas oleme. Nad tulevad meile suheldes või ka nt. järjekorras seistes ebamugavalt lähedale. Selliselt pinnalt võrsuv pinge on emotsionaalne, irratsionaalne – ja samas täiesti paratamatu. Parim, mis sellise pingega teha võib, on seda endale tunnistada; mõista, et selle tunde tundmine pole veel rassism ega ksenofoobia, kuid ühtlasi hoiduda selle õhutamisest ja kultiveerimisest. Mis puutub konkreetselt kõnetugevusse, siis on see eriti ilmekas erinevus, mida igaüks on ise kogenud. Rahvuste ja kultuuride vaheliste erinevuste eitajad toovad vastukaaluks esile tõsiasja, et pole mingi kunst leida vaikse kõnemaneeriga kaukaaslasi või häbelikke araablasi. Ent naabrite, sõprade ja möödujate valjuhäälsus ei käi neile ka närvidele, nii nagu see liigsuurtes koguste puhul või sundolukorras juhtub eestlase või rootslasega. Iga inimene harjub ära oma kultuurikeskkonnas valitseva keskmisega ja sattudes teise keskkonda – või kui see teine keskkond ennast tema kõrvale laotab – tunneb ennast mingil määral ebamugavalt.

 

KAS KÕLBLUS?

Aeg on tagasi pöörduda avaküsimuse juurde: mille poolest inimene on inimene?

Nagu eelnevast nähtus, sünnib inimene maailma mitte veel inimesena, vaid inimvõimelise olevusena ja kasvab suhtlemise käigus inimeseks, ühtlasi mingi konkreetse kultuuri liikmeks. Aga ikkagi: mille poolest inimeseks? Tõsi, leidub välistavaid kriteeriume, näiteks võimetus mõista elementaarset seost põhjuse ja tagajärje vahel. Sellised inimesed on ohtlikud nii endale kui teistele, ent tavaliselt me siiski ei heida neid isegi mõttes inimkonnast välja, vaid nimetame hulludeks või alaarenenuteks. Raskem on nn. elavate laipadega – inimestega, kelle ajutegevus on igaveseks peatunud, kuid kelle süda jätkab masinate abiga löömist. Ent sel juhul pole probleem mitte niivõrd selles, kas tegu on inimesega, vaid selles, kas tegu on elus või surnud inimesega. Nii või teisiti, ükski eelnimetatuist pole kindlasti ühiskonna “tegevliige”.

Sellega oleme taas jõudnud ühiskonnani. Inimene on ühiskondlik loom, tema võime ühiskonna liikmena funktsioneerida osutub kuidagi märkamatult ja enesestmõistetavalt tema inimeseks-oleku mõõdupuuks. Kui meenutada asjaolu, et pole ühiskonda ilma kõlbluseta, nagu eespool möönsime, siis kerkib iseenesest üles väide, et pole inimest kõlbluseta.

Kas kõlblus teeb inimese inimeseks? See kõlab uhkelt, kuid samas kuidagi ohtlikult. Kas see peaks tähendama, et ebakõlbeline indiviid kuulutatakse ebainimeseks? Ja pillutakse kividega surnuks? Kes kuulutab, kes pillub? Anda mingile inimeste grupile või ammugi “laiadele rahvamassidele” õigus otsustada, kes on inimene ja kes ei ole, viiks nii- või naasuguse totalitarismi ja vägivallani; tasub vaid meenutada kommunistlikke ja fašistlikke õudusi.

Häda peapõhjus on see, et kunagi ega kuskil pole inimesed olnud absoluutselt ühel nõul selles, milliste kuritegude eest peaks inimene ilma igasuguse vaidluseta inimeste hulgast välja visatama. Jutt ei ole isegi mitte kultuuride vahelistest erimeelsustest. Need on nagunii suured ja korduvalt sõdu ning vägivalda põhjustanud. Ei, ka kultuuride siseselt ei ole kõlbluse ja kõlblusetuse piir kunagi päris selge, mistõttu alati säilib oht, et kõrgesti austatud otsustaja hakkab ühisasja sildi all eraasja ajama ja ebameeldivaid inimesi inimeste seast välja arvama.

Paaniline hirm kõlblusmalaka sellise kuritarvitamise ees on siiski eeskätt 20. sajandi Lääne fenomen, mida on toitnud inimõiguste ja individualismi paatos ning kütnud tagant totalitarismiehmatus. Kui aga vaatame kaugemale ajalukku, siis näeme, et inimkond on aastatuhandeid kõlbluspiiride ületajaid just nii kohelnudki: liigitanud nad teistele inimestele ohtlikeks ja nad kas ajutiselt või lõplikult enda hulgast välja tõuganud. Ent seda karmust ei põhjendatud “inimese” mõiste kaudu. Ei kohtunik, timukas ega hukkamist nautima kogunenud pööbel ei vaevanud oma pead küsimuse üle, kas hukatav on kaotanud “inimliku palge”, “õiguse nimetada ennast Inimeseks” vms. Kurjategija saadeti tapalavale, sest ta oli ohtlik teistele inimestele, valitsejale, kõrgemalt poolt sisse seatud korrale vms. Tema lõplik saatus jäi nagunii Jumala kätesse, inimesed ei saanud temalt võtta toonast inimõigust – lootust igavesele elule. Kohtumõistjad vaid tõukasid ta välja sellest ilmast.

20. sajand leiutas aga inimõigused, mis peavad realiseeruma selles ilmas. Muuhulgas õigus elule. Õigus elule sisaldub tapmiskeelu kujul juba kümnes käsus, kuid 20. sajand on tapmiskeelu moonutanud hukkamiskeeluks, lähtudes meelevaldsest põhimõttest, et inimese õigus elule on absoluutne ja võõrandamatu. See tähendab, et inimest ei saa hukata. Millest järeldub loogiliselt, et kurjategija hukkamiseks tuleks ta esmalt selgesõnaliselt ilma jätta tema inimõigustest. Viimast oleks aga võimalik teha vaid seeläbi, et kuulutada inimene eba- või mitteinimeseks. Selline mehhanism oleks absurdne ja viiks mingi saatusliku paratamatusega lõpuks ikkagi metsikusteni, millest andsid aimu kommunism ja fašism ning mille ees keskaegsed koledused kahvatuvad. See, kes on inimene ja kes mitte, on akadeemiline küsimus ega ole lahendatav rahvaküsitluse või killukohtu teel. Veel vähem ideoloogiline küsimus, mida tohiks otsustada mõne partei keskkomitee või mõne religiooni ülempreestrite nõukoda.

Kummatigi peab inimestele jääma võim otsustada, kes käitub kõlbeliselt ja kes mitte. Vasturääkivus on näiline. Tõesti, pole inimest ühiskonnata ega ühiskonda kõlbluseta. Ent see ei tähenda veel, et iga inimene peaks olema kogu aeg mingi ühiskonna liige või et ta ühiskonna liikmena peaks kogu aeg olema kõlbeline. Kui indiviid tõmbub ühiskonnast kõrvale ja hakkab erakuks, siis jääb ta ikkagi inimeseks – vähemalt seni, kuni kusagil, kasvõi tema mälus, säilib ühiskond, millega ta vähemalt teoreetiliselt suhtestub. Sama lugu on inimesega, kes jääb küll ühiskonna rüppe, kuid käitub ebakõlbeliselt – ta jääb inimeseks, kuni säilib kõlblus kui selline, mille taustal tema käitumist on võimalik hinnata. Siin peitub analoogia füüsikaga: mateeria olemasoluks on vaja liikumist, ent see ei tähenda, et iga materiaalne objekt peaks pidevalt liikuma.

Järelikult peame kahetsusega nentima, et ehkki kõlblus on vältimatu ühiskonnatunnus, ei osutu ta vältimatuks inimesetunnuseks. Otsida inimese “inimsust” tema käitumises – võib-olla see ongi tulutu tegevus?

Ei ole. Ja mõõdupuuks on ikkagi kõlblus, hoolimata sellest, et ebakõlbeliselt käituvat inimest ei saa teoreetiliselt ega praktiliselt klassifitseerida mitteinimeseks. Inimeseks oleku võti ei peitu mitte kõlbelises käitumises, vaid oluline on selle vundament: võime mõista, mis on kõlbeline ja mis mitte. Inimese defineerib tema võime käituda kõlbeliselt. Ehk lihtsamalt öeldes: inimese teeb inimeseks tema võime teha vahet õigel ja valel, heal ja kurjal. Neid mõisteid tunneb ja tarvitab ka kõige paadunum kurjategija ja seetõttu ta ongi kõigele vaatamata inimene.

 

 

 

ÜHISKOND

 

ALGUSES OLI…?

Evolutsionism ja historism on meile verre kasvanud. Ühelegi uurijale või mõtisklejale ei tuleks pähegi käsitleda inimühenduste toimimisviise ilma uurimata “kuidas kõik algas” – kuidas tekkis perekond, kuidas kogukond, kuidas ühiskond ja lõpuks riik. Põhjusi selleks on enam kui küllalt. Meie praegused teadmised võimaldavad meil päris kindlalt väita, et riiklus tõepoolest “tekib”, ja meil on selle kohta ka enam või vähem usutavaid näiteid. Kogukonna – mitte mõne konkreetse, vaid kogukonna kui sellise – sündi keegi paraku näinud ei ole. Jah, kogukondi sünnib (ja ka sureb) vist küll iga päev, ent indiviidid, kes selles osalevad, omavad juba eelnevat kogukonnakogemust. Kogukonna kui sellise sünni me tuletame faktist, et kunagi sündis riiklus. Veelgi tugevam ja ilmsem on retrospektiivse tuletamise osakaal kõigi teooriate juures, mis kirjeldavad perekonna teket. Ühe sellise esitas ameerika kultuurantropoloog Lewis Henry Morgan 19. sajandi teisel poolel. Morgan õppis tundma mitmeid (pool)loodusrahvaid, eriti irokeese, ja esitas nende sugulussidemete põhjal seisukoha, et nn. algolukorras valitses “hõimu piires piiramatu suguline läbikäimine, nii et iga naine kuulus igale mehele ja iga mees võrdselt igale naisele”, nagu teda refereeris Friedrich Engels. Engelsi referaat (“Perekonna, eraomanduse ja riigi teke”, 1884) ei väärikski tänapäeval mainimist, kui sellest poleks saanud üks marksismi-leninismi klassikalisi teoseid, mis tahes-tahtmata mõjutas kõigi marksismist vaevatud rahvaste vaimu- ja teaduselu kuni hilise ajani või veel täna ning hommegi.

Peamine etteheide, mis Morgani teooriale teha saab ja teha tuleb, on see, et ei ole olnud mingit “algolukorda”. Igale päevale inimese kui liigi ajaloos on alati eelnenud kümneid ja võib-olla sadu tuhandeid aastaid, mil elukorraldus oli umbes samasugune. Nii antropo- kui sotsiogenees on toimunud kujuteldamatult aeglaselt ja mitte kunagi pole olnud hetke, mil täiskasvanud inimene või eelinimene oleks tundnud ennast otsekui taevast langenud tühja lehena maailma kaemas, silmad hämmeldusest pärani.

Piiramatut sugulist läbikäimist ei harrasta loomadki, miks pidanuks seda harrastama inimesed? Jah, üks võimalik põhjus leidub. Nimelt eeldus, et inimese lõi Jumal. Õuna söönud ja paradiisist ootamatult välja visatud Aadam ja Eeva olid sõna otseses mõttes taevast kukkunud ning nende puhul ei valmista raskust kujutleda, et nad komistasid hakatuseks piiramatu sugulise läbikäimise teele. Võib-olla see kujund mõjutaski Morganit, ehkki ta oma peateosed kirjutas pärast Darwini “Liikide tekkimist”. Veider, et ka vana jumalapõlgur Engels lasi end kaasa tõmmata lapsepõlves sisse kasvatatud mõistujutust – mis muus osas, nagu peagi näeme, on vägagi tuumakas – ja vormis selle mõttekrambiks, mis kammitseb tänaseni paljusid.

Kõnealune mõttekramp ei puuduta ainult perekonda, vaid arvukalt muidki nähtusi, ja süüdlaseks pole kaugeltki vaid Engels. Peasüüdlane on hoopis Hegel, kes istutas haritud peadesse veendumuse, et ajalugu on areng. Sellest tõsiasjast, millele tema ilmsuse tõttu pole mõtet vastu vaielda, tehakse juba sajandeid kergekäeline järeldus, et kui juba areng, siis peab kunagi ja kusagil olema ka algus. Jällegi on tõenäoline, et laias laastus see nii ongi (näiteks käis kunagi Suur Pauk – kui käis), ent mitte igal konkreetsel juhul või iga konkreetse nähtusega seoses. See ei ole tühipaljas nali, kui vastuseks küsimusele “Kuidas moos kommi sisse sai?” vastata: “Ta oli algusest peale seal sees.” On palju nähtusi, mille puhul on raske läbi saada ilma kujutluseta mingist enam või vähem selgepiirilisest algusest (olgu selleks kasvõi elu ise), aga inimese ühiskondlik korraldus ei pea tingimata olema üks neist.

[Oma sotsiaalse konstruktivismi baasteoses “Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus” teevad Luckmann ja Berger sama vea: modelleerivad olukorra, kus ühiskondlikku normistikku hakatakse looma tühjale kohale, leppides kokku enam-vähem kõiges. Kuna sellist olukorda pole kunagi olemas olnud, kaotab nende klassikaliseks kuulutatud teos ja ühes sellega kogu teooria usutavuse juba üsna alguses, eestikeelses tõlkes lk 95jj – LV märkus 7. veebr. 2021]

Niisiis ei ole eriti viljakas hakata ühiskonna kujunemist lahkama sõnadega “Alguses oli (ainult)…”, kui nendega tahetakse öelda, et alguses muud ei olnud. Fukuyama just seda teeb, pealkirjastades ühe alapeatüki “Alguses oli sugulus”, ja satubki libedale jääle. Alguses oli sugulus, muud ühiskondlikkust ei olnud. Kunas “alguses”? Siis kui inimesed piltlikult öeldes veel kogred olid? Ent siis ei onud nad ju veel inimesed… Veel kahtlasem on sellist loogikat arendades eeldada, et alguses oli indiviid, siis ta leiutas perekonna, perekonnad ühinesid kogukonnaks, kogukonnad ühiskonnaks ja ühiskond arenes riigiks. Riigid aga rajavad integreerumise teel enne ÜRO, siis Euroopa Liidu ja lõpuks ülemaailmse ühiskonna, Inimkonna. Selline üldpilt on nii ligitõmbav – nii loogiline, nii mõistetav –, et isegi siinkirjutaja pole kindel, kas ta mõnikord selle lummuses ei viibi.

Sellise ohtliku – miks ohtliku, seda näeme hiljem – skeemi kõrvaleheitmise korral tekib aga küsimus: kui algust ei olnud, millest siis alata? Kui arvesse võtta kõike eelmises peatükis öeldut, siis tundub arukana alata inimese kui liigi kujunemisest.

 

MIDA TÄHENDAS ÕUNASÖÖMINE?

Darvinistlikku postulaati, et inimene ei ole mitte alati olemas olnud, vaid on pika aja jooksul kujunenud, ei ole selle väljakäimisest peale keegi tõsisemalt ohustada suutnud. Tõsi, teadmised selle kohta, mida me õieti otsime, on oluliselt täpsustunud. Näiteks ei kõnele juba ammu keegi “puuduvast lülist” ahvi ja inimese vahel. On selge, et inimene pole arenenud mitte ahvist, vaid et meil on ahvidega ühised eellased. Ka on selge, et kui juba kasutada kujundlikku terminit “lüli”, siis tuleks esiteks kõnelda paljudest lülidest, teiseks ka mitmest kõrvalharust, mis viisid ummikteele ja väljasuremisele, mis tähendab, et maa peal on ringi kõndinud ka selliseid ahvinimesi, kes ei ole meie eellased. Ent need iseenesest põnevad probleemid on siinse kirjutise raames kõrvalised. Olulisem on, et kui geoloogid on asjast õigesti aru saanud, siis on kogu elus loodus miljonite ja tuhandete aastate jooksul kujunenud, ning ei ole alust arvata, et inimene oleks siia sattunud valmis kujul kuskilt mujalt, ehkki kasvõi pildi täiuse huvides esitatakse aeg-ajalt selliseidki teooriaid. Aina uued paleoantropoloogilised leiud on antropogeneesi ajalugu järjest pikemaks venitanud, nii et tekib lausa kiusatus püstitada hüpotees, et inimene on “algusest peale” olemas olnud nagu moos kommi sees.

Huvitav on märkida, et Piibel oskab need kaks nägemust ühendada. Esimese Moosese raamatu kohaselt Jumal küll lõi inimese, ent ühel kahetsusväärsel hetkel ta siiski alles sai inimeseks ja aeti loomariigist välja. Ei ole põhjust Piiblisse üleolevalt suhtuda. See iidvana juudi mõistujutt tegeleb täpselt sellesamaga, mille kallal murravad pead tänasedki paleoantropoloogid: mis põhjusel toimus inimese irdumine loomariigist ja milles see väljendus. Me ei pruugi nõustuda Piiblis antud seletustega – lõpuks ei elanud piiblitekstide autorid tollele kvalitatiivsele nihkele kuigivõrd lähemal kui meie, sest isegi kümmekond tuhat aastat ei tee antropogeneesi tohutu pikkuse juures erilist vahet –, kuid probleemi tõstatusele ei ole midagi ette heita. Ja seda tegid nad ilma Hegeli ja Darwinita.

Inimene kui liik on unustanud, kuidas ta inimeseks sai, nii nagu me kõik oleme unustanud, kuidas me emaihust väljusime. Või täpsemalt, mis ajend see oli, mis meid sealt väljuma sundis. Ent kui inimese sündi pole vaja isegi modelleerida, sest seda võib otseselt jälgida ja uurida, siis inimese kui liigi sündi ei saa me tundmatute suuruste rohkuse tõttu ei jälgida ega modelleerida, nii et paljuski tuleb jääda loogilise arutluse juurde ning pole oluline, kui peenesse terminoloogiasse me selle asjaolu peidame.

Muuseas on mõtisklemise osatähtsus inimese tunnetuspiiride laiendamisel suurem kui sageli arvatakse. Suur hulk, kui mitte enamus täppisteaduslikestki avastustest pole mitte halastamatu arutluskäigu lõppsaadus, vaid mingi ahhaa-elamuse vili, millest sündis hüpotees ja hüpoteesi katselisel kontrollimisel selgus – sobib. Nii et enne tees ja siis tõestuskäik. Kui teesi kontrollija on avatud ka võimalusele, et tees on ekslik, on juba tegemist teadusliku lähenemisega. Muuseas kasutame me sellist meetodit ristsõnade lahendamisel. Rangelt võttes pole keegi sedagi tõestanud, et aine koosneb aatomeist. Ent ükski teine seletus meie teadmiste poolt etteantud ruutudesse lihtsalt ei sobi, vähemalt esialgu. Kui miski liigub, häälitseb ja näeb välja nagu part, siis ta ilmselt ongi part, vähemalt seni, kuni keegi tõestab vastupidist.

Miks inimene ikkagi hakkas inimeseks? Kui jääda eelmises peatükis öeldu juurde ja eeldada, et inimeseks olek tähendab kõlblusvõimet, mis omakorda on eeldus ühiskonna eksisteerimiseks, siis peab inimeseks saamisel olema mingi seos indiviidi huvide ja kollektiivi huvide ühitamisega. Meie praegused teadmised lubavad oletada, et kollektiivi huvide järgimine on üldjuhul indiviidi enda kaugemates huvides, sest vastasel korral inimkooslused lihtsalt ei püsiks. On raske ette kujutada kollektiivi, mille huvid oleksid pidevas ja lepitamatus vastuolus kollektiivi liikmete huvidega. Väga usutav on ka William Hamiltoni täpsustus (mille kirjutas kuulsaks Richard Dawkins oma raamatus “Isekas geen”), et pigem on huvi subjektiks mitte indiviid, vaid tema geenid. See tähendab, et mistahes inimühiskonna eesmärgiks ei ole mitte tagada oma osalistele lihtsalt pikem ja turvalisem elu, vaid paremad võimalused järglasi soetada ja seeläbi oma geene edasi anda. Ka see vastab meie teadmistele erinevatest ühiskondadest, kusjuures järglasi esikohale seadev aspekt on eriti ilmne loodusrahvaste ja algeliste põlluharijate ning karjakasvatajate juures. Ent siin tekib üks suur aga. Vöötoravate, lõvide, ninasarvikute ja nahkhiirte geenid on täpselt sama isekad. Mis on sel juhul see, mis on inimesele kui liigile eriomane? Instinkt sunnib neidki koostööle. Miski, mida ei saa nimetada instinktiks, sunnib isegi spermatosoide koostööle (!). Kas ongi üldse midagi – peale teadvustatud kõlbluse muidugi,  milleni jõudsime eelmises peatükis?

Ilmselt saaksime vastuse, kui oskaksime täpselt ära seletada, mis asi on instinkt ja kus asub instinkti ning teadvustatud tegevuse piir. Definitsiooni kohaselt on instinkt pärilike närvimehhanismidega määratud keerukas käitumisvorm, mille eesmärgiks on esmaste bioloogiliste vajaduste rahuldamine ja soo jätkamine, kusjuures esimene on taandatav teisele. Niisiis kõik iseka geeni heaks. Loomi juhivad instinktid, millest mõned on tõesti väga keerukad (kopratammide ja pääsupesade ehitamine, rändlindude ränne jpm.), inimesi instinktid ja veel midagi. Enamasti teenib mõistuspärane analüüs samu eesmärke kui instinkt (ehkki reeglina väga kaudselt), aga mitte alati või vähemalt mitte täiel määral. Leidub küll teooria, mis väidab, et kogu inimese tegevus on vähemalt kaudselt suunatud soojätkamisinstinkti rahuldamisele, ent kui sellega nõustuda, oleks meil siiski küllalt raske seletada kasvõi seda, miks inimesed on välja mõelnud kondoomi. Nii loom kui inimene tahavad mõlemad sugu jätkata, aga inimene erineb loomast selle poolest, et ta kasutab selle eesmärgi saavutamiseks ka mõtlemist ja teiseks, tema mõtlemine ei teeni ainult seda eesmärki. Inimesel on muidki eesmärke, näiteks mõtlemine ise, sest “mõtelda on mõnus”, nagu ütleb Hando Runnel.

 

KÕRVALPÕIGE: KAS INIMESE EKSISTENTSIL ON EESMÄRK?

Väidet, et inimesel on muidki eesmärke peale oma geenide laialilaotamise toetab tõsiasi, et paljunemise poolest pole inimene üldsegi mitte kõige edukam liik. Isegi imetajate hulgas, rääkimata putukaist, on inimesest edukamaid – näiteks rotid. Siinkohal tekib kiusatus laskuda pikemasse teleoloogilisse arutellu. Kas kõigil liikidel on üks ja seesama causa finalis – soo jätkamine? Kui nõnda, siis on rotid “targemad” kui meie ja meie oleme pigem mingid defektsed ahvid. Või on igal liigil omaenda causa finalis? Või on see kõikide teiste liikide puhul soo jätkamine, aga inimese puhul midagi muud, midagi “enamat”, millele soo jätkamine on allutatud, nii nagu söömine ja joomine on teenritena omakorda allutatud soo jätkamisele? Kuna antud hetkel me otsime seda midagi, mis inimest kui liiki teistest liikidest eristab, siis poleks midagi imelikku, kui me sellest võimalusest kinni haaraksime: jah, inimese kui liigi teeb erakordseks see, et tal on teistest liikidest erinev, “kõrgem” eesmärk.

Teine võimalus on jääda selle juurde, et inimese kui liigi eesmärk ei erine teiste liikide omast, kuid et see eesmärk ei seisne ainult laialikülvatud geenide arvus ja et küsimus on ehk näiteks hoopis oma geenide elus hoidmise ajas, st. selles, kui kaua suudetakse oma geene edasi kanda. Sellisel juhul pole arv tõesti eesmärk omaette. Kui jänes emalõvi hurjutas, et too korraga ainult üks-kaks järglast sünnitab, vastas lõvi: “Aga see-eest on nad lõvid.” Kuid kui küsimus on tõepoolest liigi elueas, siis jääb inimene jälle mitmele teisele, kasvõi siilile või haile kaugelt alla.

On usutav, et küsimus liikide, sealhulgas inimese (võimalikust) eesmärgist jääb igavesti vastuseta ja pakub jätkuvalt rohkesti mõtlemismõnu. Käesoleva arutluse kontekstis on oluline, et siitkaudu me inimese tekkepõhjustele ligi ei saa. Võime vaid nentida, et indiviidi ja liigi säilitamise eesmärk (“elada ja sigida”) katab kui mitte kogu inimtegevust, siis vähemalt suurt osa, ükskõik siis, kas “elada ja sigida” ise on veel millegi teenistuses või mitte.

 

Pika aja jooksul psühholoogide, antropoloogide, filosoofide, sotsioloogide jpt. poolt kogutud ja läbi töötatud materjali põhjal kujunenud pilt inimesest ütleb kõigepealt, et Aristotelesel oli üldiselt õigus: inimene on ühiskondlik loom. Kõik katsed kujutada inimest ilma inimsuheteta viivad meid halvemal juhul isetegevusliku usundiloomeni, paremal juhul luulemaailma. Inimesed tegutsevad mitmesugustes kooslustes, kuna see aitab neil paremini saavutada oma eesmärke: elada ja sigida, oma “isekaid geene” edasi kanda. Ent, nagu eespool öeldud, oma geenide edasikandmisele on allutatud ka teiste liikide isendite tegevus. Sageli on see tegevus kollektiivne ja sageli ka väga edukas. Ja kui juba on tegu kollektiivse tegevusega, siis esineb kindlasti konflikte indiviidi lähihuvi ja tema liigi kaughuvi vahel – vastuollu satuvad indiviid ja tema isekas geen. Sellisel juhul lahendatakse konflikt geeni kasuks, sest seda nõuab evolutsiooniprotsessi käigus kujunenud instinkt. Sama ilmneb inimese puhul. Emalik altruism näiteks on suures osas instinkt, mis on isegi nii tugev, et lennukeis tuleb inimestele eraldi rõhutada: hädaolukorras tõmmake hapnikumask pähe kõigepealt endale, nagu on ratsionaalne, mitte oma lapsele, nagu nõuab instinkt. Mille poolest siis inimene selles osas loomast üldse erineb?

Vahe seisneb kolmandat liiki huvis, mis asetub indiviidi lähihuvi ja liigi kaughuvi vahele. See on indiviidi kaughuvi. Erinevalt loomast suudab inimene üldjuhul alla suruda oma esmased soovid, et seda paremini täita oma soove veidi hiljem. Sageli avaldub see töötegemisena, mille marksism suisa inimese tekkepõhjuseks kuulutas. Kuid pigem on tegu siiski inimsuse ilmingu, mitte põhjusega. Erinevalt loomast on inimene on võimeline kaalutlema, kuidas oleks talle isiklikult kasulikum.

Inimeseks-oleku üks põhiprobleeme, mis otseselt seostub indiviidi lähi- ja kaughuvi konfliktiga, seisneb nn. vangi dilemmas, mille klassikalise kirjelduse on andnud Robert Axelrod ja mida refereerib ka Fukuyama (Fukuyama, 180 jj). Axelrodi poolt modelleeritud situatsioon on järgmine: kaks vangi asetatakse olukoda, kus neil koostööd tehes oleks võimalik põgeneda. Samas ootaks kumbagi vangi autasu, kui ta teise üles annaks. Autasu aga ei tule juhul, kui üles annavad mõlemad. Niisis: kõige kasulikum on koostöö, veidi vähem kasulik on reetmine ja hoopis kasutu on vastastikune reetmine. On ilmne, et just selle dilemma lahendamine koostöö, st. usalduse kasuks on rajanud igasuguste inimühenduste vundamendi. Ei ole oluline, et usalduse enda allikaks ei olegi mingid ingellikud motiivid ega õilsustung, vaid aastatuhandete jooksul katse-eksituse meetodil ja kibedate kogemuste varal omandatud teadmine, et pidev reetmine lihtsalt ei tasu ennast ära. Isegi selleks, et kasulikult reeta, peab enne kümneid või sadu kordi ausalt käituma. Need kogemused on saadud juba nii ammu ja nii raashaaval, et indiviid nende kogemustega omandatud põhimõtteid üldiselt mitte ei avasta, vaid õpib. Jätame siinkohal vahele ajaloolis-kulturoloogilise ülevaate eriarvamustest selle kohta, kui suur on see osa, mis tuleb n.-ö. pedagoogilistel kaalutlustel siiski jätta noore inimese enda avastada. Fakt on see, et nimetatud osa on igal juhul väga väike ja kui igaüks peaks vangi dilemma täies mahus ise lahendama, siis võrduks see peaaegu olukorraga, kus igal imikul tuleb ise ahvist inimeseks kasvada. Selles, kas neid koostööd võimaldavaid põhimõtteid (ehk kõlblust ehk võimet oma lähihuvist üle olla) suudetakse ühiskonna liikmetele juba lapseeas sisse süstida, peitubki ühiskonna koospüsimise võti.

On ehk veidi üllatav või harjumatu endale tunnistada, et kõlblus on sündinud küsimusest: kuidas käituda nii, et see oleks mulle kõige kasulikum? Ometi on see just nõnda. Samas leidkem lohutust: see “kasu”, mida teenib kõlblus, on hoopis erinev röövli või maksupetturi kasust. Kõlblus just selle poolest kõlblus ongi, et on vastanditepaari “kasulik”–“kahjulik” arendanud paariks “õige”–“vale”, millest omakorda jõuti lõppvastanduseni “hea”–“kuri”, millega kõlblus sai n.-ö. valmis.

Ent pöördugem tagasi õunasöömise loo juurde. Eks kõnele seegi kõlblusest, õieti kõlbluse “leiutamisest”. Aadama ja Eeva suur patt – suisa pärispatt – seisnes selles, et nad julgesid maitsta hea- ja kurjatundmise puust. Selle oli Looja reserveerinud vaid endale ja ilmselt oli tema pahameele peapõhjuseks tõik, et nõnda sattus see ohtlik mõistetepaar ebatäiuslike olendite kätte. Viimased on hea- ja kurjatundmist ka tõesti korduvalt kuritarvitanud, nagu lapsed tuletikke. Ent kui meid huvitab konkreetne küsimus, mis põhjustel inimesed või inimese eellased jõudsid mõisteteni “hea” ja “kuri”, siis ei ole eriti arukas takerduda piibliloo moraliseerivasse aspekti ja jäädagi endalt küsima, kas inimeseks saamine oli patt või mitte. Pealegi jääb selguseta, kuidas võisid pattu teha olendid, kes patust (veel) ei teadnud.

Kui eeldada, et eelmises peatükis välja pakutud seisukoht, et inimene on olend, kes sünnib kõlblusvõimelisena, vastab tõele, siis võiks sellest järeldada, et inimene kui liik tekkis sedamööda, kuidas levis vangi dilemma lahendamine usalduse kasuks, kuidas isikliku lähihuvi ja ühise kaughuvi – ehk tühja kõhu ja iseka geeni – vahele asetus isiklik kaughuvi (näiteks liigikaaslaste lugupidamise taotlemine), ning kuidas instinkti kõrvale ja kohati selle asemele astus kõlblus. On küsitav, kas seda imeväärset protsessi üldse kunagi vähegi põhjendatud viisil kirjeldada suudetakse. Peame leppima üldise ja poolenisti uskumatu oletusega, et kunagi “väga ammu” sündisid, elasid ja surid maamunal pikkade aastatuhandete jooksul olendid, kes “tegid” inimeseks-olemist juurde, olles surres mingi mikroskoopilise osa võrra rohkem inimesed kui sündides. Muuseas selline nägemus ühitatav piiblilooga inimese loomisest Jumala poolt, juhul kui me seda käsitleme mõistujutuna.

Eelöeldut komplitseerib tõsiasi, et kõlbelises mõttes inimeseks saamisega kaasnes ka bioloogiline moondumine. Komplitseerib selles mõttes, et kuna kõlblusvõimet pole täheldatud ühegi teise liigi puhul, siis võib sellest teha teaduslikult põhjendamata oletuse, et kõlblusvõime on kuidagi seotud ka inimese bioloogilise ülesehitusega. Sellest kerkivad kiuslikud küsimused, näiteks kas inimese närvisüsteemis on olemas mingi konkreetne kõlblussagar? Või millises kohas inimese närvisüsteemis asub Jumalaga suhtlemise “antenn”? Need küsimused ei ole põrmugi kohatud.

Ilmselt pole inimese teke vähemalt bioloogilises lõppenud ja me oleme selle osalised – nii mina, sina kui Kaur Kender. Tõesti, miks peaksime arvama, et liigid tekkisid kunagi ja nüüd on nad valmis? Teine küsimus on, kas inimene on valmis kõlbelises mõttes ja kas vangi dilemma jätkuval ja pideval lahendamisel on oodata ka mingit kvalitatiivset hüpet. Siinkohal tuleb väga ettevaatlik olla. Ei maksa minna humanistlikult lilleliseks ja näha konkreetsetes kultuuriilmingutes, kasvõi Inimõiguste Ülddeklaratsioonis kohe antropogeneesi avaldust ja uue inimese sündi. Vangi dilemma lahendamine ei ole lõppenud, seda küll – seda lahendatakse pidevalt, kusjuures vastused varieeruvad nii ajas kui ruumis. Ent tänaste otsingute näol on tegu siiski vaid kultuuride erinevuste ja kultuuride arengu küsimustega, millest pikemalt tagapool, ning mitte millegi murrangulisega, nagu tol iidsel ajal, mil vangi dilemma esmakordselt usalduse kasuks lahendati ja kahe sammuga üle kuristiku kõnniti.

 

ÜHISKOND JA MUUD ÜHENDUSED

Niisiis teenib inimene nõudliku kõhu ja iseka geeni kõrval ka oma isiklikke kaughuve, mis tundub esmapilgul egoistlik teguviis olevat, kui see poleks ühtlasi väga kollektiivne. Inimesed teenivad oma erahuve üheskoos, üksteise huvidele vastu tulles. Oma isiklike kaugemate huvide rahuldamiseks on nad rajanud ühiskonna, sest teisti ei saanud.

Siinkohal kasutatakse sõna “ühiskond” ad hoc terminina, mis tähistab kogukondade ühendust, s.t. omavahel mingi võrgustiku moodustavate kogukondade kogumit. Sellele vastavalt võib teha vahet sotsiaalsuse kui igasuguse kollektiivsuse ja ühiskondlikkuse kui ühiskonna tasemel toimuva koostöö vahel. Side kogukondade vahel võib olla väga lõtv, avaldudes näiteks ühiste jumaluste kummardamises või piiratud kaubavahetuses, mis on alati ühtlasi infovahetuseks. Endiste ja praeguste loodusrahvaste juures võib ühiskonnaks pidada sugukondade ühendust – hõimu, samuti hõimuliitu; tsiviliseeritumate rahvaste puhul kattub ühiskond üldjuhul rahvusega, kellel on olemas riik.

Kogukond ei ole veel ühiskond. Inimkogukond, nagu ahvikarigi, suudab anda indiviidile “koha elus”, samuti organiseerida tegevust mingi ühise eesmärgi nimel – isegi mõne individuaalse kaughuvi rahuldamiseks –, kuid ei suuda luua ega taasluua seda kõlbelist raamistikku, mida inimene vajab oma erisuguste isekate püüdluste teostamiseks nii, et see liigi olemasolu ei ohustaks. Kõlblust, nagu eespool öeldud, on vaja selleks, et ühiskond koos püsiks, aga võib öelda ka vastupidi: kõlbluse koospüsimiseks on vaja ühiskonda. Ühiskond pole muud, kui infovahetus. Küllaldane infovoog varustab inimesi materjaliga kõlbluse pidevaks taasloomiseks. Infovoo asemel võime öelda ka “jutuaine kellegagi kunagi kuskil sündinud juhtumistest”. Nagu eespool märgitud, klatšides luuakse ühiskonda. Kogu tema julmuses, võiks lisada.

On lihtne taibata, et ühiskonda ega kõlblust pole tarvis iseenda pärast. Tõesti, võiks hakkama saada ka ilma ühiskonna ja ilma kõlbluseta. Umbes seesugust filosoofiat edendavad tänapäeval mõned võltssügavad mõtlejad. Paraku nad unustavad, et ilma ühiskonna ja kõlbluseta pole võimalik rahuldada ka oma isiklikke kaughuvisid, näiteks auahnusest või ilujanust kantuid. Ühiskonna puudumisel ei saa keegi, isegi mitte Jaan Kaplinski kuulus olla. Keegi ei saa avaldada ühtki raamatut ega vändata ühtki filmi, sest ka raamatu trükkimine eeldab koostööd inimeste vahel eesmärgi nimel, mis pole ei kõhu täitmine ega soo jätkamine, järelikult ei aita enam instinktid, vaid on vaja kõlblust. Sama kehtib, kui soovitakse küünlavalgel Prousti lugeda, veepargis liugu lasta või Rakvere linna väikekodanlasi šokeerida. Ilma ühiskonna ja kõlbluseta saaks läbi küll, aga enam mitte inimestena. Siis tuleks loomaks hakata, ja pole kindel, kas me seda enam oskame. Või kas me seda ikka tahame, kui asi niikaugel on.

Vajadus ühiskonna järgi pole kaotanud inimese vajadust ka kõigi muude, “madalamate” ja ilmselt vanemate organiseerumisvormide järele nagu perekond, kogukond, (sala)selts jne. Ja ühtlasi pole ühiskond ka päris viimane ja “kõrgeim” kooslusvorm, sest ka ühiskonnad on omavahel vähemalt silmsidemes, enamasti aga palju rohkemgi kui silmsidemes.

Nagu käesoleva peatüki alguses märgitud, on üsna kahtlane üritada kokku panna perekonna tekkelugu. Kui me eelnevas oleme kõhklevalt otsustanud, et ilmselt siiski saab kõnelda inimese “algusest” (mis vältas võib-olla sadu tuhandeid, aga võib-olla miljoneid aastaid), siis perekonna algusega on asjad veelgi hämaramad. See olend – tekkiv inimene –, kelle perekonda me uurida tahame, oli oma kesknärvisüsteemi arengutasemelt igal juhul kõigist teistest olenditest üle ja seetõttu pole põhjust kinni olla ürgkarja-kujutelmas. Kui näiteks toonekured saavad hakkama truu paarabieluga, siis võisid seda ka võrreldamatult komplitseeritumad ürginimesed.

Tõsi, meile teadaolevate (väheste) andmete põhjal on alust oletada, et ürginimesed olid ellujäämise nimel sunnitud elama mingite kogukondade kaupa, aga see ei tähenda, et tegu pidanuks olema mingi karjaperekonnaga. Paarperekond võis vabalt eksisteerida ka kogukonna sees. Inimese kui liigi tekkimisaja perekonda võib ette kujutada millisena tahes, välja arvatud “korraldamata sugulise läbikäimisena”. Opereerida saab raskestikummutatava faktiga, et kõige ilmsem ja tihedam side valitseb ema ja lapse vahel ning et kõige tugevam altruism on emalik altruism. Vastavalt “iseka geeni” nõudmistele on sugulastevaheline altruism ranges sõltuvuses geenide ühisosast: vanemate ja laste ning õdede-vendade vahel kõige tugevam, nõbude vahel veidi nõrgem jne. Sama ilmneb paljude loomaliikide puhul. Vanemlik altruism, vennaarm ja onupojapoliitika on seega nähtused, mis kahtlemata põlvnevad ajast, “mil me veel loomad olime”. Pole tugevamat sidet, kui vereside. Kui mittesugulased püüavad isekeskis rajada tugevat solidaarsussüsteemi, siis sõlmivad nad sümboolse suguluse (verevendlus, akadeemilised isad ja pojad, vennad-õed Issandas jne.) Erakordset altruisminõuet suudab inimene lõpuni mõista vaid lähisuguluse mõiste kaudu.

Selle väheüllatava tõsiasja kohta tasub teha kaks ääremärkust. Esiteks – ja seda märgib ka Fukuyama –  on see antropogeneesi-eelne nähtus täiesti elus ka tänapäevastes võrdõiguslikkusele orienteeritud ühiskondades, kajastudes seadusteski. Muidugi ei luba seadused onupojapoliitikat, ent näiteks juriidilist terminit “esimese ringi pärijad” tuntakse kõikjal. Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduses seisab aga säte: “Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” Tegelikkuses ilmneb sugulaste eelistamist kõikjal maailmas, ja ehkki Skandinaavia-tüüpi ühiskondades kohtab seda vähem kui Itaalias, pole ükski ühiskond sellest päris vaba.

Siit sugeneb küsimus: millise määrani on sugulasliku altruismi ja solidaarsuse mahasurumine üldse võimalik? On selge, et aasialiku nepotismi hülgamine oli võimalik ja et see on Lääne ühiskondadele andnud nii mõndagi, mida märkimisväärne osa muust maailmast kas põhjusega või põhjuseta kadestab. Teisest küljest on selge, et täielikult “sugulusevaba” ühiskonda ei ole võimalik rajada isegi mitte kõige individualistlikumatel linnamaastikel ega kõige kargemas skandinaavialikus seaduskuulekuses – vähemalt seni, kuni inimene on biologiline olend, kelle paljunemine toimub elus looduse ja evolutsiooni poolt ette nähtud viisil. Veel pool sajandit tagasi võinuks lihtsustatult öelda: kuni inimene sünnib naisest. Nüüd tuleb vist öelda: kuni inimese loode hakkab arenema viljastatud munarakust. Nii või teisiti on raske ette kujutada, et selles osas midagi muutuks ja seaduses ette nähtud võrdsust jääb alati täpsustama see nüanss, et veri on paksem kui vesi.

Teine ääremärkus puudutab seda, et vanemate, laste ning laiemalt sugulaste vahelised sidemed kujutavad endast instinkti ja sotsiaalsuse segu. Kui ema haarab hädaohu hetkel oma lapse tugevamini sülle, on tegu instinktiga. Kui tema abikaasa sokutab panganõukogu esimehe koha oma onupojale, on tegu teatavat liiki sotsiaalsuse ilminguga, millel on lähem või kaugem bioloogiline taust – isegi juhul, kui tegemist pole mitte sokutaja enda, vaid hoopis abikaasa onupojaga, sest ka hõimlaste kokkuhoidmine võrsub “iseka geeni” nõudmistest. Niisiis ulatub sotsiaalsuski aega, “mil me veel loomad olime”, kasvades välja iseka geeni edasikandmise ehk soojätkamisega seotud instinktidest. Sotsiaalsus kui selline ei ole spetsiifiliselt inimlik nähtus ja just seetõttu lahutasime eespool sotsiaalsuse ühiskondlikkusest – esimest võime jälgida nii koopaoravate, mesilaste kui šimpanside puhul, teine käib koos inimesega ja teenib peale ta geenide ka teda ennast kui indiviidi. (Ilmselt vaid niisugust vahet tehes on võimalik Aristotelese politikoni tõlkevasteks rahulikult jätta “ühiskondlik” ja mitte alluda kiusatusele tõlkida see “poliitiliseks”.) Aga on päris selge, et ühiskondlikkus kasvas välja sotsiaalsusest ja et esimene on tänini teisega lootusetult läbi põimunud. Meie igapäevane käitumine on uskumatu segu koopaoravate, mesilaste, šimpanside – ja inimeste käitumisest.

Perekonnast järgmiseks sugulasorganisatsiooniks on sugukond. See termin on oma välise selguse peale vaatamata küllaltki ebamäärane. Ladina keeles tähistatakse seda terminiga familia, mis eesti keeles on ühtlasi “perekond”. Tõsi, “perekonnal” ongi eesti keeles kaks tähendust – laiem ja kitsam. Laiema kohta öeldakse ka “vahmiil” või Oru Pearu kõnepruugis “sugu”, kitsam on “pere”, mis koosneb lastest, vanematest ja kuni hilise ajani ka vanavanematest. Nende kahe vahele mahub selline nähtus nagu suurpere: perekonnatüüp, kus koos elavad vanemad ja nende täiskasvanud lapsed oma abikaasade ja lastega. Aeg-ajalt paisub suurpere üle ja mingi osa selle liikmeist lahkub, et rajada uus. Teiselt poolt võib sugukondlik organisatsioon väljuda suguluspiirest ja areneda millekski kamba või jõugu taoliseks. Seda illustreerib arengujada: sugukond>klann>maffia>jõuk. (Jõugust ehk “teisest perekonnast” teeme juttu peagi.) Sugukonna põhitunnus on eksogaamia – omavahelise abiellumise keeld. Seega tuleb abikaasad leida väljast. Kui kaks sugukonda omandavad tava vastastikku teineteist abikaasadega varustada, ongi kujunenud hõim. Sealjuures on harv see nähe, kus need kaks sugukonda/perekonda moodustavad kumbki omaaegse Šoti klanni tüüpi territoriaalse kogukonna. Enamasti ei ole sugukond siiski “füüsiliselt” nähtav, erinevaisse familiatesse kuuluvad pered elavad läbisegi ning moodustavad kogukondi, mille piirid võivad kattuda hõimu omadega, aga võivad ka mitte.

Kogukond ongi üsna venivate piiridega mõiste, mille alla mahub institutsioone, mis eri aegadel ja eri paigus üksteisest tugevasti erinevad. Kogukond võib koosneda nii sugulastest kui (ka) mittesugulastest ja selle liikmeskond võib olla defineeritud erineva jäikusega. Hulgaliste otseste ja kaudsete andmete põhjal näib usutav, et mida ajas tagasi, seda selgepiirilisem oli inimese kuuluvus sellesse või teise kogukonda. Näiteks keskaegses Euroopas ilmneb see vägagi kujukalt. Kingseppade tsunfti liige ei saanud ühtaegu olla rätsepate tsunfti liige, Heidelbergi universitase liige ühtaegu Sorbonne’i universitase liige, Valge Roosi rüütel ühtaegu Punase Roosi Rüütel ja Kambja talupoeg ühtaegu Rõngu talupoeg. Mõistatuslik on kogukonna teema juures ka eestikeelne sõna “kihelkond”, mis oletatavasti tähendaski muinasajal kogukonda. Sõna esimene pool osutab mingile kokkuleppele või vandele (kihlad), mis siis nähtavasti sidus kihelkonna liikmeid. Milline oli selle seos sugukonnaga, pole selge.

 

KÕRVALEPÕIGE: LOOM ELAB, JÄRELIKULT TOIMIB

Veidi lisatähelepanu väärib üks äsja möödaminnes nimetatud asjaolu, mis puudutab hõimu. Nimelt et ka hõimlaste kokkuhoidmine teenib iseka geeni nõudmisi. Hõimu kui institutsiooni ülesanne pole mitte rahuldada oma liikmete kultuurilis-meelelahutuslikke vajadusi, vaid tagada neile ja nende järeltulijatele suuremad võimalused oma geene edasi kanda. Kui võtta arvesse, et loomariigis hõime ei tunta, siis seisab meie ees tõik: inimene on inimeseks saamise käigus lisanud oma soojätkamisinstinktidele mitte ainult teatavad inimlikud taotlused ja inimliku egoismi, vaid arendanud välja ka varasemast keerulisemad mehhanismid oma loomaliku palge teostamiseks, s.t. geenide edasikandmiseks. On truism, et inimene on inimesena olelusvõitluses loomast nutikam, kuid ilmneb, et ta on seda ka n.-ö. loomana. Võib muidugi küsida, kas kõik need geenide edasikandmiseks leiutatud lisamehhanismid, nagu äsjakõneldud hõim, pole mitte pelk hädakaitse oma üldise defektsuse korvamiseks, mis ilmneb järglaste väheses arvus ja nende aeglases iseseisvumises. Ehk teisisõnu pöörata üks käibearvamus pea peale: mitte kasvav intelligentsus ei toonud kaasa väiksemaid pesakondi ja pikemat iseseisvumisaega, vaid vastupidi – väikesed pesakonnad ja abitud järglased sundisid üht liiki n.-ö. targaks hakkama ja lõppkokkuvõttes endale nii keerulise ühiskonna rajama, et nad seda enam taluda ei jaksa.

Paraku ei nõustuks selliste arutlustega ilmselt paleontoloogid, kes on seisukohal, et inimese aju ja koljumahu kasv olid põhjuseks, miks tuli hakata lapsi ennenägematult ebaküpsete ja järelikult abitutena ilmale tooma – hiljem poleks nende pea sünniteedest läbi mahtunud. Inimese “loomse” arengu jätkumine veel “inimeseks saamise” ajal või isegi pärast seda on kummatigi asjaolu, mille võib meelde jätta. Sellise võimaluse olemasolu toetab kaudselt näide kultuurivallast: kui Euroopa nn. paganlikud rahvad võtsid üle ristiusu, siis ei tähendanud see, et paganlike kombeid või uskumusi poleks enam juurde tekkinud. Ent need polnud enam “eelkristlikud”. Seetõttu olen Eesti kultuuriloost kõneldes pakkunud välja termini “mittekristlik”, tähistamaks kommet, uskumust vms., mis võib olla tekkinud küll eelkristlike kultuurimallide järgi, kuid ristiusustamise järel. Kristlus ei vahetanud varasemat kultuuri mitte täielikult välja, vaid ainult väga piiratud määral, astudes suuremas osas mitte vana asemele, vaid kõrvale. See on üldteada tõsiasi, ent enamasti unustatakse, et uusi võrseid ei ajanud selles olukorras mitte ainult uus, vaid jätkuvalt ka vana.

Toodud võrdlus on pigem metafoorne, sest miski ei tõesta, et antropogenees ja kulturogenees peaksid järgima samu seaduspärasusi. Ent võimatu selline analoogia pole. Ja nii või teisiti on tõsiasi, et meie käitumises ja toimimises leidub küllaga ilminguid, mida ei saa lahti seletada teisiti kui viitega inimese “loomalikule poolele”, nagu eelnevalt nimetatud vanemlikud instinktid või ka enesealalhoiuinstinkt. Kuna meil pole käepärast mingit üldtunnustatud tollipulka, siis ei tea me sedagi, kas tegu on üldse poolega. Ehk kahe kolmandikuga? Kolme neljandikuga? Või isegi üheksakümne üheksa sajandikuga? Kui mõelda kogu evolutsiooniprotsessi röögatule pikkusele ja võrrelda seda antropogeneesi suhtelise lühidusega, siis pigem viimast. Me oleme inimesed, aga võib-olla väga pindmiselt – inimese “kihiga” kaetud loomad, kellelt iga äärmusolukord selle kihi võib maha pühkida.

Öeldu taustal muutub veidi kummaliseks lugematute poeetide poolt väljendatud igatsus, et võiksime hakata nendeks, kes me “tegelikult” oleme. Kas see tähendab soovi metsistuda? Või kiiduväärset soovi heita endalt “kõik võlts”? Mis viimasesse puutub, siis psühholoogide uurimused (Fukuyama, 188<Nicholas Humphrey ja Richard Alexander) näitavad, et kavaldamise (et mitte öelda valetamise) ja selle läbinägemise võime kuulub lahutamatult inimeseks oleku juurde. See sobib eespool esitatud seisukohaga, et inimest iseloomustab kõlblusvõime, mis paradoksaalsel kombel tähendab ühtlasi valetamisvõimet. Inimene on ja jääb “ingli” ning “kuradi” võitlusväljaks. Me ei saa temalt isegi mitte mõttes üht kahest ära võtta, võime vaid soovida “ingli” võimalikult sagedasi võite. Võttes ära mõlemad, jääb alles loom.

 

Perekond, sugukond ja hõim põhinevad vaieldamatult sugulusel ja nende algpõhjus on seega lahti seletatav isekale geeniga. Ent sugulus, olgugi et tugev ja tänaseni toimiv jõud, pole siiski inimkoosluste ainus sideaine. Seepärast siirdugem mitte–sugulasühenduste juurde. Selleks meenutagem eespool väljendatud mõtet: kui püüame tegelda millegi enama kui spekulatsiooniga, siis on ohtlik alustada mistahes nähtuse käsitlemist sõnadega “Alguses oli…”. Kindlam oleks öelda: “Enne (seda) oli …”

Niisiis söandan väita, et enne riiklust ja vürstlikke maksukogujaid oli isaste kambavaim. Selles nähtuses on teatav annus soolist solidaarsust, aga siiski vähem, kui esialgu paistab, sest isaste kambavaimu kehastav kamp (ordu, selts, ühing) vastandub enamasti mitte emastele, vaid teistele kampadele. Oma 1993. aastal ilmunud pikemas essees “Euroopa – päästepaat või uppuv laev?” nimetasin sellist ühendust teiseks perekonnaks, kuid termin pole siinkohal kuigi oluline. Oluline on see, et paljudel loodusrahvastel (Põhja-Ameerikas, Lääne-Aafrikas, Okeaanias) eksisteerib üksteisest sõltumatult institutsioon, mida kultuurantropoloogid nimetavad meesteliiduks. Meesteliit käib koos meestemajas, kuhu naisi ei lasta, sooritab salapäraseid rituaale ja peab isekeskis nõu. Liidu liikmete omavahelised sidemed ei kattu päriselt perekondlike või sugukondlikega.

Sellise meesteliidu analoogidena võib vaadelda nii keskaegseid rüütliordusid kui vabamüürlaste loože, nii üliõpilaskorporatsioone kui Rotary-klubisid, kusjuures sooline eksklusiivsus ei pea tingimata asja juurde kuuluma. Miks inimesed ühinevad klubidesse, seltsidesse ja liitudesse? Kõigepealt kerkib muidugi üles oletus, et see on kunagise ühise jahipidamise kauge kaja. Ürginimene lihtsalt ei saanud üksinda suurulukeist jagu, ja kui oleks saanudki, oleks suurem osa saagist raisku läinud. Hulgakesi oli igas mõttes targem. Ent miks ei kadunud jääaegne jahiseltskond koos mammutitega? Või kui eeldada, et asi polnud ainult mammuteis, vaid mistahes suuremates ettevõtmistes, kaasa arvatud niisutuskanalite rajamine, siis miks ei kadunud need “teised perekonnad” koos riigi tekkega, mis tagas ühistööks tarviliku korralduse? 1993. aastal kirjutasin selle kohta nõnda: “Põhjus on kahtlemata suuresti psühholoogiline – nõusolek loobuda teatud vabadustest suurema kindlustunde nimel. (…) Ent vajadus teise perekonna järele võib esineda ka inimesel, kellel on oma perekond, kes kuulub mingi riigi kodanike ja mingi haldusüksuse elanike hulka, kindlasse rahvusse, ametiühingusse, oma töökoha kollektiivi, kirikukogudusse, kes on majanduslikult heal järjel ja kes ei kannata tagakiusamismaania all. (…) Ülitolerantne ühiskond genereerib (paratamatult?) soovi olla vähemalt mõnes vallas sallimatu. Sallimatu saab aga olla teise perekonna liikmena – näiteks skinheadi või mafioosona.” (Vahtre 38-39)

Nende mõlgutuste taustale on täiesti sobiv asetada Richard Wranghami ja Dale Petersoni uurimistulemused. Nimetatud uurijad kirjeldavad Tansaanias Gombe rahvuspargis šimpanside hulgas toimunud “kodusõda”, kus kujunes kaks rivaalitsevat jõuku, kellest üks asustas rahvuspargi põhja- ja teine lõunaosa. Põhjapoolsete isaste salgad nottisid aja jooksul julmalt ja süstemaatiliselt maha kõik lõunapoolse kogukonna isased ning mõned emased, misjärel allesjäänud emased olid sunnitud võitjatega ühinema. Fukuyama resümeerib: isaste kambavaimul ja vägivaldsusel on palju sügavamad bioloogilised juured, kui seni arvatud, ja need ulatuvad juba inimese eellasteni (Fukuyama 174).

Niisiis – kas veel üks aspekt, mille poolest meie pealtnäha inimlik ühiskondlikkus ulatub vähemalt oma algmete poolest aega, “mil me veel loomad olime”? On muidugi veidi ehmatav võrrelda sügisõhtul kohvitassi taga koosolekut pidavat mesindusseltsi ja liigikaaslase laiba kohal võidukalt kriiskavat šimpansisalka. Veelgi problemaatilisem on väide, et kambavaimu juured ulatuvad inimese eellasteni. Tõsi, kui eellase all mõeldakse näiteks heidelbergi inimest, siis pole viga midagi. Temal kambavaimust tõenäoliselt puudust ei tulnud. Ent šimpansid meie eellased ei ole – see kipub ununema. Kui Fukuyama mõtleb aga inimese ja šimpansi ühiseid eellasi, kes meie praeguste teadmiste järgi elasid enam kui viis miljonit aastat tagasi – ühesõnaga loomi –, siis võib esitada vastuväite. Mis annab meile õiguse tänaste šimpanside alusel langetada otsuseid nende – ja ühtlasi meie – viie miljoni aasta taguste eellaste kohta? Asjaolu, et mõlemate puhul on/oli tegu loomadega? Kuid ei ole ju tõestatud, et šimpansid oleksid ainult ja sajaprotsendiliselt loomad. Pärast inimeste ja šimpanside eellaste lahknemist sai ühest harust viie miljoni aastaga inimene – ent võib-olla on šimpansid samal teel, ainult et aeglasema tempoga? Võib-olla näeme me nende puhul otsekui tardpilti liigist, kes on ise seda teadmata sirutanud käe hea- ja kurjatundmise puu poole? Ja kes, kui meie vahepeal biosfääri ära ei hävita, võib-olla ulatubki paari miljoni aasta pärast näpuotsaga õunani? Kui nõnda, siis võib isaste kambavaimu näol olla tegu inimeseks saamise protsessi spetsiifilise kaasnähtusega, omamoodi sünnimärgi või sünnitraumaga, mis seirab meie liiki nii, nagu indiviidi võib eluaeg alateadlikult seirata tema sünniga kaasnenud psühhotrauma. Kui nõnda, siis ei kajasta kambavaim kaudselt mitte ahvi-, vaid ürginimesepõlve.

Teisel perekonnal ja selle lättel, isaste kambavaimul, võivad seega küll olla sügavad bioloogilised, inimese-eelsed juured – aga võivad ka mitte olla. Ja mis puutub meile tuttavatesse teise perekonna vormidesse nagu ordu, ühing, selts, klubi vm., siis need ei baseeru enam kindlasti mõnel konkreetsel psühholoogilisel või bioloogilisel vajadusel, vaid mitmesuguste tõukejõudude koostoimel. Kindlasti peab oma osa olema religioossusel, sest paljud “teised perekonnad” on usulised. Võib-olla on ühine usk ja/või ühine hirm teise perekonna kui institutsiooni tekke vältimatu tingimus. (Ei saa jätta viitamata William Goldingi “Kärbeste jumalale”, kus kirjeldatakse poistekamba moodustumist ja metsistumist, mille juurde kuuluvad nii hirm kui  ka algelise religiooni teke.) Sellega seoses nihkub esile psühholoogiline aspekt – vajadus turvatunde järgi, mida teine perekond pakub. Ent kui juba meenutada “Kärbeste jumalat”, siis peame möönma võimalust, et teisele perekonnale aluse pannud tungide hulka kuulub ka eriline sallimatusevajadus, mis tuleb ehk lausa eraldi instinktiks liigitada.

 

RIIGI TEKKEST

Kui perekonna, sugukonna, hõimu ja ka kamba algmed peituvad aegade hämaruses, siis nende edasiarendusi ja järelastmeid küünivad valgustama juba ajalooteaduse ja arheoloogia andmed. Kuid nii valgustavad, kui need ka poleks, ei oska teadlased tänagi kokku panna kõiki rahuldavat “riikluse tekkimise valemit”. Milles see avaldub ja mis seda põhjustab? Kuidas ikkagi tekib riik? Tähtsamates asjaoludes on ajaloolaste enamus siiski üksmeelel: riikluse tekke juures on tähtis koht kirjal, sõjal ja relvadel. Ning loomulikult peab riiki sünnitava ühiskonna tootlikkus olema vähemalt teataval minimaaltasemel. Toodangu all tuleb siinjuures silmas pidada mitte pelgalt ainelisi väärtusi, vaid ka aineliste väärtuste tootmisest vaba aega. Et riiki rajada, selleks peab olema söök laual ja küllaldaselt aega.

Riik tähendab vääramatult valitsejaid ja valitsetavaid, see omakorda sammukest võõrandumise pikas ahelas. Kogukonnaliikmest saab (ühtlasi) vürsti või kuninga alam, kelle osa ühiste asjade otsustamisel väheneb. Sama vääramatu on erilise sõjameeste klassi teke, millest Lääne tsivilisatsioonis kujunes aadel. Riikluse algmete kirjeldamisel tuleb seega nentida üht pedagoogilise väärtusega tõika: valitsejaõigused libisesid nende kätesse, kes olid kõige riskialtimad ja kes sageli pididki oma õigused verega kinni maksma. Marksistliku ajaloonägemuse järellaintes võib see asjaolu meelest minna ja verisulis aadelkond kangastuda antiiksete “katusepakkujate” organiseeritud jõuguna, mis suurema ihurammu ja paremate relvade toel hakkas rahuarmastavalt elanikkonnalt nende töövilju välja pressima, nimetades seda maksukogumiseks. Tegelikkuses pidid need väljapressijad kohe lahinguväljale või kindlusevallidele astuma, kui küsimuses oli põlluharijate-karjakasvatajate kaitsmine naaberjõugu röövretke eest. Pedagoogilise väärtusega on see asjaolu aga põhjusel, et tegu on õiguste ja vastutuse tasakaaluga. See oli aeg, mil õigus olla esimene tähendas ühtlasi kohustust minna esimesena ka lahingusse – nagu spartalaste kuningas Leonidas.

Mis puutub kirjasse, siis on raske selle vajalikkust riigi kujunemise juures kuidagi teoreetiliselt tõestada. Aga seda pole tarviski. Inimkonna praktika näitab selgelt, et vahendamist vajava info hulk paisub riikide puhul nii suureks, et ilma selle talletamiseta enam läbi ei saa. Õieti pole asi ainult info hulgas, vaid ka selle edastamise vajaduses nii ajas kui ruumis – tuli tagada selle jõudmine nii pealinnast kaugel elavate alamateni kui järeltulevate (ametniku)põlvedeni näiteks mingi majandusaruande näol.

Siiski ei saa kirja pidada riigi tekkimise põhjuseks, sest pigem on tegu riigi tekkega kaasneva või sellest koguni tuleneva nähtusega. Riikide tekkepõhjused on mujal ja igal konkreetsel juhul põimuvad üldkehtivad ning spetsiifilised jooned. Vajadus ehitada ühiselt niisutussüsteeme on ilmselt spetsiifiline põhjus, nagu ka vajadus ennast kaitsta rändrahvaste rüüsteretkede eest. Ent üldkehtiv on see, et tegemist on ülepea mingi ühise vajadusega, mis hõlmab teatavat hulka lokaalseid kogukondi, mis mingitel (jällegi spetsiifilistel) põhjustel on omavahel majanduslikult ja/või vaimselt seotud. Näiteks Rooma (linn)riigi rajasid lähestikku paiknevad kogukonnad ühinemise teel, ja siinkohal ei puutu asjasse, et hilisem Rooma laienemine baseerus juba peamiselt vallutustel ja mitte vabatahtlikul ühinemisel. Ka Eesti oli muistse vabadusvõitluse lõpuks riikluse lävel. Paraku see jõud – välisvaenlane –, mis võinuks olla katalüsaatoriks, osutus liiga tugevaks ja realiseerus alternatiiv: välisvaenlasele allajäämine, mistõttu jäi tekkimata ka oma riik.

Eestlaste ajaloo üks mõtlemapanevaid seiku sisaldub Läti Henriku märkuses, et pärast Ümera lahingu võitu saatsid eestlased sõna “kõigisse Eesti maakondadesse, vannutasid ja heitsid liitu, et olla üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu.” (LH XIV, 8). Oluline pole mitte see, kelle vastu nad tõotasid liitu astuda, vaid see, et sõna saadeti kõigisse maakondadesse – juhul muidugi, kui Henrik tõtt räägib. Aga vähemalt siinkohal pole põhjust temas kahelda. Tema teatest järeldub, et mingi ühistunne oli eestlastel olemas juba tollal, vabadusvõitluse alguses, kui sõda polnud enamikku Eestisse veel jõudnudki. Millel see ühistunne põhines? Kas keelel? Või lõtvadel maakondadevahelistel liidusuhetel, mis olid sammhaaval tekkinud välisohu survel? Või hämaral mälestusel ühisest päritolust, s.t. kunagisel üld-eesti hõimuühtsusel, mille asemele olid astunud kihelkonnad ja maakonnad? Me ei tea seda. Paljude rahvaste kogemus näitab, et mälestus ühisest päritolust ja ühisest esivanemast võib olla väga visa. Kui 13. sajandi eestlaste puhul on tõesti tegu mälestusega sugulusest, siis oleme taas iseka geeni juures – ja seda riikluse tekkemehhanismide juures. Tõepoolest, seda ei saa välistada. Mälestus ühistest geenidest võib tõesti olla see otsustav eeltingimus, tänu mille asi otsustatakse riigi tekkimise kasuks. Ent sellisel juhul on tarvis ka mingit tõukejõudu, välist ajendit, milleks võib olla hädasõnum: “Vaenlane on maal!”

Sagedamini moodustasid riike siiski “vaenlased” ise, s.t. mitte need rahvad, keda rünnati, vaid rahvad, kes ise teiste maadele tungisid – olid nad siis goodid, ungarlased, viikingid või mongolid. Kuid selgi juhul tuleb kõnelda riigi asutamisele eelnevast ühtsustundest, ja vähemalt mainitud rändrahvaste juures on selleks juba ilma igasuguse kahtluseta sugulus. Ka eelnes riigi rajamisele agressiivsuse ja ekspansionismiperiood; riiklus ja eriti ristiusu või mõne muu kõrgreligiooni vastuvõtt tõid seevastu kaasa rahunemise. Heaks näiteks on ungarlased. Seda tüüpi riikide hilisem ajalugu pidi valima kahe võimaluse vahel: vallutajad kas sulasid vallutatutega kokku (Inglismaa, Ungari) või jäid viimaste kohale “hõljuma” (Vana-Liivimaa, Jeruusalemma kuningriik, araablaste riigid Pürenee poolsaarel). Viimasel juhul oli omakorda võimalik, et ühine rõhuja tekitas vallutatute keskel tahtmatult ühistunde – või õhutas otsustavalt selle olemasolevaid algmeid – ja sellest ühistundest võrsus vallutatute riik, nagu see toimus meie endiga. Selline mehhanism on korduvalt toiminud ka juhul, kui vallutajateks pole oma riiklust alles rajavad rändhordid või -ordud, vaid juba “valmis” riigid. Saatusest antud ühine poliitiline ajalugu ehk kauaaegsed ühised võõrvalitsejad tekitasid näiteks belgia identiteedi ja Belgia riigi, ehkki belgia rahvusest kõnelda oleks problemaatiline. Samasugune problemaatilisus ilmneb mitmete paljurahvuseliste Aafrika riikide puhul: riigi tekkeks piisas ühisest “rõhujast” ja ühisest vastuhakust, riigi kooshoidmiseks on/oli aga vaja enamat. Seda asjaolu puudutame järgmises peatükis.

Lõpuks tuleb nentida, et kõige rohkem teab ajalugu selliseid rahvaid, kes ei rajanud oma riiki ei metsiku rändrahvana ega ka mõne sellise ohvrina, vaid suhteliselt “omast peast”, tavaliselt seetõttu, et vürst X võttis kätte ja ühendas aastal Y mingid hõimud, kellest sai seejärel Z riik ja z rahvas. Nii läks näiteks leedulastega. On teada, et niipea, kui Leedu riik valmis sai, asus ta hoogsalt vallutama naabruses asuvaid slaavi alasid. Samasugune ekspansiivsus on täheldatav kõigi noorte riikide puhul. Selle asjaolu seletamisel võib osutada tõigale, et riigi rajamine nõuab mitmesuguste aineliste ja vaimsete ressursside mobiliseerimist ning paljude inimeste n.-ö. käimalükkamist, mis kõik kokku moodustavad lõpuks võimsa jõu, ja riigi valmides nõuab see jõud endale uut rakendust. Riigi rajamisest jääb alati pisut “üle”.

Ent jõu ülejääk ei puutugi praegu asjasse. Asjasse puutub see, et – Leedu näitel – riik rajatakse “oma” hõimude või kogukondade ühendamise teel, hilisem on juba selgelt vallutus, mis riigi tekkesse enam ei puutu. Esimese protsessiga hõlmatuid seirab ka hiljem meie-tunne, vallutatud omandavad selle vaid erandjuhul ja oma endise identsuse kaotamise hinnaga (nt. sakslaste poolt vallutatud muinaspreislased).

Niisiis võime nentida, et “isekas geen” (mingi hõimu- või klanniühtsuse aegadest pärineva meie-tunde näol) näib riikluse tekkepõhjuste hulgas olevat pigem reegliks kui erandiks. Pole võimalik konstrueerida altpoolt lähtuvat riigi tekkeprotsessi, kus riik eelneks meie-tundele – ikka peame möönma, et, vastupidi, “mingi” meie-tunne peab olemas olema juba enne riiki.  Riikluse eelne meie-tunne aga ei saa – äärmuslikke erandolukordi kõrvale jättes – põhineda muul kui sugulusel või selle mälestusel. Isegi kui modelleerida teoreetiline olukord, kus ebatavalised asjaolud on mingisse tühja maanurka kandnud kokku heterogeense hulga “mittesugulasi”, kes viljelevad seal algelist alepõllundust, siis juba mõne inimpõlve möödudes saaksid nad omavahel sugulasteks ja neist kujuneks oma geenide edasikandmise eest hoolitsev, ühise identiteediga kogukond. Ent tegelikkuses oli tühjas maanurgaski alati keegi, kes oli kõige enne, siis tulid teised ja siis kolmandad. Üks konkreetne perekond või sugulaste ühendus pani aluse tulevase kogukonna põhiliinile (nagu Schmuulid Koguva külas Muhumaal), ja sellega liitusid või sellest irdusid aegamööda teised. Schmuulide puhul on see hästi näha ja sajandeid teada tänu varakult omandanud perekonnanimele, mis säilitas teadmise, kes on kes. Üldiselt riikluse eelsed, kirjaoskamatud kogukonnad kuigi pikki põlvnemisjadasid meeles ei pea, nii et omaksvõetav sugulus on sageli pigem kujuteldav, ent sellel baseeruv meie-tunne on reaalne ja see ongi oluline. Sellist sugulust võib ju fiktiivsekski nimetada, ent see ei korista isekat geeni riikluse algmete hulgast.

Peame siinkohal siiski mainima üht asjaolu. Nimelt kordub paljude riikide sünni juures stsenaarium, mille kohaselt teatava piirkonna kõige tugevam vürst (reaalse sunnivõimuga kogukonnaliider) allutab endale teised vürstid, millega loetakse liidetuks ka nende maksualused. Viimased ei märka liitumist enne kui ühisväes lahingusse minnes (kus võib selguda seegi, et kõneldakse eri keelt), aga liitujaid endid, s.t. vürste, seob hoopis truuduskohustus suverääni ees. Selline side sarnaneb pigem “teist perekonda” koos hoidvatele kohustustele kui mistahes sugulussidemele. Siit ka keskaegse aadli korporatiivne organiseeritus, mis põhines lisaks vertikaalsele alluvussuhtele ka vastastikusel (horisontaalsel) solidaarsusel. Konkreetne aadelkond oli selge liikmeskonnaga “kamp”. Mõnikord “kamp” lausa rajaski riigi: näiteks Mõõgavendade (hiljem Liivi) ordu Vana-Liivimaal, aga ka johanniidid enne Rhodosel, hiljem Maltal. Teine perekond või teist perekonda iseloomustavad tõmbejõud seisavad seega kindlalt riikluse lätete juures.

Ent see ei muuda tõsiasja, et “loom” seirab inimest kuni kõige inimlikumate koostöövormideni välja. Kas otseselt sugulussidemete või nende mälestuse kujul või läbi kambavaimu ehk teise perekonna. Lõpuks – miks mitte? See, kes kunagi kahele jalale tõusis, oli vaieldamatult veel loom. Aga mis siis, kui lugeda riikide rajamist kahele jalale tõusmise vältimatuks, ehkki ajaliselt kaugeks tagajärjeks?

Kui nõnda, siis peame revideerima oma muretut seisukohta, et see, kuidas me tänapäeval oma riike “peame”, neid korraldame ja edendame, on meie oivalise heaksarvamise pädevuses. Võib-olla on meie valikuvõimlaused hoopis ahtramad kui me arvame. Kuid sellest pikemalt inimõigusi käsitlevas peatükis.

 

 

MIS ON INIMKOOSLUSTE TSEMENDIKS?

Oluline on järgnevalt küsida, mis on see tsement, mis riike koos hoiab. Sest on ilmne, et riigi püsimine nõuab teistsuguseid jõude, sideaineid ja stiimuleid kui riigi rajamine. Kui teha veidi ulakas – sest anakronistlik – võrdlus, siis näeme seda ka Eesti taasiseseisvumise juures: üks asi oli energia ja vaimustus, mis toitis Laulvat revolutsiooni, teine asi visadus ja veendumus, mida läks/läheb tarvis igapäevase, kohati üsna tüütu ja vähekangelasliku riigi „pidamise“ jaoks. Võrrelda võib ka armumise ja abieluga. Või lõkkega, mille süütamiseks on vaja eriti kõrge temperatuuriga sähvatust (tikku), tule elushoidmiseks aga hoopis hapniku optimaalset – ei liiga väikest ega liiga ägedat – juurdevoolu.

Ent sama küsimus tuleks kõigepealt esitata ka perekonna (nii kitsama kui laiema) ja “teise perekonna” kohta.

On selge, et ühiskonda integreerituna ei püsi perekond mitte ainult iseka geeni vahetutel nõuetel (söök ja elementaarne turvalisus), vaid ka real muudel asjaoludel, mis pole enam otseselt “loomalikud”, vaid oma konkreetses vormis spetsiifiliselt inimlikud. Näiteks tauniv suhtumine vallasemasse ja –lapsesse, minimeerimaks vähekaitstud isendite sündi. Või kunagine komme pilgata vanatüdrukuid, kes iseka geeni seisukohast on raiskuläinud isendid ja realiseerivad oma potentsiaalist parimal juhul, näiteks teisi aidates, vaid murdosa.

On ilmselge, et perekondi koos hoidvad mehhanismid võivad kultuuriti ja periooditi olla väga erinevad. Mõni ühiskond lubab mitmenaisepidamist, mõni mitmemehepidamist; mõni ühiskond on abielurikkumise suhtes väga karm, mõni leebem; mõnes ühiskonnas on üks abielupool teise alluv, mõnes on nad võrdsed või peaaegu võrdsed; mõnes ühiskonnas on abielu lahutamine väga lihtne, mõnes väga keeruline või suisa võimatu. Ent ühisjoon on ilmne: kõik senituntud ühiskonnad on püüelnud selle poole, et tuumperekonnad püsiksid võimalikult kindlalt koos, ja kujundanud selle saavutamiseks olukorra, kus täiskasvanuna on tuumperekonna hülgamine võimatu või raskendatud: mehe juurest lahkunud üksik naine ei ole praktiliselt keegi, tal pole sõnaõigust ega kohtagi, kus elada; üksik mees ilma naise ja lasteta on kõrvalekalle, kelle kogukond taluperemehe kohalt kõrvaldab vms. Vallaliste noorte puhul seevastu on perekonna juurest lahkumine tavaline, kuid sel juhul jäädakse laiema perekonna (suguvõsa) liikmeks.

Üldiselt taotletakse ka, kasvõi juba verepilastuse vältimiseks, et laste n.-ö. ametlik isa oleks ühtlasi ka nende bioloogiline isa. Sellesse üldreeglisse on aga enamik ühiskondi teinud vaikiva erandi, mis johtub esiteks asjaolust, et meeste kvaliteet isasena on väga varieeruv, ja teiseks asjaolust, et naised on seksuaalpartneri suhtes enamasti valivamad kui mehed. Sellest järeldub, et kui jätta siiski teatav võimalus abielurikkumiseks, siis trügivad sellest läbi eeskätt “kvaliteetsemad” mehed, kelle partnerite koguhulk on suurem nende endi koguhulgast, ja tulemus on lõppkokkuvõttes kasulik kogukonna genofondile. Selline mehhanism on inimese otsene vastutulek loomale.  Kui aga meenutada, et inimese üks tähtsaim funktsioon ongi endas peituva looma võimalikult efektiivne teenindamine, siis pole selles midagi imelikku. Ja looma huvides on, et “kehvad” isased järglasi ei saaks.

Lühidalt, perekondi on läbi aastatuhandete hoidnud järgmine seosteahel. Inimesel on tarvis täita oma sigimiskohustust, milleks ta peab kõigepealt tagama iseenda ja oma partneri toitumuse ning kaitstuse, kusjuures mõlema eesmärgi saavutamiseks on kõige otstarbekam elada perekonnana, rakendades perekondlikku tööjaotust. (Eesti külaühiskonnas näiteks jäid mehe hooleks põld ja hobused, naise hooleks kariloomad.) Seda võib nimetada perekonna koospüsimise majanduslikuks mehhanismiks. Ent iseka geeni edasikandmiseks sellest ei piisanud. Ühiskond pole kunagi või vähemalt kuni kõige hilisema ajani vaadelnud sigimist inimeste isikliku asjana, vaid kohustusena, mis täitmine on kõigi kogukonnaliikmete huvides. Seetõttu oli tarvis tagada kogukonnaliikmete võimalikult kõrge abiellumus ja abielude püsivus, milleks ühiskonnad on sätestanud mitmesuguseid norme. Siit sugenevad perekonna koospüsimise kultuurilised mehhanismid.

On ilmne, et need mehhanismid töötavad senikaua, kuni säilib majanduslik sundus (s.t. seni, kuni abielu on majanduslikult vältimatu või mõttekas) ja kuni ühiskond suudab kas otseste keeldude-käskude või heakskiidu-halvakspanu kaudu oma liikmeid sundida, stimuleerida ja/või motiveerida abielluma ning perekonda looma. Majandusliku ja ühiskondliku sunduse nõrgenedes hakkavad lagunema ka perekonnad. Ent sunduse nõrgenemine on seesama, mis indiviidi majanduslik ja kultuuriline iseseisvumine ehk individualismi süvenemine. Mida vähem ühiskonda, seda vähem perekonda.

Individualismi lagundav mõju perekonnale avaldub ka ühes märkimisväärses nähtuses, mille tunnistajateks oleme siin ja praegu. Nimelt võib pidada just praegusajal Eestis sündivaid lapsi esimeseks eestlaste põlvkonnaks, kelle koduperesse reeglina ei kuulu vanaema ega vanaisa. Senine tüüpiline kolmepõlveline pere on muutunud kahepõlveliseks. Põhjused on lihtsad: kui on võimalik elada ämmata, siis seda võimalust ka kasutatakse. Ent veel kolm-nelikümmend aastat tagasi oli ilma vanavanemateta hakkamasaamine harv nähtus. Toimuv ehk ei väärikski esiletõstmist (kultuurilisi muutusi on tohutult), kui kadumas poleks nähtus, mis ulatub võib-olla miljoni aasta taha, meie eellase homo erectuseni. Nimelt on paleontoloogid tuvastanud, et kunagi umbes 1,5 miljonit aastat tagasi meie eellaste eluiga pikenes hüppeliselt, mistõttu üldse esmakordselt tekkisid vanaemad ja vanaisad. Ent eriti rabav on see, et naistel kujunes ilmselt just seetõttu välja menopaus: oma geene kandsid tõhusamalt edasi need, kes vanaemana ise enam ei sünnitanud, vaid hoolitsesid lapselaste eest, andes emadele rohkem aega ja võimalusi (McKie 115). Kui teooria vastab tõele, siis tuleb nentida, et vanaemad on minetamas oma (eel)ajaloolist rolli. Menopaus pole enam vajalik, sest lapsed põlgavad abi ära, ent seniks, kuni naised uuesti surmani viljakaiks muutuvad, tuleb pensionipõlve muuga sisustada.

Teise perekonna koospüsimise mehhanismid on esmapilgul palju keerukamad, sest juba teised perekonnad ise on ajas ja ruumis väga erinevad, tunduvalt erinevamad kui eri aegade ja eri ühiskondade perekonnad. Ehkki ka teise perekonna juurte puhul täheldasime me “looma” osa (jättes küll lahtiseks, kas ta sekkus juba siis, kui me veel alasti loomad olime või hiljem, inimese “kihi” pealekasvamise aegu), on see aspekt vähemalt teatud liiki ühenduste, klubide-seltside puhul üsna tagaplaanil ja kollektiivi hoiavad koos spetsiifiliselt inimlikud tõmbejõud. Selliseks võib olla kasvõi eespool korduvalt mainitud klatš. Andekas klatšija võib olla mõne klubi või kudumisringi hingeks ja sideaineks, kelle lahkumisel laguneb ka ühendus. Ka võib teist perekonda ühendada mingi ainult inimestel esinev omadus, näiteks kunstiarmastus ja see armastus on ka ühenduse peamiseks sideaineks.

Ent tuleb teha selget vahet teise perekonna eesmärkide ja toimimisviisi vahel, nii nagu me teeme vahet, kuhu jooksja jookseb ja kuidas ta jookseb. Ning ehkki näiteks olümpiastaadioni finišilindi ja nurgapealse viinapoe poole joostakse erineval eesmärgil, on mõlema tegevuse anatoomiline ja füüsikaline põhiolemus samane. Nii on ka teistel perekondadel üks ühine olemuslik põhijoon. See on solidaarsus, kõrgendatud altruismimäär, mis “perekonna” liikmeid omavahel teadlikult seob ja kohustab. Tavaliselt kinnitatakse see solidaarsusside ka piduliku vastuvõturituaaliga, millele sageli eelneb mingi katseaeg.

Klubi-, seltsi- või ordukaaslased võlgnevad üksteisele rohkem aega, raha, tähelepanu ja enesesalgamist kui teistele ühiskonnaliikmetele, kui jätta kõrvale bioloogilise lähiperekonna liikmed – lapsed, vanemad, õed-vennad. Kuid isegi sellel tasandil võib tekkida rollide konflikt, rääkimata siis kohustustest, mis kaasnevad riigiga. Lojaalsuskohustus oma riigi või suverääni ees võib minna ja sageli lähebki vastuollu ordu, ususekti, seltsi vms. nõuetega. Kui tänapäevased seadused andestavad inimestele nõrkuse oma lähemate perekonnaliikmete suhtes ega nõua näiteks kohtunikult objektiivset kohtupidamist oma isikliku poja üle, siis usuvenna või kolledžikaaslase suhtes riigivõim tavaliselt järeleandmist ei tee: n.-ö. ühiskondlikult tuleb temaga suhelda ja temasse suhtuda nagu igasse teisegi ühiskonnaliikmesse. See aga tähendab, et “teised perekonnad”, olles küll ühiskonna koospüsimise jaoks üldreeglina vajalikud ja vältimatud, asetuvad ühiskonna riigiks arenemise korral teataval määral opositsiooni. Või vähemalt pakuvad riigile teatavat alternatiivi, mis võib, aga ei pruugi riigiga vastuollu minna. Kui vastuolu siiski tekib, siis võib see päädida riigile vastuhakkamisega, aga võib ka mitte.

Selle selgitusega oleme me paraku tagasi nn. vangi dilemma juures. Olgu teise perekonna tekkepõhjused millised tahes, koos püsib teine perekond vaid siis, kui selle liikmed täidavad vastastikuseid kohustusi ja kui nende keskel valitseb küllaldane määr usaldust. Millega seoses kerkib üles oletus, et just teine perekond (kamp, jõuk) oli selleks salapäraseks kohaks, kus “ahvist inimene sai”. Midagi “inimesestumise labori” taolist, kus ei õpitud mitte ainult ühist jahipidamist või naaberjõugu isendite mõrvamist, vaid ka vangi dilemma lahendamist usalduse kasuks. See võiks ka seletada, miks on teise perekonna institutsioon tänaseni ikkagi nii elujõuline ja vajalik ning miks ulmekirjanikud ja filmiloojad on juba ammu isekeskis ära otsustanud, et kui riigivõim peaks hävima, siis tulevad selle asemele (mootorratastel) jõugud. Kamp oleks nagu see viimane koht, milleni inimene võib oma sotsiaalsuse hävimises tagasi langeda, jäädes seejuures veel inimeseks. Sellest allpool on juba loom. Millega seoses oleks loogiline oletada, et kamp oli kunagi ka koht, kus loom enam loomana läbi ei löönud. Kui eeldada, et vangi dilemma lahendamist õpiti väga karmides tingimustes ja “valesti” lahendajad diskvalifitseeriti armutult mängust, siis võiks üksiti oletada – kui juba oletamiseks läks – , et teise perekonna jõhker sõel sõelus välja mingi n.-ö. ühiskondlikkuse geeni. Ellu jäi ja järglasi soetas see, kes oskas oma “kuradi” vajalikul määral alla suruda. Ent see ongi seesama, milleni me jõudsime esimeses peatükis inimest otsides – kõlblusvõime. On küllaldaselt alust arvata, et see võime on pärilik. (Tuleb rõhutada: mitte kõlblusnormid ise, vaid võime neid sõnastada, järgida ja kehtestada.) Kui nii, siis on olemas “kõlblusvõimelisuse” geen – loodusliku valiku teel teises perekonnas välja sõelutud.

Et teise perekonna sisene kõlblus, kaasa arvatud truudus kamba pealikule, näiteks kuningale, on kõige vanem kõlblus, sellele näikse osutavat tõsiasi, et Lääne tsivilisatsioonis säilis väga kaua arusaam, et tähtsaim väärtus on truudus ise, mitte selle objekt. Truuduse objekte ei võrreldud. Kui me tänapäeval võtame kõlbeliselt erineva seisukoha näiteks sõdurite suhtes, kellest ühed sõdivad oma maa vabaduse eest, teised aga röövimise ja vallutamise nimel, siis vana-, kesk- ja uusajal – osalt tänapäevalgi – neid asjaolusid tähtsaks ei peetud. Näiteks Alexandre Dumas kirjeldab suurima kaasaelamisega nelja musketäri üksmeelset truudust Prantsusmaa kuningannale, kellest ta samas tunnistab, et tegu oli tühise intrigaaniga; musketäride vaenlases Richelieus näeb aga ajaloolist suurkuju. (Tõsi, see joon ei läbi kogu suurromaani. Tagapool arvustab Dumas suverääne vägagi teravalt ja küsib, kas ebaväärikale suveräänile tuleb truu olla.) Truuduse objektide erinev väärtus on leiutis, mis iseloomustab eriti Euroopa ajalugu. Võib-olla Euroopal seetõttu üldse ongi ajalugu.

Kuna teine perekond eksisteerib tänaseni, siis on põhjust teha veel üks oletus: teine perekond (taas)toodab inimest tänini. See tähendab, et inimene pole lõplikult ega pöördumatult “valmis”, teda varitseb alati oht langeda tagasi sinna, kust ta tuli. Selle vältimiseks töötavad lugematud teised perekonnad otsekui puhastusseadmed, õpetades inimestele jätkuvalt elementaarset inimeseksolemist. Sageli moondub see küll maffiavõimuks või mingiks kambakraatia vormiks, ja raske on väita, et kuritegeliku ühenduse liikmeks olek kuidagi edendaks kellegi “inimvõimet”. Seevastu kolledži või üliõpilasseltsi puhul niisugune lähenemine vastuväiteid ei peaks tekitama. Kuid kolledž ja kuritegelik ühendus on selle poolest sarnased, et mõlemas põlastatakse reeturit. Tõsi, karistusmäär on erinev. Kui ühel juhul on “reeturi palgaks”, teadagi, surm, siis teisel juhul tabab teda hukkamõist, vähenevad tema võimalused elus edu saavutada, järelikult ka järglasi soetada ja oma kõlblusvõimetuid geene edasi anda.

On põhjust oletada sedagi, et ürgaegne teine perekond oli see koht, kus leiutati ühiskondlikult vajalik repressioon kui selline. Õieti ei ole inimesekssaamist ilma selleta võimalik hästi ette kujutadagi. Nii- või naasugused repressioonid kuuluvad paratamatult kõigi ühtsust taotlevate inimkoosluste juurde. Kuid öelda, et kollektiivsed repressioonid on oma algolemuses loomulikud, ei tähenda kaugeltki igasuguste repressioonide õigustamist. Otse vastupidi. Kui tänaste uusvasakpoolsete kiiluvees väita, et igasugune repressiivsus on inimsusevastane, siis tuleks üle parda heita kõik ühiskonnad. Tõepoolest, loosungi all “lõpuks pole neil ju mingit vahet” seda tehaksegi, visates ühte solgiämbrisse näiteks Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu. Selline ühe vitsaga löömine ei tähenda paraku mitte ülima kõlbelisuse kuulutamist – nagu võib näida –, vaid kõlbluse eitamist. Siit on aga vaid üks samm inimsuse eituseni. Seevastu kui tunnistada, et repressiooni ja repressiooni vahel on vahe, siis algab inimeseks-oleku raske igapäevane töö – juurdlemine õige ja vale üle, tõe otsimine. Sarnane lugu on valega: kui igasugune vale surmapatuks kuulutada, siis peaks inimkond otsekohe ja nagu üks mees põrgutulle marssima. Kuna seda ei juhtu, teeb radikaal loogilise järelduse: kui kõik on valelikud, siis võin minagi olla, ja sellega on tal käes indulgents igasugusele nurjatusele. Sellist indulgentsi ei saa endale aga iialgi välja kirjutada inimene, kes usub, et valel ja valel on vahe ning et väike vale on väiksem patt kui suur vale.

Teised perekonnad on nagu sepikojad, kus meie visa ahvikoonu ikka ja jälle inimnäoks vasardatakse. Samas, kui mõni seesinane sepikoda liialt tugevalt irdub inimkonna üldisest arenguteest ja hakkab kultiveerima norme, mis ei mahu teisele perekonnale ajalooliselt järgnenud ühiseluvormidesse (mitmesugused territoriaalsed kogukonnad, nende läbikäimisel kujunev ühiskond ja lõpuks riik), siis peab ühiskond selle teise perekonna hävitama. Teine perekond valvab inimese järele ja riik valvab teise perekonna järele. Maanteeröövlite jõugud tuleb hävitada, tublisid mesindusseltse soosida.

Kokkuvõttes: perekonda hoiavad koos instinkt, paratamatus ja traditsioon, “teist perekonda” lisaks neile veel ka spetsiifiline reeglistik, kõlbluse kukeaabits.

 

 

“MILLE PEAL SEISAVAD RIIGID?”

Kuid kes valvab riigi järele? Nüüdisajal teeb seda riigiks organiseerunud ühiskond. Korra riiki “maitsnud”, ei suuda ta enam selleta eksisteerida. Ühiskond hakkab riiklust taaslooma, allutades oma liikmed riigi püstihoidmise kohustusele. Siit järeldub aga seesama, mida on märgitud eespool: riik, mis võib küll tekkida mõne ulja või avantüristliku kamba ettevõtmisena, vajab püsimiseks ikkagi ühiskonda. Riiklus on ühiskonna tahteavaldus. Vähemalt tänapäeva Läänemaailmas. Ta püsib seni, kuni püsib ühiskond.

Kas on ka võimalik, et ühiskond lihtsalt võtab kätte ja laguneb ära (ning temaga koos loomulikult ka riik), seda peaksid näitama juba lähimad aastad või äärmisel juhul lähimad sajandid. Fukuyama seda igatahes ei usu, pannes oma lootuse inimese pärilikule ühiskondlikkusele. Siinkirjutaja on samuti optimist ja kahtleb sellises arengus, sest nagu eespool märgitud, me võime oma elukorraldusega minna päris hea mitu miljonit aastat tagasi ja ikka veel inimeseks ning ühiskondlikuks loomaks jääda. Ruumi on küllaga, ainult et see uus alguskoht saab meie õrnadele silmadele talumatult kole olema. Seepärast oleks kena, kui suudaksime tagasilangust vältida.

Ent ükskõik, kas seame endale ülesandeks inimkonna päästmise või on meie ajendiks vaid uudishimu, igal juhul peame esitama põhjapaneva küsimuse: millel püsib ühiskond?

Ühiskonnaks saab ja tuleb pidada igasuguseid omavahel suhtlevaid kogukondi või kogukondade ühendusi, kes tunnistavad enam-vähem samu kõlblusnorme (s.t. kõnelevad samas keeles nii otseses kui ülekantud tähenduses) ja keda ühendab mingisugunegi meie-tunne. Sellised olid Caesari-eelsed gallid, aga ka vabadusvõitluse-eelsed ja -aegsed Eesti maa- ning kihelkonnad, samuti Leedu hõimud enne ühendamist Mindaugase poolt 13. sajandil jpt. Seejuures võib nimetatud meie-tunne olla ka uinuvas olekus ning teadvustuda jõuliselt alles mingi välise teguri, näiteks välisvaenlase sekkumisel. Ent sellised ühiskonnad on väga lõdvad ega tööta teadlikult enda kooshoidmise nimel. Seetõttu ei kultiveerita ega toodeta seal organiseeritult neid köidikuid, mis ühiskonda koos peaksid hoidma.

Olukord ei pruugi oluliselt muutuda ka riigi tekkides. Näiteks juhul, kui riigi rajab kas kokkuleppe või vägivalla abil – tavaliselt küll mõlema koostoimel – kitsas ring ülikuid. Sellised on olnud paljud (vara)feodaalsed riigid.

Ei saa muidugi väita, et neil varastel, kultuuriliselt ja keeleliselt heterogeensetel riikidel poleks üldse olnud mingit ühendavat ideed (nt. Karl Suure riigil oli selleks kristlaskonna ühendamine, Rooma-aegse ühtse riikluse taastamine) või sellele vastavat ühistunnet. Kuid ajaloo tegelik käik tõestas toonase ühistunde nõrkust. Mälestus antiiksest ühtsusest tuhmus, varased riigid lagunesid. Ka Frangi riik lagunes, samuti selle järglasriigid. Ainult Prantsusmaal säilis poolfiktiivne kuningavõim, millel hiljem tõepoolest õnnestuski luua ühiskond või vähemalt selle vundament. Eriti oluline oli selle juures kardinal Richelieu roll. Tema hülgas esimesena avalikult antiikajast pärineva kristlaskonna ühtsuse printsiibi, tehes koostööd türklastega kristlike riikide vastu, ja seadis kõige kõrgemale riiklikud huvid. Sellega määratles ta ka ühiskonna piirid: üks riik, üks ühiskond. Ühiskond kattus omakorda mõistega “rahvus” (natsioon). Seda joont hoiavad prantslased tänini, väites igasuguste konventsioonide kiuste, et neil nt. vähemusrahvustega mingit probleemi pole, kõik on prantslased. Teine põhimõte, mida Richelieu küll järgis, aga mitte nii järjekindlalt, oli see, et ühe ühiskonna liikmed peaksid olema ka ühte usku. Sel põhjusel hävitas ta hugenottide viimase tähtsama tugipunkti La Rochelle’i, kuid isiklikku usuvabadust lubava Nantes’i edikti jättis siiski puutumata. Selle tühistas hiljem Louis XIV.

Järgnenud sajandite jooksul muutus rahvusriigi põhimõte normiks. Teisiti öeldult tähendab rahvusriik seda, et riiklus võrsub otseselt ühiskonnast endast, miska riigi püsimise küsimus pole enam lahutatav ühiskonnast ja ühiskonna elutegevusest. Riik on taas res publica nagu Kreeka ja Rooma parimail päevil, isegi kui tegu on monarhiaga. Esialgu sisaldas rahvusriigi põhimõte ka ühtse usu nõuet, mille äärmusvormiks olid iseseisvad riigikirikud nagu Inglismaal või Rootsis. 19. sajandil ühendati kaks viimast suurt Euroopa maad, Itaalia ja Saksamaa. Ilmnes, et usuline ühtsus on küll oluline, ent siiski mitte esmatähtis. Nii hakkas ühtne Saksamaa hõlmama ka katoliiklikku Baierit, Itaalia ei ühinenud aga mitte paavsti, vaid ilmaliku kuninga valitsuse alla.

Kui Prantsusmaa ajalugu näitab, kuidas riigi rüpes kujunes tasahaaval välja ühiskond, siis Saksamaa ja Itaalia ühendamine kujutavad pigem juhtumit, kus (pooleldi) väljakujunenud ühiskond vormistas oma ühtsuse lõpuks riigi näol. Oma osa oli selles ka haritlaste, filosoofide ja ideoloogide sihiteadlikul kihutustööl ning mõnel eriti teguvõimsal üksikisikul nagu vürst Bismarck või krahv Cavour. Ent põhiosa meie-tundest tekkis ikkagi ise, ilma “tekitamata”, ja selle põhjuseks tuleb pidada mitte niivõrd kapitalismi kui sellist või mingeid kapitalismi spetsiifilisi ilminguid nagu tööliskonna teke, vaid kapitalismiga kaasnenud nihkeid kommunikatsioonis ehk suhtluses. Inimeste liiklemisvahendid ja -võimalused paranesid järsult, sagenesid ka põhjused liiklemiseks. Kvalitatiivselt uuele tasemele tõusis eurooplaste liikuvus seoses raudteede ehitamisega 19. sajandil.

Raudteede rolli ei maksa seejuures mütologiseerida. Asi polnud mitte kahes roopas ja miljonis liipris, vaid selles, et inimeste, kaupade ja uudiste liikumine oluliselt kiirenes. Samaväärse efekti võinuks anda ka mõni muu lahendus. Näiteks roomlaste kuulsad teed. Või inkade omad, mida mööda mitte ei sõitnud, vaid jooksid kiirkäskjalad. Tõsiasja, et ühiskonna sidusus sõltub mitte rööbastest kui sellistest, vaid info liikumisest, tõestab ehk kõige dramaatilisemalt tolle vapra kreeklase lugu, kes Marathoni lahinguväljalt Ateenasse jooksis, et võiduteadet kuulutada.

Seepärast pole päris õige öelda – nagu on tehtud –, et tänapäevastele rahvustele on aluse pannud raudtee. Selle iseenesest efektse, kuid vaid osalt tõese väite võib muuseas kummutada ka viitega saksa natsionalismile, mis puhkes õide enne raudteed – 19. sajandi algul, Napoleoni-sõdade ajal ja nende sõdade käigus. Ent sakslaste näide ei kummuta, vaid kinnitab eelöeldu tuuma – rahvustunde tekkeks on vaja suhtlemist. Sõda toob inimesed nii otseses kui kaudses mõttes kokku.

Siinkohal on paslik meenutada meie endi esivanemaid, eestlasi, kes muistse vabadusvõitluse lõpuks, s.t. paarikümneaastase ühise sõdimise järel said peaaegu rahvuseks ja seisid riikluse lävel. Piisab vaid manada silme ette eestlaste ühendmalev Madisepäeva lahingus 1217. aastal. Kui see lahing oleks lõppenud võiduga, võib-olla me siis ei räägiks sellest, kuidas eestlased 1869. aastal I üldlaulupeol “kokku said” ja ennast rahvuseks laulsid, vaid sellest, kuidas nad kuus ja pool sajandit varem lahinguväljal “üksteist lõplikult leidsid”. Oleksid oleksiteks, aga siinkohal on oluline muu: jutt sellest, kuidas natsionalism on mingi spetsiifiline 19. sajandi vürtspoodnike leiutis – või eksitus, mida võinuks ka vältida –, ei kannata kriitikat. Natsionalismi ega rahvusi, nagu me neid tänapäeval tunneme, ei kujunenud varem mitte seetõttu, et rahvad oleksid olnud keskajal targemad või tolerantsemad, vaid seetõttu, et kihelkonnapiiridega eraldatud inimesed ei saanud küllalt tihedalt kokku. Majanduse madalam arengutase ei võimaldanud lihtsalt küllaldaselt tihedat suhtlemist, teed, liiklusvahendid ja leivakotid ei kandnud välja, suhtlemisel ei tekkinud n.-ö. kriitilist massi. Kui aga suhtlemine hoopis muudel põhjustel (eeskätt nn. loova laiskuse toimel, millest lähemalt tagapool) küllalt tihedaks muutus, oli rahvuste ja rahvustunde sünd paratamatu.

Ja oli veel midagi peale teede, liiklusvahendite ja rännumehe leivakottide, mida oli vaja kriitilise piiri ületamiseks. Suhtlus nimelt ei piirdu isikliku suhtlemisega. Suhtlus tähendab ka kaudset mõttevahetust mingi infokandja vahendusel. Siin oli murrang toimunud juba ammu enne raudteede ehitamist, reformatsiooni ja sellele järgnenud ususõdade ajajärgul (16.-17. sajandil), mil trükiti massiliselt mitmesuguseid kihutusplakateid. Selle tegi võimalikuks trükipress, mille Gutenberg oli leiutanud juba 15. sajandil. Ent 18. ja 19. sajandil viisid ajalehed kaudse suhtlemise uuele tasemele. Sama toimus ka Eestis. Meie esimene üldlaulupidu poleks olnud mõeldav ilma omakeelse ajakirjanduse rajamiseta kaksteist aastat varem (vastavalt 1869 ja 1857).

Siit võrsubki ühiskonna tähtsaim sine qua non: see on sidusus.

 

 

SIDUSUS: SUHTLEMISE SÜVAHOOVUSED

Niisiis peab ühiskond olema ühendatud ühtsesse info- ja arvamustevahetuse vereringesse. Ühiskond on sidus suhtlusväli. Kui sidusus kaob, kaob ka ühiskond. Kui mõelda kasvõi telliskive ühendava mördi peale, mis kivid majaks ühendab, siis võib sidususe tähtsuse rõhutamine tarbetunagi tunduda – see on nii ilmne. Ent mört seisab paigal, info aga liigub ja muutub. See tähendab, et kui maja on korra valmis, siis on ta valmis ka homme, kuid ühiskonda tuleb pidevalt uuesti luua. Selles mõttes sarnaneb ühiskond vägagi elusorganismiga, mida samuti tuleb hingamise, toitmise ja ainevahetusega (vrd. infovahetus) pidevalt taasluua.

Pole midagi ilmsemat kui see, et suhtlemiseks on tarvis üldarusaadavat keelt. Vastab loomulikult tõele, et keel suhtlemise käigus alles tekibki ja sellest võiks tuletada väite, et keeleprobleemi ei eksisteeri: suheldakse küll vaid nendega, kellega leitakse ühine keel, aga ühine keel leitaksegi nendega, kellega suheldakse. Ent see on silmapete. Kõneldav keel kui selline on meie eellaste poolt kunagi tõesti leiutatud ja seejärel on erinevad keeled vastavalt sellele, kes kellega suhtles, kujunenud. Samas on keeled siiski nähtused, mis igal konkreetsel ajahetkel ja iga konkreetse indiviidi jaoks on valmis. Nii ka uusaegses Euroopas. Emakeel oli inimesele kasvukeskkonnast kaasa antud ja see kas võimaldas või ei võimaldanud teise inimesega suhtlemist. Viini aastalaadal võis 19. sajandi tšehhi talupoeg ju purssida mõne sõna saksa keelt, ent hiljem kõrtsis istus ja maailma asju arutas ta ikkagi koos tšehhidega. See tegevus oli kaugelt olulisem kui lehma müümisel vahetatud paar võõrkeelset sõna. Ammugi ei hakanud ei tšehhi ega eesti talupoeg endale tellima saksakeelset ajalehte. Ning täpselt samal põhjusel levisid saksakeelsed ajalehed, milles unistati ühinenud Saksamaast, saksa keelt kõnelevate inimeste hulgas, pakkumata huvi saksakeelsete maadega ümbritsetud tšehhidele. Saksakeelne diskussioon haaras kaasa saksakeelsed inimesed, mitte tšehhi- või poolakeelsed. Muidugi jõudis läbi saksa keelt valdava haritlaskonna midagi ka nendeni, aga see oli ikkagi vaid kaja. Kaja võis anda ja andiski viljastavaid ideid, kuid see polnud osavõtt diskussioonist endast. Sama ilmneb tänases Belgias, kus flaamidel ja valloonidel on erinevad päevateemad.

On veider, et seni, kuni jutt käib keelest üldse, nõustuvad kõik uurijad ja mõlgutajad – ka vasakpoolsed –, et keel on üldtunnustatud kultuurikandja, ja kõneldav keel iseäranis. Ent niipea, kui asetada see väide konkreetsesse ajaloolisse konteksti ja väita näiteks, et eesti kultuuri peamine kandja on just nimelt eesti keel, siis ilmub mõnegi intellektuaali näole ebalev muie. Haistan natsionalismi, ütleb see muie.

Jah, on õige, et keele tähtsust ei tohi ülehinnata. Keeleoskus on vaid ühiskonna kujunemise üheks eelduseks. Kui baierlastest – pärast ilmset kõhklust – siiski said sakslased, siis saksa keelt kõnelevatest austerlastest – jällegi pärast teatavat kõhklust – ikkagi ei saanud. Samakeelsed võivad luua mitu erinevat ühiskonda, kuid mitut erinevat keelt kõnelevad kogukonnad ei saa reeglina luua üht ühiskonda. Vähemalt nõuab selline areng tugevaid lisapõhjusi. Näiteks Belgia on ajaloo poolt otsekui “kokku surutud”, Hispaania ühtsus sündis ühises võitluses araablastega, pealegi on sealsed keelebarjäärid siiski ületatavad (välja arvatud baskide puhul – ja nendega ongi probleem). Šveitsi näol oli tegu enesekaitseks loodud mõistuspärase liiduga, ja võib tänini küsida, kas ühiskonnaks tuleks nimetada kõiki šveitslasi kokku või iga kantoni šveitslasi eraldi.

Tänapäeval on inimeste keskmine võõrkeelte oskus tunduvalt kõrgem kui 18.-19. sajandil ja selle võrra on keelebarjäärid ka vähem fataalsed. Kuidagi saadakse ikka räägitud. Isegi ainult norra keelt valdava määrdemeistri Magne Myrmoga. Ent see ei ole ühiskonna koospüsimiseks küllaldane. Omavahel saavad räägitud ka Eesti eestlased ja venelased, ent ühtne ühiskond on veel mägede taga. Eesti keele oskus ei pane venelast näiteks veel Eesti telekanaleid vaatama. Sellel on mitu põhjust, üks neist kahtlemata mugavus. Võõra keele kuulamine on väsitav. Veel väsitavam on aga võõra keele kasutamine vahetus suhtluses. Küsimuse üle, kes peab rohkem vaeva nägema ja võõrale keelele üle minema, on vägikaigast veetud pea kogu maailmas. Nii ka meil. Umbkeelse ametniku või teenindaja ülbelt heidetud märkus: “Govori(te) po-russki!” kummitab paljude tänaste eestlaste mälestuses – või on mõnes Eesti piirkonnas isegi veel tänane tegelikkus. Asi pole/polnud pelgas keeleoskuses. Võõrale keelele üle minnes tuleb arusaadava eneseväljenduse saavutamiseks ülepea suubuda teiskeelsesse maailma, kus kasutatakse mitte ainult teistmoodi sõnu, vaid ka teistsugust intonatsiooni, kehakeelt, kujundeid, miimikat. Näiteks raudteejaama piletimüüjat oleks eesti keeles suhteliselt kohatu tuvikeseks nimetada, vene keeles on see aga mõeldav. Või teine näide: kui kirjeldada teisejärgulist liiklusõnnetust eesti keeles, siis sobib selleks teatav intonatsioonitase (õieti intonatsioonivahemik), kui aga sama isik teeb seda inglise keeles, siis tuleks ekvivalentse väljundi saavutamiseks intonatsiooni tugevalt “peale keerata”. Näiteks sõna “amazing!” ei saa inglise keeles välja öelda sama tuimalt kui eesti keeles “hämmastav(!)”

Niisuguste erinevuste näol on tegemist keele selle aspektiga, mida esimeses peatükis märgistasime küsimusega: kuidas kõneldakse? Järeldub, et kui erinevate keelte kõnelemise viis on väga erinev, siis pärsib see vastastikust keeleoskust ja soovi vestluses üle minna võõrale keelele; või tekitab soovimatust seda isegi passiivselt kuulata.

Erineva kõnelemisviisi ja muude asjaolude (ideoloogiline töötlus, elementaarne vastasseis vanade olijate ja uute tulijate vahel, otsene vägivald jm.) mõjul võib välja kujuneda keeleantagonism. Nii juhtus nõukogudeaegses Eestis ja sellel oli huvitav kõrvalmõju. Nimelt õppisid inimesed välimuse järgi üksteise rahvust määrama. Osalt põhines see lihtsal vaatlusel ja torkas ise silma – välimuse erinevus oli eriti terav nõukogude aja alguses –, teisalt aga seda oskust pooleldi alateadlikult ka õpiti, et võimalikult harva kuulda sõnu “govori po-russki”, “što?” või “tševoo?”.  Juhuslikus tänavasuhtluses eelistati pöörduda inimese poole, kellelt sellist vastust karta polnud.

Ent nagu esimeses peatükis märgitud, on keele juures oluline veel ka see, millest ja miks räägitakse.

Et kõige tühisemadki jututeemad (st. millest kõneldakse) peavad kõigepealt olema ühised, ilmnes reljeefselt 1990ndatel aastatel, mil Eestisse tuli hulk välismaal üles kasvanud eestlasi, eriti nooremaid. Neid oli kujundanud kaks ühiskonda: asukohamaa (Rootsi, Kanada, USA vm.) ja nn. Välis-Eesti ühiskond (mis omakorda jagunes veel kaheks – asukohamaa eestlaskonnaks ja ülemaailmseks Välis-Eestiks). Asukohamaa põhiühiskonnas käidi koolis (kui Stockholmi algkool kõrvale jätta) ja tööl, Välis-Eestis pühapäevakoolis ja skaudilaagris. Kahtlemata oli ja on isegi Rootsi või Kanada jututeemadel teatav ühisosa Kodu-Eesti omadega, veel enam on see ühisosa olemas Välis-Eesti jututeemadel, ent nii või teisiti selgus, et on olemas valdkondi, kus väliseestlane kodueestlase naljast aru ei saa ja teisi valdkondi, kus asjad on vastupidi. Ja kuna neid inimesi on väga vähe, kellele anekdoodi jutustamise järel meeldib kuulajaskonnale selgitama asuda, milles siis ikkagi nali oli, võis täheldada, et väliseestlased hoidsid teataval määral kokku, veetes aeg-ajalt kasvõi mõne ühise õhtu. Täpselt sama toimus nn. hilisväliseestlastega, kes alles 1980-90ndail aastail “Ära hüppasid” või hiljem juba legaalselt Läände läksid. Ka neil tekkisid omaette kogukonnad, kus võis mõnuga heita Stirlitzi või Tšapai nalju, kasutada kasvõi Potsataja multifilmist pärit “paroole”. Eestis üles kasvanul oli raske lobiseda teise eestlasega, kes ei olnud näinud ei “Kevadet” ega “Viimset reliikviat”. Viimane oli heal juhul “Kevadet” vähemalt lugenud, aga Totu seiklustest nii maa kui kuu peal enam kindlasti mitte. Neist teadis ta sama vähe kui kodueestlane DP-laagrite olustikust ja ameerika sigarettide tähtsusest sõjajärgsel Saksamaal.

Asi ei olnud tingimata mitte eetikas, poliitikas ega ideoloogias, vaid erinevas “materjalis”, erinevas elukogemuses. Suhtlemisraskused, n.-ö. eetrihäired, tekivad ka seal ja neil juhtudel, kus maailmavaatelised või kõlblusküsimused absoluutselt asjasse ei puutu. Niisiis on ühiskonnal oma sidususe säilitamiseks tarvis “olla koos”, viibida enam-vähem samades tingimustes, kogeda enam-vähem samu kogemusi, lugeda enam-vähem samu raamatuid ja näha enam-vähem samu filme. Kas ja kuidas sellele teadlikult kaasa aidata, on iseküsimus.

Võib ju vastu väita, et näiteks juudid seda ei vaja, aga ega nad ei moodustagi ühiskonda, vähemalt klassikalises mõttes. Ka on neil peale ühise usu ja ühise pärimuse olemas rikkalik folkloor, mis kompenseerib ühiste lasteraamatute puudumist ning teeb Kanada juudil ja Venemaa juudil ühise lobisemisteema leidmise võimalikuks. Siinjuures on eriti heaks lakmuspaberiks vestluskaaslaste võime kerget nalja heita, viisakusreeglite piires veidi lõõpida. Nali on ühest küljest üldinimlik, teisest küljest vägagi kinni konkreetses kultuuris, sisaldades reeglina palju semantilisi pähkleid (kujundeid, päevakaja, moeväljendeid jne.)

 

See näitaja – nimetagem ta “kerge lõõbi testiks” – on muuseas rakendatav mitte ainult ruumilise, vaid ka ajalise lahknevuse korral. On usutav, et eestlasel tekib sellise kerge vestlusega probleeme, kui tema vestluspartneriks on pügmee. Aga ilmselt tekiks probleeme ka juhul, kui tema vestluspartneriks oleks Manalast kohale ilmunud Jaan Tõnisson, kelle põhimõtteid ta tuliselt toetab. Siin põrkume me nn. põlvkondade ja põlvnemisliini probleemiga. Põlvkond ühendab samaealisi ja samaajalisi, hoolimata kellegi põhimõtetest või iseloomust, põlvnemisliin aga mingi mõttesuuna või ideoloogia esindajaid läbi aegade. Üks on horisontaalne, teine vertikaalne side läbi aja. Tänane tõnissoniaan Tõnissoniga vabalt lobiseda ei saaks, küll aga saaks Tõnissoniga lobisetud tema vana vingamees Grenzstein, kui seegi hauast üles tõuseks. Ja tänane tõnissoniaan omakorda võiks pidada maha kerge vestluse omavanuse keskerakondlasega, sest ideoloogilisi erimeelsusi vältides on neil võimalik kõnelda kasvõi sellest, mis tunne kumbagi valdas, kui Erki Nool olümpiavõitjaks tuli.

 

Inimesed, kes kuuluvad samasse ühiskonda, on võimelised kergeks vestluseks ja ühiseks muigamiseks. Ja kui kasvõi ülelöödud armsamast sugenenud vaen selle peaks välistama, siis vestluses kolmanda isikuga muigavad nad ikkagi sama asja üle. Omavaheline sobivus, põhimõtted, tõekspidamised või ideaalid ei puutu “kerge lõõbi testi” puhul üldse asjasse. Vestlusraskused aga näitavad, et nad on tõenäoliselt – ja, loomulikult mitte tingimata – pärit eri “maailmadest”, st. ühiskondadest. Kujukas episood: kui Läänest mõjutamata eskimotele näidati Chaplini filme, jälgisid viimased hädavarese juhtumisi haudvaikuses. Nad ei pidanud viisakaks naerda teise inimese äparduste üle, ja ega need eriti naerma ei ajanudki.

Ühiskonna sidususe sõltuvus ühisest “materjalist” muutub kaelamurdvaks probleemiks nn. infoühiskonna saabudes. Nagu nägime, on infovahetus – suhtlus – ühiskonna tekke põhitingimus, ilma suhtluseta pole ühiskond absoluutselt mõeldav. Infoühiskonna all mõeldakse aga ühiskonda, kus info hulk, kättesaadavus ja liikumiskiirus on tõstetud põhimõtteliselt uuele tasemele. Infoühiskonna entusiastide ideaaliks on olukord, kus kõik inimkonna teadmised ja ebateadmised on “hiirekliki kaugusel”. Võiks ju rõõmustada, oletades, et mida rohkem ja kiiremini infot liigub, seda tugevam on ühiskond.

Ometi pole see nii. Inimese võime infot vastu võtta, talletada, läbi töötada ja omandada on piiratud, ning seetõttu hakkab infouputus ühiskonda hoopis killustama. Infouputust prognoositi juba 1960ndail aastail, teadmata veel midagi sülearvuteist või internetist. Nüüd on infouputus käes. Toome olmelise näite. Kui kümme töökaaslast vaatavad õhtul igaüks erinevat telekanalit, siis pole neil järgmisel päeval praktiliselt võimalik ühiselt keelt teritada teemal “Kas sa eile telekat vaatasid?” Jah, vaatasin küll, aga millist kanalit? Lisame siia veel interneti. Jalgpallifanaatik surfab vutiuudistes ja õpib pähe Luis Figo elulugu, mängur vehib Kolmandat maailmasõda pidada või mõnd küberprintsessi päästa, idamaise muusika fänn uneleb dombrahelide saatel, kõrvaklapid peas. Kui nad mingi juhuse tõttu tänavanurgal kokku saavad, siis pole neil eriti millestki rääkida. Selles (ja ainult selles) mõttes oli nõukogude aeg eesti ühiskonda liitev: iga vähegi tähelepanuväärne raamat, telesaade või film omandati praktiliselt igaühe poolt, nii et ühise materjali nappimist polnud karta. Vestlusraskused ilmnesid muus.

Ent asi pole ainult selles, et infoühiskonnas teavad inimesed erinevaid asju. Infoühiskond võib paradoksaalsel kombel hukkuda otseselt infopuuduse tõttu.  Järjest rohkem levib arvamus, et lastele ei ole tarvis õpetada mingeid valmis tõdesid, vaid seda, kuidas ise oma küsimustele vastuseid leida, s.t. informatsiooni hankimist. Ent selliselt infot hankima õppinud inimene võib kergesti segi ajada, kumb oli siis nüüd 90º ja kumb 100º – kas vee keemistemperatuur või täisnurk? Tema teadmised ei ole süsteemsed, ta vajab elementaarsete toimingute jaoks arvuti abi, mis omakorda tähendab, et tal võib vajalikul hetkel vajalik teadmine lihtsalt puududa. Selle asemel, et omandada  mingeid elementaarseid ühiseid teadmisi maailma kohta nagu mõnesaja aasta taguses külakoolis, kasutavad infoühiskonna inimesed oma piiratud mälumahu ära aina juhuslikuma teadmistevaliku jaoks, mille tagajärjel nad mõnd ühiskondliku suhtlemise jaoks vajalikku asja lihtsalt ei tea. Kui traditsioonilises ühiskonnas (näiteks keskaegses talupojakogukonnas) oli võimatu kasvada üles oluliselt teistsuguse teadmistepagasiga kui üleaedsed, siis infoühiskonnas on see vägagi võimalik. Suhtlemisel aga ei loe mitte inimese teadmiste koguhulk, vaid tema teadmiste ühisosa suhtluspartneri teadmistega. Kui see ühisosa võrdub nulliga, siis on suhtluspartnerid teineteise jaoks lootusetud “kuu pealt kukkunud”, kes ei tea mitte midagi. Kahe targa asemel on kaks ühiskondlikus mõttes (s.t. teineteise silmis) lolli. Kui seda mudelit laiendada, näeme, et informatsioon on jõud vaid niivõrd, kui ta on üldlevinud. Ent just see ongi infoajastul kõige raskemini saavutatav. Infouputusest tekkivale infopuudusele paneb krooni pähe paradoks, et info ülikülluse tingimustes inimesed ei tea enam, mida nad ei tea. Näiteks paarkümmend aastat tagasi teadsid kõik haritud inimesed, et Fermat’ teoreem on lahendamata. Aga nüüd enamus arvatavasti ei tea, kas see on endiselt lahendamata või juba lahendatud.

Üldiselt hakkavad inimesed kokku sattudes üksteise teadmisi instinktiivselt omandama. Kuid võib tekkida ootamatu olukord, kus selleks ei jää aega. See tähendab ühiskonna nõrkust. Võime asuda vajadusel momentaanselt kooskõlastatult tegutsema on ühiskonna sidususe üks olulisemaid ja elulisemaid mõõdupuid.

Infoühiskond võib lõpetada koguni informeerimata või valesti informeeritud masside mässuga. Märkimisväärne osa maailma meediast – ka Eesti omast – ei tegelegi enam inimeste informeerimise, vaid programmeerimisega. Diktatuuririikides tehakse seda diktaatori käsul ja tema vajaduste rahuldamiseks, ent miks vohab ajupesu ka Lääne meedias? Vastus on lihtne: pole pakkumist nõudluseta. Infot on nii palju, et suur osa ühiskonnaliikmeist püüab selle eest pageda ega püüagi ühiseluliselt olulisi probleeme endale selgeks teha, vaid jätab ennast teadlikult teadmatusse. Ja mõni neist ühiseluliselt olulistest probleemidest väljub tõepoolest inimmõistuse piirest, nagu näiteks Ameerika Ühendriikide riigieelarve. Teine suur osa ühiskonnast aga ei soovi olla mitte adekvaatselt informeeritud, vaid ebaadekvaatselt, sest see vastab paremini tema emotsionaalsetele vajadustele. Näiteks on paljudel inimestel oma isikliku alaväärsustunde kompenseerimiseks oluline saada pidevalt teavet prominentsete ühiskonnaliikmete korrumpeerituse, valelikkuse, perverssuse ja ahnuse kohta, isegi kui see teave on sajaprotsendiline laim. Pole midagi loomulikumat sellest, et leidub ebainfokanaleid, mis sellist teavet sobiva hinna eest ka lahkelt pakuvad.

Formaalselt ei saa meediat justkui milleski süüdistada, sest ta annab inimestele, mida need soovivad. Mõnikord peetakse sedalaadi “tellitud valet” otseselt kõlbeliseks, näiteks kui on tegu surijaga. Paraku valetatakse surijale selleks, et inimene saaks rahu, nüüdis meedia laimulood aga mitte ei rahusta inimesi, vaid ärritavad ja vihastavad. Tõsi, paljud inimesed vajavad oma igapäevast viha sama hädasti kui surija rahu, ent viha on ikkagi viha ja see söövitab nii otsest tarbijat kui kõiki ümberkaudseid. Mõnes mõttes saeb kolletav ajakirjandus oksa, millel ta ise istub, sest kui raevunud masside mõõt ükskord täis saab, siis tabab see kõiki prillikandjaid, ka neid, kes ise valet ja/või vihkamist levitasid.

 

Tagatipuks on kahtluse alla seatud mõiste “teadmine” ise. On loomulik, et selle üle murravad pead filosoofid, küsides endalt: “Mis on teadmine? Kuidas ma võin olla kindel, et ma tean midagi?” Sama loomulik on, et leidub filosoofe – neid on alati leidunud –, kes kahtlevad tõsikindlate teadmiste võimalikkuses ülepea. Ent kui filosoofiast saab ideoloogia, mis põlustab igasugust tõeotsingut ja naeruvääristab teadmist kui sellist, siis annab see omapoolset – ehkki kaudset – hoogu ühiskonna sidususe lagunemisprotsessile. Vana paradigma asemele, mille kohaselt ühiskond peab mõningaid asju koos teadma ja meeles pidama, üritab astuda uus, mis kuulutab kõik suhteliseks ja kaheldavaks. See on paraku õpetus, mida ühiskonnana toimivatel inimestel pole võimalik kollektiivselt järgida ja mis seetõttu uut paradigmat luua ei suuda, see oleks juba teoreetiliselt võimatu. Ainus, mida “tõetuseideoloogia” saavutada suudab, on see, et inimeste kaitsetus infouputuse ees süveneb veelgi.

Järgnevalt tuleks süüvida info ja teadmise erinevusse, ent see läheks põhiteemast liiga kaugele. Märkida võib niipalju, et ka teadmise või tõe võimalikkuses kahtlejad ei vaidlusta tavaliselt informatsiooni jaotumist adekvaatseks ja ebaadekvaatseks ega heida üle parda ratsionaalset arutlust kui sellist, mööndes, et igaühe arvamus peakski kujunema adekvaatse info põhjal ratsionaalse arutluse teel. Ent paraku on inimesel arvamust vaja juba info kogumise ja selle adekvaatsuse hindamise ajal. See eelnev arvamus pole muud kui eelarvamus, mida inimene nimetab teadmiseks. Kooliõpetuse sisuks ongi inimestele eluks kasulike eelarvamuste ehk teadmiste andmine (näiteks et soolhappe joomine lõpeb surmaga). Kui üritada kooliõpetus taandada vaid info andmisele – või isegi ainult info leidmise õpetamisele –, siis genereerib see vaid teatava hulga ühiskonnakõlbmatuid inimesi.

 

Võiks arvata, et kui on, millest rääkida ja on ka tehniliselt võimalik seda teha, siis on sellest küllalt. Paraku ühiste jututeemade olemasolust (“materjalist”) ja jutuajamise võimalustest (sidususest) ühiskonna kooshoidmiseks ei piisa. Nagu esimeses peatükis märgitud, on keele eesmärgiks peale otsese infovahetuse ka kõlbluspõhimõtete sõnastamine ja edasikandmine, “ühiskonna loomine”. Niisuguse otsuse võib langetada puhta loogika abil, lihtsalt meenutades, millest inimesed jõudehetkedel tavaliselt räägivad. Ent sellele on olemas ka katseline tõestus, mida me suurepäraselt tunneme, sest selle andis nõukogude võimu poolsajand Eestis.

Kui eespool märkisin, et jututeemade (telesaadete, raamatute ja filmide) vähesusega nõukogude aeg pigem tugevdas kui vähendas ühiskonna sidusust, siis samas mäletab iga tolleaegne inimene, et sidusus tervikuna ikkagi vähenes. Selle põhjus oli lihtne: suur hulk teemasid oli keelatud, eesotsas iga ühiskonna kõige tähtsamate – ellujäämisteemadega. Polnud võimalik arendada avalikku arutelu, mis peale ajakirjandusliku poleemika avaldubki peamiselt jõudehetke-lobisemises, ei eesti rahva ega Eesti riigi tuleviku üle, ei komparteisse astumise moraalse lubatavuse ega marksismi-leninismi dogmade üle, ei 1940. ega 1956. aasta sündmuste üle. Need on vaid väliselt poliitilised või ideoloogilised teemad. Sisuliselt on nad kõlbelised, ja just võimatus tegelda kõlblusküsimustega, neid pidevalt läbi arutada oli põhjus, miks ühiskond otsekui lämbus. See oli “vatist ühiskond.” 1968. aastat, mil avalik arvamus korraks peaaegu taastus – jõuti sõnavabaduse lähedale –, meenutavad kõik toonased aktiivsed inimesed heldimusega ja võrdlevad seda värske õhu puhanguga. Samasugune joovastus kaasnes sõnavabaduse järk-järgulise taastumisega alates 1987. aastast, murrangupunktiga 1988. aasta kevades. Inimesed ei kartnud enam üksteisega kõnelda ja oma arvamust avaldada – ning lausa sööstsid seda võimalust kasutama. Jah, Riksist, Ainost ja Ritast oli klatšitud Vene ajalgi ja sellevõrra siis ka kõlblust üleval hoitud, lisaks üksteist usaldavate inimeste ringiga piirnevad avameelsed arutelud ka “keelatud” teemadel, ent asjade käik näitas, et sellest kõigest jäi väheks.

Asjade hilisem käik näitas midagi veel. Nimelt seda, et eesti ühiskond oligi oluliselt kahju saanud. Võimaluse puudumine anda avalikku hinnangut mistahes poliitikaga haakuvale küsimusele genereeris väärtushinnanguid, mis vabades oludes oleksid võinud esineda varjatult, kuid mida ühiskond oleks avalikult tauninud ja sellega ka nende omaksvõttu pärssinud. Jutt on silmakirjatsemise ja põhimõtete reetmise lugematutest vormidest, mis avaliku hukkamõistu puudumise tingimustes vohama ja ennast taastootma hakkasid. Tulemuseks on arvestatav hulk inimesi, sealhulgas intelligentsi hulgast, kes avalikult põlastavad selliseid ideaalegi nagu ausus ja aatelisus või üldise hüve püüdlemine, rääkimata nende järgimisest. Parimal juhul mööndakse ideaalide kenadust, ent samas ka eluvõõrust ja resümeeritakse, et “maailm on räpane”. Seda tehakse võimalikult traagilisel ilmel ja häälel, et igaüks mõistaks: maailm on süüdi, mitte mina.

Selline loosung on lisaks väga praktiline, andes otsekui õigustuse käituda kuitahes räpaselt, jättes süüdlaseks ikka ja ainult maailma. Sümptomaatiline oli seegi, kuidas Eesti Vabariigi kaitsevägi pidi aastaid võitlema meedia põlastusega. Ka siin ilmnes, kuidas väliselt kõlblust kaitstes (sõjaväe algusaastate ebakohti kritiseerides) astuti tegelikult sõjaväeteenistuse kui sellise vastu. Sõjaväeteenistus on aga üks oluline ühiskonna sideaine, kus puberteediea mässumeelest väljuma hakkavad noored õpivad hädatarvilikku oskust – oskust kollektiivselt tegutseda.

Vastuseis sõjaväele näitas kujukalt, kui tugevaks olid/on muutunud eesti ühiskonna kesktõuke- ehk tsentripetaaljõud. Laulva revolutsiooni joovastust võib tajuda igasugune piisavalt kaua koos vangis istunud inimhulk, mistõttu vabanemisega kaasnev tugev küünarnukitunne ei tõesta veel, et tegu oleks ühiskonnaga. Kas see inimhulk enam ühiskond on, selgubki selliste ülesehitavate – mitte teeltpühkivate – ülesannete lahendamisel, nagu sõjaväe loomine. Või oma jalgpallimeeskonna loomine. Oli lausa koomiline jälgida, kui kaua ka jalgpalli vastu – mis oma vaatemängulisuses ja n.-ö. demokraatlikkuses on samuti väga tugev sideaine – siin-seal vaistlikku tõrget tunti.

Niisiis: kui puudub võimalus vabalt arvustada ühiskonnakaaslaste valikuid ja otsustusi, hakkavad aegamööda maad võtma ühiskonda lagundavad jõud. Need avalduvad moondunud väärtushinnangutes ja kõlbelises relativismis, mis õigustab ühishuvide ignoreerimist ning ainult isiklikele huvidele keskendumist.

Tõsi, inimese tung isiklike huvide rahuldamisele on loomupärane ja mitte ükski ühiskond ei nõua ega saa nõuda oma liikmeilt ainult ühishuvidele pühendumist. Ent samas tagab ühiskondlik naabrivalve nende sageli vastandsuunaliste huvide tasakaalustatuse. Mehhanism toetub inimlikule omadusele nõuda teistelt natukene rohkem kui iseendalt. Me nõuame naabrilt rohkem kui endalt, ent õnneks nõuab meie naaber ka meilt natuke rohkem, kui endalt. See tagabki tasakaalu. Sellist vastastikust kõrgendatud nõudlikkust võib pidada väiklaseks, aga tegu on ühiskonna ühe alustalaga. Kui naaber ei valva, siis juhtub nii, nagu juhtus 2001. aastal Haapsalus. Koolipoiss varastas isa tagant sadu tuhandeid kroone, mida seejärel nädalate kaupa Haapsalu poodides ja sööma-joomakohtades maha laristati. Näiteks maksti õllepudeli eest 500-kroonisega ja öeldi, et tagasi pole vaja. Mitte ükski poemüüja, baaridaam ega taksojuht ei vaevunud poiste vanematelt aru pärima, kust sellised rahad, lähtudes juhtlausest: “Pole minu asi”. Kui naaber liialt valvab, saame kasarmu või Stalini-aegse ühiskorteri, aga kui naaber üldse ei valva, laguneb ühiskond koost.

Tänapäeva Eestis võib jälgida jantlikku pilti, kuidas seda tõde sõnades taunitakse ja tegudes järgitakse. Näiteks arvab Eesti Ekspress (17. jaanuar 2002), et “inimesed, kes valvavad kolleegide töökuse ja distsipliini järele, ilma et keegi neid selleks oleks volitanud”, on taunimist väärt. Kusjuures see väide ilmub rubriigis, milles ajaleht jagab ühiskondlikke ja loodusnähtusi isaliku enesekindlusega kahte liiki: ühed on “über”, teised on “unter”! Ajaleht jälgib tähelepanelikult, et me üksteist liiga tähelepanelikult ei jälgiks…

 

 

SIDUSUSE TÕMBE- JA TÕUKEJÕUD

Loogika ütleb, et ühiskonnas ei saa valitseda ainult tõmbejõud, neil peavad olema ka tasakaalustavad tõukejõud. Vastasel korral tõmbuks ühiskond hetkega mingiks känkraks. Indiviidid loobuksid “kollektiivi nimel” täielikult iseenda eest hoolitsemast, mis aga tooks üsna kiirelt kaasa ühiskonna hävimise. Ühiskonna huvides ei ole niisiis tõukejõude mitte hävitada, vaid tagada tõmbejõudude optimaalne ülekaal. See optimaalne ülekaal tuleb omakorda kasuks mitte abstraktsele “ühiskonnale”, vaid lõppkokkuvõttes ka (peaaegu) kõigile selle liikmetele.

Tõukejõud avalduvad nii indiviidi ja tema individualistlike huvide kui gruppide ja grupihuvide näol. Nende huvide lepitamine ühiskonna kui terviku huvidega on poliitikute töö ja ülesanne. Lepitada võib mitut moodi, kõik sõltub ajastu üldiseloomust (s.t. üle ühiskonnapiiride ulatuvatest kõlblusprintsiipidest) ja konkreetsetest oludest ning inimestest. Lääne tsivilisatsiooni ajaloo viimased sajandid on näiteks möödunud otsese sunni ehk vägivalla vähenemise tähe all. Selle asemel püütakse leida stimulatsioonimehhanisme, mis teisiti öeldult tähendab, et otsitakse mõlemale poolele kasulikke nn. win-win lahendusi. Või kui see pole võimalik, siis vähemalt proovitakse indiviidi või mingi grupi “kukkumist” pehmendada, kui seda kukkumist mingi suurema ühiskonnaosa vajaduste tõttu päriselt vältida ei saa. Võimalikult suure hüve otsimine võimalikult paljudele on tänapäevase lääneliku demokraatia tuum.

 

Lahenduste leidmist keerustab tõsiasi, et tänane Lääs asub ühiskonna arengu kahe faasi vahepeal. Ühest küljest moodustavad lääneriigid igaüks omaette ühiskonna, teisest küljest moodustab Lääs juba ka tervikuna (peaaegu) ühiskonna. Nii et vanale vastuolule “indiviid versus ühiskond” lisandub teinegi: “meie versus metameie”. “Meie” võib tähendada näiteks Prantsusmaad, “metameie” Euroopa Liitu. Osade küsimuste puhul tuleb mängu isegi terve maailm ja kogu inimkond. 20. sajandi maailmasõjad tegid eurooplastele valusal viisil selgeks, et väljend “rahvuslikud huvid”, mis veel 19. sajandil edasikaebamisele ei kuulunud, on muutunud kahe teraga mõõgaks. Euroopas mõisteti riikide tasandil sedasama, mida kunagi indiviidi tasandil taipas meie eellane, lahendades “vangi dilemma” koostöö kasuks. Ent nii, nagu ei kao erahuvid ühiskonnast, nii ei kao ka rahvuslikud huvid Euroopa Liidust. Ega tohigi kaduda, nagu käesoleva alapeatüki avalõigus märgitud.

 

Niisiis on ühiskonna eksisteerimise eelduseks, et ühiskonna sisesed tõmbejõud oleksid tugevamad kui ühiskonda lagundavad tõukejõud. Nad on seda seni, kuni ei sekku väline force majeur või kuni tõmbejõudude prevaleerimine on rõhuvale enamikule üksikutest ühiskonnaliikmetest hüveks ja mitte (ainult) koormaks.

Ühiskonnaliikmete kollektiivne teadlik või ka teadvustamata arusaam mõningase ühiskondliku eneseohverduse ja enesesalgamise vajalikkusest – kuni selle nautimiseni – on seesama, mida Francis Fukuyama tähistab terminiga “ühiskondlik kapital”. Tema käsitluses on ühiskondliku kapitali põhiaineseks ühiskonnaliikmete vastastikune usaldus. Usaldus ei jagune kõigi ühiskonnaliikmete vahel ühtlaselt, vaid toimib erinevate ja üksteisega osaliselt kattuvate usaldusvõrgustike kaudu ning varieerub tugevalt isikuti. Sellele võib lisada, et igale ühiskonnale on omane mingi keskmine “usaldusfoon”, mis kõige selgemalt väljendub mingite konkreetsete olukordadega kaasnevas ühtehoidmises – või ühtehoidmise vähesuses. Usaldusfooni erinevust tajusid nõukogude olustikust läände sattunud inimesed selgelt: läänes olid inimesed kõigepealt avatumad, nad julgesid üksteisele otsa vaadata ja juttu alustada, üksteisele naeratada ning küsisid üksteiselt, asja ees, teist taga: “Kas ma saan aidata?”

Nõukogude ühiskond oli seevastu rangelt hierarhiline, horisontaalseid usaldussidemeid ei olnud vaja ja riigivõim nii tahtlikult kui tahtmatult lausa taunis neid. Inimesed hakkasid pelgama ja vältima isegi üksteise kõnetamist kõige tühisemal ajendil, mis tulenes kurbadest kogemustest, et nõukogude ühiskonnas on kõige targem olla võimalikult hall ning tähelepandamatu. Mõnikord oli suhtlemine vältimatu – raudteejaamas rongipiletit ostes, poes pätsi leiba küsides, restoranis süüa tellides –, ent neil juhtumeil pidigi valmis olema ebameeldivaks elamuseks, mis tavaliselt avaldus vastassuhtleja ülbuses ning ebasõbralikkuses. Lisame sellele teadmise poliitiliste repressioonide võimalikkusest, mis võõrutas avameelsest suhtlemisest (pool)tuttavatega – vestlusest pargipingil – , ja saame nõukogude inimese, kellele horisontaalsed ühiskondlikud võrgustikud on sama hästi kui võõrad. Tõsi, nõukogude inimesel võis olla oma usaldusring või –ringid, ent need ei olnud mitte teda ümbritseva hierarhilise ühiskonna osaks, vaid pigem vastandusid sellele.

Niisugune nõukogude inimene on oma põhilaadilt asotsiaalne. Või kui jätkata eespool tehtud vahet “sotsiaalsuse” (kui igasuguse kollektiivsuse) ja “ühiskondlikkuse” (kui spetsiifiliselt inimliku kollektiivsuse) vahel, siis peaks ütlema “ebaühiskondlik” (vrd. ebaseltskondlik). Nii või teisiti iseloomustab teda huvipuudus naabri tegevuse vastu ja eriti kirkalt viha naabri vastu, kui see tema tegevuse vastu huvi julgeb tunda. Ebaühiskondlikkust ei maksa samastada individualismiga. Individualist võib olla aktiivne ühiskonnaliige, poliitik, maja- või kassiomanike seltsi esimees ja allkirjadekoguja keemiatehase laiendamise vastu, ebaühiskondlikku inimest aga ühiskond lihtsalt ei huvita. Täpsemalt öeldes, teda huvitab ühiskonnalt saamine, aga teda ei huvita ühiskonna kooshoidmine, s.t. tõmbejõudude genereerimine. Ta tarbib ühiskonnas olemasolevat usaldust, lisamata sellele midagi omalt poolt. Sellised on paljud – ehkki kaugeltki mitte kõik – tänase Eesti ja ilmselt kõigi üleminekumaade tõusiklikud uusrikkad.

Tõusikust uusrikas ei ole reeglina veel harjunud oma positsioonist võrsuvate kohustustega. Talle on teadmata, et jõukamad inimesed on moraalselt kohustatud mitte ainuüksi rohkem makse maksma, vaid ka “ühiskondlikku kapitali” suurendama, nii nagu see nende võimuses on. Selleks ei pea tingimata omanimelist fondi või kooli asutama, ent igal juhul tuleb olla ühiskondlikult aktiivsem kui prügimäekoll. “Ühiskondlik aktiivsus” on muidugi hirmuvärinaid tekitavalt kole keelend, mis toob meelde vene aja, ent sisuliselt pole tal viga midagi ja puudub ka igasugune spetsiifiline side nõukoguliku ühiskonnaga.

Lääne demokraatiates on rikka inimese ühiskondlik aktiivsus tagatud traditsioonidega, mis ulatuvad demokraatiaeelsesse aega. Ka minevikku vajunud ühiskondades anti endale aru, et päriselt ilma ühiskondliku kapitalita ei toimi kõige jäigemgi seisuslik-hierarhiline režiim. Nii liitusid meie paljukirutud mõisnikud jaaniõhtul oma talupoegadega ja tegid neile õlut-viina välja; nii tapab rikas araablane ramadanikuu lõpus kitse ja jagab liha vaestele. Me võime selliseid kombeid pidada nii altruistlikeks kui küüniliselt ratsionaalseteks; tegelikult on neis midagi mõlemast – nii nagu kogu inimese ühiskondlikkus on segu aadlimehe üllusest ja kaupmehe rehnungist. Tõsiasjaks jääb, et sellised võtted kajastavad ühiskondlikke tõmbejõude, taasluues vastastikust usaldust ehk meie-tunnet. Rikas, aga ebaühiskondlik inimene ennast selliste küsimustega ei vaeva. Tal ei tule bussipeatusest tühja autoga mööda vuhisedes isegi sellist mõtet, et võiks mõne bussiootaja peale võtta.

Fukuyama poolt kuulsaks kasutatud “ühiskondlik kapital” ei ole siiski hea termin. Täpsemalt öeldes, sel on peale heade külgede ka vigu. Hea külg on näiteks see, et sõna “kapital” meenutab usalduse ja kapitali analoogiaid: ka usaldust tuleb pidevalt (taas)luua, ka usaldust on palju raskem luua kui kaotada, ka usalduse loomine on pikaajaline ja vaevarikas, ning ka usalduse võib kaotada hetkega.

Halva külje kohta toon aga järgmise näite. Vaevalt oli Maailma Kaubanduskeskuse tolm veidi hajuda jõudnud, kui ameeriklaste esialgse šoki mattis enda alla võimas solidaarsus- ja patriotismilaine. Üldine usaldusfoon tõusis järsult, ameerika ühiskond oli korrapealt sidusam, sünkroonsem, usaldavam, ohvrimeelsem kui tunni aja eest. Kõik märgid näitavad, et see, mida ameeriklastele äkitselt kõvasti juurde tuli, ei olnud midagi muud kui ühiskondlik kapital.

Sama võib öelda protsesside kohta, mis leidsid aset Hiiumaal pärast 2001. aastal toimunud lennuõnnetust. Veidi enam kui kaks kuud hiljem (2. veebr. 2002) kirjutas “Postimees” selle kohta järgmist: “[Kriisipsühholoogide] hinnangul võis õnnetusejärgsel Hiiumaal kogeda haruldast üksteise toetamist ja inimsuhete paranemist. Õnnetuse üleelanutesse suhtutakse soojalt, kuid teisedki inimesed on pärast seda muutunud omavahel lähedasemaks ja mõistvamaks.”

Ent öelda: “Osama bin Ladeni terrorirünnak suurendas ameeriklaste ühiskondlikku kapitali” või “Lennuõnnetus andis hiidlaste ühiskondlikule kapitalile jõudsasti lisa” kõlaks absurdselt. Kummalgi juhul polnud ju tegu millegi ihaldus- või kiiduväärsega. Seepärast võiks kasutada lihtsat eestikeelset sõna, mida esineb juba eespool – “ühtehoidmine” (milles peitub ühtlasi viide ühele Paul-Eerik Rummo vägagi asjakohasele luuletusele), tundmata muret, kuidas seda tõlkida.

“Osama bin Ladeni terrorirünnak suurendas ameeriklaste ühtehoidmist.” “Kui teepervel lebab abivajaja, ent ükski möödasõitja ei peatu, siis näitab see, et ühiskonnas on vähe ühtehoidmist.” “Seal maal hoitakse kõvasti ühte – kui keegi liialt kaua omaenesegi korteriukse taga pusib, astub tingimata keegi ligi ja püüab selgust saada, ega ta varas ei ole.” Tundub sobilik sõna olevat.

Nagu eelnevad näited vihjata püüdsid, on peaaegu iga meie teo puhul võimalik määrata selle mõju ühtehoidmisele. Puhtalt bioloogilisi, ühiskonnast sõltumatuid ja ühiskonda mittemõjutavaid tegevusi praktiliselt polegi. Autotuhatoosi tühjendamine teepervele kõigepealt kajastab vähest ühtehoidmise astet, kuid ühtlasi vähendab seda veelgi, vähendades ühiskonnaliikmete vastastikust usaldust. Reeglist kinnipidamine ka siis, kui keegi ei näe, on usaldusküsimus.

 

 

KÕRVALEPÕIGE: UMBUSU METAFÜÜSIKA

Õieti püsib ühtehoidmine mitte lihtsalt usaldusel, vaid usalduse ja usaldamatuse (ehk umbusu) optimaalsel tasakaalul. Umbusku kui sellist ei maksa halvaks pidada, ta on ligilähedaselt sama vajalik kui hõõrdejõud. Mõelnud välja ratta, kuullaagri ja suusamäärde, võivad inimesed kergesti langeda väärarvamuse ohvriks, et hõõrdejõud on tülikas nähtus. Tegelikult ei saaks me hõõrdejõuta sammugi astutud ega ühtki asja pihku võetud, sest kõik oleks absoluutselt libe. Ligilähedaselt sarnane lugu on umbusuga ja seetõttu kaitsevad kultuurinormid mitte ainult usaldust, vaid ka õigemääralist umbusaldust: “ära hüppa vette tundmatus kohas”, “ära mine kaasa võõra onuga.” Kui kiigata aastamiljonite taha, võib nentida, et umbusk on vanem kui inimene. Muidugi võib juuksekarva lõhki ajada ja küsida, et kas looma ettevaatlikkuse näol on ikka tegu umbusuga või tuleks seda nimetada kuidagi teisiti. Ent see pole oluline. Inimlik umbusk on välja kasvanud enesesäilitamisinstinktist.

Umbusk on reegel ja usaldus erand, mitte vastupidi, sest vastupidine pole evolutsiooniliselt võimalik: liialt usaldaval indiviidil – nii inimesel kui loomal – on vähem lootust järglasi saada kui liialt umbusklikul. Seepärast on oma tõetera ka kulunud naljas, et umbusk ongi maailma levinuim usk.

Ent nagu eespool nägime, on inimühiskonna kujunemine taandatav usalduse tekkele inimese eellaste vahel. Või on usaldus vähemalt üks neist põhinäitajatest, mis teevad ühiskonna võimalikuks. Usaldus on nagu võikiht umbusu leivakäärul, mis leivakääru ühtäkki võileivaks muudab. Ja nii nagu võid leiva pealt, nii ei saa ka kogu usaldust umbusu pealt enam ära võtta. Samas, kui võid on liiga palju, muutub võileib läägeks – n.-ö. absoluutselt libedaks – ja lõppkokkuvõttes mittesöödavaks. Kõik inimesed lihtsalt ei suuda olla lõpmatult usaldavad ja lõpmatult altruistlikud. Tulemuseks oleks üleüldine pettasaamine ja liigse usalduse ootamatu moondumine liigseks usaldamatuseks ehk ühtehoidmise järsk vähenemine.

 

Tõsi, ühtehoidmist ei saa usaldusega päris samastada. Igas ühiskonnas leidub teatav osa ühtehoidmist, mille allikaks ei ole n.-ö. horisontaalne usaldussuhe (mis iseloomustab nn. võrgustikke), vaid vertikaalne alluvussuhe (mis iseloomustab hierarhiaid). Fukuyama märgib, et päris ilma hierarhilisuseta ei saa läbi ka kõige demokraatlikum ja usaldavam ühiskond, ning nii on see tõepoolest. Ning teisest küljest ei saa päris ilma horisontaalse usalduseta läbi ka jõhker, pimedale kuulekusele rajanev diktatuur. Ma ei pea silmas mitte omaaegset propagandakära saatel reklaamitud võltsi “seltsimehelikkust”, mida tegelikkuses asendas pealekaebamine ja kahtlustamine, vaid tõelist inimlikku koostööd ning vastastikust abi. Ent selle maht totalitaarses või kahjustatud ühiskonnas võib demokraatia rüpes sirgunud inimese jaoks olla tõesti ehmatavalt väike. Näiteks on siinkirjutaja isa kirjeldanud episoodi 1939. või 1940. aastast, kui Eesti oli veel lõplikult okupeerimata, Paldiskis aga asus juba vene sõjaväebaas. Juhtus, et ühes linnamajas puhkes tulekahju. Seda tulid appi kustutama ka sõjaväetuletõrjujad, kellel kohale saabudes oli esimeseks asjaks põlev maja ahelikuga ümber piirata – et keegi ei saaks majast välja tassitud asju ära varastada. See, et keegi võiks midagi sellist üldse üritada, käis Paldiski elanikel üle mõistuse. Paraku oli see abinõu ilmselt vägagi eluline Nõukogude Liidus. Nagu peagi sõjatandritel selgus, olid Nõukogude Liidu alamad võimelised vägagi tõhusaks koostööks, kuid selle algseks vundamendiks ei olnud mitte niivõrd usaldus, kui hierarhiline ühtehoidmine, kokkukuuluvus ülemuse käsul. Inimesed, kes võisid üksteise tagant viimase kalossipaari ära varastada, läksid Stalini käsu peale koos surma. Muuseas genereeris see ühine surmaminek ikkagi ka horisontaalset usaldust ja nn. võrgustike teket, mistõttu Stalinil tuli sõja järel tõsiselt vaeva näha, et hoopis teistsuguse suhtlemisviisi võimalikkust aimanud alamad uuesti hirmu ja umbusu mülkasse suruda. Eitamata hierarhilistest suhetest võrsuvat ühtehoidmist kui sellist – komponendina on tal koht igas ühiskonnas – tuleb ometi nentida, et ainult hirmule ja allumisele rajatud ühiskond on värdjalik nähtus, pseudo-ühiskond.

 

 

PYRRHOSE VÕIT ISEKA GEENI ÜLE

Nagu märgitud, pole individualism ja ebaühiskondlikkus täiesti kattuvad mõisted. Individualist võib olla ühtlasi ühiskondlik, ja ebaühiskondlik inimene ei pruugi olla individualist, alludes näiteks vaguralt oma maffia(perekonna) reeglitele ning eirates ühiskonda mitte iseenda, vaid oma klanni huvides. Selline inimene on – järgides eespool rakendatud terminoloogiat – ebaühiskondlik, aga samas sotsiaalne.

Väliselt võib selline ainult grupihuve silmas pidav sotsiaalsus olla ühiskonnale ohtlikumgi kui individualism, sest tegu on organiseeritud jõuga, mis sageli on ühtlasi otseselt kuritegelik. Organiseeritud kurjategijate jultumus täidab regulaarselt uudistekanaleid, see köidab inimeste meeli ja annab kõneainet ning sellise ebaühiskondlikkuse või lausa antiühiskondlikkuse mõju on kahtlemata laostav. Sellegipoolest on ühiskondlikkuse tegelikuks antipoodiks ikkagi individualism. Eriliste kõrvalekalleteta ühiselu reegleid täitev vanatüdruk, keda argimütoloogia tasemel oleme harjunud pidama ühiskondlikkuse alustalaks, “naabriks, kes valvab”, võib teatavate asjaolude põimumisel olla ühiskonnale laostavam kui mafiooso, kes enne mõrtsukatööle minekut naisele musi annab ja armastavalt oma viiel lapsel pead silitab. Selline “teatavate asjaolude põimumine” leiab praegu aset praktiliselt kogu läänemaailmas ja avaldub sündivuse drastilises languses. Mitte ühegi Lääne heaoluühiskonna kohta ei saa öelda, et see puht-bioloogilises mõttes taastoodab ennast ja et selles osas probleeme pole. Isegi neis riikides, kus loomulik iive ületab nulli, on see saavutatud peamiselt eluea pikenemise abil, mis tähendab ühiskonna vananemist ja tänaste probleemide kuhjamist tulevikku. Lääne inimesed ei sigita, sünnita ega kasvata enam piisavalt lapsi, et oma geene konkreetsetes majanduslikes ja kultuurilistes oludes edasi kanda. Miks?

Fukuyama annab oma “Suures vapustuses” sellest nähtusest ja teistest sellega seostuvatest demograafilistest protsessidest suurepärase kokkuvõtliku ülevaate. Olles läbi sorinud kõik vähegi arvestatavad hüpoteesid sellise käitumisnihke põhjuste kohta, jõuab ta umbes samale järeldusele, mida moralistid ja tänavanurga-prohvetid on juba ammu kuulutanud: “Maailm on hukka läinud!” Tõsi, Fukuyama väljendab seda teiste sõnadega. Ta näitab kõigepealt halastamatu aususega ära, kui absurdsed on väited, nagu oleks iibelanguse põhjuseks “raske” majanduslik olukord, ja kui naiivne on loota, et materiaalse toetuse abil võiks iivet oluliselt tõsta. Jah, see on võimalik “mingil määral”, toetuste olemasolu ja pidevat tõstmist nõuab nii avalik arvamus kui Lääne ühiskondade arengu üldloogika, ent see vaid leevendab, mitte ei ravi probleemi. Seejärel Fukuyama möönabki, et iibelangust mõjutavad muude hulgas ka “raskestimõõdetavad” kultuurilised tegurid. (Fukuyama 106). Just siinkohal võiks tema raamat moralistile tõeliselt põnevaks minna. Paraku vahetab Fukuyama teemat ja jätab kultuuriliste põhjuste lähema kirjeldamise kellegi teise hooleks. Lugeja võib kindel olla vaid selles, et see salapärane põhjus on väga lähedane sugulane individualismiga, kui sellega mitte samane.

Fukuyama ei ole oma “Ajaloo lõpu” aegset optimismi siiski täielikult minetanud, selle riismed aitavad tal leida lohutust väite abil, et (Lääne) inimese ühiskondlik olemus saab lõpuks võitu ka käesolevast, umbes pool sajandit väldanud tagasilangusest. Võib-olla see on tõesti nõnda, ent võib ka olla, et juhtub nii, nagu hoiatab Singapuri diplomaat Kishore Mahbubani – Lääs ujutatakse üle Aasiast ja Aafrikast lähtuva immigrantidevooga (Mahbubani 3-12), ja neilt nõuavad “kultuurilised põhjused”, vastupidi, tervet trobikonda järglasi, sõltumata sellest, kas neile koolis antakse tasuta lõunat või mitte. Kõik see meenutab vägagi Rooma ühiskonna kokkuvarisemist. Paraku on roomlaste saatusega ähvardamine moraalijüngritel tavaks olnud juba sajandeid, mistõttu seda peetakse suhteliselt kulunud võtteks, ja Spengleri nime kuuldes kipub akadeemiline seltskond nina kirtsutama. Seetõttu jäägu paralleelid tõmbamata.

Võib-olla need oleksidki eksitavad. Tänast Läänt iseloomustab selline materiaalsete võimaluste ja vaba aja kuhjumine, millest vanad roomlased ei osanud undki näha. Heaoluühiskonna liige võib seninägematul määral orjata nii oma kõhtu, edevust kui uudishimu, raisates selleks tohutult energiat.

Kõik see on pikkade sajandite jooksul akumuleeritud ressursside ja oskuste vili. Selleks, et tänane Lääne pensionär võiks muretult mööda maailma ringi rännata, pidid Sheffieldi ja Ruhri rauasulatajad kunagi 14-tunniseid tööpäevi tegema. Kusjuures väga tõenäoliselt nad just sedalaadi argumentidega ennast lohutasidki – kannatame ja näeme vaeva, et lastel kergem oleks.

Ka Eesti viimaste sajandite ajaloos tuleb selline suhtumine täiesti selgelt ja vaieldamatult ilmsiks. Vargamäe Andres luges oma elu ja tegevust luhtunuks, kui poeg “parema elu pealt” tagasi Vargamäele tuli. Parem elu tähendas aga hiljemalt 20. sajandist alates üldjuhul ka vähem lapsi. Ükskõik, milliseid elu-olulisi seiku laste arvu vähenemise seletuseks ka ei toodaks – eeskätt muidugi linnakortereis ja –õuedes valitsevat kitsikust –, ikkagi tuleb neile juurde arvata “kultuuriline põhjus”, milleks on suurenenud nõudmised elukvaliteedile. Isad pingutasid, et poegadel “lahedam” oleks – ja pojad ei petnud nende lootusi. Tekib küsimus, kas füüsiline väljasuremine on Lääne kultuuri sisse kodeeritud: süüa kõht krevette täis, käia Veneetsias, saada panga asepresidendiks, päevitada Havail – ja surra? Sellisesse näidis-elukäiku ei pruugi mahtuda ainuski laps. Küsida võib ka, kas midagi sellist pidasid silmas Pipi Pikksukk, Tommy ja Annika, nentides, et suur olla on väga tobe, ja loitsides: “et ma suureks eal ei kasu”. Jääda igavesti lapseks – see tähendab mitte iial lapsi saada.

 

Ironiseerida võib nii lõbujanuse egoisti kui süngemeelse moralisti üle, ent ümber neid ei kasvata, sest mõlemad esindavad inimlikkuse ürgtahke, mis kestavad usutavasti sama kaua kui inimene. Lõbujanune egoist on muidugi äärmus, ent ega tema olegi iibelanguse põhisüüdlane. Sündimata laste põhihulk langeb tublide ja töökate “keskmiste” ühiskonnaliikmete arvele, kes vaid tahavad pääseda ühisköögi õudustest ja säärvanditoa läbikostvusest, kes loobuvad teisest lapsest selle nimel, et esimene võiks käia viiulitunnis ega peaks taluma koolikaaslaste pilkeid. Sajand-paar tagasi poleks nende elutingimused kellelegi koledad tundunud ega lastesaamist pärssinud, kuid nüüd pärsivad. Põhjus on lihtne ja võrsub inimese ühiskondlikust olemusest: normaalne inimene ei saa ega taha olla naeruväärne. Kui saaks ja tahaks, poleks ühiskonda olemaski. Siit vastulause moralistile: sinu õpetussõnad sellest, et me ei tohiks olla tänamatud, sest elu on tänapäeval n.-ö. meetriga mõõtes parem kui iialgi varem, ja kuidas me ei tohiks liiga palju oma mugavustele mõelda – need õpetussõnad langevad kivisele pinnale, sest inimene juba oma loomu ja olemuse poolest teeb nii, nagu naaber ees. Kui keegi on süüdi, siis kõik, sest kõik taotlevad mugavamat elu ja suuremat tuba. Ent öelda “kõik” on sama hea, kui öelda “ei keegi”. Kui kogu Lääne ühiskond vahetab lapsed elumugavuste vastu, on suhteliselt mõttetu süüdistada eestlasi ebapatriootilises väljasuremises.

Vastulause võib esitada ka moralisti kallal hurjutajale: milleks hurjutada, moraliseerijaid on alati olnud, nad on ühiskonnas olemas ühiskonna tekkimise päevast peale ja kaovad alles koos ühiskonnaga. Nad on kriitikud, nende filtreeriv roll on tänamatu, kuid vajalik. Hakates vastu igasugustele muudatustele, hoiavad nad ära suuremad ühepäevarumalused, lastes läbi vaid need,  millel on mingi tõsisem põhjus või mõte. Moralisti on vaja, ükskõik, kas tal on “õigus” või mitte.

 

Elukvaliteet, nagu äsja osutatud, koosneb peale konkreetsete materiaalsete võimaluste (toit, eluase) ka muude vajaduste rahuldamisest nagu uudishimu (reisimine, kollane meedia, enesetäiendamine), auahnus (ehk tunnustusvajadus), kirg elamuste järele (kino, ekstreemsport, matkamine), ilujanu jm. Kõik need nõuavad peale raha ka aega, mis erinevalt rahast on piiratud ressurss ka iga konkreetse inimese jaoks. Inimene on aastatuhandeid võitnud aega oma esmaste bioloogiliste vajaduste rahuldamise ratsionaliseerimise abil, s.t. tööaja arvelt. 20. sajandil, seninägematult efektiivse töö ajastul, jäi sellest paradoksaalsel kombel väheks ja aega asuti võtma laste arvelt.

Siin oleks Lääne inimese võinud välja aidata üks iidvana institutsioon – vanaema. Nagu eespool märgitud, on vanaemad ja vanaisad mitte aastatuhandeid, vaid miljoneid aastaid aidanud isekat geeni edasi kanda ja tootnud kõige teovõimelisemas eas isendeile ehk isadele ja emadele aega. 20. sajandil aga loobus Lääs vanavanemaist ja koos sellega miljonitest lastest. Ja seda vaid tahtmatusest kohata pühapäevahommikul köögis ämma… Üheks tõsiseltvõetavaks arengustsenaariumiks on seega väljasurev, ent samas lõbujanuline ühiskond, mille kirjandusliku portree leiame näiteks H. R. Haggardi “Seeba kuninganna sõrmusest”. Kui noorsoojutt argumendina ei rahulda, siis võib lisada, et arheoloogia andmed näitavad, et ka Gröönimaa viikingid, kelle ühiskond 15. sajandi lõpuks välja suri, lõpetasid silmatorkavalt ilu- ja lõbujanustena.

Neis ja just nimelt neis asjaoludes peitub see needus, mis ei lase tänase Lääne ega Eesti poliitilistel parteidel arendada vähegi selgepiirilisemat perepoliitikat. Kui seda üritatakse, siis kukub see ikkagi pooldeklaratiivselt välja ja põhjus ei peitu mitte poliitikute silmakirjalikkuses, vaid ühiskonna väärtushinnangute vastuolulisuses. Sõnades nõustuvad kõik, et “perekond peab olema tugev”, andmata endale aru, et rõhuv osa meie ammustest taotlustest – sotsiaalabi, meeste ja naiste võrdsus, vanadekodud, eraelu puutumatus jpm. – toimivad perekonna vastu.

Näeme, et võib-olla polegi päris täpne öelda: individualism lagundab ühiskonda. Kindlasti lagundab individualism perekonda, ent võib-olla suudaks inimese ühiskondlik loomus sellegi üle elada, kujundades välja mingid uut tüüpi sugulussuhted. Tõsi, ka nende uute sugulussuhete väljakujunemine kujutaks endast rusuvat segaduseaega. Kindel on, et individualism avaldub negatiivses iibes ja sel juhul ühiskond rangelt võttes mitte ei lagune, vaid kahaneb. Kahaneb esmalt alla selle piiri, mis on ühiskonna “ülevalpidamiseks” vajalik ja seejärel kas sureb sõna otseses mõttes välja nagu viikingite asustus Gröönimaal või – mis on tavapärasem – variseb kokku kultuurilises mõttes ja upub ära mingisse teise ühiskonda. Ent see ei sünni mingil juhul valutult. Uppumisega käib kaasas kas otsene vägivald “ülalt” – uute normiloojate poolt – või siis vähemalt kultuuriline interregnum, mil vanad normid enam ei kehti ja uued veel ei kehti. Selline olukord toodab vägivalda altpoolt.

Vastuhakk isekale geenile lõpeb nii või teisiti läbikukkumisega. Mis võiks meid murelikuks teha, kui me just ei oleta – nagu eespool vihjatud – , et see suhteliselt magus läbikukkumine ehk skuutrisõidu saatel väljasuremine ongi inimkonna eesmärk. Või vähemalt (igasse?) ühiskonda sisse kodeeritud olemuslik “viga”, viitsütikuga pomm, mis tagab, et ükski kultuur ei kestaks igavesti.

Siinkohal avanevad hingematvad võimalused näha maailma hukkaminekus ühekorraga nii süütegu kui karistust, jumaliku kõikenägevuse ja inimliku patususe põimingut. Inimesi karistatakse hukkamineku eest hukkaminekuga.

 

 

SIDUSUSE KULTUURILINE MÜTSITUTT

Naabrivalvet peavad inimesed ise, oma ühiskondlikust loomusest tulenevalt, ent see, mille üle valvata, ei ole teatavale arengutasemele jõudnud ühiskonnas enam puhtalt enda otsustada. Teisisõnu, kõlblusnorme ei looda enam ainult omavahelise reglementeerimata suhtluse käigus, vaid neid kultiveeritakse ning sätestatakse autoriteetsemate ja/või vastavalt positsioneeritud isikute poolt.

Kõik ülalt etteantu ei pruugi tingimata tuleneda mingitest konkreetsetest kõlbluspõhimõtetest. Sellised on näiteks mõõtühikud, ehkki oleks ekslik neid ka neutraalseks pidada. Meetermõõdustiku loomine ja Mandri-Euroopa üleminek parempoolsele liiklusele olid omal ajal tugevasti ideologiseeritud ettevõtmised, mis tuleb paigutada Inglismaa ja Prantsusmaa suure – sealhulgas ideoloogilise – vastasseisu foonile. On usutav, et nii mõnigi inimene on läinud võlla või giljotiini alla piltlikult öeldes selle eest, et ta arveldas meetrite asemel süldades või vastupidi.

See on tähelepanuväärne. Kõrvalseisja võiks oletada, et kui üks ühiskond kasutab süldi ja teine meetreid, siis on see puhtalt kokkuleppe küsimus ning üks pole teisest põhimõtteliselt parem, kui neid vaid läbisegi ei kasutata. Paraku näitab ajalugu, et isegi silmnähtavalt neutraalse olemusega kokkulepete õigustamiseks on ikka ja jälle toodud esile mingeid kõlbelisi argumente tõestamaks, et kahest parem on justnimelt see ja mitte teine. Näiteks meeter ja mitte süld. Kusjuures parem mitte ainuüksi neile, kes valivad meetri, vaid üleüldse, põhimõtteliselt.

Samasugust tendentsi näeme veelgi selgemalt teise suure mõõtühikute süsteemi, kalendri puhul. Olemuselt on seegi neutraalne ja saanud alguse vajadusest planeerida oma töid-tegemisi kooskõlas aastaringselt vahelduvate loodusoludega. Ühiskonna keerulisemaks muutudes muutub keerulisemaks ka ajaarvamine. Näiteks on vaja teada, kuna tuleb makse maksta või kuna on aeg aastalaadale sõita. Otsene sõltuvus aastaaegadest muutub kaudseks, senine eesmärk – tagada inimtegevuse kooskõla looduse rütmidega – taandub ja esiplaanile nihkub vajadus kooskõlastada inimeste endi omavahelist tegevust. Ka sellist ajaarvamist võiks pidada neutraalseks – kui inimene poleks inimene. Tegelikkuses suudavad vaid vähesed jääda külmaks ja neutraalseks sellisegi küsimuse puhul, kas nädal algab esmaspäeva või pühapäevaga, rääkimata sellest, kas 20. august ikka väärib puhkepäeva või mitte.

20. augusti ehk taasiseseisvumispäeva ümber käinud vaidlused illustreerivad kujukalt tõsiasja, et kalender on ühest otsast puhtalt praktiline ja teisest otsast puhtalt ideoloogiline, ning on seda olnud alati. Näiteks iidse 7-päevase nädala algpõhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et Kuu nähtavuse tsüklit on käepärane jagada neljaks 7-päevaseks osaks. Ent juba Mesopotaamias omandasid nädalapäevad seose taevakehadega, s.t. nädalale anti mingi ideoloogiline seletus. Ristiusu raames teisenes nädal maailma loomise analoogiks, ent põhimõte jäi samaks: ideoloogia tsementeeris ajaühikut, et kellelgi ei tuleks pähe seda vaidlustada. Seevastu pühapäeva funktsioon oli teine: sundida inimesi n.-ö. ühele lainele minema, oma elu ja tegevust teistega sünkroniseerima. Lisaks iganädalasele “kellaseadele” näeb iga kalender ette rea iga-aastaseid tähtpäevi, mille eesmärk on sama – panna ühiskonna liikmed vaimselt kokku tulema.

Selline kellaseade ei saa olla neutraalne, tähenduseta. Koreograafid ütlevad, et ei ole võimalik lihtsalt tantsida, peab tantsima millestki, ja nõndasamuti ei ole ühiskonda võimalik ühele lainele saada lihtsalt üheskoos aega maha võttes. Ei ole ka mõeldav, et kord aastas peetaks üldrahvalikku püha, millega tähistataks tõsiasja, et 2+2=4. Kui kuskil seda üritataks, omandaks 2+2=4 vääramatult mingi metafüüsilise “tagamõtte”. Ei, igal tähtpäeval peab olema sõnum. Oponent võiks siinkohal väita, et Läänes ja ka Eestis on terve rida tähtpäevi tegelikult muutunud justnimelt lihtsalt pühadeks, mis mööduvad söömise ja joomise tähe all. Kuid päris tähenduseta nad siiski ei ole.

Tõeline, inimesi ühele lainele viiv kalendritähtpäev peab tingimata olema pühendatud millelegi, mis ei ole neutraalne, vaid milles avaldub selge ja intensiivne kõlbeline sõnum. Isegi organiseeritud trallitamine ehk karneval ei olnud algselt lihtsalt trallitamine, vaid selleski peitus – groteski ja eituse kaudu – sügav ühiskondlik mõte. Enamasti aga kannab sõnumit mõni isik või sündmus – Kristuse sünd, võit Vabadussõjas, suvine pööripäev jm.

Jah, ka suvine pööripäev või mõne loodusrahva pidustused vihmaperioodi lõppemise puhul. Esmapilgul puudub siin vähimgi seos kõlblusega, seevastu ilmneb kalendri süvakiht – inimese sünkroniseerimine loodusega. Ometi viib seegi tasand kõlbluseni. Meenutades ja taastundes oma ürgset seost loodusega meenutab ja taastunneb inimene paradoksaalsel kombel ühtlasi ka oma ürgset seost teise inimesega. Nii talvine pimedus kui suvine valgus on asjaolud, mis ühendavad meid nii loodusega kui omavahel. Inimene ei saa loodusolusid valida, küll aga sunnivad loodusolud teda kõlbelisi valikuid tegema. Selles veendumiseks piisab, kui sõita talvel mööda jääteed mandrilt Kihnu või Hiiumaale. Hätta jäädes viibake käega – ja mitte ükski auto ei sõida külmalt mööda. Ning hätta jäämatagi suheldakse üksteisega märksa vabamalt, vahetumalt ja intensiivsemalt kui asfaldil kohtudes. (Kui see kohtumine just jaaniööl aset ei leia, mil meid jäätrassi asemel ühendab valgus. Mida oligi tarvis tõestada.)

Kalendritähtpäevad on seega osalt kohalike looduslike olude poolt ette kirjutatud (põhjamaadel eeskätt pööripäevad, Lõuna-Euroopas rohkem taimekasvuga seotud ehk fenoloogilise kalendri tähtpäevad; laialt on levinud ka kliimast sõltuvad ajatähised nagu eelmainitud vihmaperiood), osalt põhinevad iidsetel loodusega enam mitte otseselt seotud uskumustel ja traditsioonidel (mardi- ja kadripäev), osalt on aga nende sätestamine iga ühiskonna kutsutute ja seatute meelevallas. Sellest ka lõputud kalendrialased vaidlused, mis viivad tavaliselt konstateeringuni, et “kalendritegija on alati kimpus” – välja arvatud võib-olla juhul, kui ta on absoluutse võimuga ainuvalitseja ja elav jumal. Ja selgi juhul kimbutab teda võimalus, et ta sätestab tähtpäevi, mis ei juurdu. Mittejuurduv tähtpäev ei ole aga paraku pelgalt kasutu, vaid kahjulik, diskrediteerides kalendritähtpäeva kui sellist. Küllalt klassikaliseks näiteks on siin tänase Eesti riigikalendri lipupäevad, mille liigrohkus on viinud olukorrani, kus esiteks enam ei teata, miks lipud lehvivad, teiseks ei lehvi nad enam kunagi kõik koos ja korraga. Algne mõte – häälestada inimesed mingile konkreetsele teemale – ei tööta ja ühtsustunde asemel hakkab pooleldi-peetav tähtpäev tootma lagunemist ja võõrandumist. Seega tuleb uute tähtpäevade lisamisega väga ettevaatlik olla.

Kuid mingem mõõtühikute juurest edasi n.-ö. eheda kõlbluse juurde. Eheda kõlbluse kuulsaim näide on muidugi otse Jahve poolt Moosesele edastatud kümme käsku. Siin ei rüütata sõnumit mingisse erilisse rüüsse, ei ajaloolisse ega metafoorsesse, vaid antakse otse ja keerutamata teada, kuidas peab ja kuidas ei tohi.

Selline viis rahuldab kahtlemata inimest, kes on Jumalat oma silmaga näinud (nagu Mooses ise), ent ei pruugi olla küllaldane ebatäiuslikule enamusele, kes, nagu me teame, tõepoolest kippuski alatihti ära langema ja kuldvasika ümber tantsu lööma, missugune tendents on täies jõus tänini. Seepärast on kümne käsu ümber aastatuhandete jooksul palju selgitusi põimitud, millistest omakorda kuulsaim on Martin Lutheri väike katekismus. Teisalt, kõik kümme käsku ise on oma ürgolemuses sajaprotsendiliselt “ühiskondlikud” – nii, nagu see eheda kõlbluse puhul ainuvõimalik ongi.

 

 

KÕRVALEPÕIGE: KAS ÜKS EKSITUS SAAB OLLA NII KASULIK?

Jumalikkuse ja inimlikkuse niisugust põimumist kümnes käsus on võimalik seletada näiteks nõnda:

Need kujunevad inimühiskonnad, kus kõlblusnõudeid püüti põhjendada ratsionaalse arutlusega vastastikkusest kasust, ei püsinud küllalt tugevalt koos ja hävisid. Alles jäid need, kus kavalad preestrid ankurdasid nood iseenesest puht-inimlikud seadused Jumala mantliserva külge, millega selle või teise käsu mitmesuguste elu-oluliste põhjenduste sekka ilmus edasikaebamisele mittekuuluv lõpp-argument: Sest Jumal tahab nõnda.

Mitte kedagi ei saa keelata eetika jumalikkuse ja inimlikkuse dualismi just sel viisil suhtumast. Ent kellelegi ei saa keelata ka teistsugust vaatevinklit, mille tuum peitub järgnevas.

Teoreetiliselt võib eetika alustalasid põhjendada kas Jumalat appi võttes või mitte, niisamuti võib ühiskond toimida Jumala osalust uskudes või mitte. Paraku näitab praktika, et juba seegi ühiskond, mis Jumala kusagile kõrvaltuppa surub ja igaühe eraasjaks kuulutab, hakkab järk-järgult lagunema, rääkimata ühiskonnast, kus Jumalat päris ära tappa üritatakse. Jumal oleks nagu mingi supertsement, mis tsementeerib tsementi (kõlblust) ja teeb soola soolaseks. Aga kas selline supertsement võib olla pelk preestrite kavalus, eksiarvamus, udujutt? Kas võib üks eksiarvamus toimida järjekindlalt läbi aastatuhandete, ilma et tema asemele oleks võimalik panna midagi muud, kasvõi mõnd veel kavalamat eksiarvamust? Taandada inimühiskonna teke ja püsimine mingile hälbele – see pole lihtsalt loogiline.

Muuseas, eelnev arutlus lähtus eeldusest, et ilma Jumalata ühiskond hakkab lagunema. Ateistil pruugib vaid see väide kõrvale heita ja ta võibki rahulikult magada. Vähemalt hetkeni, mil tuleb Kiusaja ja küsib: aga miks siis kõik teadaolevad ühiskonnad inimkonna ajaloos siis Jumala ikkagi appi võtsid?

Nagu nägime, on puhas eetika, nii nagu ta esineb näiteks kümnes käsus, küllaltki raskepärane materjal, mis võib küll moodustada mingi konkreetse kultuuri tuuma, mitte aga kogu kultuuri ennast. Siinkohal isegi mitte kultuuri laiemas mõttes, kogu korrastatud inimtegevust, vaid kitsamas mõttes – Joonase lähetamist, karupeiesid, Eurovisiooni lõppkontserti ja Rodini “Mõtlejat”.

On siiski usutav, et see „kitsam“ osa kultuurist on alguse saanud religioonist ja kõlblusest, s.t. et algeline kunst teenis ühiskonna kokkuliitmise eesmärki, kiites ja austades Jumalat või jumalaid ning ülaltpoolt sätestatud seadusi, ühiskonna alustalasid. Näiteks osutab Antoine Artaud võimalusele, et mitte ainult teater, vaid ka kirjandus on alguse saanud rituaalist. Kõige selle juures ei ole mingit tarvidust kõrvale heita oletust, et midagi võidi teha ka “lihtsalt ilu pärast”. Karta on, et seistes Altamira, Lascaux’ jpt. rabavate koopamaalingute ees, jääb see küsimus meile igavesti küsimuseks.

Ent midagi teame me siiski kindlalt, ja nimelt seda, et tänapäeva Läänes tehakse hiljemalt uusaja algusest saadik väga palju kunsti ja kultuuri ainuüksi ilu pärast ning et selline looming ei kanna otsest kõlbelist ega religioosset sõnumit. Sellise kunsti olemasolu nentides oleks koguni loomulik möönda võimalust, et selle idud on sama vanad kui religioosne-kõlbeline kunst. Pealegi võib ka ilu tarbimine olla – ning enamasti ongi – kollektiivne tegevus ning sellisena ikkagi osaleda ühiskonna sidususe hoidmisel ja tugevdamisel. Me ei tea, kas kromanjoonlased käisid üheskoos lumiste mäetippude ilu imetlemas, ent algeliste muusikariistade helid lummasid neid ilmselt küll. Muusika tihe seotus religiooni, rituaali ja kõlbelise sõnumiga on väljaspool kahtlust. Ent samuti väljaspool kahtlust on muusika, iseäranis muidugi sümfoonilise muusika võime meid vapustada ka ilma igasuguse programmi, sõnumi, üleskutse või jutustava sisuta. Samas on nii mitmedki filosoofid kui lugematud lihtinimesed sügavat muusikalist elamust tähistanud sõnaga “jumalik”. Nii et muusika võib olla küll justkui sisutu, ent mõjuda ometigi ühendavalt ja ülendavalt. Chopini polonees või Bachi fuuga ütlevad “sedasama”, aga kuidagi otse.

Pole üllatav, et kunst kompab oma piire. Proovitud on mitmesugust “puhast kunsti”, kaasa arvatud sellist, mida iialgi ei näe keegi peale kunstniku enda. Ja näib, et kunsti piirid kattuvad kultuuri piiridega, viimased aga üsna loomulikul kombel ühiskonna piiridega. Mis väljub ühiskonna piirest, millel pole ühiskonnaga enam mingit seost, see pole enam kultuur, ja raske oleks kujutada ette kunsti, mis pole kultuur. Me lihtsalt ei nimeta kultuurist väljapoole jäävat ilu kunstiks. Kunst on ühiskonna vang ja jääb selleks. Kui mässaval kunstnikul õnnestub laiendada kunsti piire, siis vaid seeläbi, et tal õnnestub laiendada ühiskonna enda piire.

Omaette probleemiks jäävad kunstiotsingud, mis ründavad ühiskonda kooshoidvaid tõmbejõude ja tõdesid. Katsetatakse kõike šokeerivat, nii purki pandud fekaale kui lipule kirjutatud roppusi. Mõnikord on tegu katsega öelda ikkagi “sedasama”, aga harjunule vastupidisel viisil – juhatada inimesi “püha” juurde läbi rõveda, mõnikord aga on eitus sisuline. Mõlemal juhul on tegu ühiskonna piiresse jääva ainesega ja sellisena ka kultuuri osaga, aga nii-öelda vastandmärgilisega, aga ühel juhul on vastandmärk sisuline (kõlbeline), teisel juhul vormiline (esteetiline).

Paraku ei tee laiem kunstipublik reeglina vahet sõnumi ja sõnumitooja vahel ning kõrvutab nii teose sisu kui selle vormi (viimast ehk isegi kõigepealt!) oma arusaamaga kõlblusest. Kuulsaim näide sellisest šokeerivast vormist on impressionism, mida omaaegne kunstipublik esialgu ei pidanud mitte ainult inetuks, vaid ka kõlblusetuks. Kunstipublikut ei ole seepärast veel mõtet piiratuks või väikekodanlikuks pidada, sest tema umbusus avaldub loomulik inertsus, mis on iga ühiskonna püsimise üks põhieeldusi – välja arvatud muidugi juhul, kui inertsusest saab surmatardumus. Seetõttu mõjuvad kohatult vaatajat teadlikult šokeerivate kunstnike hädaldamised, et neid juubeldustega vastu ei võeta ega mõisteta. Selles ei maksa kunagi ühiskonda süüdistada.

Ühiskonna kultuuriline mütsitutt koosneb seega ühtsetest ruumi- ja ajamõõtudest, ühtsetest kõlblusmõõtudest ning neist võrsuvast kunstiloomest. See kehtib kõigi ühiskondade kohta. Tekib küsimus, mille poolest ühiskonnad erinevad. On’s see midagi põhimõttelist? Või lihtsalt juhus, et ühed on rohelised, teised sinised ja kolmandad kollased, kusjuures võinuks vabalt ka vastupidi minna?

 

SISEMINE MADU MEIS ENDIS

Pole täpselt teada, millal inimese eellased omandasid mõiste “meie”. Antropogeneesi uurijad on veendunud, et varane “meie”-tunne oli üks omadusi, mis inimese eellast teistest loomadest põhimõtteliselt eristama hakkas. Kõrgenenud empaatiavõime tõestuseks on fossiilsed skeletid, mis annavad tunnistust indiviididest, kes on elanud pikki aastaid sellises füüsilises seisundis, kus ellujäämine sai võimalik olla ainult grupikaaslaste abiga. Seda abi anti isendeile, kes olid nii väetid, et ei suutnud omalt poolt grupile õieti millegagi tasuda. Niisugust käitumist ei oska me teisiti nimetada kui “inimlikuks”, milles poleks midagi imestamisväärset, kui see ei puudutaks juba neandertallast (McKie 157). Peame järeldama, et neandertallased – kui mitte juba veelgi varasemad hominiidid – olid kõlblusvõimelised olendid, sest jõuetu ja kasutu liigikaaslase aastatepikkust põetamist on raske seletada otsese kasu või mingi ürgratsionaalsusega.

Ent nagu pole valgust varjuta, pole “meid” “nendeta”. Miks tekkis mõiste “nemad”? Loomulik olekski vastata, et selle tekitas mõiste “meie”. Paraku on siin üks aga. Pole sugugi selge, kumb esineb valguse ehk põhjuse rollis ja kumb on tagajärg, vari. Kuna inimese maailmatunnetus liigub reeglina lähemalt kaugemale – ja seda ka sõna otseses mõttes – , siis sunnib harjumus “meid” esmaseks pidama. Kuid kas see ikka on nii?

Gombe rahvuspargis “kodusõda” pidanud šimpansidel oli “meie”-tunne kindlasti olemas. Aga nagu märgitud, ei tea me päris täpselt, millise määrani me šimpanse loomade ja loomalikkuse näitena üldse kasutada võime. Kuidas hinnata hunti ründava koerakarja käitumist? Ilmselt instinktiivseks ja/või reflektoorseks. Mida arvata koordineeritult jahti pidavate lõvide sisetundest? Ja mis tunnet võiks tunda omaette elav hundiperekond, kohtudes teise sellise perekonnaga? Kusjuures kuulus hundiuurija Farley Mowat osutab – ise seda õieti uskumata –, et hundid käivad sugulastel aeg-ajalt “niisama” külas (Mowat 135), mis peaks osutama mitte lihtsalt “meie”-tundele, vaid juba “meiede” hierarhiale.

Ent isegi kui oletada, et inimese eellasele oli loomapõlvest kaasa antud mingi instinktiivne loomne “meie”, siis on raske ette kujutada, et sellel polnud paarilist mingi instinktiivse “nende” näol. Tõsi, mõlemad olid teadvustamata, erinevalt pärisinimese kui ühiskondliku looma teadvustatud “meiedest”. Võib-olla on tänasegi homo sapiensi tuumperekonna “meie” tõesti nii ürgne, et ei vaja mingit teadlikku vastandumist, vaid lihtsalt on. Ent tuumperekond ei loo ühiskonda. Seda loovad ja hoiavad koos hoopis muud ühistunded – kambameie, rahvusmeie, soomeie, vanusemeie jpt. Ja nende puhul ei saa vastaspooluseta kuidagi läbi.

Seega näib olevat mõttekas teha vahet vähemalt kaht tüüpi “meie-nemad” vastandusel, loomsel ja ühiskondlikul. Esimene on instinktiivne ja teadvustamata, teine kultuuriline ja teadvustatud.

Me ei tea, kuna ja kuidas sündis esimene teadvustatud “meie”, aga tervemõistuslik on oletada, et see sündis põhimõtteliselt sama valemi järgi kui kõik need kultuurilised “meied”, mille teket ja kadu näeme iga päev enda ümber.

Tavakogemus ütleb meile, et teadvustatud “meie” sünnib umbes sel hetkel, kui kaks indiviidi sõna otseses või ülekantud tähenduses teineteisele otsa vaatavad ja oma jõud ühendavad. Jõudude ühendamiseks peab olema mingi põhjus, mingi ülesanne, mida koos lahendada. Võib-olla on vaja tappa mammut, võib-olla on vaja üheskoos mererannast mõni puunott ära lohistada. Ent kas häirimatud puunoti lohistajad on juba “meie”? Või on “meie” tekke jaoks siiski tarvis veel midagi, näiteks isikut või isikuid, jõude või asjaolusid, kes/mis neid takistada püüavad? Mammuti puhul küsimust ei teki, tema on ise see isik, jõud ja asjaolu. Ühesõnaga, kas jõudude ühendamine peab toimuma kellegi vastu?

Tõenäoliselt üldreegel just selline ongi, ehkki see ei pruugi meeldida neile, kelle kreedoks on John Lennoni „Imagine“. “Meie” on reaktsioon, algpõhjus on “meist” väljapool.

Tõsi, pole tingimata vaja olla kellegi vastu, sest on ka erijuhtum – teisiti. Kui kaks inimest leiavad, et punk on lahe, siis ei sünni sellest veel “meid”. “Meie” sünnib siis, kui nad kohtavad kolmandat, kelle arvates punk ei ole lahe. Kuid erinevusest vastandumiseni on alati vaid millimeeter.

Kui nii, siis mille või kelle? Grammatiliselt on “meie” vastandiks “teie”, aga on kaugelt näha, et teie ei saa tekitada “meid”, vaid vastupidi, ta on ise “meie” saadus. Sotsiaalses mõttes on “meie” ürgvastandiks hoopis “nemad” (või “tema”), nagu peatüki algul juba märgitudki. Seletus on järgmine: kui mõiste “teie” tekkeks on vaja suhelda üle “meie” piiri, siis “nende” mõiste seda ei eelda. “Neist” kõneldakse isekeskis. Tegu on klassikalise näitega põhjuse ja tagajärje samaaegsuse võimalikkusest. “Nemad” on küll põhjus ja “meie” selle tagajärg, aga nad tekivad/tekkisid ühel ja samal hetkel. Siis, kui üks ürgolend mingil moel edastas teisele ürgolendile sõnumi: “Kuule, nad tulevad, me peame ennast kaitsma või põgenema!”

Sestpeale on mustmiljon mammutit võsas hirmsat häält teinud, sünnitades sama arvu “meiesid”. Me oleme igaüks oma silmaga näinud, kuidas ühine oht ja paraku ka ühine vihkamine inimesi lennult liidavad. Seda asjaolu on teadnud ja kasutanud kõik maailmaajaloo populistlikud poliitikud, diktaatorid ja türannid. Alati on ka leidunud neid, kes pimedale vaenule vastu astuvad, kuid ürgne mehhanism toimib üldjoontes tänaseni: ei ole meid nendeta ega neid meieta. Seda võiks nimetada iga inimkoosluse konstitueerivaks vastanduseks.

Kui nüüd teoreetiliste hominiidikarjade juurest tänase inimkonna juurde naasta, siis võiks selle asjaolu lihtsalt teadmiseks võtta ja asuda destruktiivset vaenu millegi vähemohtlikuga asendama, ent paraku pesitseb konstitueeriva vastanduse põues üks nähtus, mille nimi on Ühtehoidmise Sisemine Madu.

Ühtehoidmise Sisemine Madu toitub tõsiasjast, et ükski “meie-nende”-vastandus ei saa olla ega ole päriselt neutraalne ja lõpuni tolerantne. Tõsi, see vastandus ei pea tingimata avalduma arutus vaenus, ent ta pole mõeldav ilma igasuguse hinnangulisuseta, mis peab otse või kaude tõestama, et “meie oleme ikkagi paremad”. Tagada, et mõõdukas suhtumine (“nad on küll veidrikud, aga las elavad”) püsiks ega asenduks hävitamiskirega (“murjanitele tina!”) – see on nagu tiigri seljas ratsutamine. Aga mistahes ühiselu ongi tiigri seljas ratsutamine.

Sisemine Madu on seda tugevam, mida kaugemal “meie” asub isekast geenist. See tähendab, et kui tuumperekonna “meie” – eeskätt vanemate ja laste vahel valitsev side – tavaolukorras peaaegu ei vajagi teadvustatud “neid”, kellega ennast mõõta ja kellest ennast paremaks pidada, siis kamba, ühiskonna või tänapäevase rahvuse vajadus “nende” järele on märksa tugevam. Ja järelikult on ka oht vaenu tekkimiseks suurem.

Peamiselt kahe maailmasõja ja natsismi koleduste läheda pealtnägemise ning läbitegemise tagajärjel – kusjuures kommunism jäi faktiliselt läbi proovimata –, on Läänes viimase poolsajandi jooksul aeglaselt, ent väga järjekindlalt tugevnenud ideoloogia, mis põlustab igasugust sallimatust, teise või teiste halvustamist ning nii indiviidi kui kollektiivi tasemel avalduvat vaenu. See kombineerub eespool põgusalt puudutatud antidogmaga, et tõde pole olemas ja et juba selle otsiminegi kannab endas “autoritaarset ambitsiooni”. See ideoloogia – tähistagem teda ad hoc terminiga “antidualistlik unistus” – on teinud palju head, muutes igapäevaelu inimlikumaks ja vaigistades irratsionaalseid vaene, mis tänapäevaste side-, liiklemis- ja hävitusvahendite juures on potentsiaalselt mitmeid kordi ohtlikumad kui vaid mõne sajandi eest.

Samas on antidualistlikul unistusel mõned põhimõttelised vead.

Esiteks põhineb ta ise vaenul ja vastandusel. Eesti tuntuim antidualist Jaan Kaplinski on öelnud: “Tuleb olla salliv kõige suhtes, välja arvatud sallimatus.” Paradoks on efektne, aga kui seda kasutada käitumisjuhisena praktilises tegevuses, siis moondub see elu-oluliseks silmakirjalikkuseks, mis ei erine oluliselt sektantlikust fanatismist, mis armastuse nimel inimesi tuleriidale saadab. Midagi samalaadset võis täheldada Jörg Haideri Austria valitsusse kaasamise järel: polnud enam selge, kumba tuleb karta rohkem – kas populist Haiderit või  neid, kes röökides tema õlgkuju põletasid. Ilmselt mõlemat, ja seda arusaamatumaks jääb, miks üks pool võtab endale õiguse kõnelda sallivuse nimel.

Teiseks on antidualism oma loogilise lõpuni viidud kujul ebaühiskondlik. See tuleneb ühiskonna konstitueeriva vastuolu olemusest: iga “meiega” kaasneb mõiste “nemad”, iga “meie-nende” paar kannab endas Sisemist Madu ehk “nende” kasvõi minimaalset ja kasvõi vaikimisi halvustamist. Hävitades täielikult igasuguse halvustamise, hävitame me “meie” igasuguse paremuse ja järelikult ka põhjuse kuuluda “meie” hulka.

Ent see tähendabki ühtehoidmise ja lõpuks inimkoosluse kadu. Kui kaob vägivallatsev noorukitekamp, siis on see ühiskondlikus mõttes igati tervitatav, ent kui antidualism “närib läbi” teatava hulga tervet ühiskonda kooshoidvaid sidemeid, siis on selle tagajärjeks hoopiski vägivallatsevate kampade vohamine. Sama tagajärje saame, kui mingi osa seni legaalseks peetud sallimatusest ideoloogilistel ja/või humanistlikel kaalutlustel seadusega ära keelame. Näiteks on mitmes Euroopa riigis, eeskätt Saksamaal viimastel aastakümnetel nähtud immigrantide-vastast vägivalda. Selle üheks allikaks võib pidada asjaolu, et sakslastel ei ole enam võimalik nii vabalt oma sakslaseks-olemist kiita ja sellega rahul olla kui varemalt. Inimese ühiskondlikust olemusest paratamatult võrsuvat vajadust teha “nende” aadressil kasvõi leebelt narritav märkus ei saa “välja juurida” ega “ära keelata” – siis purskub see esile täiesti ootamatus kohas ja ootamatul hetkel –, seda saab vaid ohjeldada ja ventiilidega varustada. Parim ja kuulsaim näide on jalgpall, mille raames vanad vaenlased Prantsusmaa ja Saksamaa võivad maha pidada tõelise lahingu või isegi sõja, ilma et sõduriemad nutma jääksid. Tiigri seljas ratsutamine on seegi – meenutagem inglise jalgpallihulle –, ent pärissõjast võrreldamatult ohutum.

 

 

ÜHISKOND JA “NEMAD”

Nagu öeldud, on “meie-nende” vastandus koos oma Sisemise Maoga omane kõigile inimkooslustele, omades teatavat erikuju ehk vaid iseka geeni vahetus läheduses. Selle vastanduse olemasolu ja vajalikkus ei tekitagi mingit küsimust, kui kõne all on klann (familia) või kamp (jõuk, ordu, selts). Kõik teavad Punase ja Valge Roosi sõdu, kõik teavad West Side Story’t. Ent miks on “neid” vaja ühiskonnal, näiteks suvalisel demokraatliku riigikorralduse tingimustes elaval Euroopa rahval? Ja kas üldse on?

Iga ühiskond kujutab endast sotsiaalset ja kultuurilist mikrokosmost, mis tagab indiviidile kõik või peaaegu kõik, mis on vajalik eluks, elu edasikandmiseks ja eneseteostuseks. Indiviid ei vaja teisi ühiskondi peale enda oma, ta ei pruugi selle piirest terve oma elu jooksul väljuda, ega lakka seepärast olemast täisväärtuslik ühiskonnaliige. (Kant ju oli, eks?) Sellise mikrokosmose mõõdu annavad oma põhiparameetrite poolest välja näiteks tänased lääneriigid. Ent öeldu ei tähenda, et ühiskonnal poleks teadvustatud ruumilist piiri. On küll, ja piiri taga on miski “muu”. Kui see “muu” hõlmab olendeid, siis ongi tegu “nendega”. Viimased võivad olla mingid mütoloogilised koletised, koerakoonlased, peninukid või kasvõi kõnelevad kivid, aga võivad olla ka veidrad või vähem veidrad “teistmoodi” inimesed. Vähemalt nõnda oli see Egiptuses, Mesopotaamias, antiik- ja keskaegses Vahemere-maailmas ning Euroopas.

Juba tollal oli “ühiskond” gradueeritud mõiste. Ateena linnriik oli kahtlemata ühiskond, selle “nemad” olid spartalased ja teebalased. Ent ühiskond oli ka Kreeka tervikuna, kaasa arvatud kreeklaste arvukad asulinnad Vahe- ja Musta mere kallastel, millele vastandusid mitte-kreeka riigid ning rahvad, näiteks etruskid. Ühiskond oli laiemgi, hõlmates kogu tsiviliseeritud maailma, s.t. ka mitte-kreeka riike, ja sellele vastandus tsiviliseerimata, barbaarne maailm. Millist “meie”-tunnet tunti, see sõltus “neist”. Peloponnesose sõdades tunti Ateena-meiet, Pärsia sõdade aegu kreeka-meiet, turult armeenlase käest barbarist orja ostes aga tsiviliseeritute-meiet. Kahtlemata polnud armeenlane päriselt oma, ent barbarist orja kõrval oli ta seda ometi. Sarnaselt võis impeeriumiajastu roomlane suhtuda Partiasse ja partlastesse. Nad olid vaenlased, nad olid “teistsugused” ja imelikud, aga kaugeltki mitte nii imelikud ja teistsugused kui Tacituse karvased, õlleuimas germaanlased.

On põhjust oletada, et selline gradatsioon on tekkinud sammhaaval ja saanud alguse küllaltki kitsapiirilisest, lokaalsest “meiest”. Sellele viitab asjaolu, et väga paljudes keeltes puudub rahval ja kultuuril spetsiaalne omanimetus, mille asemel kasutatakse näiteks sõna “inimene” või “rahvas”. Täna käigusolevad rahvusenimed on valdavas enamuses pandud väljastpoolt, kaasa arvatud “eestlane”. (Siin on oma loogika. Nimesid pannakse, mitte ei võeta, sellega võiksid leppida nii pärslased kui eskimod.)

Samuti väärib tähelepanu, et võõramaalaste tähistamiseks on algselt olnud üldsõnad, mis ei teinud vahet, millise võõramaalasega on tegu. Selline sõna on näiteks venekeelne “nemets”, mis praegu tähistab sakslast, algselt aga kõiki, kes ei osanud “meie” keelt ja olid “tummad” (tänapäeva vn. k. ains.: “nemoi”). Lõpuks on põhjust märkida sedagi, et paljudes keeltes – kui mitte kõigis – tähistatakse mõisteid “võõras” ja “veider” kas samatüvelise või lausa sama sõnaga, nt. inglise “strange”. Nii on see ka eesti keeles.

Kõik see näitab, et sotsiaal-kultuurilise mikrokosmose ehk ühiskonna esmane piir langeb kokku keelepiiriga. Ehkki tänapäevase rahvuse puhul ei pea ühiskonna ja keelepiir alati kattuma, on rahvused siiski tekkinud ühise keele baasil, ja mitte ainult tekkinud, vaid püsivad ka täna enamasti tänu ühisele keelele ja selle kaudu. Šveitslaste-taoline metarahvus on samuti võimalik, ent see saab kujuneda ainult väga eriliste ajalooliste ja looduslike vektorite koosmõjul. Pole isegi oluline, kas ühiskond sünnitas keele või keel ühiskonna, tähtis on, et nad on teineteisest lahutamatud. Täiesti võimalik on, et ühiskonna kujunemise eri etappidel oli kord üks “vedaja”, kord teine.

 

On imestusväärne, kui visalt teatav hulk poliitikuid ja antidualistidest literaate oma ideoloogilisi eesmärke jahtides keele tähtsust ignoreerib ning sellega johtuvalt ka rahvust pelgaks 19. sajandi “leiutiseks” – pealegi tarbetuks – peab. Selle nähtusega seostub kurioosseid seiku. Näiteks astus Albert Einstein I maailmasõja ajal avalikult välja nii sõja kui natsionalismi vastu. Ent niipea, kui võimule tulid natsid, kes otseselt ohustasid Einsteini enda rahvast, leidis Einstein olevat küllalt mõtet nii sõjal kui isegi aatompommil ning hiljem sai temast aktiivne sionist.

 

Ent ikkagi: milleks on ühiskonnale vaja “neid”? Väljast vaadates tundub, et põhimõtteliselt saaks täiesti rahuldavalt hakkama ka ilma “nendeta” – nagu peatüki alguses nenditud. Võiks ka “nendeta” vilja külvata, saaki lõigata, Kuu ja Päikese liikumist jälgida ning hea ja kurja vahel vahet teha. Just sellises olukorras võisid välja kujuneda keeled ja iseäranis asjaolu, et omanimetus langes kokku sõnaga “inimene”. Tegelik koostöö ja läbikäimine, ent ilma arusaamata, et kõik need omavahel läbi käivad isikud võiksid moodustada ühe “meie”. “Meie” on mõiste, mis keeldub omamast sisu, kui tal pole piiri.

Kuid selline „nendetus“ saab siiski olla vaid ajutine ja suhteline. Mingisugused “nemad” on alati olemas. Ühiskonna piirialadel elavad inimesed on “neid” oma silmaga näinud, imeks pannud ja teistelegi rääkinud, mispeale “meie” üheskoos pead vangutas. Kui poleks “neid”, siis ühiskond ei teaks, et ta on ühiskond. Veel enam, mõnes mõttes ta ei olekski siis ühiskond – kui pole neid, siis pole meid.

Niisiis osutub küsimus, miks vajab ühiskond “neid”, peaaegu mõttetuks – ühiskond on (teadvustatud) ühiskond vaid läbi “nende”. Millest järeldub, et “nende” olemasolu tasub võtta võimalikult rahulikult. Kui nad kord juba on mingi inimkoosluse kollektiivsesse teadvusse sisenenud, siis ei saa neid sealt enam kuidagi välja. Ja kes teab, kas on vajagi. Näiteks on võib-olla päris hea, et me ei saa kindlasti väita, nagu puuduks universumis elu. Rohelised mehikesed võivad olla tegelikult olemas ja nad võivad olla ka ainult meie ettekujutuse vili, ent nii või teisiti on nad oma töö teinud: põhjustanud või katalüüsinud inimkonna-“meie” tekke. See on nüüd olemas ega kaoks isegi siis, kui me mingi uskumatu asjaolu tõttu teaksime raudkindlalt, et oleme universumis absoluutselt ja täiesti üksi.

Ühtlasi on usutav, et selline teadmine täidaks meid kõleda üksindustundega. Saanud “neist” teada, harjusime me nende olemasoluga ja hakkasime neid emotsionaalses mõttes vajama. Mitte tingimata selleks, et neid armastada, nagu ilmneb ulmejuttudest ja –filmidest. On küll Spielbergi “Kolmanda taseme lähikontakt” ja kuulus tulnukanaeratus, aga on ka “Iseseisvuspäev” ja võitlus viimse veretilgani.

Samuti vajavad ka kultuurilised mikrokosmosed ehk ühiskonnad üksteist – kord sõprade, kord liitlaste, kord vaenlastena. Ma ei pea siinkohal silmas puht-pragmaatilisi (eeskätt sõjalisi ja majanduslikke, osalt ka kultuurilisi) vajadusi, mis ühiskondi kord teineteisele lähemale, kord teineteisest eemale tõukavad, vaid ilmset tõika, et ühiskonnad vajavad koospüsimiseks peale kõige muu ka oma peegeldust, ja nad peegeldavad ennast üksteise abil. Eestlased peegeldavad ennast peamiselt venelastes ja soomlastes, soomlased peamiselt rootslastes, rootslased taanlastes ja norralastes, sakslased ja prantslased teineteises ning lisaks ka inglastes, leedulased poolakais jne. Ühtlasi januneb iga ühiskond, ükskõik kui uhke ja enesekeskne, teadmist, et keegi ennast ka temas peegeldaks, olgu heas või kurjas. Ühiskonnal pole “neid” vaja mitte ainult tekkimiseks ja eneseleidmiseks, vaid ka hiljem ja pidevalt. Ühiskond nagu indiviidki peab ennast pidevalt taaslooma ja selleks ta vajab palju muu kõrval ka teisi konkreetseid ühiskondi või lihtsalt “neid” – tummi, veidrikke, mürkrohelisi ja õrnroosasid.

Ent siit ei tohi tõtata optimistlikku järeldust tegema, et ühiskonnad kui “isikud” kas ongi juba õppinud vangi dilemmat lahendama või õpivad peagi. Inimese eellased seda õppisid, aga see võttis väga kaua aega ja me ei saa mitte kunagi teada, kuipalju selleks pidi elusid kuluma või kui raskeid tagasilööke selle käigus nähti. Tõsi, võib loota, et ühiskonnad õpivad kiiremini, sest nende käitumist kujundab peale katse-ja-eksituse meetodi ning sellele toetuva loodusliku valiku ka võimas, teadvustatud ajalooline kogemus pluss loogiline mõtlemine, mis lubab ühiskondadel oma käitumise tulemusi märksa suurema tõenäosusega ette näha, kui suutis seda ürginimene.

Sellegipoolest jääb lootus ühiskondade arukusele ja õppimisvõimele kõigest lootuseks. Peamine asjaolu, mis liigset optimismi kultiveerida ei lase, seisneb järgnevas. Kuni päris viimase ajani puudus ühiskondadel kogemus, et omavaheline vaen, tülitsemine, reetlikkus jne. võiks kuidagiviisi kõigile kahjulik olla. Alles aatompomm sünnitas arusaama, et tuumasõjas võitjaid ei ole. Ent see teadmine on väga uus ja väga pinnapealne. Aastatuhandeid on ühiskonnad kartmatult üksteist petnud, rünnanud ja röövinud, kui vaid jõudude vahekord lubas. Kusjuures vägagi edukalt. On rajatud vägevaid impeeriume, on laiendatud eluruumi, on kuhjatud kokku rikkusi. Ja kui kaotatud sõda kõige selle järjekordselt hävitas, ei peetud seda põhimõtteliseks õnnetuseks “kogu maailma rahvaile”, vaid lihtsalt lüüasaamiseks, mis peab kurvastama neid, kes lüüa said.

Küllap ongi sõjal ja hävitustööl oma mõte ja funktsioon, või vähemalt on olnud. Läänemaailma riigid võiksid tänini üksteisega pisisõdu pidada nagu Uus-Ginea paapuad – sellistest sõdadest sünnib kuulsust rohkem kui kahju –, kui nad vaid ei omaks nii võimsaid relvi. Selles kontekstis on kõigil, kel elu armas, vedanud, et aatompomm II maailmasõja lõpus ära prooviti. Vastasel korral oleks inimkonnal tulnud läbi teha sõda, mis alanuks tuumapommidega.

On tõsi, et Läänes tehakse nende uute arusaamade levitamisel tõsist tööd. Üleüldise tuumakatastroofi oht näib olevat enam-vähem kõigi ühiskondade teadvusse jõudnud, vähemalt liidrite tasemel, ehkki 2001. aasta 11. september siiagi ühe hirmuäratava küsimärgi püstitas. Teadvustatud küll, aga mis siis? See üksi meid veel ei kaitse. Hulluse vastu ei aita miski.

Veelgi suurem häda on selles, et me ei tea, kas see töö, mida tehakse, on kõige targemini tehtud. Ühiskondade loomuomane kalduvus üksteist kui mitte just vihata, siis vähemalt veidigi alavääristada tundub teatavatele ideoloogidele tuuma-ajastul nii õudsena, et minnakse teise äärmusse ja üritatakse lausa vastastikust armastust kaela määrida, kasutades selleks tsiviliseeritud vägivalda – seadusi ja ajupesu. Ent vägivald on vägivald ja tekitab pinget. Ning see on juba omakorda ohtlik. Need seadused ja see ajupesu ahendavad oluliselt tänaste lääneühiskondade liikmete legaalseid võimalusi kedagi halvustada või tõrjuda, mis on inimesele teataval määral paraku vajalik.

Pealegi käib kõik öeldu vaid Lääne kohta, Lääs aga moodustab maailmast ja maailma ühiskondadest vaid ühe osa, mille senine edumaa ja üleolek tasahaaval kahanevad. Paraku kuulub tsiviliseeritus selliste nähtuste hulka, mis ei suuda absorbeerida endast suuremat, nii nagu nastik ei suuda alla neelata elevanti. Erinevalt ühestainsast “pahast poisist”, kes võib suitsetama õpetada terve klassitäie. On täiesti võimalik, et inimkonna saatuts ei otsustata mitte Brüsselis ega Washingtonis, ega ammugi mitte Euroopa Nõukogus Strasbourgis, vaid nn. Ülejäänud Maailmas.

 

ÜHISKOND KUI KULTUURIVÄLI

Eespool nimetasin ühiskonda sotsiaalseks ja kultuuriliseks mikrokosmoseks, mille eesmärk oli rõhutada, et kui jätta kõrvale seotus otseste materiaalsete ressurssidega, võib ühiskonda vaadelda peaaegu suveräänse süsteemina. Ühiskond vajab teisi ühiskondi (või diferentseerimata “neid”) vaid niipalju, kui on tarvis enese peegeldamiseks ja oma autoportree jooksvaks uuendamiseks, muu jaoks tal neid oma olemuse poolest vaja pole. Kui aga otsida terminit, mille abil oleks kõige käepärasem väljendada ühiskonna kultuurilist süsteemsust ja terviklikkust, siis võiks selleks olla kultuuriväli.

Iga ühiskond baseerub kõlblusel, kõlblus aga mõistepaaril “hea” ja “kuri”, mis on iga ühiskonna kultuuripoolusteks, pingeallikateks. Võiks öelda, et “hea” ja “kuri” loovad raamistiku, aluskaardi, paradigma, diskursuse või Möbiuse pinna – aga kõige kujundlikum on öelda, et nad loovad just nimelt välja. Kõik, mis toimub kultuuris – s.t. kõik, mida suvaline ühiskonnaliige teeb või ei tee – omab nende poolustega mingit suhet. Öeldu ei tähenda mitte sugugi, nagu jaguneks kõik inimese tehtu või koguni ka looduslik rangelt pimeduse- ja valgusvalla vahel ja et kõik esemed, mõtted, teod, sõnad, inimesed on kas Saatanast või Jumalast. Ei, maailm on tõepoolest värviline, kuid infotehnoloogia areng on meile ammu tõestanud, et piisab kahest algelemendist, et saavutada lõpmatu arv pool- ja veerandtoone.

Ent kui kahendsüsteemis peab iga element tõepoolest olema kas null või üks, siis kultuuriväljal lendleb ka kõlbelises mõttes neutraalseid elementaarosakesi. Iseasi, et nende osakaal võib olla tunduvalt väiksem, kui oleme harjunud arvama. Selline seisukoht on tänases Läänes, kaasa arvatud Eestis kindlasti ebamoodne ja ebapopulaarne. Igas viites kõlblusele nähakse “täditsemist”, kui mitte nõiaprotsesside ettekuulutust.

Lootusetu on eristada rahvust ja rahvuskultuuri. Rahvus ilma ühise kultuurilise suhtlusväljata oleks midagi arusaamatut ja konstrueeritut. Kultuuriväli määrabki rahvuse. Keegi võib ju pidada Ornella Muttit eestlaseks ja Andrei Hvostovi venelaseks, aga tegelikult on esimene ikkagi itaallane ja teine eestlane. Muuseas ilmneb tõsiasi, et veri on paksem kui vesi vaid niivõrd, kui teistsuguse verega kaasneb teadmine teistsugusest verest. Veri ise ei ütle midagi, veri on kõigil inimestel üks. Madleine Albright on kirjeldanud, kuidas ta hakkas ennast veidi teisiti tundma, kui sai teada, et temas on juudi verd. Ent juudiks ta sellegipoolest ei muutunud, vaid jäi ameeriklaseks, kes naerab ameerika nalja üle, jälgib ameerika uudiseid ja teab peast ameerika lastesalme.

Ühel kultuurilisel väljal elutsevad, toimivad, loovad ja tarbivad inimesed moodustavad rahvuse. (Või kui kasutada Jüri Adamsi terminit, siis tegutsevad vähemalt eestlased mitte samal väljal, vaid samas kultuurimetsas, sest soomeugrilastena me teatavasti eelistame metsa rohelist embust lagedate väljade kõledusele.) Igatahes on igal rahvusel spetsiifilised rahvuslikud uudised (nt et Pertelson sai pronksi, Murutar lõi kellegi lombakaks ja Mõisa tool kõigub), oma “paroolid” ja naljad (“Mehed, teie hobused põlevad!”, “Teele, Teele, kurekesed,” pomises Arno), muinastegelased (Kalevipoeg), kangelased (“Lennuki” meeskond) jne.[1] Samast rahvusest inimesed võivad suheldes palju asju üksteisele seletamata jätta (nt kus Eesti asub või mis asi on lumi). Selline ühisvara on muidugi olemas ka ühe perekonna liikmetel või ühe küla inimestel, aga rahvuse puhul on tegu kõige väiksema suveräänse süsteemiga: rahvuskultuuri teeb rahvuskultuuriks ja tõstab ta nii perekonnast, klubist kui lokaalsest subkultuurist kõrgemale nimelt see, et kõiki põhilisi kultuurivajadusi on võimalik rahuldada rahvuskultuuri sees. Külaühiskonna raames on võimalik ehk saada professoriks (kui küla on Harvard), feldmarssaliks (kui küla on Pentagon) või filmitäheks (kui küla on Holliwood), kuid et omada võimalust ilma „kodust“ lahkumata valida kõigi kolme vahel, selleks tuleb olla ameeriklane. Ehkki Eesti ei kannata päriselt välja võrdlust suurte rahvastega (näiteks pole meie rahvuskultuuri piiresse jäädes võimalik tegelda kosmosesüstikute üleslennutamise ja tuumapommide ehitamisega), oleme me põhilise poolest teistega siiski samast klassist. Meilgi on olemas enam-vähem täielik sotsiaalne püramiid ja erinevused on mõõdetavad eeskätt kilode ja meetritega, nagu pääsukese ja merikotka vahel.

Niisiis, kui defineerida rahvust, näiteks eestlast, kultuurivälja kaudu – ja ühtki muud mõistlikku võimalust siinkirjutaja ei näe – , siis võiks öelda, et eestlane on see, kes toimetab eesti kultuuriväljal.

Kuid paljud inimesed toimetavad edukalt mitmel kultuuriväljal, näiteks märkimisväärne osa pagulaseestlastest. Kes nad siis on? Eestlased või rootslased (ameeriklased, kanadalased)? Lisaks veel üks üsna arvukas inimtüüp, mis hõlmab praktiliselt kõiki haritud läänlasi ja mille liikmed käivad teisel kultuuriväljal n.-ö. külas, lugedes aeg-ajalt läbi kasvõi mõne võõrkeelse raamatu.

Samas näeme, et rõhuv enamik mitmel kultuuriväljal liikuvatest inimestest tunneb ennast ühel neist siiski kõige kodusemalt, ja teisel väljal käib pigem külas. Kui jätta üksikud tõesti harvad erandinimesed, kes suudavad omada mitut täiesti võrdset emakeelt ja rahvust. Mistõttu on otstarbekas tuua sisse mõiste “koduväli” (vrd. “kodusadam”). Rahvuse ja kultuurivälja võib seega kokku siduda järgmiselt: Eestlane on see, kelle kultuuriliseks koduväljaks on eesti kultuuriväli. Ja teisest küljest: eestlased on olemas seni, kuni on olemas eesti kultuuriväli.

Eesti kultuurivälja, nagu iga teisegi, võiks põhimõtteliselt isegi kaardistada. Ehkki kultuuriväli ei jagune maakaardi kombel maakondadeks ja valdadeks, jaguneb ta ometi valdkondadeks, mida on eespool korduvalt mainitud: uudised, naljad, eeskujud, dilemmad jne., mis igal konkreetsel ajahetkel on täidetud konkreetse sisuga. Osade valdkondade sisu muutub väga kiiresti (uudised), osade puhul on muutused väga aeglased (nt. ajalooteadvus ja põhilised kõlblusprintsiibid), ülejäänud mahuvad nende vahele. See vahepealne osa on omakorda jaotatav näiteks järgmiselt: a) muinasjutud ja koolilugemikud, b) muud raamatud, c) filmid ja telesaated, d) suurt tähelepanu äratanud ja kauemaks kõneainet andnud kohalikud sündmused, e) teater, muusika, kunst f) anekdoodid g) lauluvara jne. Selle materjali hulgast tõusevad esile mõned eriti olulised teosed, mis on andnud mitte ühe üldlevinud ühiku (märgi) nagu “Verekivi” (“See siin on Tallinna raad, mitte seakari” koos tuletisega “Seakari, mitte Tallinna raad”), vaid terve hulga. Ilma pikemalt mõtlemata võib niisuguste hulka liigitada “Kevade” (nii raamatu kui filmina), “Viimse reliikvia” ning “Tõe ja õiguse”. Tänasele inimesele võib-olla märkamatult toimib edasi ka Piibel – kui mitte muu, siis arvukate võrdluste ja kujundite kaudu, millest paljudel juhtudel nende piibellikku päritolu laiemalt üldse ei teatagi (nt. patuoinas või paabeli segadus).

Võib-olla ei märgata eriti ka koolilugemike põhjapanevat osa. Ent tasub vaid lehitseda omaenda lugemikku, et veenduda – neist tegelastest, olukordadest, efektsetest ütlemistest jms. on jäänud paljugi meie ühiseks n.-ö. raudvaraks. On loomulik, et lugemikke vahetatakse aja jooksul välja, ent ühtlasi ilmneb, kui oluline on, et erinevaid lugemikke ei oleks ühekorraga liiga palju. C. R. Jakobsoni lugemikud näiteks olid nii head, et muutusid üldkasutatavaiks ja kasvatasid seeläbi üles mitu põlvkonda. Ühtlasi andsid tõhusa panuse rahvuse kujunemisse ja seda just oma üldkasutatavuse kaudu.

Muuseas näeme, kui tähtis koht kultuurivälja koospüsimisel ja kestmisel on mälul. Mäletama peab igaüks kui indiviid ja mäletama peab ka kultuurivälja asustav inimkooslus, pärandades teatud teadmisi järelpõlvedele. Mälu tähtsus pole üllatav, üllatav võib olla hoopis tõdemus, et mälu kõrval vajab kultuuriväli koospüsimiseks ja kestmiseks samavõrra ka unustamist. See on puhas psühholoogiline paratamatus. Indiviid unustab oma lasteaiakaaslaste nimed ja rahvas unustab Georg Mülleri aegsed anekdoodid. N.-ö. süütus seisundis kultuurivälja puhul, mis iseennast ei teadvusta, toimub ka unustamine loomulikult ja võiks öelda et märkamatult. Enese olemasolust teravalt teadliku kultuurivälja puhul, nagu seda on ka eesti rahvuskultuur, on mäletamise probleem valulisem. Mida “tohib” unustada ja mida mitte? Tüüpiline küsimus: kas Marie Underi sünnimaja lammutamine oli kuritegu eesti kultuuri(mälu) vastu või hoopis asjade loomulik käik? Pole mingit lootust, et sellistele küsimustele saaks vastata kõiki rahuldaval viisil.

Ka on raske otsustada, kuidas õieti nimetada neid kultuuriühikuid, mis iga välja täidavad ja asustavad. Näiteks laul või luuletus on laul või luuletus, kõnekäänd on kõnekäänd, aga “Kevade” on terve raamat, mis sisaldab paljut. Rääkimata hoopis ebamäärasematest nähtustest nagu arusaam oma rahva ajaloost või mõne teise rahva omadustest. Võiks kõnelda “tekstidest”, kuid sama hästi ka “märkidest” või “(info)ühikutest”. Antud teema raames pole see küsimus õnneks esmatähtis. Esmatähtis on rahvuse defineerimine kultuuri kaudu.

Juba toodud näidete põhjal on näha seegi, et mitte ükski eesti kultuuriväljal koduselt liiklev isik ei tunne kõiki tema soppe ja uurdeid. Nii et mõõta “õiget eestlast” selle järgi, kas ta teab peast Kalevipoja lõpuridu, “Kevade” avalauset, Gabrieli armsama nime, mõnd Juhan Liivi luuletust, “Tõe ja õiguse” tegevuspaika  või “Metsavendade”-laulu – see ei ole võimalik. Kuid samas on väga raske ette kujutada vaimselt normaalset eestlast – lähtudes definitsioonist, et eestlane on see, kellele eesti kultuuriväli on koduks – , kes ei teaks mitte ühtki nimetatuist. On siiski vältimatu, et ta vähemalt mõnda neist teab, sellal kui keskmise venelase või itaallase puhul oleks see üllatav erand. Seega ei tähenda “eestlaseks olemine” mitte 100%-list kohustust teada peast kõiki nimetatud seiku ja lisaks veel Kalevipoja ning tema vendade koerte nimesid, vaid eestlaseks olemine tähendab seesuguste teadmiste omamise järsult suuremat tõenäosust võrreldes teiste kultuuriväljade asukatega. Me leiaksime kindlasti mõne tõelise itaallase, kes nii Irmit, Armit kui Murdja-Mustukest isiklikult tunneb, ja leida ka tõelise eestlase, kes ajab segi Kalevipoja ja Suure Tõllu, kuid need on erandid, mis kinnitavad reeglit, ja reegel on vastupidine.

Kui juba kõnelda “tõelisest” eestlasest või itaallasest, siis tekib muidugi küsimus, kas on olemas ka ebatõelisi. Jah, on. Need on inimesed, kes mingil põhjusel, tavaliselt päritolu tõttu, peavad end ise mingi rahvuse liikmeteks, olemata ometigi kodus vastaval kultuuriväljal. Mõnel juhul võib tegu olla isegi “puhastverd” eestlase, itaallase või jakuudiga, ent veri, s.t. geenid ei kaalu üles kultuurilist kuuluvust, kui see kuuluvus asetab inimese mingile teisele kultuuriväljale. Näiteks võib vaielda, kas on mõtet Kalev Mark Kostabit eestlaseks reklaamida, kui ta elab ja loob hoopis teises maailmas. Vast ikka eesti juurtega? Kuivõrd on eestlane Mena Süvari? Kas sama palju kui Madeleine Albright on juut või rohkem? Samalaadse küsimuse võib püstitada (pigem küll õrritamisi) isegi Johann Köleri puhul, kuigi Köleri seos eesti kultuuriväljaga oli, nagu teada, märksa tugevam. Kuid kas ta oli kultuuriliselt kuuluvuselt ikka eestlane – või hoopis estofiil?

Ei, loomulikult pole siinkirjutaja eesmärgiks eestlaste kultuuriloos mingit puhastust korraldada. Eesmärgiks on esitada n.-ö. kultuuripõhine arusaam rahvusest ja kui nii, siis tuleb vereargument kõrvale jätta. Emotsionaalne side muidugi jääb, selle vastu pole mõtet sõdida.

Nagu öeldud, veresugulus ilma vastava teadmiseta mingit kuuluvus- ega rahvustunnet ei loo. Ehk kõige drastilisemaks ajalooliseks tõestuseks sellele on janitšarid. Need olid kristlikelt maadelt röövitud poisikesed, kellest Osmani impeeriumis kasvatati fanaatilised muhameedlased, Türgi sõjaväe eliit, ja veri ei seganud neid põrmugi. Probleem komplitseerub vaid juhul, kui geenid kannavad endas väga selgeid rassilisi tunnuseid, nt. teravalt eristuvat nahavärvi, silmade või nina kuju vms. Sel juhul saame – näiteks – mustanahalise eestlase, kes on eestlane igas mõttes, välja arvatud selle poolest, et juhuslikud vastutulijad teda eestlaseks ei pea. Tõsi, viimastel aastatel on sellise rahvuskaaslase võimalikkust siiski teadvustama hakatud, ent esialgu väga ebalevalt ja kobavalt. Aeg on hakata sellise võimalusega harjuma.

Kultuuripõhisesse rahvusse oleks kunstlik hakata segama ka mingit genius locit, kohavaimu. Põhimõtteliselt just seda pakub välja Eerik Kross, soovitades näiteks Krusensterni rahumeeli eesti meresõitjaks, s.t. “omaks” kuulutada. Selleks peaksime ikkagi konstrueerima läbimõeldud kohapõhise rahvusmääratluse, mis on kahtlemata täiesti võimalik, ent siis tuleks meil nõustuda ilmselt sellegagi, et Ristikivi on põhiliselt Rootsi kirjanik ning Olaf Kopvillem Kanada kupletist. See aga poleks enam mõistlik. Sellisel alusel konstrueeritud maailmapilt teeks mõnegi lihtsa asja tarbetult segaseks. Liiga ilmne on, et koht üksinda inimesi üheks ei seo, kui neid miski muu ei seo. Kultuuriväljad on küll välja kujunenud lokaalsel alusel (omaaegsed suhtlusvahendid ei võimaldanud teisiti), kuid olles kord juba välja kujunenud, taastoodavad nad oma ühtsust põhiliselt muude vahenditega. Ühine kodukoht annab inimestega vaid võimaluse asuda samale suhtlusväljale, mitte ei garanteeri seda. Ühel ja samal maal elavad inimesed võivad vähemalt tänapäeval üksteisest ka “mööda” elada.

 

Krusensterni puhul tõuseb esile hoopis teine oluline küsimus: seisusliku kultuuri probleem. Marksistlik ajalookäsitlus, mis rõhutas klassierinevusi, kõneles rõhujate ja rõhutute erinevaist kultuuridest. Kui retoorika ja terminoloogia kõrvale jätta, siis on selles kindlasti tõetera; seda eriti kaugema mineviku osas. Keskaegses Euroopas sai saksa rüütel vähemalt mõnes vallas palju paremini aru hispaania rüütlist kui omaenese Schwarzwaldi talupojast. Ja Hansa-aegne Tallinna pürjel pigem Brügge pürjelist kui Toompea parunitest. Rüütlitel oli (osalt) oma suhtlusväli ja kui oleks tuntud trükipressi, siis oleksid nad lasknud endale ette lugeda üle-Euroopalist ladinakeelset ajalehte “Rüütli Süda”, aga mitte “Schwarzwaldi Teatajat”, sest viimast poleks ilmselt ilmunudki. Ja Tallinna pürjelid oleksid muidugi tellinud “Hansa Uudiseid”, mitte “Harju Uudiseid”.

Samas ei tule seisuslikke kultuurisidemeid üle hinnata, sest nendega paralleelselt toimisid lokaalsel ja/või keelelisel ühtsusel põhinevad kultuuriväljad. Ka Tallinna pürjeli jutulesaamine Toompea paruniga või Keila kihelkonna talupojaga polnud sugugi lootusetu, näiteks tunamulluse eriti käreda pakase teemadel, millest tal polnud aga võimalik muljeid vahetada mõne küllasõitnud Naapoli kaubasaksaga. Asi pole nii lihtne, et “rahvus on 19. sajandi väljamõeldis”. Meenutagem, millise patriarhaalsuse ja kodususega kohtles oma alamaid, seisusele vaatamata, Prantsusmaa kuningas Henri IV. Euroopas sidus aadlit ja talupoegi muistne solidaarsus või vähemalt selle kauge kaja (ühed pantisid teistele oma higi, teised esimestele oma vere). Kas sellist solidaarsust nähti ka Liivimaal? Balthasar Russowi ja Adam Oleariuse ülestähendused lubavad selles tõsiselt kahelda.

Krusensterni eraldasid eestlastest ja nende kõrtsinaljadest samasugused seisuslikud vaheseinad, mis kõrgusid ka näiteks Horatio Nelsoni ja inglise talupoegade vahel. Võiks ju väita, me kas loeme inglise, prantsuse, saksa – ja ka Liivimaa – aadlikud ning lihtrahva ühe rahvuse liikmeteks, või siis loobume seisuslikele barjääridele viidates tolleaegses Euroopas üldse rahvusi nägemast.

Eeldame, et rahvuse mõistel on – eeltoodud argumente arvestades – sisu siiski ka kapitalismieelses Euroopas. Eeldame ka, et üheks selliseks rahvuseks olid inglased. Sel juhul oleks meil põhjust Krusensterni eestlaseks pidada vaid tingimusel, kui võiksime veendunult väita, et ta oli eesti talupoegadele sama lähedane – mitte emotsionaalselt, vaid kultuuriliselt! – kui Nelson inglise omadele. Oli see nii? Mida teadis Krusenstern oma eestikeelsetest talupoegadest? Ja mida teadsid viimased Krusensternist?

 

Kultuurivälju täitvad ühikud on harva lõpuni unikaalsed. See asjaolu on andnud alust väidetele, et eestlased pole muud, kui eestikeelsed sakslased ja et kui hakata otsima midagi tõeliselt ja ainukordselt eestipärast, siis ei jää meile muud kui üks kapsajuurikas ning paar pastlaid. Tegelikult ei sedagi, sest ka neis pole midagi ainukordselt eestipärast. Ainukordsust on tõesti vähe. Võib-olla rehielamu (ja kas sellegagi uhkustada maksab?), mööndusega ka regivärss ning … ongi enam-vähem kõik. Eesti rahvariiete kohta on Ants Viires kujundlikult märkinud, et kui eesti neiu seljast hakkaksid üksteise järel langema kõik võõrmõjulised rõivatükid, siis jääks neiu peagi üsna alasti. Uuemast rahvalaulust pole mõtet rääkidagi, ammugi kujutavast kunstist või kirjandusest. Näib, nagu oleks küllaga põhjust kurvalt nentida, et me pole loonud mitte midagi originaalset.

Õnneks või kahjuks on lood täpselt sama moodi ka kõigi teiste rahvuskultuuridega, kaasa arvatud kõige suuremad ja kuulsamad, nagu inglise, prantsuse või saksa. Võttes vaatluse alla suvalise rõivalõike, hoonetüübi või tööriista, peame nentima, et see pärineb kuskilt mujalt, et see on vaatlusalusele kultuuriväljale kunagi ja mingitel asjaoludel tulnud. Meenub, kuidas 1976. aastal EÜE interlaagris Pirita-Kosel jälgisin poola tudengite esinemist. Muuhulgas tutvustati pikalt üht “iidset poola rahvapilli”, millest teised rahvad midagi ei tea, ja mis esinemise käigus osutus …parmupilliks. Juhan Kristjan Talve aga rääkis loo tuttavast soomlasest, kellele tuli külaline Türgist. Soovides kaugele külalisele midagi eriti soomepärast pakkuda, valmistas tuttav potitäie kapsarulle. Türklane oli pisarateni liigutatud, et kaugel põhjamaal osati teda tervitada ehtsa türgi rahvustoiduga.

Ometi pole rahvuskultuurid ebaoriginaalsed. Vastupidi, iga kultuur on kordumatu ja terviklik, nii nagu on kordumatu iga raamat, ehkki sellesse trükitud tähemärgid on ükshaaval võttes kõik labasuseni “rahvusvahelised”. Ent nad on ühendatud ainukordsel viisil ja sama kehtib ka kultuuride kohta. Elemendid on harva ainukordsed, kuid tervik on seda alati. Ning elementide puhul on enamasti tegu originaalsuse ja klišeelikkuse seguga. Näiteks pole “Viimne reliikvia” nähtusena – kui seiklusfilm – kahtlemata mitte midagi ainukordset. Selliseid filme on tehtud palju, sellised filmid, nagu kogu filmikunst, on leiutatud kuskil mujal, selliste filmide peategelased ei esinda oma arhetüüpides (reeglina) midagi rahvuslikku. Ja samas on “Viimne reliikvia” ka täiesti kordumatu ja originaalne, sest selle konkreetsed repliigid ja olukorrad ei esine üheski teises filmis. Sama lugu on näiteks “Anna Kareninaga”. Võib ju öelda, et Tolstoi kirjutas selle Flaubert’i “Madame Bovary” eeskujul, ent nii kunstiteose kui kultuuriühikuna on “Karenina” ikkagi kordumatu.

Ühte suurde metakultuuri, näiteks Lääne omasse hõlmatud rahvuskultuuride kohta võib samuti soovi korral öelda, et neil pole põhimõttelist vahet – igaühel oma eepos, oma kangelased, oma Tootsid, oma Vargamäe Andresed ja oma Prometheused. Jah, põhimõttelist vahet võib-olla ei olegi – aga seda vaid kultuuridest kõrgemal hõljuva vaatleja jaoks. Lihast ja luust inimene elab ja toimib seevastu mingil konkreetsel kultuuriväljal ning tema vaatepunktist on see mittepõhimõtteline vahe väga oluline. Või eluline. Inimesele, kes valdab ainult läti ja vene keelt, ei ole sugugi ükskõik, kas tema poole pöördutakse läti, vene, eesti või soome keeles, ehkki neil keeltel mingit põhimõttelist vahet ei ole – kõigis neis tuntakse alust, öeldist ja sihitist, kõigis neis pööratakse tegusõna ja käänatakse nimisõna, kõigis neis on olemas ainsus ja mitmus, sõnarõhk ja tähendusrikas paus.

Põhimõttelist vahet pole ka 9a ja 9b klassil, ent õpilane Siim Susi läheb endast välja, kui direktor teda 9b-st 9a-sse tahab tõsta, sest ta on harjunud oma sõpradega 9b-st, ta on harjunud sealsete “paroolidega” ja mis kõige ebaoriginaalsem, tal on 9b-s kallim. Kuulutada erinevate rahvuskultuuride “põhimõttelist” samasust – see on mõttetus. Isegi suurem mõttetus, kui veenda inimest oma armsamast loobuma, väites, et vastassugupoole esindajatel puudub “põhimõtteline” vahe. Suurem seepärast, et vastassugupoolest võib inimene erandjuhtumeil tõepoolest loobuda, ent ta ei saa loobuda kodusest kultuuriväljast kui sellisest. Iga inimene – s.t. kui jätta kõrvale raamatu alguses nimetatud ahvide ja huntide kasulapsed – “elab” mingil kultuuriväljal. On võimalik teda sealt vabatahtlikult või sunniviisiliselt välja kiskuda ja teisele väljale istutada, ning mõnikord ta juurdubki, kuid ta ei saa olla ilma koduse kultuuriväljata – erapooletu ja meta. Leidub poseerijaid, kes väidavad, et nemad suudavad, kuid need inimesed petavad ennast ja teisi.

Kultuuriliseta koduväljata isik on sama võimatu kui inimene, kes suudab kõnelda ilma kõnelemata mingis konkreetses keeles. Olles mingi kultuurivälja kodakondne, seovad teda oma rahva, maa, keele ja traditsioonidega tuhanded niidid, mis ei läbi mitte ainult mõistust, vaid ka emotsionaalset mina. Subjektiivselt võttes on oma keel ja kultuur igaühele parim, mis sest, et pilvepiirilt vaadates võivad kõik kultuuriväljad, nagu öeldud, võrdsed olla. Seetõttu pole oma kultuuri ja keelt kaitstes mingit tarvidust võtta vabandavat tooni, nagu see aimub mõne tuntud eesti literaadi puhul, kes korraga püüab olla hea rahvuslane ja hea vasakpoolne ühiskonnateoreetik. Jah, iga meie-tundega kaasneb oma Sisemine Madu ehk latentne tõrksus „nende“ suhtes, aga seda pole vaja häbeneda, vaid madu tuleb lihtsalt kontrolli all hoida.

Niisiis kujutavad kultuurid endast imepärast segu sellest, mida on varem või mujal juba nähtud, ja sellest, mis on rabav ja ainulaadne. Öeldu puudutab siiski vaid kultuuri ühikuid ehk Jüri Adamsi luulelist kujundit edasi arendades – kultuurimetsas kasvavaid puid. Paraku jääb veel väli ise – pinnas, kus puud juurduvad. Selle kohta mainisin peatüki alguses vaid niipalju, et tegu on kõlbelise alusega, mistõttu praktiliselt kõigel, mis kultuuris toimub või peitub, on olemas suhe “hea” ja “halvaga”.

Ja nii see tõepoolest on. Erinevate kultuuride aluspinnad on selles osas analoogsed, kui mitte identsed. Kõik nad tunnevad head ja kurja ning selle variatsioone: ülemist ja alumist, elu ja surma, kuritööd ja karistust, tõde ja valet. Üldiselt nõnda, nagu Claude Lévi-Strauss juba ammu kirjeldanud on. Tema poolt eritletud nn. binaarsete opositsioonide hulgas on mõned, mille puhul kõlbelise aspekti olemasolu tundub lausa vägivaldsena (nt. vasak ja parem või ülal ja all), ent see on olemas. Üks on ikka kurakätt ja teine hüvakätt, üks osutab taevaste kõrguste poole, teine põrguhauda.

 

KÕRVALEPÕIGE: MINA KIVI KUNINGAS…

“Ülemise” ja “alumise” vastandus väärib lausa kõrvalepõiget. Selle opositsioonipaari põhjuseks on Maa külgetõmbejõud, muud seletused on tarbetud. Just see jõud tekitab ruumilise skaala, just seetõttu on olemas “üleval” ja “all”. Seejuures on päris selge, et raskusjõud on ühesugune ja ühine absoluutselt kõigile Maa asukaile ning nende kooslustele. Midagi üldinimlikumat on raske ette kujutada. Raskus hoiab paigal mitte ainult inimesi, vaid kogu atmosfääri ja üldiselt peaksime me raskusjõule tänulikud olema. Ent võta näpust. Nii nagu inimesed suhtuvad tänamatult neile vägagi kasulikku hõõrdejõudu, öeldes “libedalt” ja mõeldes sellega “hästi”, nii on nad tänamatud ka raskusjõu suhtes, öeldes “raske” ja mõeldes sellega “halvasti”. Kõik, mis allpool, on kõigis kultuurides halvem, ja kõik, mis ülal, on parem. Jumalad vaatavad inimesi ikka ülalt ja inimesed muust ei unistagi kui lendamisest, õhkutõusmisest või siis vähemalt kõrgete mägede otsa ronimisest. See, kes on kõrgemal, omab suuremat võimu. (Seda ka puht-füüsikalises mõttes: tema keha potentsiaalne energia on suurem.) Ülevalt alla võidelda, lüüa ja isegi sõimata on – jällegi juba puht-füüsiliselt – palju kergem kui alt üles. Kui püssirohi ja kaitsekraavid selle ürgvana tõe osaliselt tühistasid, sattusid mõned vanad sõjamehed lausa depressiooni ja langesid teeröövli tasemele. Ent olulisem kui vanade sõjameeste mööduv segadus on asjaolu, et soov asuda ruumilises mõttes ülevalpool olla näikse olevat üldinimlik. Kes ei taha üles saada, tahab ometi ülendatud saada. Ent kui “üleval” olek seostub tahes või tahtmata võimuga, siis kas tähendab see, et võimutaotlus on inimese loomuses?

 

Lõpetuseks tuleb rõhutada, et kõik kultuuriväljad on oma pealispindse kaootilisuse juures vägagi süsteemsed. Kõlbeline aluspõhi tagab, et väga paljud pealtnäha süütud ja erilise tähtsuseta kultuuriühikud – peamiselt kombed – ei ole sugugi süütud ega tähtsusetud. Just see asjaolu on võõrast kultuuri õppides, eriti kui see toimub katse ja eksituse meetodil, kõige kaelamurdvam. Kultuuriloo apokriivades jutustatakse Ameerika ärimehest, kes kaotas oma Jaapani partnerite igasuguse lugupidamise ja küllap ka mõne tähtsa lepingu vaid sellega, et neile omaenda kodus istet pakkudes peletas ta hooletu liigutusega tugitoolist minema seal põõnava kassi. Sama episoodi peale poleks ükski eurooplane kulmugi kergitanud.

Samuti erinevad teravalt eri kultuuride konkreetsed nõudmised riietusele, oma keha eksponeerimisele, üksteise kõnetamisele jpm. Need nõudmised on hoopis teisest puust kui Pinoccio, kelle segiajamine Buratinoga ei tekita mingit skandaali, halvemal juhul vaid mõistmatust. Kultuuri struktuuri tundmata on neil kahel liigil aga ülimalt raske vahet teha. Mis peaks kristliku taustaga eurooplast hoiatama, et mošeesse sisenedes ei ole sall oluline, aga jalanõud on? Ei miski. Mütsi kohta võib ta küll oletada, et see on oluline, aga kultuurinorm on õpitule risti vastupidine – müts ei tule mitte maha võtta, vaid pähe panna. Või mis peaks aafriklast hoiatama, et eesti matustele ei sobi minna rõõmsavärvilises lillelises sitspluusis? Et asi lõplikult segane oleks, tuleb märkida, et erinev on ka seesuguste nn. oluliste nõudmiste olulisuse aste. Mõne seesuguse normi rikkumine on surmapatt, mõne rikkumine lihtsalt matslus, kolmas aga kuulub juba sellesse seltsi, mida lausa võibki rikkuda, ehkki see pole ilus.

Kõik nõudmised on seega olulised vaid konkreetsel kultuuriväljal, konkreetsetel kultuurilistel põhjustel ja konkreetsel määral. Nende mehaaniline ülekandmine teisele väljale on sama võimatu kui “Zaporožetsi” generaatori ja “Opeli” käigukasti kruvimine “Mercedese” külge. Seda tuleb meeles pidada vähepädevate kultuuriteemaliste rõkatuste puhul, millega mõni entusiast ikka ja jälle üritab üle parda heita mõnd “igandit”. Näiteks euroopalikke ajast ja arust sündsusreegleid, tuues selle tõestuseks tantristliku templi seinale raiutud seksistseenid, mis meie silmale mõjuvad pornograafiliselt. “Näete,” ütleb entusiast, “pole olemas pornograafiat, on vaid meie väärastunud vaatepunkt, mis näeb pornograafiat seal, kus võiks näha religiooni või vähemalt ilu. Maha mõttetud tabud!”

Paraku jätab ta tähelepanuta, et seegi ühiskond, mis lõi need justkui vabameelsed bareljeefid, kubises ise tabudest, kusjuures sellistest, mis meile pähe ei mahuks. Seksistseeni kajastamine oli lubatud, kuid see-eest ei olnud mõeldav, et nooruk endale ise abikaasa leiaks vms. Lubatu ja lubamatu on igas stabiilses ühiskonnas kokkuvõttes tasakaalus. Piltlikult öeldes: võib magada öösel ja töötada päeval ning võib magada päeval ja töötada öösel, kuid ei saa ei magada ega töötada päevad ja ööd läbi. Ei saa eri kultuuridest kokku laenata vaid lubatut, jättes võtmata keelatu.

Öeldu ei puuduta ainult lubatu-keelatu tasakaalu. Kultuuriväli paneb tasakaalu muudki. Näiteks regilaulu ja käsitsi rehepeksu, kui öelda pisut kujundlikult. Käsitsi rehepeksu kadudes kaob ka regilaul, vähemalt oma ürgses funktsioonis. Samamoodi on vähe põhjust loota, et kui poevärvid on odavalt saada, siis naised viitsiksid veel madaraga mässata. Oma põhjus(ed) on nii iga kultuuriühiku tekkel, olemasolul kui kadumisel.

 

MIS TÄHENDAB – SURID VÄLJA?

Kultuuriväli kui rahvuskulutuuri sünonüüm ja rahvuse sine qua non osutub küllaltki käepäraseks mõisteks ka rahvuse väljasuremise uurimisel. Jah, rahvused surevad mõnikord välja. Nad on seda teinud minevikus ja usutavasti juhtub seda ka tulevikus. Paraku, kui püüaksime seda kirjeldada mingil muul moel kui kultuurivälja kaudu, oleksime sama abitud kui “õige eestlase” määramisel vere või kohavaimu kaudu. Me võiksime jõuda järeldusele, et muinaspreislased polegi välja surnud, me ei saaks langetada mõistlikku otsust, kas vanad roomlased ikka surid välja või mitte. Ja mida arvata inkadest, maiadest, asteekidest? Või mida arvata vanade egiptlaste saatusest, arvestades kopte?

Rõhuv enamik kadunud rahvaid ei ole ju füüsilises mõttes rohkem surnud kui teised, ellujäänud rahvad. Kaupo-aegsed liivlased on surnud, aga surnud on ka Kaupo-aegsed prantslased või hiinlased. Nii toonaste liivlaste kui toonaste hiinlaste geenid on edasi antud ja tänase päevani kandunud. Rahva otsene füüsiline hävitamine on harv erand (nt. Antillide indiaanlased); enamasti on surnud rahvaste “veri” tänases päevas sama esindatud kui elavate rahvaste ammuste põlvkondade oma. Miks me siis ikkagi ütleme, et liivlased, muinaspreislased, etruskid, sumerid, maiad ja paljud teised surid välja?

Vastus on lihtne: sest hävis nende kultuuriväli. Ilmneb, et mingi rahva liikmete füüsiline säilimine ei taga veel nende kultuurivälja säilimist, seega ka rahva kui sellise säilimist. Inimesed võivad ellu jääda, kuid rahvas võib surra. Otse meie silme all on oma rahvust minetamas paljud soome-ugri (ja mitte ainult soome-ugri) rahvad Venemaal, sama võib paljude väikerahvaste juures näha kõigil kontinentidel.

Tavaliselt ütleme me selliste rahvaste kohta, et nad sulasid ära või et sulasid kellegi sisse, näiteks liivlased lätlaste sisse. Niisugusel puhul on reegliks, et sulajad minetavad ka oma keele. Ent kultuuriväli võib hävida ka nõnda, et keel jääb alles. Selline saatus tabas näiteks Kesk-Ameerika maiasid ja Peruu inkasid (ketšuasid). Maiad kõnelevad sama keelt kui kiviraidurid poole aastatuhande eest, kelle keerulisi hieroglüüfe täna enam keegi lugeda ei oska – ka maiad ise mitte. Oma islami-eelseid raidkirju ei oska lugeda ka Araabia poolsaare araablased, ehkki nad on vere, keele ja elukoha poolest täiesti needsamad kui enne Muhamedi. Lõpuks on võimalik sellinegi variant, kus keel küll vahetub, aga kultuuriväli jääb alles. Selle tuntuimaks näiteks on muidugi iirlased. Loomulik, et keelevahetus tähendab kultuurivälja teisenemist, ent kultuuriväljad teisenevad aja kestes nagunii pidevalt, kaotamata oma järjepidevust, s.t. lakkamata olemast nemad “ise”. Iirlaste näide tõestab, et teatavatel asjaoludel võib isegi nii võimas muutus kui keelevahetus mahtuda teisenemise raamesse. Samas näitab ajalooline kogemus, et selline trikk õnnestub – või pigemini küll kukub välja – üliharva.

Nii nagu esineb erinevaid väljasuremise viise, nii erinevad üksteisest ka väljasuremise põhjused. Alati ei pea need olema otseselt vägivaldsed ega avalduma mingis konkreetses sõjas või sõdades. Üks rahvas võib teise neelata järk-järgult ja sel juhul on tegu assimilatsiooniga. Tõsi, mingi vägivalla element sellega tavaliselt siiski kaasneb, avaldudes näiteks sõjaliste tugipunktide rajamises võõrale maale, millele järgneb kolonistide enam-vähem rahumeelne sissevalgumine (nt. Siberi hõlvamine venelaste poolt). Ent üldjoontes on tegu pigem välja suretamise kui tapmisega. Assimileeritavate kultuurivälja mitte ei purustata, vaid seda kas lagundatakse teadlikult või see laguneb ise. Jõhkramaid meetodeid rakendasid konkistadoorid Kesk-Ameerika kultuurrahvaste hävitamisel. Nemad sõna otseses mõttes purustasid asteekide, inkade jt. kultuuriväljad kiiresti ning põhjalikult.

Eestlaste juures üritasid ristisõdijad ja nende mantlipärijad pigem kultuurivälja lagundamist kui selle konkistadoorlikku hävitamist. Nad võtsid eestlastelt rea rahvuse atribuute – õiguse väliskaubandusega tegelda, õiguse relva kanda ja lõpuks isegi õiguse elukohta valida. Tuleb nentida, et üritus osutus osaliselt edukaks. Eestlased lakkasid mitmes mõttes olemast need, kes nad olid, teiselt poolt aga suutsid järjekestvuse säilitada. See ilmneb nii rahvaluules kui materiaalses kultuuris, eriti kujukalt muinasaegsete metallist rõivakaunistuste edasikestmises tikitud mustrite kujul.

 

Vallutajate ebajärjekindel poliitika eestlaste suhtes tulenes tõsiasjast, et eestlasi tuldi ikkagi “pöörama”, nad ei osutunud pelgalt juhuslikuks takistuseks Eldorado-teel nagu juhtus Montezuma riigiga. Teisalt ei soovitud eestlasi ka päriselt ära “pöörata”, s.t. nende kultuurivälja sootuks välja suretada, sest sellel või selle riismetel oli maa valitsemise juures teatav praktiline väärtus. Eestlasi oli mugavam valitseda, kui nad eestlasteks jäid. Sellise vastuolulise eesmärgipüstituse tõttu sai hiljem võimalikuks eestlaste taassünd: kuna sakslased kartsid paaniliselt eestlaste saksastumist ja olid selle vältimise nimel nõus pigem ise eesti keele ära õppima kui enda oma eestlastele peale suruma, siis võib mõnevõrra liialdatult väita, et eestlastel lihtsalt ei jäänud muud üle kui uuesti eestlasteks hakata. Saksastumise või baltistumise asemel asusid nad remontima oma ebatäielikku kultuurivälja ja muutsid selle 20. sajandi alguseks taas enam-vähem täielikuks. Ehk teisisõnu rajasid ühiskonna, mis küündis kultuurilise mikrokosmose tasemele. Ajastu konteksti arvestades ja erinevalt 12. sajandist tähendas see ühtlasi n.-ö. riigivõimelisust.

Samas ei maksa kalduda rahvuslikku enesehaletsusse ja näha modernse eesti rahva tekkes ainuüksi sakslaste näpuviga. Eestlased, nagu öeldud, siiski osalt säilitasid oma muinasaegse kultuurivälja järjepideva edasikandumise. See tähendab, et tegu ei olnud inimkooslusega, mida oleks ühendanud ainult sotsiaalsest seisundist tulenev solidaarsus. Midagi oli veel – udune mälestus, uhkuseriismed. See jätab üles küsimuse, kas saksastamine oleks õnnestunud selgi juhul, kui valitsejad selle tõsiselt ette oleksid võtnud. Hoopis naiivne on aga arvata, et nüüdis-eestlaste loojaks on C. R. Jakobson oma esimese isamaakõnega ja et ilma selleta oleks ajalugu võinud hoopis teisiti minna. Tänane eesti rahvus oleks sündinud nii või teisiti.

 

Lisaks kultuurivälja sulamisele ja selle purustamisele on võimalik ka kultuurivälja kokkuvarisemine.

Selle nähtuse selgitamiseks võib appi võtta nii heeringad kui elevandid. Näiteks juhtus, et aastakümneid kestnud ülepüükide tagajärjel norra heeringa populatsioon Põhjameres varises kokku. Mitte ei jäänud sujuvalt aina väiksemaks, vaid just nimelt varises kokku: heeringate arv langes allapoole seda piiri, mis võimaldas populatsioonil ennast taastoota kui populatsiooni. Ka elevandikari lakkab olemast kari, kui karja liikmete arv langeb alla viit-kuut.

Midagi sarnast ähvardab ka kultuurivälja. Ükskõik kui metafüüsiliselt me maailma ja iseäranis kultuuri ka ei käsitleks, kultuuriväli vajab püsimiseks teatavat ja täiesti mõõdetavat hulka füüsilisi, käegakatsutavaid inimesi. See hulk on igal ajastul erinev, sõltudes paljuski ühiskonna materiaalse sfääri tasemest, sealhulgas eriti sidevahendeist, ja ajavaimu poolt indiviidile esitatavatest nõuetest, mille põhjal viimane omakorda sõnastab oma nõuded ühiskonnale ja kultuuriväljale. Euroopa ajaloos on olnud aegu, mil kultuuriväli ei pidanud tingimata hõlmama näiteks ülikooli. Tänapäeval pole toimiv ja ennast taastootev kultuuriväli ülikoolita mõeldav, samuti on nõutavad oma kirjandus, oma muusikaelu, oma kunstielu, oma poliitika ja poliitikud, sõjavägi, teadlased, olümpiavõitjad jne., soovitavalt ka oma Nobeli preemia laureaat. Oscari võitja ega astronaut (veel) kohustuslikud ei ole. Ent ilma nendetagi on ülesandeid küllalt ja need nõuavad inimesi: mitte ainult kunstnikke, kes pilte maaliksid, vaid ka katlakütjaid, kes kunstniku toa soojaks kütaksid, põllumehi, kes maad hariksid, tööstureid, kes toodaksid midagi sellist, mis riiki raha toob, riigiametnikke ja poliitikuid, kes kogu masinavärgis mingit korda hoiaksid ning veel paljusid. Nagu öeldud, neid on vaja mingi kindel hulk, mis ületaks kriitilist massi. Üks professor ei ole veel ülikool, kaks ega kolm samuti mitte. Aga teatavast arvust alates juba on. Kuid millisest arvust? Ja mis arvust alates võib tegu olla kultuurivälja omava rahvaga?

Mitte keegi ei ole seda arvu välja arvutanud, kuid Euroopas ringi vaadates võiks oletada, et kultuurivälja tekitamiseks on vaja minimaalselt umbes miljonit ühiskondlike sidemetega ühendatud inimest. Tõsi, on väiksemaidki rahvaid, kellest eriti markantsed on islandlased, kuid nende puhul tulevad mängu juba mingid agad. Näiteks Islandi väga eriline geograafiline asend, võimalus loobuda kaitsekulutustest ja maapõuest ammutatav “tasuta” energia. Need asjaolud võimaldavad läbi saada väiksema arvu inimestega. Iseseisvuse piiril kõiguvad baskid (näiteks on neil oma ülikool), ja kui lugeda kokku sidusad Hispaania baskid, siis nende arv ongi miljoni lähedal. Alla miljoni (u. 800 000) on montenegrolasi (tšernogoorlasi), kellel on olnud oma riik, kes on sellest ise loobunud ja kelle hulgas praegu on omariikluse pooldajaid umbes sama palju kui selle vastaseid.

Islandlaste järel väikseim riigirahvas ongi eestlased, kui jätta kõrvale pisiriigid nagu Andorra või Monaco, kuna nende puhul iseseisvast kultuuriväljast siiski kõnelda ei saa. Eestlastel pole ei kuumaveeallikaid ega võimalust loobuda oma sõjaväest. See tähendab, et kriitiline piir on lähedal ja kurtmisega, et ei jätku inimesi, on tõsi taga. Eestis võib juhtuda, et Kultuurkapital jääb hädasse aastapreemiate määramisega: hindajad ja hinnatavad kipuvad kattuma. Kui Euroopa senised demograafilised tendentsid jätkuvad, siis prantslased või inglased kaotavad lihtsalt mõned miljonid, eesti rahvast aga kummitab tõsine oht norra heeringa kombel kokku variseda.

Kerkib küsimus, mis üldse on vaja sellist stsenaariumi võimaluse korral vältida.

Kõigepealt tuleb meenutada, et iga kultuuriväli on kordumatu ja taastamatu, iga kultuurivälja hävimine on korvamatu kaotus. Tõsi, kultuurivälju on inimkonna ajaloos kõige kaduva teed läinud sadade kaupa ning selles mõttes poleks tegu millegi enneolematu või loomuvastasega. Ei ole ka täna. Ent ka indiviidi surm on nähtusena tavaline ja loomulik, see aga ei tähenda kaugeltki, et inimesed ei tõrguks suremast. Vastupidi, tõrguvad vägagi, ja kogu inimelu võib pidada lakkamatuks vaevanägemiseks surma edasilükkamise nimel. Täpselt samuti sõdib iga kultuuriväli (tavakeeli rahvas) oma edasikestmise eest ja tõrjub tagasi nii seespoolset lagunemist kui väljaspoolset lagundamist.

Võitlus edasikestmise nimel käib nii teadvustatud kui teadvustamata tasandil. Ühelt poolt oma keele, usu, ajaloo ja kultuuri propageerimine, mitmesugused eestluse, lätluse või hotentotluse elujõu kongressid, keeleseadused, emakeelepäevad jne., teiselt poolt vaistlik tung toetada ja eelistada “omasid”, elada ning töötada omakeelses ja omakultuurses keskkonnas, harjumuste jõud. Iga inimene vajab suhtlemist ja loomulikult eelistab ta neid suhtluspartnereid, kellele ei ole vaja kõike algusest peale seletama hakata: mis oli Kalevipoja isa nimi, kuidas maitseb valge klaar või kas söögilauas sobib röhitseda. Selline pidev enesekaitse näitab, et kodune kultuuriväli on indiviidile vajalik – kindlasti vajalikum kui ta seda endale üldjuhul teadvustab – ja järelikult kaasneb kultuurivälja kadumise või kaotamisega mingeid täiesti elulisi ning konkreetseid ohte või vähemalt ebameeldivusi. Neid ebameeldivusi on läbi elanud igaüks, kes on pikemaks ajaks sattunud üksinda, s.t. ilma ühegi rahvuskaaslasest suhtluspartnerita võõrsile.

Ent sellises olukorras säilib vähemalt teoreetiline võimalus oma rahva sekka naasta. Mida aga teha juhul, kui rahvas purunebki kildudeks ja tema kultuuriväli kaob? Siis tuleb ilmselt hakata kellekski teiseks, kuid see pole kaugeltki lihtne ja paljud seda kas ei suuda või ei taha. Seega: kultuurivälja kokkuvarisemisel oleksid rasked tagajärjed kõigepealt tema liikmetele, kes satuvad kodust lahkumata võõrsile, ärgates piltlikult öeldes ühel õnnetul hommikul võõra rahva keskel võõral maal. Ja kui kokkuvarisemine ei toimugi nii järsult, siis tõenäoliselt ometigi piisava kiirusega, et tekitada stressi ja masendust. Niisiis võib esimese vastuse küsimusele, miks kultuurivälja kokkuvarisemine on halb, laenata Oru Pearult. Kui poeg Pearu käest küsis: “Miks seda meie sugu siia Vargamäele nii kangesti vaja on?”, siis vastas Pearu: “Meile endale on meie sugu siia Vargamäele vaja.” Ka kultuurivälja on kõigepealt vaja tema asukaile.

Ent mitte ainult. Kui olla äsjaesitatud kujundiga täpsem, siis ei ärka laguneva kultuurivälja viimased mohikaanlased mitte võõral maal ja võõra rahva seas, vaid pigem maal, kus ei ole selge, kes on võõras ja kes on oma, kumba kätt käib liiklus ja kas rebaseid kütitakse ratsa või raudadega. Ja see ei ole ebameeldiv mitte ainult viimastele mohikaanlastele, vaid üldse kõigile, kes on sunnitud võõrastega külg külje kõrval elama ja üksteise kombeid, keelt ja käitumist taluma. Isegi see, kui kõik asjaosalised on lapsena õppinud põhiliselt samasisulisi kõlblusprintsiipe, ei ole piisav, et olla ühiskond. Ühiskond põhineb suhtlemisel ja kui seda takistab kasvõi nii banaalne asjaolu kui teineteise keele mittevaldamine, siis ei aita ka kõige nõretavamad üleskutsed ühendada käed ja avada südamed või vastupidi.

Kultuurivälja kokkuvarisemine tähendab ühtlasi kultuurilist interregnumit, et mitte öelda kaost. Tänapäeva maailm ei salli tühja kohta ja sureva rahvuse elupaigad täituvad muulastega. Isegi kui uustulnukad on kultuuriliselt homogeensed (mida nad tänapäeval pealegi enamasti ei ole), kaotavad nemadki sellises olukorras vähemalt osaliselt oma identiteedi ja tulemuseks on olukord, kus vana enam ei ole ja uut veel ei ole. Selline seisund on aga halvim kõigist võimalikest. Jällegi piltlik võrdlus: mõeldav on nii parempoolne kui vasakpoolne liiklus, hädapärast on mõeldav ka selline ühiskond või ühiselu, kus ühes linnas sõidetakse paremal pool ja teises linnas vasakul pool. Aga pole mõeldav, et samal tänaval sõidavad ühed vasakul ja teised paremal, kusjuures mõlemas suunas. See ei oleks ühiskond, sest neil inimestel puuduks ühine kultuuriväli. Hoopis küüniline oleks sellist olukorda tunnustavalt multikultuursuseks või pluralismiks nimetada.

 

Multikultuursusest võiks ehk kõnelda juhul, kui liiklemine erineb linnade või paikkondade kaupa, kellel on ometigi olemas mingi katus-koduväli, nagu Šveitsis. Šveits on paraku harv erand. Kauge analoogia annavad välja ka suurlinnad nagu New York, kus on olemas terved rahvuslikud linnajaod ja nende kohal kõrguv ebamäärane “njuujorklus”. Samas ei ole suurlinnad ka midagi sellist, mid tingimata järele teha. Rahvuslikud linnajaod on pigem hädakaitse kultuurilise segapudru eest. Segadust, juurtetust ning neist võrsuvat kuritegevust on sealgi küllalt.

 

Kultuurilise interregnumi tingimustes on nii olijail kui tulijail väga raske säilitada oma seniseid kultuuri- ja kõlblusnorme. Näiteks kahe teineteisest erineva viisakuse kokkusegamisel tekib üldine viisakusetus, viisakusetusest on väga kerge libiseda jõhkrusse ja vägivalda. Kui ei ole selge, kas sõidetakse paremal või vasakul pool, siis kujuneb kiiresti arusaam, et küsimus lahendatakse toore jõuga. See tähendaks aga tagasilangust inimese-eelsesse seisundisse. Tõsi, inimese ühiskondlikkus on nii tugev, et üsna lühikese ajaga tekib uus kord, ent see uus kord võib esiteks osutuda küllaltki barbaarseks, teiseks võib isegi selle lühikese ajaga keegi vajutada tuumanuppu või anda käsu kasvõi Ruanda tasemel tapatalguteks. Ruanda näide peaks ühtlasi meenutama, et väärtushinnangud kaotanud inimesed võivad peale üksteise tõsiselt kahjustada ka keskkonda. Sama nähtus ilmneb eriti drastilisel kujul Põhja-Siberis, kus ei kehti ei komide ega venelaste kultuurinormid, ja seetõttu laiutab jõhker röövlimentaliteet. Tulemuseks on hävitatud taiga, tundra, jõed ja loomastik. Seega: mistahes kultuurivälja on vaja stabiilsuse huvides, kui korrastavat jõudu, mis ei lase inimestel ohustada üksteist ega loodust.

 

 

 

 

ARENG

 

KULTUUR KUI LAINETUS

Merelaineid vaadeldes võiks meenuda huvitav seik koolifüüsikast. Nimelt kui vedeliku pind lainetab, siis kandub edasi ainult laine, aga mitte aine. Vee osakesed liigutavad ennast korra üles-alla ja jäävad sama koha peale. Nii et justkui midagi ei liigugi, aga liigub ometi, sest me näeme oma silmaga lainet üle mere tulemas ja tunneme tema jõudu, mis suudab kaljusid lõhkuda. Tõsi, tuulest sünnitatud merelaine puhul kandub edasi ka üksjagu mateeriat, aga oluline on tõik, et laine teeb laineks mitte edasikanduv aine, vaid edasikanduv impulss. Aine molekulid otsekui viskaksid käest kätte kujuteldavat palli, mis on olemas vaid senikaua, kuni ta liigub. Seisma jäädes ta haihtub.

Ehk on ka kultuur oma põhiolemuselt laine? Edasikanduv spetsiifiline liikumine?

Tõsi, mitte (niivõrd) üle merede ja maade. Ühiskondadele vastavad kultuuriväljad kanduvad edasi eelkõige ajas, s.t. kestavad, püsides ruumiliselt enam-vähem sama koha peal. On muidugi nähtud ka ruumilisi kandumisi ehk ümberpaiknemisi, nagu näiteks Suur rahvasterändamine või Ameerika hõlvamine eurooplaste poolt, kuid nende puhul äratab tähelepanu, et reeglina kaasnes sellega ka kultuuri teisenemine. Ehk teisiti öeldult: ruumiliselt ümber paiknedes sai kultuur otsekui uue alguse. Ameerika kultuur ei loe oma algust ei kuningas Arthurist ega William Vallutajast, vaid “Mayflowerist”. Ja William Vallutajagi oli muuseas ümberpaiknenud prantslane, kelle esivanemad olid ümberpaiknenud viikingid. Ehk võib sellest järeldada, et kultuurivälja järjepidevusele ei ole ruumiline ümberpaiknemine üldjuhul näidustatud? S.t. et rahvuskultuuri, kui just pole tegu mustlaste või juutidega, ei saa transportida suurtes kogustes ja kaugele. Võib valguda üle piiri, hõlvata naaberalasid, kuid ei saa rajada kauget enklaavi, sest see muutub aja jooksul kas omaette üksuseks (nagu juhtus inglastega Ameerikas) või sulab ära (nagu juhtus normannidega Normandias). See on oluline tõik. Ruumiliselt ümberkandunud kultuuriväli teiseneb murranguliselt, üksikud ümberkandunud kultuurielemendid lakkavad kuulumast oma tõukekeskuse juurde ja saavad osaks sihtkoha kultuuriväljast.

Niisiis on kultuurivälja põhiomaduseks püsida enam-vähem sama koha peal ja seejuures pidevalt tasahaaval muutuda. Igasuguste muutumisprotsesside juures tuleb arvestada kaht tüüpi tõukejõududega: ühed on süsteemisisesed, teised süsteemivälised. See esmapilgul lihtne jaotus polegi tegelikult nii lihtne. Süsteemisiseste tõukejõudude mõistmiseks peaksime kõigepealt mõistma süsteemi lõpp-põhjust, aga samuti tema toimimise n.-ö. valemit. Mis on eesti kultuuri causa finalis? Siinkirjutaja küll ei tea. Milline on see sisemine tung, mis sundis meie esivanemaid põlluharijateks hakkama? Või reht elamuga ühendama? Algriimi kultiveerima? Sama lootusetud küsimused.

Vähe sellest. Süsteemi lõpp-põhjust ja toimimise valemit oleks vaja mõista ka välismõjude äraseletamiseks. Miks üks laensõna tuli ja vahetas välja täiesti olemasoleva ja üldtuntud sõna? Miks võeti üle just selline hoonetüüp, aga mitte too teine, sama hea? Miks Eestis kodunesid hüdrofoorid, aga Lätis veetornid?

Nii või teisiti, ei siseste ega väliste jõudude toimel aset leidnud muutused pole katkestanud eesti kultuurivälja järjepidevust. Niikaugele, kui me ajas tagasi minna oskame, näeme katkematut ahelat. Võib väita, et kui Lembitu praegu uksest sisse astuks, siis me tema juttu ilma Künnapi tõlketa ei mõistaks. Palju oleneks muidugi ka Lembitu diktsioonist ja kõnetempost. Aga kindlasti me mõistaks Ignatsi Jaagu juttu, too mõistaks Russowi juttu, Russow mõistaks Vesset ja Vesse Lembitut.

Ent see hakkabki juba meenutama visiooni merest – kuidas vee osakesed annavad edasi impulsi, mida me näeme ühe ja sama liikuva lainena, ehkki ajahetkel a ja ajahetkel b hõlmab see täiesti erinevaid osakesi. Lihtne on võrrelda kultuuri lainega, kui me lainet edasikandvateks osakesteks kujutleme inimesi. Kellelegi pole ju uudiseks ega tekita see mingit arusaamatust, et 1200. aasta eesti kultuuri kandnud inimesed on kõik surnud ja ükski neist ei tegutse enam aastal 2000. Põlvkond andis tõrviku – keele, kombed, unistused, tõekspidamised – järgmisele põlvkonnale üle ja kadus igavikku. Paraku sugereerib selline võrdlus, et see, mis ühelt põlvelt teisele anti, on püsinud muutumatuna. Ent tegelikult pole vahetunud mitte üksi tõrvikukandjad, vaid  muutunud on ka tõrvik ise. Üleeile peerg, eile tõrvik, täna taskulamp, homme tikk, ülehomme lipp või mis iganes.

 

Võimalik, et kultuuri sellisel teiseneval “kandumisel” on mingi seos Mihhail Bahtini ideega, et “sõnum omandab loova iseloomu alles siis, kui kanali teises otsas asub teine, s.t. isik, kes kodeerib informatsiooni teisiti kui selle edastaja”, nagu seda vahendab Silvi Kimmel-Tenjes (Akadeemia 1993, nr. 3, lk. 535). Kui see peaks kehtima ka põlvkondadevahelise suhtluse kohta, siis peitub kultuuri lainelises liikumises teatav analoogia laste telefonimänguga. Telefonimängus on progressi mootoriks tõsiasi, et öeldakse üht, aga kuuldakse teist. Tõsi, kultuuris edasi kanduva sõnumi (traditsioonide, esemete, töövõtete, veendumuste jne.) moondumist ei saa kindlasti pelgalt mõistmishäirete arvele kirjutada. Pigem domineerib visa püüdlus mingi eesmärgi poole: näiteks kirved on aastatuhandete jooksul muutunud järjest teravamaks ja tõhusamaks, elamud soojapidavamaks ja mugavamaks jne. Ent iga vähemalt keskealise inimese elukogemus hõlmab tõsiasja, et noored “tõlgivad” esivanemate päranduse vähemalt osaliselt mingisse ainult neile arusaadavasse märgisüsteemi, oma keelde. Vananev põlvkond ei näe selles tavaliselt mitte ümberkodeerimist, vaid mineviku hülgamist, “hukkaminekut”.

Jäägu esialgu lahtiseks, kas vanad selles osas ainult eksivad või on neil ka tera õigust, ja kui, siis mis asjaoludel. Probleem on selles, et kui me mööname progressi paratamatust – sest inimesele pole kunagi küllalt – , kas me siis peame möönma ka kultuuriühikute kõlbelise tuuma teisenemist ajas? Võib-olla noorus ongi tõepoolest veidi hukas ja loobub teatavast osast oma vanemate ideaalidest ning väärtushinnangutest. Mitte ainult vanade väärtuste välisest vormist – sellega leppimine nõuab vanadelt niigi omajagu tolerantsust – , vaid loobub osalt ka sisust, väärtustest endist, mis on veelgi valusam. On see moralisti asjatu paanika või reaalne tulevikustsenaarium? Ükskõik, kui üleolevalt suhtuda Rooma riigi kokkuvarisemisse, ei saa ju eitada, et see kunagi tõepoolest toimus. Või kuidas?

 

Niisiis võime võrdluse kraadi võrra abstraktsemaks muuta ja kujutleda lainet edasikandvateks osakesteks mitte inimpõlvi, vaid kultuuriühikuid – esemeid, kombeid, tõekspidamisi jm. Sirbilt minnakse üle vikatile ja vikatilt lõikusmasinale, regivärsilt lõppriimile ja lõppriimilt vabavärsile, vestlusteemana astub vaga Jenoveeva asemele Rinaldo Rinaldini ja viimase vahetab välja Jaan Kägu, kellele järgnevad Hirmus Ants ja Uno Loop,  laupäeva õhtu kandub üle reede õhtule ja neljapäeva õhtu lakkab olemast, konsultatsioonid Piibliga asenduvad teatriskäimise või telekavaatamisega, kaljalt minnakse üle kokakoolale ja kokakoolalt tagasi kaljale. Võime inimese lausa ära unustada ja kujutleda kultuuri “ennast” läbi aja aina edasi rullumas ning uusi vorme võtmas, seda nii ainelise kui vaimse kultuuri vallas.

Inimese selline kõrvaleheitmine on ühtaegu ebaõiglane ja põhjendatud. Ebaõiglane selles mõttes, et mitte kuskil ega mitte kuidagi ei eksisteeri inimesest sõltumatut “puhast” kultuuri. Põhjendatud aga selles mõttes, et inimene jääb koos aegunud aastate ja konkreetsete kultuuriühikutega (nagu murumüts, koerakaela-nurk või läti vikat) ajalukku maha, aga kultuurilaine kandub edasi.

Selle üleüldise moondumise raames võib mõni asi väliselt samaks jääda. Võib öelda, et Tartu Jaani kirik on üldiselt sama kui 15. sajandil, ent kuna kogu kiriku ümbrus – nii otseses kui ülekantud tähenduses: nii kiriku naaberhooned kui kiriku koht kultuuriväljal – on muutunud, siis ei saa ka kirik olla enam sama. Ükski kultuuriühik pole tema ise ainult oma jõududega, vaid ainult suhetes teistega. See kehtib ka nii stabiilse nähtuse kui jaanitule kohta, rääkimata niisugusest nähtusest nagu taarausk. Taarausku ei saa taastada kui usku, muinasaegne usund oli pigem eluviis, mille taasjuurutamine pole nüüdisaegsetes oludes lihtsalt võimalik. Võib ju minna soosaarele ja mitte kasutada tsivilisatsiooni vaieldavaid hüvesid, ent seegi poleks autentne – “vanad eestlased” ju ei elanud üksinda soosaartel, vaid moodustasid ühiskonna. Nad pidasid koos sõda, käisid Raikkülas nõu pidamas, sõitsid aeg-ajalt hulgakesi üle mere. Seda kõike me taastada ei saa, järelikult ka mitte toonast usku.

Kultuuriühikute suhestumine üksteisega saab toimuda vaid läbi inimese. Kui ka kogu Tartu Jaani kiriku ümbrus oleks sama kui 15. sajandil ja kirikumüüris poleks sellest ajast saadik välja vahetatud ühtki tellist, ka siis poleks ta enam seesama kirik, sest inimesed näeksid teda ikkagi teisiti kui 15. sajandil. Kultuuriühikute kohta kehtib ilma mingisuguse kahtluseta George Berkeley sentents esse est percipi – olemas olla tähendab tajutav olla.

Jah, me võime mõõtmatu kergendustundega heita kõrvale küsimuse, kas Berkeley lause kehtib üldse igasuguse olemise kohta või mitte, ja piirduda konstateeringuga, et see kehtib vähemalt kultuuriühikute kohta. Ning lisaks kehtib kultuuriühikute puhul paratamatus, et neid mitte lihtsalt ei tajuta, vaid tajutakse tingimata kuidagi. Järelikult sõltub mistahes kultuuriühiku identiteet sellest, kuidas teda tajutakse. Siit järeldub, et see edasikanduv laine ongi oma olemuselt vaimne ja igasugused tüpoloogilised read aastasadade jooksul muutunud pottidest, tööriistadest või hoonetest on selle vaimse laine materiaalsed peegeldused. Kusjuures kultuuriühikute identiteet ei sõltu mitte sellest, kuidas teda tajub (s.t. mõistab) mingi konkreetne indiviid, vaid sellest, kuidas teda tajub ühiskond keskeltläbi – s.t. mida ütleb tema kohta avalik arvamus.

Oletus, et kultuurilainena edasikanduv impulss on vaimne, on ebaoriginaalselt hegellik. Avastusega oleks tegemist siis, kui keegi suudaks sõnastada selle laine valemi. Isegi Absoluutset Vaimu asjasse segades jääb ju üles küsimus, miks Absoluutne Vaim siis ikkagi areneb, milline oli algimpulss, milles see seisnes ja milline on selle impulsi materialiseerumise mehaanika. Kuid lootus neile küsimusile vastust leida on arvatavasti veelgi väiksem kui lootus teada saada, miks laste telefonimängus sõna “karuaabits” pärast kümmet ümberlülitust moondus “singivõileivaks”. Seegi oli vaimne protsess – sõnamoondused toimusid ju laste peades, mitte helilainete endiga.

Niisiis võib karta, et kultuurilaine kandumise üldvalem jääb igaveseks tarkade kivi ja elueliksiiri kõrvale. Tuleb piirduda alavalemitega, mis kirjeldavad üht või teist piiratud sektorit, näiteks “Prantsuse luule 17. sajandi IV veerandil” või “Eesti 20. sajandi arhitektuur”.  Need alavalemid kujutavad endast kapitaalseid, mahukaid uurimusi, millest võib minna veel sammukese edasi (Eesti kultuurilugu; Euroopa ajalugu), kuid kuskil siin on ka meie võimete piirid. Kultuurilaine rullub minevikust tulevikku küll läbi meie endi vaimu, ent reflekteerida suudame sellest vaid murdosa.

Tekib küsimus, kas selline silmatorkav erinevus pole mitte sihilik. Või ratsionaalsemalt väljendudes: kas meie küündimatus reflekteerimisel pole mitte inimese olemusest tulenev paratamatus, mingi kaitsekohastumus? Kas sipelgas teab, et ta ehitab sipelgapesa? Kui ei tea, siis kas tal üldse ongi võimalik seda teadma hakata, ilma et ta seejuures oma sipelgaolemust ei minetaks?

Võib-olla pole sellised küsimused eriti viljakad. Kuid küsida võib ka elulähedasemaid asju. Näiteks kas kultuuriühikute moondumine ajas on kultuurivälja püsimise vältimatu eeldus või mitte. Teiste sõnadega: kas kultuurivälja püsimiseks on hädavajalik, et seda täitvad kultuuriühikud pidevalt muutuksid? Või sama küsimus kolmandat moodi: kas kultuuriväli laguneb, kui inimestes kaoks igasugune tahe, huvi ja kalduvus midagi muuta?

Ühesõnaga, kui kultuur, nii nagu me teda tunneme, ongi tõesti lainetus, siis kas ta ikka peab lainetama – olema nähtus, mis eksisteerib vaid liikudes ja haihtub seiskudes? Kui jah, siis miks?

 

KULTUUR KUI ARENG

Managem taas silme ette meri, lisaks merel sõitev purjepaat ja selle uhkelt tuult täis spinnaker. Tuulest tõugatuna liigub spinnaker edasi ja seni, kuni ta liigub, on ta tuttavlikult puhevil. Inimese jaoks, kes tuulest ega purjedest absoluutselt mitte midagi ei tea, tundub, et kuni tuul teda paisutab, on spinnaker olemas, ja kui tuul vaibub, siis spinnaker lakkab olemast. Juba õige mitu sajandit arvatakse Lääne tsivilisatsiooni kultuuriväljadel kultuuri kohta samuti – seismajäämine on surm, edasiminek on elu. “Kas jääda ja surra või minna ja elada,” pomiseb Romeo Julia kaisus ja ehkki need sõnad on kirja pandud 16. sajandil, kõlavad nad vägagi tänapäevaselt. Sama mõtte absurdimaigulise edasiarenduse leiame  Lewis Carrolli Peeglitaguselt maalt, kus Punane Kuninganna teatab: “Selleks, et paigal seista, tuleb hästi kiiresti joosta; selleks et edasi liikuda, tuleb veel palju kiiremini joosta.”

“Arenemine”, “areng”, “progress” koos oma tuletistega (“progressiivne”, “arenenud”, “arenemisvõimeline” jne.) on meie maailmapildis mõistega “hea” nii tihedalt kokku kasvanud, et me ise seda juba ammu enam ei märkagi. Arenenud on hea, alaarenenud on halb. “Arengu” ja “hea” selline läbipõimumine on osalt inimlik ja tuleneb kõigest sellest, millest oli juttu raamatu algupoole: inimlaps ei sünni inimesena, vaid inimvõimelise (s.t. kõlblusvõimelise) olendina, kes peab oma võime õppimise teel välja arendama. Järelikult on areng kui selline uute ühiskonnaliikmete tekkeks vajalik ja seetõttu on loomulik, et ta on omandanud positiivse märgi. Oma lapsukese arengut jälgib heameelega iga loomgi, ammugi siis inimene.

Paraku ilmneb, et suhtumine ühiskonnaelu arengusse on mäletamatutest aegadest kuni 18. sajandini, mil prantsuse entsüklopedist A. N. de Condorcet võttis kasutusele progressi mõiste, olnud teine. Indiviidi arenemine lapse ja noorukina oli loomulik ja kiiduväärne, ent ühiskonnale polnud määratud muutuda. (Muuseas ka mitte täiskasvanud inimesele. Täiskasvanu pidi olema “valmis”.) Nii palju kui me teame, tegelesid kõik vana- ja keskaegsed ühiskonnad aktiivselt progressi pärssimisega, reglementeerides inimeste teenimist ja tarbimist, nende rõivastust, sotsiaalset kuuluvust jne., saates tõusikuid, ahnitsejaid, uuendajaid, õiendajaid ning muidu korrarikkujaid aeg-ajalt võllapuusse või tuleriidale. Ühiskondlik elukorraldus ei kuulunud vaidlustamisele, selle muutmise katsed tähendasid vastuhakku kõrgemalt poolt seatud korrale ja need tuli maha suruda.

Sellegipoolest ei seisnud mitte ükski, ka kõige kivinenum ühiskond päriselt paigal. Mingid muudatused ja mingi areng toimusid nii Sumeri linnriikides, ääretus Hiina riigis kui ka keskaegse Euroopa tsunftikorraldusse tardunud linnades. See on vaieldamatu, sest muidu me ei oleks praegu siin. Iga muudatusettepanek, kasvõi uudse töövõtte või –riista kasutuselevõtt, pidi läbima ühiskondliku sõela, mis tähendas eeskätt kahe aspekti läbikaalumist: esiteks kas potentsiaalne uuendus on kõlbeline ja teiseks kas ta on arukas. Näiteks tõrkusid Liivimaa talupojad kaua vikatiga vilja lõikamast, sest nii läks rohkem teri kaotsi, mis oli ühtaegu nii arutu kui kõlblusevastane (“jumalavilja” raiskamine). Samadel põhjustel keelduti kaua korstnatest (“kes on seda enne näinud, et soe suits niisama taevasse lastakse?”). Me ei tea, milliste kommentaaridega võeti vastu esimene ratas. Või esimene sedasorti kivikirves, kus varreauk ei olnud keskel, vaid ühe otsa poole nihutatud. Võime oletada, et ilma erilise entusiasmita, aga mida me kindlalt teame, on see, et need uuendused läksid lõpuks ikkagi läbi. Me ei tea ühiskonda, kus nii ei oleks juhtunud. Ja kui me meenutame, et inimese kujunemine on tervenisti üks muutuste ja uuenduste jada, siis ei peaks see meid üllatama. Inimene ise on üks suur muudatusettepanek. Kas see tähendab, et kultuuriline areng on inimesele kaasa antud, et see on tal “veres”?

Vaadates inimese ja ühiskonna kujunemise mitme miljoni aastast ajalugu, tahaks pikemalt mõtlemata hüüda: “Jah, küllap see just nõnda ongi. Küllap on meis peidus mingi innovaatilisusgeen, mida kogu inimajaloo tagurlased pole meist suutnud välja juurida.” Võib-olla nii ongi, ehkki vastus on kahtlaselt lihtne. Geen ja kõik?

Ent isegi kui nii oleks, ei ütle see meile veel automaatselt, kas kultuur peab arenema. Et inimeses peitub – oletatavasti – pärilik kalduvus muudatusi ja uuendusi välja mõelda, on üks asi, kultuuri areng aga teine asi. Kivikirveste ajastul oli inimestel kahtlemata olemas kultuur. Valmistati tööriistu, käidi koos jahil, maaliti koopaseintele pilte, tantsiti lõkke ääres ja arvatavasti vesteti lugusidki. Kui tolle ajastu šamaanid ja preestrid oleksid suutnud kultuuri arengu seisma panna – näiteks ülimalt aruka põhjendusega, et “alati on nii olnud ja muud me ei vaja” –, siis kas me ei võiks tänini lõkke ääres istuda ja tarvaliha järada? Mis meil viga oleks?

Tõenäoliselt poleks me õnnetumad kui täna. Meil on täna sada häda ja sada täitmata soovi, ilmselt nagu tollalgi. Aga see ehk ongi vastus: arenemine on küll mõneti mõttetu (ei tee meid õnnelikumaks), ent samavõrd ka paratamatu (sest inimesel on alati midagi vaja – rohkem, suuremat, paremat, kiiremat). Ja kui nõnda, siis pole põhjuseks mitte innovaatilisusgeen, vaid mingi teine geen, mis kätkeb endas ning kannab edasi meie igavest rahulolematust – ja alles see rahulolematus vallandab innovaatilisuse. Sest rahulolematus avaldub subjektiivselt kitsikustundena, aga kitsikus on nutikuse ema. Pange inimene kitsikusse ja ta muutub andekaks.

Sellega oleme jõudnud progressi mootoriteni, mis tulevad lähemalt kõne alla järgmises peatükis. Küsimusele, kas kultuur peab arenema, võib aga pakkuda järgmise vastuse: areng on rahulolematuse saadus, kuid rahulolematuse saadus on ka kultuur kui selline, mis kokku tähendab, et kultuur mitte ei vaja arengut, vaid kultuur ongi areng.

Kusjuures tuleb tõtata täpsustama, et igasugune areng pole veel kultuur. Dinosauruste väljakujunemine oli kindlasti areng, kuid kindlasti mitte kultuur. Kultuur ei kandu edasi mitte geenide, vaid õppetundidega; seda ei pärita, vaid omandatakse. Kuid ka õppimine ei tähenda veel arengut. Seda juhul, kui iga järgnev põlvkond omandab punktipealt needsamad oskused ja teadmised, mis olid eelmisel põlvkonnal, unustamata midagi ära ja lisamata midagi uut. Teoreetiliselt võiksime sellist kultuuri ette kujutada, kuid inimkonna ajalugu seisvat kultuuri ei tunne. Kultuuri tuumaks on õpitu edasikandumine muudetud kujul: poeg õpib isalt, kuidas on õige, kuid õpib hiljem midagi omapead juurde ja teeb lõppkokkuvõttes (veidi) teisiti, kui õpetati.

Juurdeõppimise äärmuslikuks vormiks on ümbermõtlemine, eitus. Nii või teisiti meenub Mihhail Bahtini eespoolt osundatud seisukoht, et sõnum omandab “loova” iseloomu vaid siis, kui sõnumi saaja kodeerib seda teisiti kui saatja. On tõenäoline, et põhimõtteliselt analoogiline seaduspära toimib ka inimpõlvelt inimpõlvele edasiantavate sõnumite puhul.

Ent nüüd on aeg üheks oluliseks märkuseks: väide, et kultuuri tekkimiseks ja püsimiseks peavad lapsed vanemate vastu mässama, on väga suur liialdus. Või vähemalt lihtsustus. Areng, milles kultuur tegelikult avaldub, võib olla kujuteldamatult aeglane. Koguni nii aeglane, et mingit arengut ei ole näha ja meile kangastub tervemõistuslikult, et kultuur pole mitte areng, vaid põlvelt põlvele edasiantav teadmiste-, hinnangute- ja eelarvamustepagas. Kaugeltki mitte iga poeg ei pea isa vastu mässama. Kui kerida aega miljoni aasta võrra tagasi, satume ajastusse, kus kümnete tuhandete aastate kaupa ei muutunud õieti midagi: ikka ühe ja sama kujuga kivikirved, ikka needsamad saakloomad, ikka seesama koobas ja seesama lõke. Enam-vähem sama võib öelda ka märksa lähemate ajastute kohta kuni mõnesaja aasta taguse hilisminevikuni. Inimene on nii bioloogiliselt kui kultuuriliselt küll kogu aeg arenenud, ent ise seda märkamata: ajalugu seisis paigal, põlvkond põlvkonna järel sündis, küpses ja suri, ilma et sellega oleks kaasnenud mingit tajutavat muutust. Täpselt samamoodi ei suuda me näha klaasi voolamist ega käsitleda klaasi vedelikuna – aga ometi ta on vedelik ja voolab.

Seetõttu ei ole mingit lootust üle saada kiusatusest öelda “kultuur areneb”, ehkki eelnevat arvesse võttes ja ülal esitatud hüpoteesi järgides ei saa see teisiti ollagi. Nii juurdunud kõnepruugile pole mõtet vastu hakata. Öelgem pealegi, et kultuur areneb, jättes ühtlasi meelde. et kultuur ei saagi arenemata olla, kuna sel juhul ta lakkaks olemast. Kuid, nagu öeldud, see areng võib olla veel aeglasem kui klaasi voolamine ja kuni hilise minevikuni nii oligi. Tundub suisa, et kuni hilise minevikuni oli kultuuri ideaaliks seismajäämine, ja see maksab tänagi paljude lokaalsete kultuuride kohta, kelle all võib mõelda mitmeid loodusrahvaid, aga miks mitte ka Iraani või Kuubat. Kultuur areneb, aga ta ei taha areneda. Kas on nõnda, et kultuuri ideaal on peatuda ja olemast lakata?

Ja ometi kultuur arenes. Keegi ei märganud progressi ega kiitnud seda, keegi ei ülistanud vahvaid novaatoreid, maadeavastajaid ega “tabude lõhkujaid”, kellelgi ei tulnud pähe, et keskealine inimene võiks ihaleda “noortepärasust”, keegi ei nõudnud noortelt “mässamist” – aga arenes, ei jäänud seisma ega haihtunud. Varreauk nihkus kivikirve ühe otsa poole, leiutati vibu, harf ja kannel, moodi läks küpsetatud liha, keegi leiutas luust nõela ja keegi teine nõelasilma. Sellest saame järeldada peaasjalikult seda, et kultuur ei vaja eksisteerimiseks meie teadlikku abi. Kultuuri säilimise (s.t. arengu) seisukohalt ei ole tingimata tarvilik nõuda noortelt kunstnikelt mässamist ja konventsioonide purustamist. Võib vabalt nõuda konventsioonide pimedat järgimist, “õige” kunstitegemise äraõppimist vms., kuid kultuur ei jää seepärast veel tegemata. Uuendustung on nii võimas, et ta meie teadlikku ja palumata abi ei vaja. Pigem vajab iga uuendus väärikat vastast – inertsi, vanameelsust, konventsionaalsust, traditsiooni jne., jne. –, et sellega siis jõudu katsuda ning seeläbi ennast tõestada. Siinkirjutajat on ikka hämmeldanud mõned kunstnikud ja kriitikud, kes kõigepealt teatavad järjekordsest konventsioonide purustamisest ning vaataja šokeerimisest, seejärel heidavad aga publikule ette, et see on noore geeniuse suhtes mõistmatu. Noor geenius peab siiski valima, kas mässata või laiade rahvamasside käest kiita saada.

Oma osa mässu jumalikustamises on ka humanistidest humanitaaridel. Näiteks Tartu Ülikooli professor Jüri Talvet leiab: “Olen mõnigi kord mõelnud, et mis siis see parim osa ühe rahva vaimus on, ja jõudnud järeldusele, et just mäss karjavaimu vastu tähendabki tõelist vaimu. Ühe rahva vaimu parimad vormijad on ajaloos just olnud vaba- ja teisitimõtlejad.” (Postimees, 9. veebr. 2002) Selliseid mõtteavaldusi võib tänasest eesti kirja- ja mõttevarast välja sõeluda tonnide kaupa.

Selline progressi ülistamine ja teadlik konventsioonide purustamine – mida me näeme mitte ainult Eestis, vaid kogu tänases Läänes –, on ajaloos pretsedenditu. On jõutud absurdse paradoksini – kohustusliku nonkonformismini. See tähendab, et normi purustamine on muudetud normiks. Kes ei mässa, see pole õige loomeinimene. Siit tekib kiuslik küsimus – kumb siis tänapäeval on tõeline mässaja, kas kohusetundlik “konventsioonidepurustaja” või hoopis nende purustamata jätja? Kumb teguviis nõuab näiteks tänases eesti maalikunstis suuremat julgust – kas senisest veel suuremad ja selgemad suguelundid või pallaslikud magusapoolsed aiavaated? Ka kirjanduse kohta on fantaasiavaesed väikekodanlased ammu väsinult nentinud, et noorkirjanikud “panevad segast”. Sama väsinult libistavad nad pilgu üle järjekordsete nn. noorkunstnike järjekordsest avaldusest, mis kuulutab, et “vaja on skandaalsust, mitte skandaalset igavust” (EE 28. veebr. 2002). Pole mingit põhjust, miks skandaalse igavuse asemel peaks keegi innustuma igavast skandaalsusest. Peale skandaalitsejate endi muidugi.

Pidev eitamise-purustamise-šokeerimise-lõhkumise kiitus tekitab kõhedust. Kultuur ei ole väle purjekas, vaid aeglane lodi. Või kui purjekas, siis triivankruga purjekas. Triivankur – see on inerts ja konventsionaalsus. Triivankur ei pane purjekat päriselt seisma, küll aga tagab tema julgeoleku. Purjekas ei keera ennast külglainesse ega lähe ümber, vaid hoiab nina ees ja liigub edasi targu nagu eesel. Forsseeritud eitamine ja purustamine tähendaksid triivankru köie läbiraiumist. Mis meist siis saab?

Kõhedustunnet leevendab õnneks lootus, et kui meie teadlikku abi ei vaja uuendusmeelsus, siis ehk ei vaja ka konservatiivsus. Ehk on kogu see “kohustuslik nonkonformism” siiski vaid pinnavirvendus, mille all endiselt toimivad ürgsed ohjeldusmehhanismid. Kuigi, kes teab…

 

PROGRESSI MOOTORID

Kui kultuur peaks tõepoolest olema laine, siis tekib otsekohe küsimus, mis on see jõud, mis ta liikuma lükkas ja liikumas hoiab. Eespool oli juttu hüpoteetilisest innovaatilisusgeenist ja vähemalt sama hüpoteetilisest rahulolematusgeenist. Ent kui loobuda liiga lihtsast seletusest, et rahulolematus on pärilik hälve ja punkt, siis peame esitama banaalse küsimuse: miks on inimene krooniliselt rahulolematu? Miks ja millega ta rahul ei ole? Mis on progressi mootor või mootorid?

See küsimus kuulub nende hulka, milles igaüks on asjatundja. Inimese igikestva sisepõlemise kütteaineks on pakutud nii kõhukinnisust kui igavust ja lisaks veel kõike, mis mahub nende vahele.

Üks laialt tuntud teooria näeb progressi mootorit klassivõitluses, mis omakorda tuleneb tootlike jõudude arengust. See marksistlik – tegelikult Marxi-eelne – visioon ei ole kahtlemata mingi kergekaaluline uit, mille võiks kõrvale heita paljalt seetõttu, et marksismi katsed tulevikku kujundada haledalt läbi kukkusid. Tootlike jõudude areng on kahtlemata ühiskonna üks liigutajaid, kuid küsimuseks jääb, kas ainus või peamine. Nende areng tähendab ju üsnagi konkreetseid leiutisi (näiteks aurumasinat), mille taga seisab esiteks inimeste teadvustatud kitsikus, teiseks nende mõttetöö.

Niisiis ei saa väita, nagu oleksid tootlikud jõud kuidagi “ise” arenenud, vaimu enda järel lohistades. Pigem võiks kujutleda, et vaim lohistab mateeriat, nagu seda igaüks enda pealgi kogenud on. Mõni üksik leiutis võib sündida kogemata, ilma mõttetöö ja teadvustatud vajaduseta, ent uskumatu oleks sellele taandada kogu inimkonna progress. Seda ka juhul, kui mööname, et inimeste teadvustatud vajadused ehk kitsikustunne ei ole arenenud mingis mittemateriaalses vaakumis, vaid on saanud pidevalt tõuget olemasolevatest oludest, tööriistadest, elamistingimustest jms. Pigem on tegu vaimu ja mateeria pingpongiga, kusjuures mateeria esindab passiivset poolt ja vaim aktiivset. Vaim lööb palli vastu mateeriaseina, sein põrkab selle tagasi ja vaim lööb uuesti.

Seejuures muutuvad kõik asjaosalised pidevalt, iga põrgatusega. Lööja on iga kord natukene teine, sest ta on vahepeal muutunud. Inimene maalis pildi, siis vaatas seda – ega olnud enam täpselt see, kes pildi maalis. Ja uus inimene tahtis juba uut pilti maalida.

Umbes samasse kohta jõudis arutlus ka üle-eelmises peatükis. Kui otsustamegi, et see, mis areneb, on vaim (olgu või Absoluutne Vaim oma filiaalidega), siis jääb ju ikkagi küsimus – miks ta areneb? Miks ta seda pingpongipalli aina tagasi lööb, olemata rahul seisundiga, mis kujunes pärast eelmist lööki? Kes või mis ta liikvele lükkas ja kes või mis teda liikvel hoiab?

Uurime järgnevalt pisut neid jõude, mis pretendeerivad progressi mootori aule. Neid on päris mitu. Mõned enam-vähem triviaalsed, mõned võib-olla mitte.

Kõigepealt olgu märgitud, et mitte kõik inimest liigutavad jõud ei põhjusta progressi või vähemalt ei ole alust neid selles kahtlustada. Selliste hulka kuuluvad puht-bioloogilised tõukejõud nagu vajadus süüa, juua ja sugu jätkata. Need jõud on küll inimkonna progressiga põhjalikult läbi põimunud, kuid samas tõestab loomariik, et söömine-joomine ja sigimine ei põhjusta tingimata ei arengut ega kultuuri. Need vajadused ei seostu arengu ega kultuuriga mitte ühelgi liigil peale inimese. Neil tegevustel endil pole kultuuriga pistmist, aga keegi või miski otsekui kasutaks neid ära, et kultuurivankrit edasi tirida. Ka hobune ei veaks vankrit, kui inimene teda selleks ei sunniks. Me võime arvata, et vankrit veab hobune, aga mõnes mõttes oleks täpsem öelda, et seda teeb inimene. Ilmselt on sama lugu ka kultuurivankriga, mille ette salapärane tundmatu on rakendanud meie võimsaimad tungid.

Jälle see salapärane tundmatu. Kes või mis?

Kandidaatide nimekirja avab auahnus. Seda kahel põhjusel. Esiteks kohtame edevust juba õunasöömise loo juures, teiseks on auahnuse alla liigitatav ka see, mida kirjeldab Fukuyama “tunnustusvajadusena” (struggle for recognition – otsetõlkes “võitlus tunnustuse eest”).

 

Käesoleva raamatu kaante vahel pole mõtet väita, et õunasöömise lugu on seepärast tähelepanuväärne, et see on Jumala sõna. Kas on või pole, kuulub arutamisele mujal. Kuid tõsiasjaks jääb, et kellegi sõna ta ometi on ja et see keegi oli väga läbinägelik isik. Lühidalt: esimene Moosese raamat väärib igal juhul arvestamist, sest kui selles ka ei esitata lõplikku tõde, siis vähemalt mitu huvitavat teooriat. Ja üks neist puudutab inimesekssaamise ehk pattulangemise motiive: soov saada targaks, soov tunda head ja kurja, soov saada Jumala sarnaseks. Nii esitatuna osutab see selgelt auahnusele.

 

Auahnus on keeruline heterogeenne nähtus, milles segunevad vähemalt kaks põhikomponenti – edevus ja võimuiha –, millele sõltuvalt isikust ja olukorrast lisanduvad veel kas uudishimu, ohvrimeelsus, kohusetunne vm. Näiteks Aadama ja Eeva puhul võib kindlasti juurde arvata uudishimu. Huvitav on täheldada, et nii edevus kui võimuiha, rääkimata uudishimust, on läänemaailmas sajandeid olnud taunitavate omaduste nimekirjas, kuid nüüd sellest väljumas. Lääne ühiskondades, eriti Ameerikas, on edukus tõstetud tähtsamate kõlblusprintsiipide hulka, ja sellega koos ka edevus ning võimuiha – juhul, kui need aitavad kellelgi olla edukas.

Samas ei saa nõustuda patriarhaalsotsialismi ihalejate väitega, et edu nimel on Läänes lubatud jalge alla tallata igasugune inimlikkus ja solidaarsus. Jah, Läänes ringleb keskaegsete pühakulugude asemel mustmiljon edulugu, kuid neile on olemas vastukaal hoiatuslugude näol (“Suur Gatsby”, “Kodanik Kane” jpt.) Nõustuda võib niipaljuga, et valitseval eduideoloogial, isegi kui arvestada selle kaitsemehhanisme, on siiski vähe ühist keskaegse kuulekuseideoloogiaga, mis nõudis inimeselt leppimist talle maises elus osaks antud rolli ja positsiooniga. Ka Fukuyama ülistab oma läbilöögiteoses “Ajaloo lõpp ja viimane inimene” inimese tunnustusvajadust ja näeb selles mootorit, mis on inimkonna toonud parima mõeldava elukorralduse, demokraatia päikeselistele avarustele. Tema arutluse tuum seisneb selles, et kuna inimese kui ühiskondliku olendi põhivajadus on tunnustusvajadus ja kuna demokraatlik elukorraldus tagab selle vajaduse rahuldamise kõige paremini, siis pole ette näha mingi teise elukorralduse leiutamist. Ajalugu kui aina parema ühiskonnamudeli otsimise protsess on lõpule jõudnud, mudel on leitud. Nüüd jääb vaid üle mahajäänuid järele oodata ja neid järele aidata. Võib esineda ka tagasilööke, kuid need ei väära progressi üldist kulgu.

On vaieldamatu, et auahnus on tõepoolest võimas jõud, mis on lükanud liikvele sõjavägesid ja terveid rahvaid ning pannud aluse mitmele suurele usuliikumisele, kui mitte kõigile. Auahnus koos naise pealekäimisega sundis John Galsworthyt kirjanikuks hakkama. Auahnus (ja mis veel?) sundis Lennart Merd presidendiks hakkama. Auahnus kannustab nii teadlast kui kunstnikku, nii inseneri kui bussijuhti, sportlasest ning sõjamehest rääkimata. Tõsi, iga auahnus ei seostu tingimata otsese võimuihaga. Leidub palju häid aednikke või häid bussijuhte, kes ei soovigi saada ülemaednikuks ega kolonniülemaks, vaid kõigest seda, et nende headust oma ametis tunnustataks. Mingi võimuambitsioon (soov olla eeskujuks) peitub muidugi ka selles, aga see on kaudne ega avaldu karjäärihimus. Tegemist on sõna otseses mõttes tunnustusvajadusega.

Ent auahnuse rahuldamine nii, et kõik rahul oleksid, on sellegipoolest raskendatud. Kui hea aednik piirdub sooviga olla lihtsalt üks paljudest headest aednikest ja leppida tunnustusega, mis talle langeb osaks bussijuhi, rätsepa ning sportlase poolt, on hästi. Ent paraku pole kõik inimesed nii leplikud, vaid soovivad olla “eeskujulikud” just ja eriti omasuguste seas. Selle soovi ilminguks on muuseas kõik võistlused, nii spordi- kui grillivõistlused. Võistlejad on inimesed, kes tahavad olla teistest üle, mis kõlab kõigiti kenasti, kuni me ei meenuta, et see tähendab ühtlasi soovi teisi alistada. Võistlusi, võistlusindu ja sportlikku hasarti võib selle eest pilgata ja pilgataksegi, aga eriti teravmeelne see ei ole. Või vähemalt puudub selles loogika. Sest mida õigupoolest arvata mõttekäigust: “Te soovite teist inimest näha endast alamana ja sellise barbaarse soovi pärast ma põlgan teid ning pean endast alamaks.” Absurd.

Ammugi pole võimalik rahuldada otsest võimuiha nii, et kõik rahuldatud saaksid. Troone on alati vähem kui trooninõudlejaid ja kui troone olekski küllaldaselt, siis poleks neil enam väärtust. Isegi juhul, kui iga trooniga kaasneks mingi hulk vabatahtlikke alamaid. Mis rõõmu võiks võimujanune inimene tunda võimust, millest ta teab, et seda ei ihalda mitte keegi peale tema enda? Siin win-win ideoloogia ei kehti, nagu ka mitte spordis. Nii trooni kui kõrgeima pjedestaaliastme teevad tõeliselt õnnestavaks äravõidetud vastased ja võistlejad. Inimene naudib teiste kõrvalelükkamist ja see juba iseenesest, labane küll, on piisavaks põhjuseks, miks mitte iialgi ei saabu üleüldist õnne. Olukord, kus kõik saavad diplomi ja esimese koha ning on sellega üliväga rahul, on võimalik vaid muinasjutus ja ehk ka vaimupuudega inimeste hooldeasutuses.

See vastakaid tundeid tekitav joon, mida võiks nimetada alistamisvajaduseks, on inimesest sama lahutamatu kui suhtlemisvajadus. Võib leida indiviide, kellel see omadus täielikult puudub, ent neid ei saa pidada normaalseteks ega pole neil ammugi võimalik moodustada ühiskonda. Öeldu ei tähenda, et alistamisvajadus oleks kõigil inimestel samasugune ja sama tugev. Ei, selle poolest on inimesed sama erinevad kui huumorimeele poolest. Alistamisvajadusel on ka vastandnähtus, allumisvajadus, kusjuures ühe indiviidi psüühikas ei ole nad reeglina seotud mitte pöördvõrdeliselt, nagu võiks arvata, vaid võrdeliselt. (Näide: türanlik jupijumal, kes ülemuste ees on roomav ussike; sellise puhul võiks kõnelda hüpertrofeerunud sotsiaalsusest.) Taoline ambivalentsus on ühiskonna koospüsimiseks ilmselt hädavajalik, sest isegi kõige demokraatlikum ühiskond ei saa läbi täiesti ilma hierarhiateta. Alistamisvajadus paaris allumisvajadusega teeb ühiskonna võimalikuks.

Allumisvajaduse rahuldamisega ei teki indiviidil erilisi probleeme üheski ühiskonnas, kuid tema alistamisvajaduse mõõdiku normaalasendiks on “rahuldamata”, mis tähendab, et kõnealune progressimootor toimib ning kultuur areneb. Võib vaielda, kas progressimootori nimi ei peaks auahnuse asemel olema rahuldamata auahnus, ent me pääseme sellest probleemist, kui otsustame, et auahnus ongi alati rahuldamata. Rahuldamise hetkel ta lakkab hetkeks olemast, et hetke möödudes naasta sama näljasena kui enne. Ent terminoloogia pole ehk nii oluline kui tõdemus, et ühiskonna subjektiivne defektsus, s.t. indiviidi rahulolematus oma olukorraga ja sellest tulenev rahulolematus ühiskonnaga on ühiskonna eksisteerimise eeldus.

Ent mis mõtet on siis kogu inimkonna tööl ja vaeval, kui rahulolematus iial ei kao? Ega olegi, ütleb Koguja. Kõik ongi tühi töö ja vaimu närimine. Kusjuures tark Koguja võis oma tegevust arvustada ning filosoofilist apaatiat viljeleda, kuid inimkond ega ükski konkreetne ühiskond seda endale lubada ei saa. Mis mõtet on tööl ja vaeval – see küsimus on ise mõttetu, sest inimesed jäävad vaeva nägema ja higi valama nagunii. Rahulolematus on inimkonna olemise viis. Mis omakorda ei tähenda, et igasugune konkreetne rahulolematus oleks ühiskonnale kasulik ja vajalik. Näiteks ei oska siinkirjutaja näha, kuidas saba ja sarvedeta soigumine teemal “sellist Eesti Vabariiki me küll ei tahtnud” kuidagi Eesti Vabariiki edendaks või arendaks.

Kuid asugem järgmise tähtsa progressimootori juurde. Selleks on laiskus, täpsemalt öeldes loov laiskus. Seda nähtust olen kümmekond aastat tagasi (1993) kirjeldanud järgmiselt: “Näiteid virgast laiskusest võib leida juba hallist ajast, näiteks kui inimese eellane taipas, et targem on metsast lõkke äärde tuua korraga terve sületäis ja mitte iga raag ükshaaval. (…) Selle juurest on inimene ajapikku jõudnud loomade, hiljem masinate abi kasutamiseni. Tänapäeval puurib inimene naftat ja teeb sellest määrdeõli, kaevab kivisütt ja moondab selle elektrienergiaks, sulatab maaki ja valtsib sellest plekki. Siis paneb ta nad kokku ja saab näiteks köögikombaini või pesumasina, peseb oma nõud ja oma pesu ning viskab diivanile pikali ajalehte lugema. Kui ta ei tahaks lesida ja ajalehte lugeda, siis ei puuriks ta ka naftat ega kaevandaks kivisütt. Kui ta poleks omamoodi laisk, ei teeks ta ka tööd.” (Vahtre 22). Täna soovin eelöeldus muuta vaid niipalju, et asendada sõna “virk” sõnaga “loov”, et rõhutada aspekti, mis ilmneb juba ka tsiteeritud lõigus: progressi ei kanna mitte nüri töömurdmine, vaid laiskust teeniv loovus. Loov laisk on see, kes mõtleb ja tegutseb selle nimel, et optimeerida oma vajaduste rahuldamise protsessi (s.t. lahendab pidevalt küsimust, kuidas saaks tööd teha kiiremini ja vähema vaevaga), leiutades ja ehitades selleks näiteks külvimasina või kombaini. Sageli ta laisklemise endani ei jõuagi. Teine tüüp on laisk laisk ehk lihtsalt laisk, kes asub võimaluse tekkides laisklema otsekohe, viivitamatult, ilma selleks eriliselt vaeva nägemata.

Kui võrrelda loovat laiskust auahnusega, siis võib osutada, et loova laiskuse side progressiga on otsesemgi kui auahnusel. Hea tahtmise juures võib ette kujutada auahnust, mis mingit erilist arengut enda järel ei vea ega tagant ei tõuka. Näiteks riigipöörded mõnes vaesusesse ja ebausku uppuvas Lääne-Aafrika riigis (vt. ka R. D. Kaplan, “Tulekul on anarhia”). Järjekordne “suur mees” kukutab verise mässu käigus eelmise “suure mehe”, et kümmekond aastat hiljem ise sama teed minna. Ja nii edasi. Keskaegse Euroopa lugematud rüütlisõjad olid samast liigist, kui pidada silmas nende suhet progressiga. Nende sõdadega ei taotletudki mingit erilist tulemust, rohkem oli asi aus ja kuulsuses, ehk siis tunnustusvajaduse rahuldamises. Mingit uut ideed või riistapuud need sõjad endaga kaasa ei toonud. Jah, kultuur arenes ka tollal, ent erakordselt aeglaselt ja muude tegurite toimel, ning tunnustusvajaduse rahuldamine väikeste rüütlisõdade näol oli vaid kaduvaks pinnavirvenduseks.

Loov laiskus seevastu on ideedest ja riistapuudest, nagu näeme, lahutamatu. Sumeris leiutatakse ratas, Väike-Aasias vesiveski, Robert Fulton ehitab aurulaeva ja Richard Trevithick veduri. Michael Faraday avastas elektromagnetilise induktsiooni ega mõelnudki sellega progressi takka kütta, vaid märkis lootusrikkalt, et ehk võimaldab tema avastus ehitada uusi ja huvitavaid mänguasju. Ent tuli keegi teine, ehitas Faraday avastusele tuginedes nii generaatori kui elektrimootori, ja progress sai tõuke, millega annab kohaneda tänaseni.

Loova laiskuse lipukiri nõuab aja ja vaeva säästmist. Mis puutub vaevasse, siis selles osas on Lääs saavutanud vaieldamatut edu. Kui mõõta 21. sajandi ja 19. sajandi lääne-eurooplase tehtavat tööd džaulides, siis on vahe tohutu. Higi valatakse palju vähem. Ent juba ammu on küsitud, kui suur võit see üldse on. Ülejõu käiva füüsilise töö asemel kurdetakse liikumisvaeguse üle, rünnatakse jõusaale ja ujulaid. Tammsaaregi tajus siin teatavat absurdi ja pilkas lõikavalt spordiharrastajaid. Ka täna tekitab võõristust mõte, kui palju on inimene ehitanud mitmesuguseid riistu, et ennast füüsilisest vaevast säästa – ja siis nende riistade krooniks jõumasina. Mõttetu on hakata sellisele arengujoonele vastu sõdima, inimese loov laiskus ei peatu nagunii. Isegi sellesama jõumasina all raskusi vinnates mõtleb ta pingsalt, kuidas ehitada jõusaali juurde kahekordne parkla, et autost riidehoiuni tulles kuluks vähem jalavaeva. Sel juhul oleks jõusaali jällegi vaja üht lisariista, nimelt liikuvat linti, mille peal paar kilomeetrit jooksutrenni teha…

Ajavõiduga on lugu veelgi paradoksaalsem. Mida tõhusamalt ühiskond mitmesuguseid väärtusi, eeskätt küll materiaalseid väärtusi loob, seda vähem on tema liikmetel aega. Ühest küljest võitlevad inimesed pidevalt jõudeaja nimel, leiutades nõudepesumasinaid, ülikiireid lennukeid ja e-valitsusi. Teisest küljest kulub kogu nende aeg aja võitmisele. Pole sugugi selge, kas tänasel Tallinna valgekrael on rohkem vaba aega kui näiteks katolikuaegsel talupojal. Valgekrae ei pea öösiti reht peksma, see vahe on ilmne, ent teisest küljest ei ole tal kindlasti aega kaks nädalat jõule pidada. Keskaegsel talupojal polnud mingit tarvidust tunda ja kasutada sellist ajaühikut nagu minut, ent pole võimalik ette kujutada valgekraed, kelle käekellal oleks vaid tunniseier. Võib-olla et valgekrael on siiski mõnevõrra või mõnes mõttes rohkem aega kui oli talupojal, ent tõsiasjaks jääb, et tänasel valgekrael on aina kiire, sellal kui keskaegsel talupojal oli aega küll. See paradoksaalne tõdemus osutab üheselt, et inimest on läbi aastatuhandete kannustanud mitte lihtsalt soov säästa vaeva ja võita aega, vaid veel midagi.

Selles järjekordses “miskis” pole õnneks midagi müstilist ega salapärast. Valgekrae elu-olu erinevus keskaegse talupoja omast on selge ja ilmne: see on mugavam. Tänane keskmine eurooplane-ameeriklane – mitte ainult valgekrae – ei saa nii sageli mustaks ega märjaks kui talupoeg, ta ei vaevle süsivesikute ja vitamiinide vaeguse käes, tema eluruumid on suuremad, soojemad ning paremini ventileeritud. Olmelised mugavused on aspekt, kus edasiminekut pole mõtet eitada. Iseasi, kas need mugavused ka kedagi õnnelikumaks on teinud. Rahulolematus ju on ja jääb, ning jääb ka rahulolematus eelmainitud mugavustega, mida on koopainimesega võrreldes küll otsatult palju, ent meie endi meelest ikka vähe ja vähe.

Küsimus, mis mõtet on mugavuste tagaajamisel, kui see meid õnnelikumaks ei tee, on aga pareeritav karjapoisivastusega: mis mõtet on söömisel, kui me sellest kunagi lõplikult söönuks ei saa? Karjapoisivastuses on oma iva. Mugavuste taotlemine on samasugune nähtus kui edevuse või laiskuse rahuldamine – inimene ise arvab, et oluline on kiiktool ja mikrolaineahi, kuid tegelikult on oluline nende hankimise protsess. Indiviidile on oluline, et see protsess iialgi täielikult ei peatuks, muidu inimene “närtsib ära”. Isikut, kes absoluutselt mitte mingil moel ei ürita oma olmet mugavamaks teha, ei ole võimalik ette kujutada teisiti kui täiesti asotsiaalsena. Täpsemalt öeldes sellist inimest ei olegi võimalik ette kujutada.

Ja veel üks triviaalsus: kord juba omandatud mugavustest on praktiliselt võimatu loobuda. Mõnel üksikisikul võib see õnnestuda, ent siiamaani pole ühelgi ühiskonnal vabatahtlik süütusse naasmine korda läinud. Äärmisel juhul võib mõni kogukond – kuid mitte ühiskond – oma olme mingile tasemele konserveerida, ja seegi nõuab tohutuid pingutusi. Loobumine DDT-st või aerosoolpakendist ei ole aga tagasipöördumine, vaid möödahiilimine, ja tegelikult tuhiseb nii eurooplaste-ameeriklaste kui üldse kõigi läänemaailma hoovustest kaasa haaratud inimeste vajadustegraafik aina ülespoole. Aeg-ajalt satuvad inimesed oma nõudmistega ka umbtänavale, nagu juhtus kvadrofoonilise heliga, mis osutus mõttetuseks. Ent need eksirännakud ei muuda arengu põhisisu: elu-olu peab muutuma paremaks, mugavamaks, puhtamaks, värvilisemaks.

Oleks ekslik arvata, et ainus viis oma rahulolematust leevendada on tema nõudmistele alluda (teha karjääri, leiutada uusi ajavõitjaid, ehitada majale senisest vettpidavam katus, konstrueerida autole uut tüüpi vedrustus jne.). On ka teine meetod: leida unustust meeleülenduse kaudu. Selle meetodi ilminguks on muusika ja musitseerimine, kuid ka kino ja bendžihüpped. Meeleülenduse otsijate kilda võib – jällegi kasvõi osaliselt – liigitada isegi alpinistid ja polaaruurijad. Irooniline on seejuures, et meeleülenduse otsijad võtavad oma rahuldamatuse unustusse kaasa. Näiteks vajavad melomaanid aina paremaid muusikamasinaid ja kinosõbrad aina täiuslikumat illusiooni ning isegi polaaruurijad ja alpinistid vajavad aina soojapidavamaid telke ning aina vettpidavamaid saapaid. Kui nad neid ei saa, siis nad nurisevad, või paremal juhul leiutavad ise, nagu Nansen, kes oma suurte saavutuste sissejuhatuseks leiutas kõigepealt Nanseni ahju.

Ka meeleülendust ennast vajatakse aina rohkem ja aina ülendavamat. Sellega seoses kirjutab kuulus austria rännumees ja alpinist Herbert Tichy: “Mõnikord – pikkades kõnelustes Himaalaja preestrite ja erakutega – olen ma tundnud soovide puudumise suurt õnne, sellist hiigelvaikust, mis ühendab kogu muusika ja kõik maailma ilu. Siis aga tulid suured mustad linnud oma varjudega. Ja ma ei teadnud, kas ma neid suure rahutuse toojaid mitte ei armasta.” Ning teisal: “Ma teadsin ju varasematest elamustest ja kohtumistest just nendes mägedes, et taevale ja kõigele, mida ta tähendas, pääses vahest kõige lähemale siis, kui suleti silmad, unustati mäeharjad, mis näisid taevasse viivat, piirduti iseendaga ning kanti hoolt selle tillukese taevalapi eest, mis on meis igaühes endas.” (Tichy 132 ja 73) Ent sellest teadmisest hoolimata andis ta ennast ilmse rõõmuga oma “mustade lindude” meelevalda ning Cho Oyult laskudes pigem vältis neid preestreid ja erakuid, kelle käest ta varem õnnistust ning nõu oli saanud. On tõsi, et tema mäetipu-kogemustes oli midagi religioosset ja nii ta ütlebki: “Ma olen teistsugusel viisil läbi elanud sedasama, mis teiegi – lõpliku äratundmise teed on erinevad.” (Tichy 132)

Muidugi ei saa religioosset kogemust või selle poole püüdlemist liigitada lihtsalt unustuse kilda, ehkki selle võiks heaks kiita mõni usuvaenaja. Vaid tuleb teha reservatsioon: “unustus meeleülenduse kaudu” on ebamääraste piiridega seisund, mis võib ühelt poolt üle kasvada adrenaliini- või meelemürgisõltuvuseks, teiselt poolt religioosseks kogemuseks taaskohtumisest Absoluudiga. Tänasel Eesti teismelisel on nii narkouima kui hingematva loodusvaate tähistamiseks olemas isegi ühine sõna (“kaif”). Need asjad pole kindlasti samased, ent nad on omavahel mingil saatuslikul kombel seotud, nagu on seotud Miikael ja Lucifer. Nõrga narkootilise mõjuga ainete tarvitamine kuulub muuseas väga paljude religioossete rituaalide juurde.

Nagu näeme, võib meeleülenduslikku unustust pakkuda nii illusioon (kino, televisioon) kui oma uudishimu rahuldamine, mis vaieldamatult tõukas tagant näiteks Nansenit või Tichyt. Siin kasvab unustuseotsing üle teaduseks. Üks teaduse definitsioone kõlabki muuseas järgmiselt: “Teadus on oma uudishimu rahuldamine riigi raha eest.” Nii nagu religioossuse puhul, tuleb siingi teha reservatsioon ja märkida, et kirg teaduse vastu ja unustus ei ole samased, aga neil on ühisosa.

Uudishimu pole progressi mootorite hulgas kindlasti mitte marginaalne. Kui veelkord meenutada õunasöömise lugu, siis näeme, et uudishimu figureerib otse inimeseks saamise (allegoorilistel) lätetel. Piibel seda otsesõnu küll ei nimeta, pajatades vaid Aadama ja Eeva soovist olla Jumala sarnane, kuid raske on ette kujutada, et uudishimu nende pattulangemisel üldse mingit rolli ei mänginud. Niisiis pole uudishimu Piibli seisukohast vaadates sugugi mitte kiiduväärne, nagu seda pole igasugune muugi himukus, ja ka vanasõna hoiatab, et uudishimu teeb vanaks. Pole tõenäoline, et see vanasõna põhineks Piiblil, pigem põhinevad nad mõlemad ühel ja samal konservatiivsusprintsiibil, mis vaidlustab mistahes muutuse ning arengu.

Ent konservatiivsusprintsiip võib uudishimu vaid ohjeldada, mitte olematuks teha. Uudishimu toksib konservatiivsuskoorukese ikka ja jälle katki, sama vältimatult kui Tichy “must lind”, võttes vajadusel endale mingi teise nime (nt. „et leida lühem tee Euroopast Indiasse”). Uudishimu ohvriks on langenud lugematu arv inimesi, eriti teismelisi poisse, kes piltlikult öeldes, küünal käes, kummardusid vaatama, kas tünnis on bensiini. Seetõttu ei lähe uudishimu ohtlikkus inimestel päriselt kunagi meelest. Ent osaliselt küll, mistõttu on jõutud uudishimu ülistamise ja isegi kummardamiseni. Tõsi, enamasti teiste nimede all – näiteks teadmisjanu või avastamistung.

Arvatavasti võib eritleda veel terve hulga progressi mootoreid, nagu ahnus, hirm, egoism, altruism jpt. Nende kirjeldamiseks pole aga ilmselt tarvidust, sest nad on igaühele tuttavad ja mõistetavad. Järeldus, mis ennast siinkohal peale surub, puudutab muud, ja nimelt seda, et progressi mootoreid on palju, ning et pole olemas Seda Üht, mis liigutab paigast mägesid ja rahvaid. Ning kõik nad avalduvad ühes ja samas – rahulolematuses. Teine järeldus on, et igal progressi tõukejõul on oma isiklik vastujõud, mis teda tagasi kisub. Uudishimu ohjeldab hirm, edevust häbelikkus, alistamisvajadust allumisvajadus, loovat laiskust tavaline laiskus jne. Siit sugeneb tõdemus, mis on tänases Läänes unustusehõlma vajunud: areng ei seisne mitte ainult edasitõukavate, vaid ka tagasikiskuvates jõudude toimimises. Ei ole nõnda, et ühed kannavad edasi- ja teised tagasiminekut – nõnda on see füüsikas –, vaid nad mõlemad kokku moodustavad arengu, kui arengu all mõista kultuuri. Paradoks. Kultuuriks on vaja nii Giordano Brunot kui ka neid, kes ta ära põletasid.

 

 

 

 

INIMÕIGUSED

LÜHIDALT INIMÕIGUSTE AJALOOST

Kultuuri triivankruks ei ole siiski ainult individuaalsed psühholoogilised  kaitsemehhanismid nagu laiskus, häbelikkus või hirm, vaid pigem neist kaitsemehaanismidest võrsunud ühiskondlikud institutsioonid nagu mood, komme, hea tava jne., mis kõik sel või teisel kombel suubuvad kõlblusse. Kõlblus omakorda on läbi aastatuhandete n.-ö. ametlikult tuginenud millelegi inimeseülesele ja nimelt Jumala väidetavale tahtele. Paraku Jumala tahe Läänes enam argumendiks ei ole. Jumala hülgamise protsess on olnud pikk, ent pidev, ja selle käigus on ülima väärtuse aujärjele tõusnud inimene ise.

Võime seda nimetada ka indiviidi emantsipatsiooniks ehk iseseisvumiseks. Kui kõnelda Jumala hülgamisest, on tegu individuaalse aspektiga (vrd. Vargamäe Indrek ja tema vaidlused Jumalaga), kui kõnelda emantsipatsioonist, siis sotsiaalsega (patriarhaalse kogukonna, näiteks keskaegse linna lagunemine, vastuhakk kogukondlikkusele). Loomulikult ei tähenda igasugune Jumala-eitus veel kõlblusnormide ja heade kommete hülgamist, nii nagu iga vastuhakk konventsioonidele ei tähenda veel vastuhakku Jumalale. Ent igal juhul on tegu “mina” tugevnemisega, mis lõppkokkuvõttes viib Jumala hülgamise või marginaliseerumiseni, sest ta pole iseseisvunud “minale” enam vältimatult vajalik. Ta võib inimesel olla, aga võib ka mitte olla. Ja sellisel juhul Jumalat ühiskondlikus mõttes, ühise ülima väärtusena enam pole. Kuna aga inimesil on egoistlike tungide kõrval teadupärast olemas ka ühiskondlik loomus, siis on neil ühist ülimat väärtust vaja. Nagu öeldud, on selle koha hõivanud Inimene. Mitte Uugametsa Kolla ega Semjon Kljon, vaid inimene kui printsiip, inimene kui abstraktsioon.

Nii nagu kõiki seininähtud ülimaid väärtusi, tuleb ka Inimest kui printsiipi kaitsta vastava ideoloogia ja seadustega ning õpetuse ja traditsiooni abil pidevalt taasluua. See viib meid inimõiguste juurde, mis on kutsutud ja seatud kaitsma ning edendama nii inimkonda tervikuna kui iga indiviidi eraldi. Eelnevast nägime, et inimese, kogukonna, ühiskonna ja inimkonna kaug- ning lühihuvid ei pruugi igal konkreetsel juhul sugugi kooskõlas olla. Järgnevas uurime, kuidas õnnestub – või ei õnnestu – neid võimalikke vastuolusid lahendada inimõigusdtel.

Mõiste “inimõigused” ei tekkinud tühjale kohale. 1948. aasta 10. detsembril ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud Inimõiguste Ülddeklaratsioonile olid teed rajanud nii inglaste Magna Charta Libertatum (1215) ja Habeas Corpus Act (1678), nii ameeriklaste Iseseisvusdeklaratsioon (1776) kui prantslaste Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon (1789).

Laiemalt võttes on inimõigused terve Lääne tsivilisatsiooni üldise arengukäigu loogiline tulemus. Kõigis nimetatud dokumentides tegeldakse järk-järgult aina põhjalikumalt indiviidi kaitsmisega valitsejate vägivalla eest. Tõsi, juba kuningas Hammurapi seadustekogu tegeleb mõnes mõttes samaga. Hammurapi loetleb küll peamiselt mitmesuguseid väärtegusid ja neile vastavaid (üsna julmi) karistusi, ent isegi kõige karmima karistuse kodifitseerimine on samm vägivalla vastu. Magna Charta jt. loetletud aktid on samm edasi ning indiviidi õigusi ei tule sealt otsida ridade vahelt, vaid need on aina selgema sõnaga seaduses kirjas. Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson pani John Locke’i ideid edasi arendades kirja lennukad sõnad: “Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et kõik inimesed on loodud võrdseina ja et nende looja on neile kaasa andnud teatavad võõrandamatud õigused, mille hulka kuuluvad elu, vabadus ja õigus taotleda õnne.” Prantsuse revolutsiooni poolt sünnitatud Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis on aga esmakordselt juba pealkirjas nimetatud inimese kui inimese võõrandamatuid õigusi, milliste hulka deklaratsioon liigitab vabaduse, omandi, julgeoleku ja õiguse hakata vastu rõhumisele.

Võib öelda, et 1948. aastal tõstis ÜRO Peaassamblee proua Roosevelti eestvedamisel inimõigused uuele tasemele, eriti kui pidada silmas, mis inimõigustega seejärel juhtuma hakkas. Ülddeklaratsioon ei piirdunud inimese “loomulike õigustega”, mis tulenevad tema ühiskondlikust olemusest ja eksisteerimisviisist, millega seoses John Locke märkis, et looduse fundamentaalse seaduse kohaselt ei tohi “keegi kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust ega omandit.” Nii Locke, Jefferson kui prantslased asetasid rõhu tõepoolest inimese õigustele, mis peavad tegema võimalikuks tema eneseteostuse (vrd. Jeffersoni “õigus taotleda õnne”), Ülddeklaratsioon seevastu asub loetlema juba ka eneseteostuse tingimusi. Peale õiguse elule, vabadusele, võrdsele kohtlemisele, seaduse kaitsele jne. sätestab 1948. aasta tekst näiteks inimese õigus “elatustasemele (…), mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks”, samuti on igal inimesel ülddeklaratsiooni kohaselt “õigus tööle (…), õiglastele ja soodsatele töötingimustele ning kaitsele tööpuuduse eest.” Ning loomulikult on igal inimesel õigus haridusele.

Kui loomulikke õigusi saab mingis konkreetses ajaloolises situatsioonis inimesele mõne kõrgemalseisva jõu poolt lihtsalt anda, siis Ülddeklaratsiooniga lisandunud sotsiaalsed õigused tuleb tagada, ja seda mitte (ainult) otsusega, vaid (ka) konkreetse ühiskonna materiaalsete ressurssidega. See asjaolu seab riikide ja rahvaste ette juba sootuks teiselaadsed, proosalisemad ning töömahukamad ülesanded.

1950. aastal järgnes ÜRO Ülddeklaratsioonile Euroopa Nõukogu põhjapanev dokument “Konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks”, mis on nüüdseks kujundanud Euroopa nägu ning mõttelaadi juba üle poole sajandi. Konventsioon kordab Ülddeklaratsiooni põhimõtteid (õigus elule, vabadusele, võrdsele kohtlemisele, süütuse presumptsioon, mõtte-, usu- ja sõnavabadus jm.), lisaks sätestati Euroopa Inimõiguste kohtu loomine, kuhu iga liikmesriigi kodanik võib kaevata oma riigi, kui leiab selle olevat tema inimõigusi rikkunud. Erinevalt Ülddeklaratsioonist ei mainita Konventsioonis õigust ainelisele kindlustatusele, “soodsatele” töötingimustele või muule sellisele.

Siinkohal tuleb meeles pidada, et Ülddeklaratsiooni kohustav võime on märksa nõrgem kui Euroopa Konventsiooni oma – Konventsioonis kirjapandut võetakse tõsisemalt ja järgitakse mõnevõrra hoolikamalt. Sotsiaalseid õigusi pole Konventsiooni lisatud hiljemgi, kuid nende jaoks on olemas terve iseseisev Euroopa Sotsiaalharta, mis esialgsel kujul võeti vastu 1961., täiendatud kujul 1996. aastal.

Seevastu on Konventsiooni tekstis ja ka Euroopa tegelikkuses poole sajandi jooksul toimunud üks teine oluline muutus ja see puudutab surmanuhtlust. 1950. aastal Roomas allkirjastatud algtekstis öeldakse selgelt, et “Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu, välja arvatud kohtuotsuse täideviimisega, mis järgneb süüdimõistmisele kuriteos, mille eest seadus näeb ette taolise karistuse”, mis tähendab, et surmanuhtlus oli tollal olemas ja see polnud vastuolus inimese õigusega elule. 1983. aastal Strasbourgis vastu võetud protokoll nr. 6 ütleb aga juba järgmist: “Surmanuhtlus tuleb kaotada. Kedagi ei või sellega karistada ega surmamõistva kohtuotsuse alusel hukata.” (§ 1) Siiski lisatakse paragrahvis 2, et riik võib surmanuhtluse seadustada “sõja ajal või vahetu sõjaohu korral toimepandud tegude eest”.

Protokoll nr. 6 jõustus 1985. aastal, mil selle olid ratifitseerinud viis Euroopa Nõukogu liikmesriiki. Sellest peale tähendab Konventsiooniga liitumine ka liitumist protokolliga nr. 6. Protokoll nr. 6 oli mitmele Euroopa ühiskonnale raske pala, mida tõendab ratifitseerimisprotsessi suhteliselt konarlik käik. Näiteks kulus Belgial allkirja andmisest kuni ratifitseerimiseni (1998) 15 aastat, Saksamaal 6, Eestil, Prantsusmaal, Itaalial jmt. 5, Inglismaa ratifitseeris protokolli küll kohe pärast allkirjastamist, aga allkirjastamine ise leidis aset alles 1999. aastal, 16 aastat pärast protokolli vastuvõttu Strasbourgi entusiastlikus õhustikus. Ent surmanuhtluse vastaste eestvedamisel on Euroopa Nõukogu minemas veelgi kaugemale. Juba on jõustamisel protokoll 13, mis keelab surmanuhtluse ka sõjaaegsete tegude eest, s.t. üleüldse.[2] 2002. aastal vastuvõetud mõnevõrra koomilise otsusega aga ähvardab Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee jätta isegi Ameerika Ühendriigid ilma vaatlejastaatusest, kui seal ei keelata surmanuhtlust. Arvestades ameeriklaste ajaloolist kogemust, meelelaadi ja USA positsiooni maailmas, on vähetõenäoline, et ameeriklased hakkaksid sellistes küsimuses alluma kellegi teise nõudmistele.

N.-ö. õhus on veel ka Konventsiooni protokoll nr. 12, vastu võetud 2000. aastal, millega keelatakse igasugune diskrimineerimine soolisel, rassilisel, keelelisel, religioossel vm. alusel. See protokoll vajab jõustumiseks ratifitseerimist kümne riigi poolt, mis on samuti lähiaja küsimus. Igatahes on protokolli allkirjastanud, ehkki mitte veel ratifitseerinud, juba kaugelt enam kui kümme riiki, nende hulgas ka Eesti. Protokolli nr. 12 jõustumine tõotab lisada pöördeid eeskätt võitlusse soolise võrdõiguslikkuse eest. Samuti on usutav, et keeldu diskrimineerida kedagi “keelelisel alusel” – mis tegelikult ei tähenda enamat, kui et inimeste õigused ei saa sõltuda sellest, mis keeles ema temaga rääkis –, hakatakse ära kasutama vene keelele sisuliselt riigikeele õiguste nõudmiseks Eestis ja Lätis.

 

ÜLLAD INIMÕIGUSED JA EBATÄIUSLIK MAAILM

Niisiis: mis tähendus on Jumala hülgamisel ja indiviidi seninähtamatul iseseisvumisel inimühiskonnale kui sellisele? Millised on selle sajandeid tagasi, hiljemalt renessansiajal – kui mitte üheaegselt inimese eellase püstitõusmisega – alanud protsessi tänased viljad ja mida oodata homsest? Kuidas asetuvad need tänased ja prognoositavad homsed avaldused inimese senise ühiskondliku kogemuse konteksti?

Inimõigused on pidevalt laienenud – nii teoorias kui praktikas. Viimastel aastakümnetel võib märgata teooria teatavat ja aina kiirenevat etterühkimist praktikast. See tekitab rahutust. Inimõiguste puhul on ju selgelt tegu ideoloogiaga (mis õigustab ad hoc termini “inimõiguslus” kasutamist käesolevas raamatus), ja kui ideoloogia liigselt irdub tegelikkusest, võivad tagajärjed olla ettearvamatud. Seda eeskätt juhul, kui tegelikkust hakatakse brutaalsete meetoditega ideoloogiale “järele aitama”, nagu see juhtus näiteks N Liidu kollektiviseerimiskampaania käigus 1929. aastal.

Inimõiguste nimel loodetavasti ei hakata korraldama massküüditamisi ega kunstlikke näljahädasid, ent ideoloogide nõudmised on kohati juba sama eluvõõrad kui kommunismiehitajate omad ning äärmuslikel inimõiguslastelgi on piits täiesti olemas. Selleks on jõukate riikide majanduslikud surveabinõud vähemjõukate suhtes, mis ei pruugi tingimata ulatuda embargo või kaubandusblokaadini, kuid tänapäeval piisab raske majandusliku kahju tekitamiseks ka ülemaailmsest häbistamisest, maine rikkumisest, mis peletab eemale investorid ja turistid.

Tuleb möönda, et see hoob on konkreetselt meile, aga paljudele teistelegi rõhutud rahvastele suuresti kasuks tulnud, aidates kaasa N Liidu lagunemisele. Ent üks asi on surveabinõude tarvitamine, teine asi kuritarvitamine eluvõõraste nõudmiste nimel, mille täitmiseks ei piisa selle või teise mahajäänud riigi juhtide heast tahtest, vaid mille rakendamist takistavad muud asjaolud. Viimased võetakse kokku tavaliselt sõnadega “harimatus ja vaesus”. Neist lähemalt veel tagapool.

Kõnealuse eluvõõruse näiteks võib tuua äärmusinimõiguslaste püha lehma – surmanuhtluse kaotamise. Konkreetseid poolt- ja vastuargumente kõrvale jättes tuleb kõigepealt nentida, et surmanuhtluse ära keelanud ühiskonnad ja nende liikmed moodustavad maakera ühiskondadest ja elanikest vaid tühise vähemuse. Inimõiguste eestvõitlejate meelest on selle põhjuseks kahetsusväärne, rumal inerts. Millega tahetakse öelda, et nimetatud vähemus on teenäitaja ja tunglakandja, kellest ülejäänud inimkond on veidi maha jäänud, ent järgneb varem või hiljem. Parem, kui varem. Kõige parem, kui otsekohe.

Võib-olla selline lootus peabki paika näiteks Jaapani või isegi Ameerika Ühendriikide suhtes, ent araabiamaailma või Aafrika puhul on taolisele lootusele või ammugi veendumusele raske ratsionaalset alust leida. Mitte mingid märgid ei näita surmanuhtluse kaotamise idee populaarsuse kasvu neis ühiskondades. Maailmas elab endiselt miljardeid inimesi, kes respekteerivad inimelu samal määral, kui seda tehti tuhat või kümme tuhat aastat tagasi. Tegelikult polegi olemas mitte mingit teaduslikku alust väitmaks, et areng liigub justnimelt sedapidi, s.t. surmanuhtluse kaotamise suunas. Sama hästi võib ka väita, et protokoll nr. 6 näol on tegu vaid eksperimendiga, mille tulemused pole teada – need saavad ilmneda alles paari-kolme põlvkonna möödumisel, tõenäoliselt küll veelgi hiljem –, järelikult pole välistatud, et eksperimenti ühel päeval hoopis nurjunuks tunnistatakse. Tegelikult on selline tagasisamm Ameerika Ühendriikides just astutudki.

Ent isegi kui surmanuhtluse kaotajatel olekski tõepoolest õigus ja vastakski tõele, et Euroopa on lihtsalt “ees”, oleks arukas teisi järele oodata. Tühi lootus. Selle asemel keeratakse vinti hoopis peale, nõudes täna naiste võrdset esindatust nii parlamentides kui riigiettevõtete nõukogudes, homme kõigi immigrantide kuulutamist kodanikeks, ülehomme pühapäeva ja jõulupühade ärakeelamist, kuna sellised asjad solvavad teiseusulisi ning ateiste. Ja seda maailmas, mille rõhuv enamik ei tea mitte midagi isegi elementaarsest demokraatiast, rääkimata inimõigustest! Kui sotsiaalset ebavõrdsust ja rikaste ning vaeste vahel laiuvat lõhet taunitakse igal võimalikul ja võimatul juhul, siis inimõigusi puudutava kultuurilis-ideoloogilise lõhe ees, mis lahutab sookvoote kehtestavaid Põhjamaid kasvõi tapatalgute käes vaevlevast Ruandast, suletakse sihilikult silmad. Lõhe tunnistamise asemel tehakse Strasbourgis nägu, et kogu maailm jälgib hinge kinni pidades aina uute inimõiguste väljamõtlemist ja ellurakendamist, ning et maailma rahvad põlevad soovist jagada Euroopaga tema “väärtusi ja põhimõtteid”. Inimest, kes väidab, et Euroopasse tungivad immigrandid ei hooli mitte niivõrd “väärtustest ja põhimõttetest” kui kõrgemast elatustasemest – otse öeldult paremast ninaesisest ja tuulekindlamast ulualusest –, peetakse rassistiks ning ksenofoobiks, kes pole võimeline mõistma inimõiguste ülevust.

Vastuolu Strasbourgi ülempreestrite ja tegelikkuse vahel tuleneb eelkõige asjaolust, et Strasbourgis mõistetakse üha vähem ja vähem inimõiguste sõltuvust ajast ning oludest. Võiks öelda, et seda sõltuvust püütakse lausa põhimõtteliselt mitte mõista, lähtudes dogmast, et inimõigused on universaalsed, absoluutsed ja võõrandamatud. Lehitsegem vastavat õppematerjali:

“Iga inimõigus peab vastama kolmele kriteeriumile. Esiteks, ta peab olema universaalne, kuuludes läbi aegade kõigile. Ei saa olla erilisi inimõigusi, mis kuuluvad vaid mõnele. Teiseks, iga inimõigus peab olema absoluutne. Seda ei saa seadusega piirata, viidates üldsuse huvidele või hinnale. Inimõigusi saab piirata vaid juhul, kui nad satuvad vastuollu omavahel. Näiteks terroristilt, kes tapab teisi ja seega võtab neilt nende õiguse elule, võib surmanuhtlusega võtta tema enda õiguse elule või vangistusega tema vabaduse. Kolmandaks, inimõigus on võõrandamatu. Sellest õigusest on võimatu loobuda; näiteks ei ole võimalik ennast müüa orjusse.” (Ashford 42-43)

Nendime, et küsimuses, kas terroristilt ikka võib võtta tema õigust elule, jääks Staffordshire’i ülikooli õppejõud Nigel Ashford Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee plenaaristungil kindlalt vähemusse. Asjaolu, et nii olulises punktis, kus peaks valitsema kristallselge, ühene arusaam, on seisukohad diametraalselt erinevad, ei süvenda usku inimõiguste universaalsusse ja absoluutsusse. Aga see selleks. See-eest pole kahtlust, et vähemalt väide: “ei ole võimalik ennast müüa orjusse” leiaks Strasbourgis vaimustunud heakskiitu, mis sest, et inimesi on nii vabatahtlikult kui sunniviisiliselt orjusse müüdud kogu teadaoleva ajaloo vältel ja müüakse tänagi. Ülevad sõnad “ei ole võimalik” pole järelikult mitte midagi muud kui puru silmaajamine, millel oleks mingi sisu vaid juhul, kui  kogu maailm alluks valitsusele, mis eitab oma inimõigustest loobumise võimalikkust ja keelab inimestel enda orjuse müümise jõuga ära. Paraku see nii ei ole ja me peame möönma, et tegelikkuses loobuvad tuhanded inimesed mitmel pool maailmas nii täna kui homme mitmesugustest õigustest, mida meie Läänes peame võõrandamatuiks. Me võime neid pidada nii võõrandamatuiks kui meile meeldib – see nende inimeste olukorda, ellusuhtumist ega maailmavaadet ei muuda.

Teisem on olukord juhul, kui me deklareeritud põhimõtete levitamise nimel mingeid konkreetseid ja mõjuvaid samme astume. Siis on inimõigustel vähemalt mingi praktiline väärtus, mida oleme kogenud meiegi ja mida täna kogevad demokraatlikud jõud diktatuuririikides. Ent selgi juhul tuleb möönda, et inimõigused on esiteks võõrandatavad, teiseks pole nad ei universaalsed ega absoluutsed, vähemalt selles maailmas. Me võime küll tegutseda selle nimel, et nad oleksid universaalsed ja absoluutsed, aga paljas deklareerimine ei vii meid kusagile. Vaielda selle üle, kumb on õige: kas inimõigused on universaalsed ja absoluutsed ning nende puudumine siin-seal tuleneb vaid sellest, et neid rikutakse, või nad pole universaalsed ja absoluutsed ning meie asi on taotleda, et nad seda oleksid – see vaidlus on viljatu. Tegelikkuses toimib nagunii teine variant. Vaesuse, vägivalla ja haigustega võitlevat Lääne-Aafrika suurlinna slummielanikku huvitab vähe, mis õigusi suured valged mehed-naised kuskil konditsioneeritud õhuga paleedes talle välja mõtlevad. Tal on teised mured, ja kui ta nende eest Ameerikasse või Lääne-Euroopasse põgeneb, siis ei tee ta seda, nagu eespool öeldud, mingite abstraktsete inimõiguste pärast.

Vähe sellest. Optimistlik inimõiguslane võib küll arvata, et slummielanik oma uues kodus siis vähemalt õpib neid õigusi austama ja hindama, kuid seegi on enesepett. Inimesele, kes on kasvanud ühiskonnas, kus inimõigustest midagi ei teata ja kus inimelu hinnatakse madalalt, tähendaks inimõiguste mõiste omandamine enam-vähem täielikku kultuurivahetust. Nii juhtuski sada või viiskümmend aastat tagasi, kui immigrantide voog Läände oli suhteliselt nõrk ja uustulijad pidid tahes-tahtmata lülituma teisele kultuuriväljale. Tänapäeval on äärmusinimõiguslased püstitanud aga juba põhimõtteliselt täitmatu eesmärgi: säilitada immigrantidele nende senine kultuuriväli (eesmärgiga saavutada “multikultuursus”) ja samas õpetada neid austama inimõigusi ja demokraatiat.

Tulemused on, võiks öelda, hiilgavalt masendavad. 1997. aastal parimaks Inglise dokumentaalfilmiks pärjatud “Tottenhami ajatolla” esitleb radikaalset islamifundamentalisti Omar Bakri Mohammedi, kelle eesmärgiks on pöörata Inglismaa islami usku. Tema Inglismaal ei saa olema siivutuid Spice Girls’e, homoseksuaalid ja abielurikkujad visatakse kividega surnuks ning pubid suletakse. Ja teda ei huvita absoluutselt, mida arvab sellest Euroopa Nõukogu särasilmne enamik.

Omar Bakri suguseid inimesi tuleb aina juurde ja see kõik näitab armutult, et inimõigustel – täpsemalt öeldes inimõiguste lääneliku käsitluse levikul – on ees kultuurilised tõkked. Kui juba Inglismaal elav, riigilt 200 naela nädalas elatisraha saav ja Briti kodakondsust taotlev araablane ei satu vaimustusse surmanuhtluse kaotamisest ega naiste ning meeste võrdsusest, siis mida arvata araablastest, kes elavad Araabias? Nii äärmuslikud kui vähemäärmuslikud Lääne inimõiguslased võivad teha kuitahes kauneid sõnu läänelike väärtuste ülevusest, ent see ei muuda avalikku arvamust Er-Rijadi turul.

Pealegi, mida  arvata mistahes õigusest, millest 2/3 inimkonnast aru ei saa? Kas on loogiline, et mingi väidetavalt üldinimliku õiguse väljakuulutamise otseseks ja koheseks tulemuseks on, et 2/3 inimkonnast osutub alaarenenuks ja/või lolliks? Kes õieti loll on? Või kas peabki keegi olema? Ent seda on võimalik vältida vaid juhul, kui loobume inimõiguste universaalsuse, absoluutsuse ja võõrandamatuse klauslist ja käsitleme neid nii, nagu ühiskondi ja kultuurinormegi – ajas muutuvatena.

Äärmusinimõiguslased tavaliselt väldivad küsimust, kas inimõigused on absoluutsed, universaalsed ja võõrandamatud ainult ruumis või ka ajas (s.t. kas need nõuded kehtivad inimõigustele vaid täna ja homme või kehtisid ka eile). Küsimuse vältimine tuleneb asjaolust, et siin peitub loogiline lõks, mis jäiga inimõigusluse väga raskesse olukorda asetaks. Kui väita, et inimõigused laienevad ka minevikule, siis peaksime möönma, et kogu inimkonna ajalugu kuni päris viimase ajani on olnud ainult üks suur inimõiguste rikkumise ajalugu. Inimkond sündis, arenes ja sai kohati üsna jõukaks inimõiguste rikkumise käigus ning suurest tänu sellele. Kui esimesed kromajoonlased oleksid midagi teadnud oma õigusest ohutule ja tervislikule tööle, oleksid nad pilgukese ringi vaadanud ja siis meeleheites puu otsa tagasi roninud – loomadele inimõigused teatavasti ei laiene. Kui Kolumbuse madrused oleksid pööranud vajalikku tähelepanu oma täiesti antisanitaarsetele elutingimustele läppunud õhuga kajuteis, oleks Ameerika kindlasti avastamata jäänud.

Ükskõik, mispidi vaadata, kui tahame ausaks jääda, siis peame nõutuma, et inimõigused on kõigest inimõigused – nad on inimeste poolt antavad ja võetavad. Inimõigused on kokkuleppe küsimus. Pole põhjust muretseda – ka  sellistena on nad vägagi auväärsed, vajalikud ja ülevad. Iga inimene viibib mingis kindlas ajas ja mingil kindlal kultuuriväljal ning tal peavad olema need õigused, mida aeg ja kultuuriväli ette näevad. Asjaolu, et need õigused on inimliku algupäraga, ajas ja ruumis muutuvad, ei vähenda nende jõudu konkreetsel hetkel konkreetses kohas.

 

POLIITILINE KORREKTSUS

Ehkki inimõiguste põhiprintsiibid sõnastati esimesena Ameerikas, on ameeriklased välja arendanud omaenda humanistlike väärtushinnangute süsteemi, mis osalt kattub Euroopa Nõukogu poolt kultiveeritava inimõiguslusega, kuid ei ole viimasega identne. Mis on loomulik, sest Ameerika Ühendriigid pole enam ammu Euroopa kultuuriline “laiend”, vaid peaaegu iseseisev tsivilisatsioon. On arusaadav, et kui Euroopa Nõukogu kuulutas end inimõiguste Roomaks, siis ei jäänud ameeriklased Strasbourgist karjasekirju ootama, vaid arendasid välja omaenda arusaamade süsteemi inimõigustest.

Ameerikaliku variandi nimi on poliitiline korrektsus ja kui seda võrrelda Strasbourgi inimõiguslusega, siis võib öelda, et ehkki poliitilisel korrektsusel puuduvad sellised pühad tekstid nagu Ülddeklaratsioon ja Konventsioon, on  ideoloogiast kõnelemine veelgi õigustatum. Poliitilise korrektsuse tagaajamine võtab sageli veelgi agressiivsemaid ja ajuvabamaid vorme kui juuksekarvade lõhestamine inimõiguste tagamisel.

Poliitiline korrektsus tähendab lühidalt öeldes sellist mõtte-, elu- ja käitumisviisi, mis taotleb erinevaid rasse, sugusid, rahvusi ja keeli, uske, seksuaalseid ja füüsilisi iseärasusi jne. esindavate inimeste maksimaalset võrdõiguslikkust. Vabadust olla see, kes sa oled, ilma et keegi seda kommenteeridagi tohiks, ammugi halvustada. Selle ideoloogia algmed pärinevad kõigest, mis on risti vastupidine – sektantlike uusasukate religioossest sallimatusest, indiaanlaste halastamatust hävitamisest, neegrite orjaajast, patriarhaalsete kogukondade rangest soolisest ja vanuselisest regulatsioonist. Poliitiline korrektsus on kõigi nende kultuurinormide eitus.

Poliitilise korrektsuse nõude kujunemine oli Ameerika ajalugu arvestades vältimatu, vastasel korral oleks ameeriklaste 18. sajandil tekkinud ühiskond hävinud. Õieti on küsitav, kas Ameerikat saabki tavatähenduses ühiskonnaks nimetada. Pigem on tegu piltlikult öeldes ühiskondade konföderatsiooniga, mida harjumuspärasest poliitilisest konföderatsioonist eristab asjaolu, et selle liikmed ei ela mitte kõrvuti nagu osariigid kaardil, vaid põimunult, läbisegi ja kihiti. Teine oluline asjaolu on see, et erinevad ühiskonnad või poolühiskonnad on selle konföderatsiooniga liitunud mitte korraga nagu esimesed 13 osariiki, vaid järk-järgult. Esialgsed 13 osariiki lõid ühiskonna, mis oli valge, anglosaksi juurtega, mitmel erineval lahkusulisel moel kristlik ja vastandas ennast esmajoones Inglismaale. Inglismaa oli see “nemad”, mis põhjustas või vähemalt ajendas ameeriklaste “meie” (lühidalt: ameeriklaste) tekke. Sellisel alusel püsis ameeriklaste ühiskond üsna kaua, suutes absorbeerida märkimisväärse hulga immigrante, kes aga olid rõhuvas enamikus samuti kristlased ja valged. Teatava dissonantsi tõid endaga vaid katoliiklastest itaallased ja iirlased. Lõunaosariikide neegrid moodustasid omaette (pool)ühiskonna oma rahvamuusika, rahvustoitude, folkloori ja “meie”-tundega, mis vastandus valgele Ameerikale. Samas ei olnud tegu päriselt iseseisva ühiskonnaga, sest sellel puudus tipp.

Orjuse kaotamise järel hakkas järk-järgult toimuma neegrite majanduslik ja kultuuriline emantsipatsioon ning  valged vastasid sellele esialgu ajastuvaimu kohaselt – segregatsiooniga. Nii nagu baltisakslased Eestis, nii püüdis valge ühiskond musta ühiskonna teket lihtsalt ignoreerida: silma alt ära saada, ära unustada, üksteisest “mööda elada”.

 

Üksteisest “mööda elamine” on tõepoolest üks võimalik viis erinevustega hakkama saada. Nii elavad üksteisest enam-vähem mööda näiteks Egiptuse muhameedlased ja koptid. Loomulikult nad töötavad ja elavad kõrvuti, nad kauplevad ja suhtlevad omavahel ning neil on palju vaimset ühisvara, mis lubab neid kokku egiptlasteks nimetada. Ent samas eraldavad neid täiesti reaalsed kultuurilis-traditsioonilised vaheseinad. Tegemist pole tavapärase võõristusega, mida tuntakse võõra ja tundmatu suhtes, pigem on vastastikune võõristus kummagi kultuuritraditsiooni orgaaniliseks osaks – nad on teineteisele esmasteks “nendeks”. Nad on teineteisele “omad võõrad”, turistid aga on juba mõlemale “võõrad võõrad”. Seejuures  on üks pool, muhameedlased, selgelt domineeriv. Nemad loovad reegli, koptid erandi.

Segregatsioon paraku ei õnnestunud, selle raputasid koost 1960ndate aastate rassirahutused koos inimõiguslike ideede üha laiema levikuga. 1960ndatel aastatel langetas valge Ameerika otsuse: mustanahalised peavad saama Ameerika ühiskonna osaks, nad tuleb n.-ö. tuppa lasta, ja nende nahavärv tuleb lihtsalt unustada. Sellega pandi alus segregatsiooniga võrreldes risti vastupidisele modus vivendi’le: edaspidi tuli hakata ignoreerima mitte üksteise olemasolu, vaid üksteise erinevusi. Üks utoopiline eesmärk asendati teisega.

Analoogiline areng on toimunud ka valgete ameeriklaste suhtumises lõunapoolsete osariikide hispaaniakeelsesse elanikkonda, indiaanlastesse ja lõpuks üldse kõigisse “teistsugustesse”, kaasa arvatud muhameedlased, jaapanlased ja hiinlased. Kõik nimetatud on ennast n.-ö. leidnud, oma ühtsuse teadvustanud, ja nõuavad enda suhtes respekti. Lisame siia ennast leidnud naised, teismelised, homoseksuaalid ja invaliidid. Tulemuseks on kultuuriline paljusus ehk nagu tänapäeval öelda armastatakse, multikultuursus.

Kui aga kultuuride paljusus, siis ka Sisemiste Madude paljusus. Sellises ussipesas on mingisugune poliitiline korrektsus loomulikult vältimatu, vastasel korral toimuks Ameerikas pidev kõigi sõda kõigi vastu. Praegu hoiab tasakaalu paradoksaalne tõsiasi, et kultuuride teoreetilise võrdsuse tingimustes pole nad tegelikkuses siiski (veel) võrdsed, ja valge protestantlik Ameerika on endiselt selleks emakultuuriks või emaühiskonnaks, kelle vastu mässata, kelle käest nõuda õigust ja meelehead.

Samas ei ole olukord kaugeltki roosiline ja hoopis vale oleks arvata, et kultuurierinevuste lepitamise valem ongi leitud, jääb üle see vaid poliitilise korrektsuse näol ellu viia. Praeguse Ameerika näol ei ole tegemist lõpliku tulemusega, vaid järjekordse arengufaasiga. Juba nõuavad mustanahalised näiteks Ameerika ajaloo ümberkirjutamist, sest nad ei lepi enam “valgete ajaloo” tuupimisega. Veelgi arusaadavam on selline nõue indiaanlaste suus, kes on lõpuks Ameerika põlisasukad.

Sellised tendentsid aga murendavad pidevalt seda ühisosa, mis kõigil ameeriklastel Kapitooliumi künka, Valge maja, tähelipu, Metsiku Lääne poole logisevate plaanvankrite ja Pearl Harbori näol on. Kuidas leida ühine lähenemine Pearl Harbori sündmustele näiteks ameerika jaapanlastega, kes mõnes lääneranniku piirkonnas moodustavad enamuse? Kuidas panna indiaanlased heldinult õhkama esmaasukate plaanvankrite pildi ees?

Ent esialgu on Ameerika ebatavaline ühiskond siiski veel olemas ja hiljuti sai ta endale ka reaalse, maise vaenlase Osama bin Ladeni ning islamifundamentalismi näol. See ei ole öeldud irooniaga. Osama bin Laden on tõepoolest nii Ameerika kui kogu Lääne tsivilisatsiooni, sealhulgas inimõiguste ja demokraatia vaenlane. Et tema tegevus Ameerika ühiskonda tsementeerib, on loomulik ja mitmes mõttes tervitatav. “Üksteist-null-üheksal” on traagilise külje kõrval ka oma eluterve pool. Seda vastuolulist tõsiasja võib nentida mõne teisegi verevalamise tagajärgede kokkuvõtteks, ehkki nii ei ole poliitiliselt korrektne.

Osama bin Ladeni roim tekitab, tõsi küll, poliitilise korrektsuse marmorseina teatava mõra. Kõik religioonid on teoreetiliselt küll võrdsed ja ühtki neist ei tohiks taga kiusata, ent võitlevat islamit (sellist, mis on sõjakalt sallimatu mistahes teise usu või uskmatuse suhtes) siiski. See tekitab ebakindlust, sest kui doktriini usaldusväärsus on korra kahtluse alla seatud, siis ei ole see enam päriselt taastatav. Ideoloogidel on tööd, erand tuleb töödelda näiliseks erandiks ja ära seletada. Igatahes on poliitilise korrektsuse nõue viimasel ajal pigem tugevnenud kui nõrgenenud. Maailma Kaubanduskeskuse kunagisse asukohta otsustati rajada mälestusmärk vapratele tuletõrjujatele, kes rusudele tähelippu heiskavad, kusjuures selle reaalselt aset leidnud sündmusest inspireeritud monumendi kavand nägi ette üht valget, üht neegrit ning üht latiinot, ehkki tegelikult heiskasid lipu kolm valget meest. Sellise ülepingutamise peale hakkasid isegi mehhiko päritoluga tuletõrjujad protesteerima. Ent üksikud protestihääled ei muuda üldist arengutendentsi. 2000. aastal Hollywoodis toodetud noortefilmis argonautidest oli meeskonda sokutatud näiteks üks naine ja Orpheust mängis neeger.

Kuna poliitiline korrektsus on üsna noor, siis osutub rõhuv enamus maailma kultuuripärandist, eeskätt kirjandusklassika, poliitiliselt ebakorrektseks. Asi pole mitte selles, et kirjandusteosed propageeriksid rassismi või muud taunitavat – hea kirjandus seda tavaliselt ei tee –, vaid selles, et rassilistest, rahvuslikest, religioossetest jne. erinevustest üldse kõneldakse, et neegrit kompleksivabalt neegriks ja juuti juudiks nimetatakse. Pole võimatu, et raamatuid hakatakse taas kärpima, ära keelama ja erifondidesse sulgema. Poliitilise korrektsuse vaimus üles kasvanud noort ameeriklast võib šokeerida isegi Margaret Mitchelli “Tuulest viidud”. Ja on ainult aja küsimus, mil keegi Eestiski hakkab nõudma “Kevade” tsenseerimist (meenutagem näiteks Tootsi repliiki: “Ega see Joosepi-nimi mulle eriti meeldi. Pagan teab, justku juut ole.”) Võib prognoosida, et sellised nõuded tekitavad stressi ja pinget, sest vähemalt neilt, kes asuvad alles täiskasvanuna ümber kujundama oma nooruses omandatud suhtumisi, nõuab järjekindel poliitiline korrektsus küllaltki suurt enesesalgamist.

Poliitilise korrektsuse saavutamine pole aga kaugeltki vaid eneseületuse küsimus. Probleem on ikkagi laiem ja viib meid taas paljukorratud tõsiasjani: igas “meies” on oma Sisemine Madu, iga kultuuriväli vajab õigust kasvõi imeväikesele sallimatusele või vähemalt irooniale teistsuguste suhtes. Poliitiliselt absoluutselt korrektset kultuurivälja pole olemas ega saagi olla, see on definitsiooni vastane. Sellise kultuurivälja alustaladeks peaksid olema üksteist välistavad reeglid: “Esiteks, meie sallime kõiki ja kõike. Teiseks, me ei salli teid, sest teie olete – erinevalt meist – sallimatud.”

See poleks kultuur, vaid skisofreenia. Poliitilisel korrektsusel on piirid. Kui oletada (nagu tegime eespool), et inimese sotsiaalsusel ja altruismil on lahutamatu varjukülg mingi sallimatusevajaduse näol, siis on pigem usutav, et iga uue korrektsusreegli sätestamine toob endaga kusagil kaasa uue sallimatuse. Rassivaenu vahetab välja vaen rassisti suhtes, meesšovinismi vaen meesšovinisti suhtes, homovaenu vaen homovaenlase suhtes jne. Õieti need vaenud segunevad. Oma silmaga 2002. aasta kevadel Le Peni valimisedu ja kõike sellega kaasnevat pealt näinuna ei suuda siinkirjutaja mõista, mispoolest Le Pen õieti ohtlikum on kui tema fanaatilised, trumme põristavad vastased.

Kas see tähendab, et progress ja humanism polegi maailma mõistvamaks ja tolerantsemaks muutnud? Vastamiseks tuleks osata sallivust/sallimatust täpselt mõõta nii indiviidide kui ühiskondade kaupa. Kuniks vastavaid mõõtmisi teostatakse, jääb üle intuitiivselt oletada, ja intuitiivne oletus ütleb, et nii kultuuripiire ületav kui kultuurisisene leplikkus on vähemalt Läänes viimase poole aastatuhande jooksul tõepoolest kasvanud.

Kuid see ei tähenda sugugi, et leplikkus peaks kasvama lõputult, kuni absoluutse lepikkuseni. Absoluutne leplikkus on võimatu ja seega on sallivusel – järelikult ka poliitilisel korrektsusel – ees esiteks teoreetiline piir ja teiseks igas konkreetses ajaloolis-kultuurilises situatsioonis ka mingi konkreetne, oludest sõltuv piir. Katse seda piiri ületada tähendab katset nõuda sallivust vägisi, mis on aga sallivuse vastand. Selle järelduseni oleme käesolevas raamatus juba varemgi jõudnud. Poliitiline korrektsus ei ole nagu inimõigusedki ei universaalne ega absoluutne, vaid sõltub kindlate kultuurinormatiividega kokku kasvanud inimeste võimest neid normatiive maha salata. Selline võime ei saa olla kuigi suur, sest vastasel korral poleks meil ei inimkonda ega kultuuriajalugu. Nagu eespool näidatud, kultuuri pärisosaks on areneda, aga väga vastumeelselt.

 

 

INIMÕIGUSTE PIIRID: KULTUURILISED

Jõudsime tõigani, et läänelike inimõiguste levikul on kõikjal maailmas ees kultuurilised tõkked, mis võrsuvad inimeste kultuuritaustast – traditsioonidest, väärtushinnanguist, koolilugemikest ja hällilauludest. Märgime, et peale kultuuriliste tõkete on olemas ka majanduslikud ja füüsikalised tõkked, millest lähemalt tagapool, ning asume kultuurilisi tõkkeid veidi lähemalt vaatlema.

Ükski konkreetne väärtushinnangute ja traditsioonide süsteem ei vastusta inimõigusi kuidagi üldiselt, vaid tõrgub omaks võtmast nõudeid või ideid, mis on samuti konkreetsed. Kõige enam probleeme on tekitanud kaks korduvalt mainitut: inimelu puutumatus (s.t. surmanuhtluse kaotamine) ja naiste ning meeste võrdsus (s.t. soolise diskrimineerimise keelamine kuni vägivaldse võrdsustamiseni). Võib aga märkida, et raskusi on isegi inimõiguste alustalaga: seisukohaga, et inimesel üldse on riigivõimu ja ligimeste ees mingid õigused, millel tugineb demokraatlik riigikorraldus. Demokraatia juurutamine ei kulge suures osas maailmast mitte sugugi edukalt.

Kõigil neil vastuseisudel on olemas hästimõistetavad põhjused. Näiteks inimelu pole mööndusteta puutumatuks peetud mitte kunagi kogu inimkonna ajaloo jooksul. Tänapäevalgi jagab seda ideaali vaid väike osa inimkonnast. Seejuures pole inimelu puutumatuks ega pühaks peetud väga lihtsal põhjusel – sest inimest ei ole kunagi varem peetud inimliku väärtushierarhia absoluutseks tipuks. Tõsi, kristlus tõstab inimese tema surematu hinge võrra teistest loomadest kõrgemale – ja seetõttu võib inimõiguste isaks pidada hoopis Jeesust –, ent seesama surematu hing on ühtlasi põhjuseks, miks ajaliku ihu hävimisse on läbi sajandite suhtutud ilma paanikata. Kristlik Euroopa on läbi aastatuhandete peljanud mitte niivõrd surma, kui hinge hukkaminekut. Elu siinilmas oli vaid ettevalmistus igaveseks eluks ja seega polnud surm mitte anomaalia, vaid asjade igati loogiline käik, veidi liialdatult öeldes – elu eesmärk.

Üldjoontes analoogiliste seletustega on surmahirmu leevendanud ja inimelu mõtestanud teisedki religioonid ning loodususundid. Kõiki neid ühendab veendumus, et inimese surm ei tähenda lõplikku lõppu ning sellele vastavalt pole tingimata vaja taotleda mitte seda, et inimene ei sureks, vaid et ta sureks õigesti. Kõigis kultuurides taunitakse ka suvalist, reglementeerimata tapmist, kuid mitte hukkamist ega n.-ö. õigustatud tapmist, näiteks veritasu korras. Tapmise ja hukkamise vahel on alati ja kõikjal selget vahet tehtud, ka Piiblis, mistõttu surmanuhtluse vastaste viited viiendale käsule (“Ära tapa!”) on demagoogilised. Viies käsk ei tähenda surmanuhtluse keeldu.

Surmanuhtluse pooldajate vastupanu ei tulene aga mitte niivõrd usust teispoolsusse ja hauatagusesse ellu, kui sügavalt sissejuurdunud veendumusest, et kuriteole peab järgnema enam-vähem samaväärne karistus. “Veri nõuab vere hinda”, järelikult tuleb mõrtsukas hukata. Kuritegu ja karistus on üks neist opositsioonilistest paaridest, mis kuuluvad iga kultuurivälja aluspõhja, kultuurivälja n.-ö. üldinimlikku kihistusse. Kui inimeseks olek eeldab vahetegemist hea ja kurja vahel ehk kõlblust, siis niivõrd otseselt ja ilmselt kõlblusse puutuv mõistetepaar nagu kuritöö ja karistus, mis on õieti kogu praktilise kõlbluse alusmüür, peab olema arusaadav kõigile, sõltumata inimese kultuurilisest kuuluvusest või tema konkreetsetest arusaamadest selle kohta, mis on kuritöö või milline peab olema sellekohane karistus.

Karistuse kui sellise ideoloogia üle on palju vaieldud. Kas karistus on kättemaks? Enesekaitse? Või kasvatusvahend? Ilmselt kõiki kolme. Kasvatuslik aspekt on enamiku karistuste puhul vaieldamatu, sest õigust meeleparandusele tunnistavad kõik ühiskonnad. (Muuseas tekib küsimus, kas mitte seda pidada üheks universaalses, absoluutseks ja võõrandamatuks inimõiguseks. Rõhutagem ühtlasi, et õigust meeleparandusele ei tohi segi ajada õigusega andeksannile. Sellist õigust pole olemas. Kuid õigust kahetseda ei saa tõesti kelleltki võtta.) Karistamise enesekaitseline külg on samuti ilmne. Ühiskond isoleerib kurjategija mõneks ajaks, et tast rahu saada, või põletab talle häbimärgi otsaette, et inimesi hoiatada.

Kõige problemaatilisem on kättemaks. Humanistlik maailmavaade on kättemaksu kuulutanud atavistlikuks, häbiväärseks tungiks, mis tuleb inimestest välja juurida koos rassismi, ksenofoobia ja sugudevahelise ebavõrdsusega. Leitakse, et vanglad peavad olema mitte kättemaksu-, vaid kasvatusasutused. Kättemaks tähendavat vaid oma madalate kirgede rahuldamist, millest sünnib aina uut vaenu ja ei midagi head.

Osalt on see kahtlemata tõsi. Paljud kõige suuremad usukuulutajad on kutsunud inimesi üles andestama. Samas on kättemaksuiha lõpliku väljajuurimise idees midagi pelutavat. Kas inimene on tõesti nii palju muutunud, et lihtsalt loobuda aastatuhandeid toiminud institutsioonist? Veel mõni sajand tagasi peeti kättemaksu loomulikuks ja see kuulus kõlblusnormide süsteemi. Kättemaksu palus ka isa vaim Hamletilt, sest vägivaldselt surnud inimesena ei saanud ta enne rahu, kui tema eest oli kätte makstud. Kas oleme nüüd teistsugused? Ja mida teha nendega, kes siiski ei suuda loobuda kättemaksuihast ning pärast surma teisi kummitama tulevad? Pole kahtlust, et selliseid mahajäänud indiviide leidub eesrindlikus Lääneski küllaga, rääkimata teistest mandritest ja maadest.

Arukam oleks endale tunnistada, kättemaksuiha väljajuurimine on sama lootusetu kui viha, kurbuse või pettumuse ärakaotamine. Kõigi nende emotsioonide vastu võib tuua hulgaliselt ratsionaalseid argumente, kuid ometi pole ette näha, et nad kunagi kaoksid. Ja enam-vähem samal põhjusel jääb inimesse alati pesitsema soov, et mõrtsukas hukataks.

Lääne-Euroopa praegune katse surmanuhtluse kaotamiseks on muidugi muljetavaldav, kuid arvatavasti siiski luhtumisele määratud. Jääb üle loota, et eurooplased vea ilmnedes – kui tõepoolest peaks ilmnema viga – seda õigeaegselt tunnistada söandaksid. Naiivne lootus muidugi. Pigem võib prognoosida riikliku õigussüsteemi hambutusest lõplikult väljavihastatud rahvahulkade omakohut.

Karistus ja kättemaks kui sellised kujutavad endast ülalmainitud teoreetilist piiri – ükski ühiskond ei saa neist päriselt loobuda, sest see tähendaks vastuhakku igasugusele kõlblusele. Konkreetse karistusviisi keelustamise küsimus sõltub aga konkreetsetest oludest. Järelikult näib surmanuhtluse puhul olevat kaalukeeleks see, kas põhimõte, et karistus peab vastama kuriteole (juriidilise terminoloogia kohaselt “olema kuriteo suhtes proportsionaalne”), osutub  kuuluvaks üldinimlikku normivarasse, millest me üle ega ümber ei saa, või kultuurist sõltuvasse normivarasse… millest me samuti üle ega ümber ei saa. Vähemalt mitte siin ja praegu.

Võimetus mõista selle “siin ja praegu” määratut tähtsust ühendab äärmusinimõiguslasi kommunismiehitajatega. Lenin vaevles kaua probleemi kallal, kuidas näha ära ülemaailmne revolutsioon, kui doktriin nägi ette selle üheaegset puhkemist kõigis tööstusriikides, aga Läänes ta ei puhkenud ega puhkenud. Lõpuks oli Lenin sunnitud doktriini parandama õpetusega revolutsiooni võimalikkusest “ühel, eraldi võetud maal”. Sellel ühel, eraldi võetud maal ignoreeriti kõiki kultuurist, aga ka majandusest ja füüsikaseadustest tulenevaid vastunäidustusi, ning tulemused on meile teada. Tugevalt religioosse struktuuriga kultuuriväli ei moondunud mitte ateistlikuks, vaid pseudoreligioosseks, võttes usult üle küll usulise sallimatuse, kuid mitte andestust ega halastust. Põllumajanduse ümberkujundamine lõppes katastroofiga, sest kogukondlikust talumehest ei saanud uue ajastu ühisfarmerit. Idee, et ükski inimene ei tohi kuuluda teisele, väändus iseenese õelaks paroodiaks: lootuseks, et tulevikus “on naised ühised”. Mis meenutab kellegi utopisti, vist Fourier’ võrdsuseideed: kõigil olgu võrdselt eluruume, hobuseid ja teenreid. Kultuurilised piirid ilmutasid end eredalt enamlike liidritegi juures. Näiteks aadlik Uljanov ei suutnud kuidagi loobuda viisakast ülikonnast ega maitsekast lipsust, millel ei oleks tohtinud maailmarevolutsiooni seisukohalt küll mingit tähtsust olla.

Viis, kuidas surutakse peale nt. meeste-naiste võrdsust ühiskondadele, millele see on sama võõras kui tükk metalli elavas ihus, pole palju targem kommunistlikust eksperimendist. Vähe sellest, isegi demokraatia kui selline tekitab vastuseisu ja rea Aafrika riikide puhul on sundinud politolooge (poolihääli) küsima, kas oligi tark neilt demokraatiat nõuda. Liiga sageli on demokraatlik eksperiment viinud anarhia ja kodusõjani, sellal kui despootia oleks tähendanud mingisugustki korda, mille juurest oleks võinud hakata samm-sammult demokraatia suunas liikuma. Enam-vähem hea tulemuse andis demokraatia vägivaldne juurutamine Jaapanis, ehkki ka sellel on kõrvalmõjusid.

Meeste ja naiste võrdsuse osas kannavad tõrvikut Skandinaaviamaad, tahtlikult ja püüdlikult ignoreerides tõsiasja, et naise positsioon on sealsetes ühiskondades läbi kogu teadaoleva ajaloo olnudki tugevam kui enamikus muudes ühiskondades. Meenutagem kasvõi Sigrid Undseti “Kristiina Lauritsatütart” ja tema kauget järeltulijat Pipi Pikksukka. Miks peaks see korda minema kasahhidele või kurdidele, jääb arusaamatuks. Väga lühinägelik on pidada Kristiina Lauritsatütart või Pipi Pikksukka äravalituse ilminguks, milles avaldub skandinaavlaste keskmisest parem ligipääs inimõiguste õigele mõistmisele. Ent just nii praegu toimitakse. Norralased kehtestasid esimesena naistele “parlamendibronni” (vähemalt 40% kohtadest peab olema täidetud naistega), hiljuti rakendus Norras analoogiline kvoodisüsteem ka riigiettevõtete nõukogudes. Euroopa Nõukogus kõneldakse neist uuendustest küllaltki nõudlikul toonil, mis ei jäta kahtlust, et varsti hakatakse samalaadset äraspidist diskrimineerimist nõudma ka teistelt rahvastelt.

Eestis ei tohiks võrdõiguslikkuse probleem nii teravaks kujuneda kui mitmeski lõunapoolsemas, sealhulgas Lõuna-Euroopa ühiskonnas. Ja seda põhjusel, et naist pole eesti ühiskonnas kunagi päris maha surutud. Talu pidasid peremees ja perenaine kahekesi ning viimasele allus rida valdkondi, kus peremehe sõna ei maksnud. Sellegipoolest ei saa teatavat meestekesksust eitada, seda ka tänapäeval. On kõigiti loogiline, et sedamööda, kuidas mehed linnastumise käigus vabanevad traditsioonilistest meestetöödest (kündmisest, külvamisest ja lõikamisest, puudelõhkumisest, hobuste eest hoolitsemisest, viimasel ajal isegi auto või korteri remontimisest), sedamööda laguneb ka senine sugudevaheline töö- ning rollijaotus.

On loogiline, et see rollijaotus püsib kauem neis piirkondades, kus mehed teevad meestetöid, millele naiste jõud reeglina peale ei hakka või mis naisi lihtsalt ei veetle. Ent ka linnas ei ole oodata rollijaotuse täielikku kadumist, vaid kõigest teisenemist. Mehe osa võib ja peabki tõusma nii koduste tööde kui lastega tegelemise juures, kuid tõsiasja, et ema suhe imikueas ja ka veidi vanemate lastega on põhimõtteliselt erinev isa omast, ei saa olematuks teha. See tõsiasi, samuti ka raseduseaegsed erinõuded (näiteks on rase naine mõnda aega välja arvatud nii kartulinoppijate kui kuulitõukajate võistkonnast), surub paratamatult peale teatava peresisese töö- ning rollijaotuse. Seda muidugi eeldusel, et perekond kui selline püsib, ent ka selle lagunemine ei saa kaasa tuua täielikku töö- ja rollijaotuse kadumist.

Ei kao meeste ja naiste muudki erinevused, vaid püsivad jätkuvalt, vihastades võitlevaid feministe ja andes tööd neist erinevustest toituvatele inimhulkadele – rätsepatele, juuksuritele, iluvõimlemiskohtunikele ja tervele parfümeeriatööstusele. Kõige selle taustal osutub Euroopa Nõukogu viimane sellealane algatus – nõue, et keelataks igasugune sooline diskrimineerimine (s.t. vahetegemine) – lihtsalt totraks. Kas eraldi käimlad meestele ja naistele on inimõiguste rikkumine? Seda võiks kontrollida. Tuleks siseneda vastassoole mõeldud tualetti, lasta end seal politsei poolt kinni pidada ja ära viia, ning kaevata siis oma riik Strasbourgi Inimõiguste Kohtusse. Ka tekib küsimus, miks ei või Andrus Veerpalu võistelda Larissa Lazutinaga. Mis õigusega teda keelatakse? Ja veel: Euroopa Sotsiaalharta näeb ette naiste erikohtlemise töötingimuste osas. Kas see nõue tuleb nüüd kaotada kui inimõiguste vastane?

Ent taas oleme kultuurikontekstist tulenevate takistuste vallast libisenud üldinimlike takistuste valda. Tõsi, need üldinimlikud takistused ilmnevad igal juhul mingi konkreetse kultuurikonfliktina, näiteks naiste näo katmise küsimusena mõnes islamiriigis või veritasu visa püsimisena Dagestanis, mille tulemusel surmanuhtluse kaotamine oleks seal sammuks tagasi ja mitte edasi, sest veritasu pigem elustuks. Lühidalt: nii nagu kõik ühiskonnad läbi kogu inimajaloo on tunnistanud karistust ja kättemaksu, nii on nad tunnistanud ka naise ja mehe erinevust. Kui esimest imperatiivi võib pidada üldinimlikuks, siis teist veel palju üldisemakski. Piisab vaid pilgust puhevil isakalkunile. Unistajad on unistanud sugudeta inimkonnast – suurepärane näide: kuulsa antropoloogi Alfred Kroeberi tütre Ursula K. LeGuini romaan “Pimeduse pahem käsi” (e. k. 1981) –, kuid unistus jääb unistuseks. Väärib mainimist, et rollijaotuse kaotamiseks pidi LeGuin oma romaanis kõrvaldama kõigepealt mehe ja naise füsioloogilised ning psühholoogilised erinevused. Tegelikkuses neid kõrvaldada ei õnnestu.

Selle tõsiasja pinnalt võrsuvad meeste ja naiste erinevust arvestavad – tõsi, kohati ka süvendavad – kultuurinormid, mis seisavad skandinaavialikul võrdsustamisnõudel risti ees nii täna, homme kui ülehomme. Tagajärjeks on teatav peataolek, kus keegi ei tea enam päris kindlalt, kas naisterahvale mantli selga aitamine on viisakus või jäme inimõiguste rikkumine. Peataolek ilmselt süveneb veel mõnda aega, enne kui maailmaorganisatsioonid tunnistavad – kui tunnistavad –, et erinevaid kultuurivälju ei saa rünnata identsete, diferentseerimata nõudmistega. Ühtsustava lähenemise ekslikkusest ja kahjulikkusest võib tuua sadu näiteid, ent sellegipoolest klammerduvad nii ÜRO kui Euroopa Nõukogu visalt dogma külge, et inimõiguste vallas “ei tohi olla topeltstandardeid.”

Selline väide on esiteks vale, teiseks küüniline. Topeltstandardid eksisteerivad, seda teab iga poliitikaga vähegi kursis olev inimene. Mis on lubatud ühele (riigile), pole lubatud teisele (riigile). Maailm oleks ausam, kui need erinevused selgeks räägitaks ja teatavaks tehtaks – mis asjaoludel ja kellele on miski lubatud ja miski mitte. Seevastu olukord, kus soovitavat serveeritakse tegelikkuse pähe, tähendab vaid tõe kinnimätsimist, mis meid soovitule põrmugi lähemale ei vii. Pigem vastupidi, luues illusiooni, et kõik on juba enam-vähem korras.

Öeldu puudutab nii globaalpoliitikat tervikuna kui inimõigusi sealhulgas. Norme oleks vaja avalikult diferentseerida nii sotsiaalsete õiguste, sugudevahelise võrdsuse kui demokraatianõuete jm. osas. Kuid juba sellise idee esitamine on ketserlik ja toob viivitamatult kaasa rängad süüdistused, muuhulgas süüdistuse mingi ülemaailmse sünedrioni loomise katses, kes siis otsustaks, kellelt mida ja kui palju. On ilmne, et nii satuksime tõepoolest taas suvalisuse ja lõpuks vägivalla rappa ja süüdistus olekski asjakohane. Taolise järelvalveasutuse loomine ei tule kuidagi kõne alla. Olemasolevast Euroopa Nõukogust on küllalt ja jääb ülegi. Ei, diferentseerimine ei peaks ilmnema mitte kontrolli tõhustamises, vaid mõningate täna absoluutseiks, universaalseiks ja võõrandamatuteks kuulutatud õiguste “vabaks andmises”, s.t. iga ühiskonna enda pädevusse jätmises. Selliste hulka võiks arvata nii surmanuhtluse kaotamise, sugudevaheliste erinevuste arvestamise kui võib-olla isegi meie pühad „otsesed, ühetaolised ja vabad valimised salajase hääletuse teel”. Inimeste olukord sellest näiteks Zimbabwes halvemaks ei muutuks.

Mis puutub vabadesse valimistesse, siis seal, kus ühiskond seda ise ei soovi, ei toimu neid sisuliselt nagunii, isegi kui sellekohast kometit mängitakse. Inimesed, kes ei soovi valida, reeglina ka ei oska seda.

Sellisele sekkumatusele tuleb aga kindlasti teha üks oluline reservatsioon: ühiskond ise peab olema vaba oma korraldust otsustama. See tähendab, et jääb alles maailmaorganisatsioonide kohustus nõuda vabadust – rahvastele. Kui ühiskond soovib vabu valimisi, naiste võrdõiguslikkust, surmanuhtluse kaotamist ja ajakirjandusvabadust, aga teda takistab kõiges selles mingi võõrvõim, siis peavad maailmaorganisatsioonid sekkuma, vastasel korral ei saa neid tõsiselt võtta.

See väliselt tühine muutus – korrigeerida maailmaorganisatsioonide eesmärkide loetelu, asendades indiviidi vabadused ja õigused ühiskonna vabaduse ja õigustega – tähendaks aga paraku nii suurt ümberorienteerumist, paradigma ümberprofileerimist, diskursuse dekonstruktsiooni ja doktrinääride peavalu, et selle toimumist võib rahulikult vagaks utoopiaks pidada. Paradigmad sellepärast paradigmad ongi, et nad on uskumatult inertsed.

 

INIMÕIGUSTE PIIRID: MAJANDUSLIKUD JA FÜÜSIKALISED

Nagu eespool märgitud, on juba Ülddeklaratsioonis inimõiguste hulka arvatud mitmeid sisuliselt sotsiaalseid õigusi. Näiteks peab inimesel olema õigus asutada ametiühinguid ja neisse kuuluda, tal peab olema õigus puhkusele ja ainelisele kindlustatusele jm. Euroopa Sotsiaalharta on nende õiguste loetlemisel (eriti 1996. aasta täiendatud versioonis) veel palju põhjalikum ja näeb üksikasjaliselt ette, mida õieti mõista terminite all nagu õigus tööle, ohututele ja tervislikele töötingimustele, puhkusele, õiglasele töötasule jne.

 

Näiteks tähendab “õiglane töötasu” muuhulgas seda, et nii töötaja ise kui tema ülalpeetavad peavad olema tagatud sissetulekuga, mis kindlustab neile inimväärse elatustaseme (“decent standard of living”). Ingliskeelne “decent” on aga eesti keelde tõlgitav ka kui “siivus”, “sünnis” või “viisakas”, ja see tekitab otsekohe küsimuse, kuidas selline ilmselgelt kultuurist sõltuv määratlus saab tähistada midagi üldinimlikku. Tegelikult ei saagi ja igas ühiskonnas on “inimväärne elatustase” veidi teine kui teises ühiskonnas või teisel ajal. Sõltuvus ajastust on ühtaegu nii vaimne kui materiaalne. Et subjektiivsed vajadused on eri sajandeil erinevad, on triviaalsus. Harvemini meenutatakse tõsiasja, et materiaalse heaolu määrab suuresti ära see, kui palju on ühiskond juba jõudnud akumuleerida – ehitada teid, sadamakaisid, linnu, katedraale jms. Lääne ühiskondade tänane rikkus ei põhine kaugeltki ainult tänasel tööl. Niisiis, termini “inimväärne elatustase” sisu ujub tugevasti ja kindel on vaid üks: see, et ta on olemas ja et tal on igal hetkel igas ühiskonnas mingi enam-vähem konkreetne sisu. Paraku liigub ringi otsatu hulk inimõiguslasi, kelle arusaam inimväärsusest on väga jäik ja vastab nende koduühiskonna normidele. Viimaste kohaldamist nõutakse nii bantudelt kui burjaatidelt, nii Austraalialt kui Albaanialt.

 

Sotsiaalsed õigused sattusid Ülddeklaratsiooni N Liidu nõudmisel, kes lootis, et neid annab kasutada propagandasõjas Lääne vastu. Lääs omakorda aktsepteeris neid lootuses, et N Liit ühineb seepeale Ülddeklaratsiooniga, kuid lõpuks jäi N Liit siiski erapooletuks. (Ashford 47). Selle anekdootliku loo Lääne järjekordsest bütsantslikust alttõmbamisest võiks paigutada samale riiulile tuhandete analoogiliste juhtumitega ja unustada, kui asi oleks vaid alttõmbamises.

Paraku pole see nii ja ka Läänes endas leidus mõjuvaid jõude, kes pärast tüssamise ilmsikstulekut tagasid, et sotsiaalseid õigusi inimõiguste hulgast mitte välja ei arvatud, vaid nende faktiline positsioon inimõigustena hoopis tugevnes. Ülddeklaratsiooni jäid nad alles ja on seal tänini, ent selle protsessi kõige kujukamaks näiteks on Euroopa Sotsiaalharta. Nagu eespool märgitud, ei kuulu see küll formaalselt kokku Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga, toimib aga sama nõudlikult kui viimane. Dr. Nigel Ashford rõhutab oma viidatud raamatus peaaegu ahastavalt, et sotsiaalsed õigused ei ole inimõigused – s.t. nad ei ole absoluutsed, universaalsed ega võõrandamatud, mis vastab loomulikult tõele –, ent Strasbourgi ei maksa selle jutuga minna. Seal käsitletakse neid inimõiguste süsteemi lahutamatu osana, kogu Sotsiaalhartat aga Konventsiooni täiendusena sotsiaalsete ja majanduslike õiguste osas. Ja neil õigustel on tendents kasvada. Poleks üllatav, kui üsna varsti esineks keegi mõtteavaldusega, et inimõiguste hulka kuulub näiteks õigus käia lõunatunnil ujumas.

Lihtsamalt öeldes maksab iga sotsiaalne inimõigus raha, järelikult saab mistahes sotsiaalset õigust tagada vaid juhul, kui kellelegi pannakse mingi kohustus. Paraku me Sotsiaalhartast kohustusi ei leia. Igaühel on õigus sotsiaalsele kindlustatusele, aga kellelgi pole kohustust tööd teha. Rõhuv enamik hartas loetletud sotsiaalsetest õigustest – kui mitte nad kõik – eeldab ka riigi olemasolu. Riik korraldab vaeste aitamist, tööandjate ohjeldamist, vägivalla tõkestamist – aga mitte kellelgi pole kohustust riiki “teha”. Riigi “tegemine”, s.t. riigiks organiseeritud ühiskonna liikme kohustuste täitmine, on vaikimisi kuulutatud enesestmõistetavaks ja võib-olla ta seda ongi, sest nagu eespool selgitasime, on riik “iseka geeni” nõudmiste järjekordne loomulik tulemus, samuti kui perekond, golfiklubi või ametiühing. Aga mainida oleks seda ikkagi võinud.

Kuid riigi olemasolu üksi ei taga veel Sotsiaalhartas loetletud õiguste täitmist. Nagu öeldud, on selleks vaja ka raha, täpsemalt öeldes riigiks organiseeritud ühiskonna võimet luua ja ümber jagada piisav hulk väärtusi, mis kataks ühiskonnaliikmete õigused. Näiteks õigus haridusele maksab mingi konkreetse summa riigieelarvest, lisaks inimeste aja- ja närvikulu. Viimast on raske mõõta, ent riigieelarvesse kirjutatud number on üheselt mõistetav, selge ja oma selguses halastamatu. See number on riigiti väga erinev nii absoluutväärtuselt kui ka suhteliselt, per capita. Kes ütleks, milline summa inimese kohta katab inimõiguse ja millest allapoole minnes on tegu inimõiguse rikkumisega?

Oletame, et suudame selle piiri ja teised analoogilised piirid erinevate eluvaldkondade kaupa välja arvutada. Lisame tasuta alg- ja üldharidusele – sest just nii nõuab Ülddeklaratsioon – õiguse arstiabile, kunsti nautimisele, rahuldavale eluasemele (pole päriselt selge, mis see on, aga nõnda sätestab Konventsiooni 1997. aasta redaktsioon) jpm., lööme kulud kokku ja saamegi teada, kui palju on vaja raha, et mingi konkreetne riik saaks tagada oma kodanike inimõigused.

Aga mida teha juhul, kui selgub, et need kulud ületavad kahekordselt selle riigi tulusid? Keda süüdistada? Kellele kaevata? Sellises olukorras ilmneb sotsiaalsete õiguste ideoloogia sisemine infantiilsus: tundmata muret selle üle, kuidas väärtusi luuakse ja kes seda teeb või tegema peab, keskendutakse väärtuste jagamisele. Tulemuseks on Katuse-Karlssoni sotsiaalprogramm: “Siin on kümme kuklit. Mulle seitse ja sulle seitse. Minu omad on siin.”

 

KÕRVALEPÕIGE: VASAKPOOLNE MUINASMAAILM

Sellega on inimõigused, õieti küll sotsiaalsete inimõiguste sünnitaja ja tagantkütja, vasakpoolsus, jõudnud iseenda eituseni: mõttesuund, mis sai (väidetavasti) alguse vastuseisust võõrandumisele, kuulutab nüüd kõige puhtakujulisemat võõrandumist. Pole oluline, mis moodi luuakse väärtusi, peaasi, et üksikisik saaks neist “inimväärse” osa. See ilmneb täie kirkusega Eestiski. Leidub nii mõnigi vastutustundetu poliitik, kes kuulutab kadu nii pensionisüsteemi teisele sambale kui haigekassale. Mida pakutakse alternatiiviks? Alternatiiv on riik oma põhjatu rahakotiga. Kui jääd vanaks, siis riik aitab. Kui jääd haigeks, jälle riik aitab. Inimese ja tema tarbimise vahele püütakse iga hinna eest asetada must kast nimega “riik”, et juurida välja ketserlik mõtegi, nagu võiks näiteks inimese poolt tarbitav turvatunne olla kuidagi seotud isiklikult tema enda poolt loodud väärtustega.

Süüdistus võõrandumises pole laest võetud. Iga päev võib kuulda, et kodanikud on oma riigist  võõrandunud, millele kasvõi Rein Veidemann tingimata võidukalt lisab, et vähe sellest, hoopis riik on oma kodanikest võõrandunud. Paraku avaldub neis väiteis arusaam, et inimene ja riik on kaks põhimõtteliselt võrdväärset, ehkki mitte võrdse jõuga subjekti. See on aga mõttetus, isegi juhul, kui segada vett väidetega, nagu võiks “riik” olla midagi täiesti erinevat ühiskonnast. Taolised kodanikku ja riiki vastandavad väited on ise sügava võõrandumise avaldused. Inimene, kes arvab, et riik asub täiesti väljaspool teda ja tema väljaspool riiki, on võimeline välja tulema sellisegi nõudmisega, et riik võiks hakata inimeste eest tulumaksu maksma. Kuuldavasti olla Teise maailmasõja järel sellise ettepanekuga esinenud grupp soome seltsimehi.

Paraku ei saa me seda kõrvalepõiget lõpetada pelga viitega inimlikule lollusele. Tung Karlssoni seitsme kukli poole on vähemalt Euroopas juba liiga kaua liiga tugev, et seletada asja lihtsa rumalusega. Ka täna leidub massiliselt neid, kes kuldsete kuuekümnendate traditsioone jätkates arendavad mõtteviisi, et esiteks peaks selle või teise asja eest maksma riik, siis jääks inimestel raha alles, ja sama hingetõmbega, et riik kui võimustruktuur on üdini paha ning tuleks minema pühkida. Globaliseerumisvastaste naiivsed loosungid näitavad, et sellel kõigel on midagi tegu igatsusega patriarhaalse rahu ja vaikuse järele. Samuti tuleb arvestada tõsiasja, et niisugused loosungid võluvad eeskätt “vaevatuid ja alandatuid”, s.t. inimesi, keda nende endi arvates on ebaõiglaselt koheldud ja kelle hing januneb kompensatsiooni, et mitte öelda kättemaksu järele.

Üks ilmne põhjus on ka tänapäeva ühiskondade keerukuses, mis kipub lihtsalt üle mõistuse käima. Nii nagu enamik arvutikasutajaid – erinevalt jalgrattureist – ei tea ega tahagi teada, mismoodi tema riist õigupoolest töötab, nõnda ei jõua ega soovi ka lihtinimene enam teada, mismoodi toimib riik. Paraku on selle tagajärjeks mütoloogilised kujutluspildid vandenõudest, sõjalis-tööstuslikest kompleksidest, vabamüürlastest ja võib-olla ka päkapikkudest, kes juhivad riike ning rahvaid.

Nii või teisiti on Karlssoni seitsme kukli ihalemise põhjused eeskätt psühholoogilised.

 

Sotsiaalsetes õigustes poleks midagi infantiilset, kui need oleksid sõnastatud eesmärkidena, mille taotlemine on iga ühiskonna liidrite kohustus – juhul muidugi, kui ühiskond ikka soovib nende taotlemist ja täitmist. See osutaks selgelt, et sotsiaalsete õiguste puudumine ei tähenda automaatselt nende õiguste rikkumist, ja et kõik sõltub asjaoludest – kas kõnealuste õiguste tagamine on materiaalselt võimalik ning kas need, kelle võimuses on ühiskonna arengut mõjutada, oma positsiooni vastutustundlikult kasutavad või mitte.

Ent inimõigustel, kui nende hulka arvata ka sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, on veel üks piir – füüsikaline. Mitte et mõni seni kirja pandud õigustest oleks vastuolus füüsikaseadustega, vaid et nad on tervikuna vastuolus inimkonna ressursside ja biosfääri füüsilise taluvusega.

Eespool märkisime, et peaaegu kõik õigused nõuavad suuremal või vähemal määral raha või laiemalt võttes mingit hulka inimese poolt loodud väärtusi, aga kogu selle raha ja väärtuse võib ümber arvestada ka energiasse. Igal õigusel on teatav energeetiline maksumus, mida saab mõõta džaulides, kilovatt-tundides või kalorites, ja need näitajad saab kokku lüüa nii nagu rahasummadki. Omamata küll konkreetseid arve, on siinkirjutaja veendunud, et kui arvutada välja mõne Lääne heaoluühiskonna liikme inimõiguste tagamiseks vajaminev energiahulk ja korrutada see maakera elanike pidevalt kasvava arvuga, siis saaksime niivõrd röögatu suuruse, et selle katmiseks maakera praktilistest energiaressurssidest lihtsalt ei jätkuks. (Või kui jätkuks, põhjustaks vabanenud soojus viivitamatult ülemaailmse keskkonnakatastroofi.) Juba praegu pole keegi adekvaatselt selgitanud, mille muu kui vihmametsade halastamatu maharaiumisega peaksid oma elanike inimõigusi tagama sellised riigid nagu Kongo või Indoneesia.

Sellised asjaolud nagu energeetiline või rahaline maksumus aga ei tohiks puutuda õigustesse, mis on absoluutsed, universaalsed ja võõrandamatud. Jääb küsimus, kas inimõigus peab olema, vastupidi, täiesti vaba igasugusest raha- ja energiakulust, või on see teataval määral siiski lubatud. Näiteks õigus kohtumõistmisele. On ju selge, et ka selline õigus nõuab teataval määral nii raha kui energiat, rääkimata ajast, mille rahaline ja/või energeetiline väärtus on samuti välja arvutatav. Just neil põhjustel on kogu inimkonna ajaloo jooksul eriolukordades, peamiselt sõjaajal, kohtupidamist lihtsustatud ja lühendatud, mis paratamatult suurendab kohtuvigade tõenäosust. Õigus ja õiglus taanduvad neis olukordades pakilise vajaduse ees, mis ei luba raisata ei ressursse ega aega. Järelikult pole isegi õigus kohtumõistmisele pole absoluutne ega universaalne. Rääkimata kulukamatest õigustest nagu surmanuhtluse keeld, mis tähendab pikaajalist vangistust, see aga on ühiskonnale väga koormav.

 

Kas üldse on olemas mõni kodifitseeritud või kodifitseerimata õigus, mis ei “maksa” midagi? Ilmselt on. Näiteks eespool mainitud õigus meeleparandusele ei koorma karvavõrdki ei riigieelarvet ega keskkonda. Mitte keegi, kaasa arvatud inimene ise, ei saa seda õigust võõrandada. Sama võiks öelda juhul, kui kodifitseeriksime õiguse armastada. Nende puhul ei olegi tegemist õigustega, vaid pigem inimese omadustega, ja õigus on midagi sellist, mis on kellegi poolt antav ja/või võetav – või vähemalt rikutav. Ent sel juhul – kes on ikkagi inimõiguste andja? Anda saab vaid kõrgem. Kes annab õigused universumi kõige kõrgemale olendile? Küsimus on sama absurdne kui see, kas kõikvõimas Jumal suudab luua nii raske kivi, et ta seda ise üles tõsta ei jõua. Ainus tervemõistuslik võimalus küsimusest mööda pääseda oleks tunnistada, et me ei ole absoluutse väärtusskaala tipuks.

 

Lõpetuseks on lõbus märkida, et Euroopa Liit parasjagu tegelebki millegi umbes sama võimalikuga kui too paradoksaalne kivi. Nimelt on Euroopa Liit püstitanud eesmärgi olla maailmas “tegija” ja selle märgiks tõsta oma majanduslik võimsus kõigepealt Ameerika tasemele. Eesmärk on õilis ja aitab muuhulgas tagada inimeste sotsiaalseid õigusi, aga nagu 2002. aasta märtsis toimunud Barcelona tippkohtumisel nenditi, valmistavad peavalu ametiühingud oma nõudmistega töötingimustele ja puhkeajale. Lihtrahva keelde tõlgitult tähendab see, et eurooplased tahaksid olla küll sama rikkad kui ameeriklased, aga ei soovi selleks sama palju tööd teha. Küsime koos kadunud Juhan Viidinguga, täis õiglast nördimust: kus on inimõigus?!

 

 

KÕIK ÕNNELIKUKS

Kui elementaarsed poliitilised ja kodanikuõigused ning -vabadused on mõeldud eeskätt õigluse jaluleseadmiseks ja kõigile võrdsete võimaluste loomiseks, siis sotsiaalsete õiguste emotsionaalseks alustalaks on soov kehtrestada tegelik võrdsus. Tõsi, sotsiaalsete õiguste eestvõitlejad rõhutavad, et terava varandusliku ebavõrdsuse tingimustes on võimaluste võrdsus illusoorne, ja neil on õigus. Näiteks ei saa vaene inimene saata oma andekat last eliitikooli – isegi juhul, kui see on õppemaksuvaba –, sest kool asub teises linnas ja teises linnas koolis käimine on kallis. Samuti on tõsi, et ka kõige demokraatlikumates ühiskondades mõjutab inimese eneseteostust horisontaalne mitteametlike sidemete-tutvuste võrgustik, mis annab eelise neile, kes juba sünnist saati on vajaliku võrgustiku liikmed. Neid ja teisi sarnaseid probleeme ei saa seaduste ega konventsioonidega lõplikult lahendada, ehkki võib-olla veidi leevendada.

Seoses inimõigustega tekib siin aga lausa ületamatu takistus. Juba Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni kirjutatud püha tõde postuleerib, et “kõik inimesed sünnivad võrdseina”, ent kui vaadata elu tegelikkust, siis pole see sugugi nii. Inimesed ei ole võrdsed –  seda nagunii –, aga nad ka ei sünni võrdseina, sest ühel on sündides hõbelusikas suus ja teisel ei ole. Ühe võimalused on teise omast suuremad.

Mida sellises olukorras teha? “Tuleb neile, kel hõbelusikat pole, see suhu panna, ja võrdsus on saavutatud,” ütleb utopist varmalt. “Kuid inimkonnal pole nii palju hõbedat,” märgib realist hapult. “Selge,” sekkub kommunist, “võtame neilt ära, kellel on ja anname neile, kel pole”. “Aga siis on meil ikka ühed, kel on, ja teised, kel pole – kuhu jääb võrdsus?” küsib realist. “No siis tuleb need, kellelt me lusika ära võtame, üksiti ka maha tappa,” rõõmustab kommunist, “siis pole mingit ebavõrdsust.” “Võib-olla see on neist inetu, aga nad hakkavad vastu,” torkab realist. “Olgu,” ütleb sotsialist, “siis tuleb neilt, kes sünnivad hõbelusikaga, pool lusikat ära võtta ja neile anda, kes sündisid ilma.” Sotsialisti ettepanek jääb pikkade vaidluste järel peale ja selle elluviimiseks moodustatakse Lusikate Kaalumise ja Poolitamise Peavalitsus ning määratakse ära protsent, kui palju iga poolitatud lusika pealt läheb hõbedat sellesama peavalitsuse ülalpidamiseks. Protsent suureneb aja jooksul, sest inimeste õiglustunne aina teravneb ja töö nõuab seetõttu aina suuremat täpsust. Kõik see meenutab ungari muinasjuttu kahest ahnest karupojast, kes leidsid juustukera. Kuna nad ei suutnud seda kuidagi poolitada, kutsusid nad appi rebase, kes poolitas ja poolitas, kuni suurem osa juustu oli rebase kõhus ja kumbki karupoeg sai vaid tükikese. Tõsi, need tükikesed olid südantkosutavalt võrdsed.

Ent sotsialismi ebatõhususe probleem ei puutu käesolevasse teemasse. Meid huvitab inimõigustega seostuv nimetatud ületamatu takistus, mis seisneb selles, et võrdsete võimaluste loomine poole lusika äravõtmise ja ümberjagamisega tähendab automaatselt ebavõrdseid õigusi. Ühed võtavad ja teistelt võetakse. Tuleb välja, et võrdsuse loomiseks on vaja ebavõrdsust.

Seda nimetatakse poolihääli positiivseks diskrimineerimiseks. Poolihääli muidugi sellepärast, et teisal on tõotatud igasuguse diskrimineerimise väljajuurimist. Aus ja mõttejulge inimene peab endale aga tunnistama, et täielik võrdsus ei olegi võimalik: igasuguse ülemvõimu puudumise ehk täieliku vabaduse tingimustes võrdsust ei ole, aga mingi ülemvõimu tingimustes samuti mitte – see tõsiasi sisaldub juba ülemvõimu mõistes endas. Võim saab jalule seada õigluse konkreetse isiku suhtes, kuid ta ei saa luua üleüldist võrdsust. Kõik üleüldise võrdsuse jaluleseadmise katsed on kiiremas korras viinud vägivallani. Selle vägivalla algmed peituvad juba marksismi pühades tekstides. Vasakpoolsuse kriitiku Roger Scrutoni sõnutsi Marxi teooria “kuulutab ebavõrdsuse ebaõigluseks ja õigustab seeläbi “vägivalda võrdsuse nimel”” (Scruton 105). Vägivald kui selline on ühiskonna lahutamatu komponent, millega võib ebavõrdsust vähendada – seda tegevust nimetatakse õigluse jaluleseadmiseks –, ent rakendada vägivalda üleüldise võrdsuse nimel on nonsenss ja valetamine.

Sellest sügavast vastuolust pole mingit lootust üle saada ja inimõiguste ideoloogid seda ei üritagi. Sellekohaseid küsimusi käsitletakse kiusuna, halvemal juhul primitivismina, mis mõistagi iseloomustab eeskätt Ida-Euroopa rahvaid. Kui kaugele võrdsete võimaluste loomisel positiivse diskrimineerimisega minema peaks või kui kaugele tegelikkuses minnakse, pole selge. Ilmselge on aga tendents, mida märkisime peatüki algul – võrdsete võimaluste nõudel on tendents üle kasvada tegeliku võrdsuse nõudeks. Näiteks ei tegele sotsiaalsete õiguste taganõudjad sageli enam mitte küsimusega, kuidas andekal, ent vaesest perest pärit lapsel oleks võimalik pääseda eliitkooli, vaid küsimusega, mis õigusega üldse on olemas eliitkoolid ja kuidas neid kaotada. Sellise eesmärgi ideoloogiline põhjendus on raudkindel ja vankumatu: juba eliitkooli olemasolu ise on ebavõrdsuse ilming ja selle juurdetootja. Eliitkooli lõpetanu on Madala-Männiku gümnaasiumi lõpetanuga võrreldes igal juhul eelisseisundis.

Selline võrdsustav arutlusviis, mille võib kergesti absurdini viia, tuleneb aga juba võrdsete võimaluste ideest endast. Kui Jefferson kirjutas, et kõik inimesed sünnivad võrdsetena, siis tähendas see, et nende eneseteostusele ei tohi olla seisusest tulenevaid eeliseid või takistusi. Mitte seda, et too teistega võrdsena sündinud inimene ei võiks läbida näiteks eliitkooli ja saavutada elus suuremat edu kui mõni teine. Või abielluda muinasjutuliselt rikka pruudi või peigmehega ja realiseerida tänu sellele mõni originaalne idee, mis rahapuudusel jäänuks teostamata. Niisiis nõuti inimõiguste ürgtekstides inimeste võrdsust sündides, mitte aga seda, et ka inimese kogu järgnev elukäik pidanuks kulgema võrdselt teistega. Jefferson ei öelnud, kus on ealine piir, millest alates ebavõrdsus on lubatud.

Tänaseks on võrdsusnõue sünnihetkest igatahes kaugele edasi nihkunud ja enamasti kõneldakse ebamääraselt-emotsionaalselt sellest, et inimesed peaksid olema võrdses seisus “ellu astudes”, s.t. sotsiaalselt täiskasvanuks saades. Ent seegi piir nihkub. Kui nihkumine jätkub, tuleb terve eluaeg olla teistega võrdne ja ehk vaid surra tohib andekamalt või edukamalt kui teised. Lühidalt: kui spordis on selge, et stardipaugu kõlades peavad sportlased olema ühel joonel ja et pärast seda tohib teistest ette minna, siis sotsiaalse õigluse ideoloogia raames pole selge, mis hetk inimese kui ühiskondliku olendi kujunemisteel on stardipauk. Kui see stardipauk nihkub aina vanemasse ikka, siis ongi tulemuseks tegelik võrdsustamine. Elu möödub võrdseina ühel joonel stardipauku oodates.

Võrdsuse idee kui sotsiaalsete õiguste alustala toetub omakorda teatavale ideelisele või pigem küll emotsionaalsele vundamendile, mis võrdsusetaotlust põhjendab ja õigustab. See on õnnetaotlus.

Kõigepealt meenutagem, et võrdsuse idee ei ole sugugi nii enesestmõistetav, kui meile siin ja praegu tundub. Ei võrdsus ega võrdsed võimalused ole enamiku teadaoleva ajaloo jooksul ühiskondade väärtusskaalade tipus asunud. See tõsiasi on otseselt seotud teise asjaoluga, millel on fundamentaalne seos kogu inimõiguste temaatikaga – Lääne ühiskondade religioossuse vähenemisega viimaste sajandite jooksul. Just religioossuse vähenemine ja sellega paralleelne indiviidi emantsipatsioon on tõstnud kilbile eneseteostuse selles elus. Inimese elukäiku ei mõisteta Läänes juba ammu enam ettevalmistusena igaveseks eluks, vaid ainsa ja lõplikuna. Juba ammu ei vaeva Lääne inimene pead, kuidas saada õndsaks, vaid kuidas saada õnnelikuks. Ja see pole hoopiski seesama.

Seejuures on traditsioonilise, konservatiivse, seisusliku, allaheitliku, ebaiseka, hüpersotsiaalse, “kivinenud” – kuidas iganes – maailmavaate ning väärtushierarhia jäänused kandunud lähiminevikuni välja. Ei saa öelda, et neid tänagi üldse poleks või et nüüdisaegne Lääne inimene neid sugugi ei tunneks.

Nüüdisaegne Lääne inimene, kui ta juhtub eestlane olema, võib juhuslikult kätte võtta näiteks Oskar Lutsu “Kevade” ja lugedes avastada kaks huvitavat tegelast, Imeliku ja Kuslapi. Nende suhetes peituv elufilosoofia on kristalselt patriarhaalne ja isetu. Ühele kuulub teise kuulekus, teisele esimese kaitse. Kiindumus aga on vastastikune. Imeliku ja Kuslapi suhetes pole mitte midagi kõigest sellest, mida seal nägi nõukogudeaegne marksistlik kirjandusteadus ja mida kahtlemata näeks nüüdisaegne inimõiguslus, kui selle kandjad saaksid aega “Kevadet” lugeda – ränka ebaõiglust, inimese ekspluateerimist teise poolt jms. Tegelikult olid need kaks teineteise suhtes n.-ö. õiges asendis, kusjuures see asend rajanes ürgsel arusaamal, et inimesed ei ole võrdsed ega pea neil isegi mitte võrdseid võimalusi olema. Mingit religioosset põhjendust sellele eluvaatele Luts ei esita ja seda oleks asjatu otsidagi. Seos religiooniga on palju sügavam ja varjatum, avaldudes mitte tavapärases religioossuses, vaid spetsiifilises isetuses, mis ei sea esikohale ei enda isikut ega isiklikku õnne. Selle asemel on eesmärgiks tunnetada oma kohta elus, nii nagu see on saatusest antud, ja täita ausalt sellest tulenevat rolli. Niisugune inimtüüp tavatseb oma maised taotlused kokku võtta sõnadega: “Tahaksin surra rahuliku südamega.”

Me võime ju sedagi nimetada õnnetaotluseks, ent see oleks mõneti kistud. Õnn ning eneseteostus, mida taotleb tänane noor, on siiski midagi muud.

Kui Imeliku ja Kuslapi näol ulatub ürgvana ühiskondlik paradigma otse lähiminevikku, siis tänasel “isekal” õnnetaotlusel on omakorda juured kauges minevikus. Ühe juurena tuleb näiteks käsitleda Martin Lutheri kuulsat äratundmist, et inimene saab õndsaks oma isikliku usu läbi, mis viis usu ja uskumise varasemast tunduvalt individuaalsemale pinnale. Aga loomulikult ei suunanud Euroopa kultuuri arengut individualismi ja individuaalse õnne radadele ükski konkreetne tõehetk ega ükski konkreetne isik – isegi kui kõnelda nii mõjukaist kui Luther –, mis on mõnevõrra irooniline seik. Individualism kui ideoloogia mõeldi välja pika aja jooksul nimetute mõtlejate kollektiivi poolt, nagu oleks sajandeid laotud mingit võimast müüri.

Maksma pandi individualismiideoloogia seevastu järskude ja vägivaldsete sammudega ning massipsühhoosi korras. Lääne ühiskondadesse hõlmatud inimeste aegamööda tugevnev orienteeritus isiklikule õnnele ja eneseteostusele ning sellest välja kasvavad nõudmised mitmesuguste vabaduste ja õiguste saavutamiseks andsid tulemuseks rea veriseid revolutsioone või muid pöördeid – usupuhastus ja järgnenud ususõjad, Inglise revolutsioon, Prantsuse revolutsioon, Vene revolutsioon jpt. Nende käigus asuti inimliku õnne taotluse juurest korduvalt juba ka selle elluviimisele ehk üldise õnne kehtestamisele. Mille käigus ilmnes kaks murettegevat seika: esiteks, osa inimeste õnn seisneb teiste inimeste õnnetuses, ja teiseks, osa inimesi ei tahagi õnnelikuks saada. Mõlemad seigad sundisid õnnetoojaid vägivalda kasutama. Mõned neist said oma verejanus lausa legendaarseks (nt. Saint-Just või Džeržinski).

 

Öelda, et veriste revolutsioonisündmuste juured peituvad individualismis ja üksikisiku iseseisvumises, kõlab pisut ootamatult. Oleme harjunud revolutsioonilises vägivallas nägema mitte individualismi, vaid karjamentaliteedi retsidiivset esilepurskumist, ja seda muidugi õigusega. Kuid asi pole ainult karjamentaliteedis. Õigupoolest oskab revolutsioon – kui ta pole just laulev – ühendada individualismi ja kollektiivismi kõige halvemad jooned.

 

Ent kurja juur ei peitu üksikutes julmurites. Vägivald võrsub paraku juba üldise õnne ideest endast ja seda põhjusel, mida äsja mainiti: osa inimesi ei tahagi õnnelikuks saada. Vähemalt mitte nii, nagu “ette nähtud”. Individualismis peitub põhimõtteline vastuolu: indiviidi vajadusi ja taotlusi jumalikustades paneb see ideoloogia samal ajal märkamatu koorma “teisele” indiviidile, kelle vajadused ja taotlused esimese indiviidi omadele ohvriks tuuakse. See “teine” indiviid peab kas oma tahtmistest, õigustest, omandist ja põhimõtetest loobuma – või, mis tavalisem, ta kuulutatakse ebainimeseks, klassi- või rahvavaenlaseks ja hävitatakse.

Põrmugi eitamata, et rahvavaenlasi tõepoolest esineb (nt. Herostratos), märgib siinkirjutaja siiski, et tüüpiliselt vasakpoolne arusaam rahvavaenlasest on täiesti absurdne, mis osutab eksimatult selle mõiste emotsionaalsele ja mitte ratsionaalsele tuumale. Ühel pool rahvas, teisel pool tuhanded inimesed, kes ei ole rahvas. See näitab kujukalt, et vasakpoolsus ei saa oma ülesandega – teha kõik õnnelikuks – hakkama ei teoreetiliselt ega praktiliselt. Ükski vasakpoolne teooria ei suuda näidata, kuidas ikkagi saavutada, et rahvavaenlased ei oleks rahva vaenlased. Teoorias rahvavaenlasi lihtsalt pole, sest teoreetiliselt tahavad kõik olla õnnelikud ja toetavad ühiskonnakorda, mis sellise õnne tagab. Praktikas nad aga on, ja see asjaolu ajab vasakpoolitseja vihale.

Ning asi pole tingimata rikkuses või võimus. Üldise õnne võimatus ilmneb mujalgi. Alatihti juhtub, et Jüri armastab Marit, aga Mari hoopis Matit, ning selle vastu ei saa isegi Saint-Just ega Džeržinski. Ehkki muidugi käed sügelevad seda üritama: Mati tuleb maha lüüa ja Marile selgeks teha, kus tema õnn peitub. On üsna naiivne arvata, et see kurb paratamatus, mida võiks nimetada armuõnne riikliku garanteerimise võimatuse seaduseks, ei laiene ühiskondlikele oludele ja jääb piirnema üksnes n.-ö. erasfääriga. Ei jää. Järelikult juhtub alati sedagi, et Jüri armastab astmelist tulumaksu, aga Mati hoopis proportsionaalset, mistõttu Jüril ja Matil ei ole võimalik üheskoos ühiskondlikku õnne maitsta. Parim, mis poliitikud ja ideoloogid teha võivad, on otsida võimalusi õnnetute arvu minimeerimiseks. Niipea, kui asutakse nende ärakaotamisele, on oodata kas vaimset või füüsilist vägivalda. Realistlik poliitika ei seisne üldise õnne taotlemises, vaid lõputus optimeerimises. Rõhutada tuleb sõna “lõputu”, sest lahend, mis on optimaalne täna, pole seda kindlasti mitte homme. Ka tänased inimõigused ei rahulda eurooplast ega ameeriklast enam homme.

Ja seda põhjusel, millest oleme pikalt kõnelnud eespool – põhjusel, et kultuur on areng. Inimeste nõudmised suurenevad. Vähemalt on see viimase aastatuhande jooksul olnud nõnda Lääne tsivilisatsiooni hõlmatud ühiskondades. Jääb vaid küsida, kui kaugele võib oma individualismi arendamisel minna, ja kus asub piir, millest alates algab ühiskonna lagunemine.

 

 

MIS TULEB?

Igasugune oletamine ja ennustamine on muidugi tänamatu tegevus, aga pole põhjust seda ka päris mõttetuks kuulutada. Ilmaennustused on näiteks täiesti tarbitavad. Ent arengusuundade ja võimalike arengustsenaariumide üle mõtisklemine pole keelatud muudeski valdkondades, olgu nendeks kasvõi nii kaelamurdvad kui inimene, ühiskond või kultuur. Rääkimata inimkonna ühest osast, nn Läänest, mis hõlmab ka meid. Seetõttu ehk andestab lugeja mõned mõlgutused.

On raske eitada tõsiasja, et Euroopas ja Ameerikas sündinud inimõiguslus ning poliitiline korrektsus – täpsemalt öeldes arusaamad inimese õigustest ja poliitilisest korrektsusest – ei seisa paigal, vaid arenevad mingis suunas ning see suund on tuvastatav. On ülimalt tõenäoline, et areng ei peatu ega muuda oma suunda ei homme ega ilmselt ka mitte ülehomme. Järelikult, arvestades senist arengusuunda, on nad homme ja ülehomme – lähima paari-kolmekümne aasta jooksul – kraadi võrra “kangemad” kui täna.

Selle paari-kolmekümne aasta jooksul keeratakse inimõigustele ja poliitilisele korrektsusele aina valjenevast hoiatuskoorist hoolimata veel õige mitu vinti peale. Homoabielude seadustamine muudetakse kõigile Euroopa riikidele ja võib-olla ka Ameerikale kohustuslikuks, järjest tugevneb surve Ameerikale, Jaapanile ja teistele barbaarsetele ühiskondadele surmanuhtluse keelustamiseks.

Lisandub ohtralt sotsiaalseid õigusi, mida üha kindlamalt ja ühesemalt hakatakse käsitlema inimõigustena. Tekib ka omaette õiguste liik, n.-ö. eneseteostusõigused, mille raames hakatakse lugema inimõiguseks näiteks õigust harrastada jäähokit või tegelda alpinismiga, hoolimata inimese varanduslikest ja füüsilistest võimalustest või tema elukoha klimaatilistest ja geograafilistest tingimustest.

Naiste õigusi käsitlevate paragrahvide read kõigis Lääne seadustekogudes pikenevad drastiliselt, samuti suureneb järsult nende alusel algatatud kohtuasjade arv. Maailmaorganisatsioonide töövaldkond avardub tunduvalt, sellele vastavalt suurenevad ka organisatsioonid ise. Kui 2001. aastal üritati Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ette tuua Bukaresti hulkuvate koerte kaitsmise küsimust, siis mõne aasta pärast kroonib seda üritust koos kümnete samalaadsetega ka edu ja Euroopa Nõukogu hakkab nendes küsimustes vastu võtma resolutsioone, deklaratsioone ja konventsioone. Usutavasti keelatakse igasugune jahipidamine, lisaks mõeldakse välja taimede õigused ja keelatakse näiteks paplite pügamine. Otsitakse ka moodust surma ärakeelamiseks (s.t. surma käsitletakse aina enam anomaaliana, mille esinemises peab tingimata keegi süüdi olema; see toob kaasa tuhanded kohtuasjad haiglate ja arstide vastu). Kodanikuõigused kuivavad kokku või kaovad hoopis, immigrandid võivad end tunda kõikjal kodus, vähemalt seaduse silmis. Siitki sugeneb otsatu arv kohtuasju, mille käigus mõistetakse inimõiguste rikkumises, ksenofoobias ja rassismis süüdi sadu sallimatuid konservatiive. Eriti oluline on, et järsult suureneb peresiseste kohtuasjade arv, kusjuures kohtukulli ees ei seisa vastamisi mitte ainult “Kramer ja Kramer”, s.t. abikaasad, vaid üha sagedamini isa ja poeg, ema ja tütar, lapselaps ja vanavanem, õde ja vend.

Ilmneb üldine seaduspära: kodifitseeritud inimõiguste arvu kasvamisel suureneb inimõiguste rikkumine eksponentsiaalselt. Lihtsamalt öeldes – mida rohkem õigusi, seda rohkem tuleb ette nende rikkumisi. Õiguste laienemine ei tekita mitte rahulolu, vaid rahulolematust seoses õiguste rikkumise sagenemisega.

Kõik see poleks võimalik, kui äärmuslikku humanismi ei toetaks avalik arvamus või vähemalt mood. Ning mood on jätkuvalt inimõigusluse ja poliitilise korrektsuse poolel. Igasugune õiguste nõudmine sarnaneb laviiniga, mis ise ei peatu. Samalaadset protsessi on kirjeldanud A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” III köites, mis käsitleb tõe ja õiguse otsinguid 1905. aasta revolutsiooni taustal. Edu saavutab vaid see kõnemees, kes nõuab rohkem kui eelmine, et peagi alla jääda uuele, kes nõuab omakorda rohkem kui tema. Nii nõuab ka Lääs oma veretu kultuurirevolutsiooni käigus iseendalt aina rohkem ja tunneb sellest otsekui religioosset joovastust, sest helge õnnerikas homne terendab käeulatuses.

Tõetund saab olema kibe ja on päris kindel, et kui see saabub, siis suur osa eurooplastest-ameeriklastest ei suudagi seda ei endale ega teistele tunnistada. Tõde iseenesest seisneb aga selles, et rõhuv enamik noist ligi saja aasta jooksul kodifitseeritud laialdastest õigustest osutub lapsikuks fantaasiaks, võrdväärseks Pipi Pikksuka lootusega, “et ma suureks eal ei kasu”. Nende õiguste järgimine osutub võimatuks eelmistes peatükkides kirjeldatud põhjustel – esiteks ei jätku küllalt energiat või ei ole võimalik seda nii suurel hulgal vabastada, teiseks ei jätku Läänel majanduslikke võimalusi (s.t. inimene ei ole nii virk, et võimaldada endale niisugust laisklemist, nagu ta tahaks), kolmandaks suureneb nii Lääne ühiskondade sees kui nende ümber inimeste arv, kes lihtsalt ei taha austada inimõigusi ega isegi demokraatia alustalasid. See, mida 2002. aastal tegi Mugabe Zimbabwes, rikkudes võimu säilitamise nimel küüniliselt demokraatlikke protseduurireegleid, osutub mitte mineviku viimaseks viipeks, vaid süngeks tulevikukuulutajaks. Tõenäoliselt asenduvad Lääne poliitiliselt korrektsed, demokraatlikud ja inimõigusi respekteerivad reeglid palju vägivaldsemate ja kogukondlikumatega.

Võib-olla uputab nn. kolmas maailm liialt ette tõtanud Lääne ehk “the Rest” voogab tsunamina üle “the Westi”, nagu ingliskeelse kalambuuri toel juba kümmekond aastat tagasi hoiatas Singapuri diplomaat ja ajaloolane Kishore Mahbubani. “The Rest” ei tule sõjaga, vaid jalgsi ja jalgratastel ning lihtsalt võtab Lääne üle, nii nagu germaanlased võtsid omal ajal üle Rooma riigi. Tartu füüsik Tiit Kärner on juhtinud tähelepanu iroonilisele seigale, et nii Alarich kui Odoaker olid Rooma kodanikud, omaaegse liberaalse kodakondsuspoliitika õied, kellelt antiikaegsed inimõiguslased tänutäheks kodakondsuse eest võib-olla samuti ootasid lojaalsust, aga asjata. Täpselt sama asjata loodetakse Läänes, et Tottenhami ajatolla tüüpi kaaskodanikud hakkaksid ajama inimõiguste ja poliitilise korrektsuse asja. Ei, need inimesed on tulnud võõrasse kloostrisse oma määrustikuga ja nad kavatsevad selle määrustiku maksma panna. Lääs on harjunud, et tema määrustikud võetakse mõne aja möödudes kasutusele nii Lõunamere saartel kui igikeltsal laiuvates tundrates. Võimalus, et seekord nii ei lähegi, ja et määrustikke hakatakse ükskord Läänele endale peale suruma, ei tule eurooplaste-ameeriklaste enamusele pähegi. Halvem on, et see ei tule pähe ka Lääne tsivilisatsiooni eliidile, tema vaimsetele juhtidele.

Kolmas maailm pole muidugi ainus, mis Läänt ohustab. Pigem on peamine ohuallikas ikkagi Lääne enda sees, nagu see oli ka Rooma riigi puhul. Roomat on moraaliapostlid juba mitme aastatuhande vältel hoiatavaks eeskujuks toonud, ilma et midagi eriti hullu juhtunud oleks, ja seetõttu on antiikmaailma kokkuvarisemisele viitamine n.-ö. propagandistlikus mõttes kaheldava väärtusega. Alati saab vastu seada argumendi, et sellist juttu on kuuldud juba ammu. See asjaolu ei tähenda siiski sugugi, et tänase Lääne ja antiikse Rooma  ajaloost ei võiks leida paralleele, mis on tõesti ka sisulised ning tegelikud. Ent jätame siinkohal kõrvale tõepoolest äraleierdatud – ehkki ilmselt õigustatud – viited moraalsele allakäigule kui Rooma languse peapõhjusele, ja piirdume konstateeringuga, et Rooma lagunes eelkõige seest. Kas ka Lääs laguneb seest?

Kahtlemata laguneb. Iga organism laguneb pidevalt ja püsib elus vaid seni, kuni teda loovad tendentsid on tugevamad teda lagundavatest tendentsidest. Nii et lagundavate tendentside tuvastamine iseenesest ei kuuluta veel homset surma. Seda ei ole kavas kuulutada ka siinkirjutajal, sest pole sugugi selge, kas Läänt lagundavad tendentsid saavutavad lõpliku ülekaalu homme, ülehomme, saja, kahesaja või viiesaja aasta pärast. Või ei saavuta üldse, mis on küll äärmiselt ebatõenäoline, aga võimalik. Täpsemalt öeldes, sellise stsenaariumi võimatust on võimatu tõestada. Kuid lagunemistendentsid on tuvastatavad ja neist kõiki tähtsamaid on käesolevas raamatus juba puudutatud: lämbumine ja solgisurm (s.t. vihmametsade hävitamine ja reostus), infouputus ja sellest tulenev ühiskondade fragmenteerumine, millesse annab oma mõjuva – võib-olla otsustava – panuse individualismi hüpertrofeerumise peatumatu protsess, mis hakkab indiviidi nimel lagundama ühiskonda.

Milleks selline pessimism, võiks küsida. Aga mis alust on meil optimismiks, võiks vastu küsida. Mõelgem hetkeks järele, mida me õieti loonud oleme. Inimõigused? Vabaduse? Hea küll. Ent kas ka “inimlikkust” selle sõna emotsionaalses tavatähenduses? Vaevalt küll. Kahtlemiseks piisab usaldada Victor Hugo arvamust, et kõige paremini kajastab ajastu hinge arhitektuur, ning lasta silme eest läbi inimõiguste sünni- ja õitseaja tähtsamad saavutused tehiskeskkonna rajamisel. Me näeme Oscar Niemeyeri ja Lucio Costa Brasiliat, milles pole juba kontseptuaalselt mingit inimlikkust ega soojust. Me näeme Le Corbusier’ vabaplaneeringut, mille viljaks on nii Mustamäe kui Lasnamäe, me näeme Raine Karbi Linnahalli ja Rahvusraamatukogu. (Sest tõepoolest, Mustamäe ei ole mitte nõukoguliku karjamentaliteedi avaldus, vaid vastupidi, vabaduseavarustele suunduva 1960ndate aastate põlvkonna – mida on nimetatud egoistlikuks põlvkonnaks – allegooriline manifest.) Me näeme Londoni millenniumikuplit. Me näeme linnaservadesse kerkivaid värvilisi supermarketeid. Me näeme Strasbourgis asuvat Euroopa Inimõiguste Kohut, mis näeb välja nagu plekitehas.

Me näeme üldse lõpmatul hulgal üksikuid väljapaistvaid hooneid, kuid me ei näe mitte kuskil seda sõbralikku ja hubast keskkonda, mille rajasid Tallinna pürjelid oma linna näol. Me teame nüüdisaegsete hoonete loojaid nimepidi, need on Kunstnikud, Isiksused, ega tunne ajalukku kadunud ehitusmeistreid, kes rajasid otsekui muinasjuturaamatust välja astunud Elsassi külakesed, sest nad olid isetud ega juhindunud soovist endale monumenti püstitada. Õõvastav on tõdeda, et me ei näe võib-olla enam mitte kunagi inimliku tehiskeskkonna loomist, ja et põhjus peitub meis endis. Oma õigusi kummardavad inimesed ei oska ega tahagi ehitada hubaseid ja sooje linnu. Tallinlased ei suuda üles ehitada isegi Harju tänavat. Hubaseid linnakesi ehitavad vaid inimesed, kes kõrtsis suudavad istuda ühise pika pingi taga. Meie enam ei suuda – ei Euroopas ega Eestiski. Seda näitab kasvõi Viitna kõrtsi ülesehitamise käik. Kõrts küll taastati, aga pikka pinki enam pole. Igaühel on oma tool.

Individualism toodab külma ja sageli otseselt inimvaenulikku keskkonda, mille tõmbetuules “hulgub sihitult migrant”. Siit jääb juba väga vähe väiteni, et inimõigused muutuvad mingist piirist alates iseenda vastandiks, hakates inimest ahistama, teda nii otseses kui piltlikus mõttes tõmbetuule kätte ajama.

On loogiline oletada, et nii oma- kui võõramaised barbarid, sealhulgas barbar “meis eneses”, tõstavad sellise perspektiivi vastu mässu. Nad hülgavad demokraatia saavutused kas osaliselt või täielikult ja keeravad ajalooratta õige mitme sajandi võrra tagasi. Nad nõuavad mitte õigusi, vaid valitsejat. Seejärel hakkavad nad nõudma õiglast valitsejat, seejärel õiglust – ja kõik algab otsast peale.

Võib-olla valitseb maailmas pärast Lääne kultuurilist kokkuvarisemist mõnda aega kaos või anarhia, mida prognoosib näiteks Robert D. Kaplan, aga see saab olla vaid lühiajaline. Inimeste inimloomus, nende korraldav olemus, millele rajab oma lootused ka Francis Fukuyama, jääb arvatavasti-usutavasti alles ja sunnib peale mingisugusegi korra. Sellise protsessi mudeli on andnud William Golding oma “Kärbeste jumalas”. Võib-olla ootab Läänt ees tagasipöördumine seisusliku ühiskonna juurde, mida ennustab ja millest salamisi unistab valdav enamus ulmekirjandusest, kus tehnilise ja tehnoloogilise progressi imed segunevad rüütlite, printsesside, hertsogite ja parunitega. Nii on see Frank Herberti “Düünis”, nii on see “Tähtede sõjas”. Ulmekirjandus kaldub ette ennustama ka nii- või naasugust türanniat, ja see on mõtlemapanev signaal. Türannias on midagi, mis südamepõhjas imponeerib tänaselegi eurooplasele-ameeriklasele. Pole ka võimatu, et tulevik toob kaasa türannia uue vormi, ökotürannia, mis tähendab, et üks osa inimkonnast surub teise osa inimkonnast äärmisse viletsusse, et piirata loodusressursside hävitamist ja reserveerida endale lõviosa. Üldse on veider täheldada, et igati õilsate eesmärkidega roheline liikumine näitab ennast praktikas ühe kõige sallimatuma poliitilise vooluna, otsekui oleks rohkem tegu vihkamisvajaduse väljaelamisega kui looduskeskkonna kaitsmisega.

Nagu näha, oleme kohe pärast peatükki “Kõik õnnelikuks” jõudnud mitte õnne, vaid kõige mustemate tulevikustsenaariumideni. Aga selles on oma loogika. Nagu eespool korduvalt tõendatud, on musta tegelikkuseni – diktatuuri, türannia, massimõrvade, psühhoterrori ja panetunud sallimatuseni – välja jõudnud ka kõik praktilised katsed kehtestada üleüldist õnne. Jääb üle vaid teha sügav kummardus tänaste vasakpoolsete nürile meelekindlusele, millega eitatakse ja ignoreeritakse tervemõistuslikku järeldust, et türannia ja sallimatus ei ole mitte kommunismi ning selle edasiarenduste juhuslikud kõrvalsaadused, vaid tulenevad vääramatult eesmärgist endast. Osutub, et soov kõik inimesed siinses elus ja tõesti ka tegelikult õnnelikuks teha on … ebainimlik. Et mitte öelda kuritegelik. Mõeldes Stalini, Pol Pothi, Mao Zedongi jt. massihaudade ning koonduslaagrite peale pole selle sõna kasutamine sugugi kohatu.

Kas inimõigused ja poliitiline korrektsus tuleks paigutada samasse ritta? Muidugi mitte repressioonide raskuse poolest, vaid selles mõttes, et kas ei peitu neiski mingi analoogiline “ürgviga”.  Kas ka inimõiguslus viib paratamatult ühiskonna ja sedamööda iga üksikisiku hävingu poole?

Raske, isegi oimetukslööv küsimus. Oma aja lastena ja inimõiguste tänuvõlglastena pole me selliseks otsustuseks tegelikult nagunii võimelised, see pole meile jõukohane. Siin lõpeb meie reflektsioonivõime, siin oleme ühtäkki taas süütud ja vastutusvõimetud, seisame, õun käes, ning nõuame süütult ja vastutusvõimetult oma õigusi, sest teisiti me ei saa.

Kuid kõik see on öeldud meie suhtumise kohta inimõigustesse ja poliitilisse korrektsusse üldiselt. Need on nii suured aurikud, et nende kurssi ei muuda lühikese ajaga keegi ega miski. Kuid igal konkreetsel juhul jääb meile vabadus lollustega mitte kaasa minna. See õigus on kallis vara ja võib täitsa olla, et just selle vara kaitseks ongi käesolev raamat kirjutatud.

 

 

LÕPETUSEKS

Kui lugeja leiab, et raamatu lõpuosa läks kuidagi raskemeelseks, siis tahan teda lohutada maailma kõige optimistlikuma tõdemusega: ükski olukord pole nii hull, et enam hullemaks ei saa minna. Kindlasti saab ja kindlasti on olemas veel palju mustemaid tulevikustsenaariume, kui eelmainitud.

Kas seisame paradoksi ees, et inimene on liiga inimlikuks muutunud ja peab iseenda kui liigi säilimiseks oma inimlikkus kärpima hakkama? Või piisab, kui säilitada side loomariigiga soo jätkamise instinkti näol? Et ilma selleta välja surrakse, on selgemast selgem. Kuid kes ütleks, kus on see piir, millest üle minnes inimlikkus soo jätkamist segama hakkab – või teistpidi, milline on liigi säilitamise “kohustusliku loomalikkuse miinimum”, mille täitmise järel oleme vabad inimlikkust harrastama? Sest, tõepoolest, isegi kui areng on paratamatu, ei tähenda see veel, et ilma valikuvõimaluseta. Tahtevabaduse koormast ei saa mööda ei indiviid ega liik. Kõik kultuuris siiski ei tulene isekast geenist ja tema nõudmistest, ehkki on kindel, et väita, nagu ei tuleneks isekast geenist mitte midagi on sama vale. Tõde peab olema kuskil vahepeal.

Ent võib-olla on sellised otsingud asjatud ja inimkonna hukkumine on inimesse sisse programmeeritud? Või on see programmeeritud vähemalt Lääne tsivilisatsiooni? Tänane Lääs oma pideva ja paanilise konventsioonide purustamisega näib mõnikord hoonena, mida selle elanikud sooja saamiseks tasahaaval ahju ajavad. Või firmana, mis oma töötajate elustandardi pidevaks tõstmiseks müüb põhivarasid. Enesetapp on muutunud eluviisiks. Absurd. Selles kontekstis on kuidagi hirmutav mõelda Alexis de Tocqueville’i märkusele, et “demokraatlikus ühiskonnas moodustab iga põlvkond uue rahvuse.” Kuhu jäävad siis lapselapsi hüpitavad vanaisad ja nende elutarkus? Kuhu jääb tõdemus, et “kui ma noor olin, rääkis isa rumalusi, ent mida vanemaks ma saan, seda õigemat juttu ta ajab”?

Kas inimene ja inimsus olid “algusest” peale – näiteks kahele jalale tõusmisest saadik – viga? Kas kultuur on hälve? Hälve, mida homo sapiensi liigi-alateadvus heastada püüab, üritades asjata kultuuri arengut seisma panna? Toetudes udusele arusaamale, et õunasöömine oli tõepoolest viga? Või on viga juba kaugemal, eespool ahvi? Kingloomas? Elus endas? Mitte isegi “valkkehade eksisteerimise viisis”, vaid nende eksisteerimise faktis? Kui mõelda kosmiliselt, siis usutav. Kunagi kaovad ju nii Päike kui Maa. Mingi ajutine elu?

Või ei olegi mingit viga, sest loodus ei eksi? On kahele jalale tõusmisest kuni Inimõiguste ülddeklaratsioonini sirutuv pidev areng, mis paratamatult samas suunas jätkudes toob kaasa üleüldise õnne ja võrdsuse?

Ei tea.

Selge on vaid niipalju, et “mõtelda on mõnus”. Järelikult pole tarvis küsida, kas eelnevate küsimuste esitamine oli mõttekas või mõttetu. Esitagem neid pealegi. Neil on pealegi ka oma ratsionaalne tuum. Nimelt ei pea igasugust tegelikku arengut tingimata loogiliseks ja edasiviivaks pidama. Loodus siiski ka eksib vahel, nagu seda tõestab hiigelsarvedega antiloobi või mõõkhambulise tiigri saatus. Algselt kasulik kohastumus hakkab otsekui oma elu elama, hüpertrofeerub, selle asemel et taanduda, ja hävitab liigi. Umbtee. Pole sugugi võimatu, et sama ootab ees ka homo sapiensi, kusjuures tema ristiks ei saa mitte sarved ega kihvad, vaid individualism ja selle kvintessents inimõiguste näol. Meenutagem, et kõik varasemad hominiidid on välja surnud, miks mitte siis meie? See pole arutu mõte, arutu oleks hoopis sellise mõtte mõtlemist keelata. Võib ka olla, et umbteel ei ole mitte terve meie liik, vaid üks osa sellest. Sellisel juhul on igaühel võimalik siduda ennast teise osaga. Kui vaid teaks, milline see on.

 

 

2016. AASTA JÄRELSÕNA: MIS TULI

 

Tuli nii mõndagi.

Tulid euro, Skype, android, homoabielu, Gruusia sõda, Maidan, Krimmi annekteerimine ja Ukraina sõda, Süüria kodusõda, ISIS, Pariisi ja Brüsseli terrorirünnakud.

Kuid eeskätt tuli 2015. aasta rändekriis, mis tõstis Euroopa piiridel tunglejate arvu hoobilt mitmekordseks. Euroopasse tungis umbes miljon pagulast, kellest ligikaudu pooled olid Süüriast. Üle 80% neist tuli Kreeka kaudu ja tähtsaimaks sihtkohaks oli Saksamaa. Viimase kõrval paistis traditsioonilise migrandisõbralikkusega silma Rootsi. Esialgu üritati sisserändajaid kohelda harjunud moel – lillede ja „tere tulemast“-loosungitega. Kõik hääled, mis hoiatasid, et Euroopa ei ole kummist, summutati peavoolumeedia ja arvamusliidrite poolt; skeptikutele jagati heldelt natsi-, rassisti- ja ksenofoobisilte.

Olukorda muutis aastavahetusel 2015/16 Kölnis toimunud massiahistamine, mida Saksa politsei esialgu üritas olematuks vaikida, kuid see ei õnnestunud. Täpselt samal ajal, kui Kölnis naisi käperdati (ja ilmselt ka vägistati), kõlas Eesti Televisioonis paroodiline laul, milles pilgati rassiste ja ksenofoobe, kuid kokkuvõttes siiski kõiki, kes olid julgenud kahelda Euroopa immigratsioonipoliitika õigsuses.

On tähendusrikas, et tegelikult oli Angela Merkel juba 2010. aastal pillanud oma kuulsa lause „Multikulti ist tot!“, mis konstateeris multikultuursuse idee pankrotti praktikas. Kuid Merkel ei käitunud järgnevail aastail sellele vastavalt. Vaevalt et põhjuseks oli ümbermõtlemine või kuritahtlikkus, pigem kaks mõjuvat asjaolu. Esiteks on Merkel kahtlemata teadlik kuivast teaduslikust faktist, et ilma migrantide sissevooluta variseb kokku Saksamaa helde pensionisüsteem ja pensionärid hakkavad mässama. Teiseks ideede ja tõdede inerts. Lääne tsivilisatsioon oli ennast kaua ja püüdlikult petnud usuga, et sisserändajad sulavad paari põlve jooksul põhirahva hulka, võtavad üle keele, kombed ja väärtushinnangud; viimaste all peetakse silmas eeskätt arusaamu inimõigustest ja indiviidi vabadustest. Kümned ülikoolid ja instituudid olid kultiveerinud – ja kultiveerivad tänagi – sellekohast teadust, kaitstud on tuhandeid väitekirju ning kirjutatud tuhandeid artikleid, mis kõik lähtuvad dogmast, et „multikulti ist gut“, ja tõestavad seda aina uuesti.

Multikulti kiitmine, laiendamine, juurutamine, sellekohase ajupesu viljelemine ning kahtlejate põrmustamine on terve majandusharu, mis annab tööd ja leiba kümnetele, kui mitte sadadele tuhandetele inimestele. Nii suure laeva kurssi ei muudeta päevapealt. Kuid Köln ja 2016. aastal järgnenud terrorirünnakud Pariisis ning Brüsselis on midagi siiski muutnud. Tõsi, laev ei ole veel päriselt kurssi muutnud, kuid inglikoor, mis õde Ratchedi naeratuse saatel astakümneid multikultit ülistas, ei hõiska enam endise enesekindlusega.

Nüüd on isegi Rootsist kõlanud arglikke hääli – „oleme olnud naiivsed“. Nii ütles peaminister Stefan Löfven 2015. aasta 19. novembril, pidades silmas tõsiasja, et väga paljud Rootsi asunud immigrandid, ja iseäranis islamiusulised, ei soovigi kiiremas korras usuleigeteks individualistlikeks skandinaavlasteks muutuda, vaid säilitavad oma väärtushoiakud ja usu ning nende hulgas on arvukalt koguni selliseid, kes on liitunud ISISega. Ja inglikooris on märgata närvilisust, mis kohati võtab koomilisi vorme. Mõned inglikoori sopranid ja tenorid (Eestis näiteks Ahto Lobjakas, Olev Remsu jmt) on oma hingelise segaduse valanud vihakõnedesse „vihkajate“ aadressil.

Eestlaste umbusk immigrantide kiiresse sulandumisse on kogemuse vili. Üle poole sajandi Eestis viibinud, elanud, sündinud ja kasvanud venelaskond, kes geneetilises mõttes eestlastest peaaegu ei erinegi ning on eestlastele kultuuriliselt palju-palju lähemal kui islamiusulised araablased või Süüria kristlased, on alles päris viimasel ajal osaliselt, vaevaliselt ning vastuoluliselt leidmas oma eestivene identiteeti ja kohta Eestis eestlaste kõrval. Sellest pole raske teha järeldust, et kui juba venelaste kohanemine kulgeb nii vaevaliselt, siis suurema hulga Lähis-Idast või Põhja-Aafrikast immigreerunud inimeste puhul oleks oleks olukord hoopis hull.

Käesolevas raamatus oli immigratsioonist ja Lääne islamiseerumisest korduvalt juttu. Teravama pilguga vaatlejatele oli see juba siis, 2002. aastal, vana teema ja Lääne vaikse ning märkamatu ülevõtu eest hoiatas Kishore Mahbubani koguni 1992. aastal, kusjuures vaevalt et temagi oli esimene. Samal aastal ennustas massilist sisserännet ka Margaret Thatcher, kuid isegi sellise suurkuju jutt kõlas kurtidele kõrvadele. Nimetatud aastal avaldasin brošüüri, kus küsisin, kas Euroopa on päästepaat (Eestile) või uppuv laev. Kölni massiahistamine, mis Lääne poliitikuid ja (NB!) ka intellektuaale-arvamusliidreid ootamatu šokina tabas, ei olnud tegelikult mingi ootamatus. Šokeeriv küll, kuid mitte välk selgest taevast. Taevas oli juba ammu tormine.

Rändekriisiga on lahutamatult seotud islamiterrorismi teema. Kõigest mõne aasta eest oleks selle tõiga konstateerijat – poliitikut, literaati, teadlast – tabanud peavoolumeedia kivirahe. Immigrandid olla üks, terrorism teine asi. Isegi Kölni massiahistamise järel kostis hääli, et „ahistamine ei olnud migratsioonipõhine“. Sellised reaktsioonid vaid tõestasid, kui tugev on dogma jõud ning kuidas see võib üle käia ka silmnähtavast tõest. Ent kui inimesi jätkuvalt vägistatakse ja tapetakse, siis peavad dogmaatikud lõpuks tahes-tahtmata vait jääma, sest mõnikord taipavad nemadki, kus on see piir, millest alates nende dogma juba nähtavalt naeruväärseks muutub. Migratsiooni ja islamiterrorismi seotuse küsimuses muutsid olukorda 2015.-2016. aasta rünnakud Pariisis ja Brüsselis; ilmselt eriti viimane. Brüssel on Euroopa Liidu pealinn ja süda, mida enne 2016. aasta märtsi peeti ka üsna turvaliseks ning selle moslemitest elanikke eeskujulikult integreerunuiks. Järjekordne muinasjutt.

Loomulikult vastab tõele, et ei Euroopas juba elavad ega siia tulla üritavad muhameedlased ole oma enamikus mingid terroristid ega fundamentalistid. Selles mõttes on raske vastu vaielda arvamusliidreile, kes pilkavad primitiivseks eelarvamust, et kõigil (muhameedlastest) immigrantidel on pommivöö särgi all. Sama primitiivne on tõsimeeli uskuda, et kõik venelased söövad sihvkasid või et kõik juudid on pankurid.

Kuid ometi eksisteerib terroristide ja islamiimmigrantide vahel seos. Siiani kinni peetud või kinnivõtmisel surma saanud terroristid on kõik olnud sisserändajad. Teiseks on terrorivõrgustikel kerge oma liikmeid peita olemasolevatesse immigrandikogukondadesse.  Ja lõpuks näitavad küsitlused, et ehkki aktiivseid terroriste on sisserändajate hulgas vaid imeväike hulk – millest muidugi piisab ka tuhandete mõrvamiseks –, toetab päris märkimisväärne osa, võib-olla isegi kolmandik, terroriste passiivselt, elades neile kaasa ning varjates politsei eest infot, mis võiks aidata kurjategijaid tabada. Ei maksa arvata, et kaasaelamine on süütu toetusvorm. Vanemate hoiakute keskel kasvab üles uus põlvkond. Varjamatu poolehoid terroristidele on vihkamise kool.

Ehkki al-Qaidal on siiani kõige suurem võrgustik, esindab islamiterrorismi uut taset ja uut põlvkonda ISIS, mis tõusis Lääne huviorbiiti 2014. aastal. ISIS rajas Iraagi ja Süüria piirialadel midagi riigitaolist ning kuulutas välja kompromissitu sõja. Ka Euroopast ja Ameerikast on läinud ISISe ridadesse tuhandeid võitlejaid, nii immigrante kui kristliku taustaga isikuid, mis näitab, et ISISe jõhkrad propagandavideod oskavad äratada ka seda laadi tumedaid tunge, mis pole otseselt seotud ühegi konkreetse religiooniga. Mahatma Gandhi kahjuks eksis – maailm ei ole väsinud vihkamast ega ei väsi kunagi. Bolševike või pühasõdalaste tüüpi organisatsioonid, mille liikmesus inimese ühel hoobil pooljumala seisusse tõstab ning võltsõilsa eesmärgi nimel vägivallatseda ja tappa lubab, säilitavad teatud inimtüübi jaoks alati oma võlu. Paljud sellised pöörduvad tagasi Euroopasse ja elavad eurooplasena edasi, ilma et keegi nende vastu erilist huvi tunneks. Mis on absurdne, sest tegemist on tõsise ohuallikaga.

Kui lähtuda aastatuhandeid püsinud õigusloogikast ja pidada silmas ka karistuspoliitika pedagoogilist tagamõtet, siis oleks pigem ootuspärane, kui Euroopa riigid mõistaksid kõik ISISega liitunud surma ja viiksid selle otsuse ka igal võimalikul juhul täide. Loomulikult peetakse sellist mõtetki tänapäeval – iseasi, kas ka homme – metsikuks ja käiakse välja argument: Euroopa ei tohi terroristide survel loobuda oma väärtustest, mis tähendaks allajäämist, oma euroopalikkuse kaotamist. Sama argument oli kaua kasutusel nendegi suhtes, kes nõudsid Euroopa piiride sulgemist – eeskätt välispiiride, aga vajadusel ka sisepiiride. Ka see pidi olema ideaalide reetmine.

Piiride teema tõi jõuliselt esile Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa erinevused. Läänes otsustati pikemalt mõtlemata, et idaeurooplased on lihtsalt mahajäänud, et mitte öelda metslased, ega mõista seetõttu Lääne kategoorilisi imperatiive (kõik pagulased tuleb vastu võtta; kõik pagulased tuleb toita ja katta; igasugune erinevus rikastab jne). Tegelikult polnud mõistmatu mitte Ida, vaid Lääs, kellel läks märksa kauem aega, et jõuda primitiivse tõeni: päästepaati saab võtta uppujaid vaid seni, kuni nende hulk paati põhja ei aja. Muidu upuvad kõik.

Selle lihtsa tõe oleks võinud suvaline Eesti õllesõber Lääne-Euroopa juhtidele ja Strasbourgi inimõiguste kuuriale teatavaks teha juba ammu. Siin pole mingit teooriat ega diskursuse dekonstruktsiooni, vaid terve mõistus. Ent olukord, kus Eesti õllekioski tagant kostab arukamat juttu kui Saksamaa liidukantsleri või Euroopa komisjoni esimehe suust, ei ole tervemõistuslik. Selline olukord on hirmuäratav.

Ida- ja Lääne-Euroopa erinevused ei ilmnenud ainult piiriküsimustes. Ida-Euroopas on euroopalike väärtuste suhtes ka üldisemat skeptitsismi üles näidatud, ja seda nii poliitikute kui laiema avalikkuse poolt. Kuna Ida-Euroopast veelgi ida poole jääb Venemaa (mida muidugi võib soovi korral samuti Ida-Euroopaks tituleerida), kus Lääne väärtusi lausa mandunuiks peetakse, siis tekib illusioon, et kes kahtleb Lääne väärtustes, see toetab türanniakursile asunud Venemaad. Läänes on  vabadus, Idas on türannia ja „valik on sinu“, kolmandat teed pole. Ning kuna Venemaad juhib Valdimir Putin, siis järeldub sellest, et kes ei toeta näiteks homopaaride abiellumis- ja lapsendamisõigust, toetab Putinit. Sellise jäiga must-valge „loogika“ peale võib vaid õlgu kehitada. Adolf Hitler oli taimetoitlane. Kas kõik taimetoitlased on Hitleri poolehoidjad?

Euroopalike väärtuste austamist eeldatakse ka sisserändajatelt. Üldtunnustatud seisukoht ütleb, et immigrandid omandavad need iseenesest ja paratamatult, misjärel nad ongi valmis eurooplased. See seisukoht, peaaegu et käibetõde, on tegelikult tõeline vasturääkivuste ja loogikavigade pundar.

Kõigepealt pole rahuldavat üksmeelt küsimuses, millest need euroopalikud väärtused üldse koosnevad. Väga laias laastus võib öelda, nende alusmüüriks on magus sõna „vabadus“. See sõna kõlab tänagi kaunilt, toob meelde Vabadussõja ja vabadusvõitlejad. Kuid paraku – vabadus, mis kunagi inimesi ja terveid rahvaid üllale eneseohverdusele innustas, mandus ilma religiooni kompassita kiirelt egoismi orjaks. See juhtus viimase poolsajandi jooksul, kuid nähtuse juured ulatuvad sajandite, kui mitte aastatuhandete taha. Tänapäeval takistab moonutatud vabadusmõiste näiteks äpardunud Schengeni eksperimendi lõpetamist, sest taskust ID-kaardi väljavõtmist ja ametnikule ettenäitamist peetakse alandavaks ning vaevarohkeks, euroopalike väärtuste hülgamiseks. Tegelikult pole siin väärtustega midagi tegemist, asi on kõigest mugavuses. Ka mugavust võib muidugi väärtuseks nimetada, kuid head see ei tõota.

Niisiis üritame me immigrantidele õpetada euroopalikku vabadust – ateismi, homoabielusid, sugudevaheliste erinevuste ignoreerimist, peaaegu piiramatut õigust oma keha eksponeerida ja üldse väga mitmesuguseid õigusi, millega ei kaasne mingisuguseid kohustusi. Euroopalikud väärtused näevad ette, et inimene ei pea tegema tööd, austama vanemaid, kartma jumalat, hoiduma patust, looma perekonda ega kasvatama lapsi, kuid talle peab olema kindlustatud „inimväärne“ elu ja terve hulk õigusi.

Tänaseks peaks olema ilmne, et sellist elufilosoofiat võib mingi tsivilisatsioon harrastada vaid võrdlemisi lühikest aega – põlvkonna või kahe vältel, mille jooksul saab liugu lasta esivanemate poolt akumuleeritud väärtustel. Siis on esivanemate pärandus otsas ja ilmneb tõsiasi, et „inimväärne“ vanaduspõli on võimalik vaid juhul, kui leidub küllalt tööjõulisi isikuid, kes inimväärselt vananevaid eurooplasi talitaks ja põetaks. Kuna lapsed jäeti sünnitamata – eurooplaste iive on juba pikemat aega negatiivne –, tuleb tööjõud väljast sisse vedada. Just see, nagu eespool märgitud, on üks peamisi põhjusi, miks Euroopa ei saa migratsioonikanaleid päriselt sulgeda – juhul, kui soovitakse säilitada illusioon õigustest, mis tulevad kätte ilma kohustusi kandmata. Ent pole raske näha, et tööjõu pidevale sissevoolule rajatud tsivilisatsioon ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku.

Täna võib juba üsna kindlalt öelda, et islamiusulised immigrandid ei kavatsegi paljukiidetud euroopalikke väärtusi üle võtta vaid pigem pilkavad neid. Euroopalikule ülbusele, mis oma ideaale peab maailma parimaiks, astub vastu islamistlik ülbus, mis ei kahtle, et Allah on ainus ja kõikvõimas ning temasse uskumine ainus mõistlik viis elada. Sellal, kui eurooplased ootavad, millal islamiusulised immigrandid õpivad homoseksuaale respekteerima ja miniseelikuis ringi käima, küsivad samad immigrandid endalt, millal lõpetatakse see ateismiorgia ja üleüldine moraalilagedus.

Islam ja euroopalikud väärtused ei segune, nagu ei segune õli ja vesi, ning Euroopal tuleb oma hoiakutes midagi ümber hinnata. Kusjuures olukord on väljapääsmatu – euroopalikud väärtused satuvad igal juhul iseendaga vastuollu. (Mis on muidugi ootuspärane, sest nad ongi sisemiselt ebaloogilised.) Kui kohelda sisserännanuid euroopaliku „erinevus rikastab“-printsiibi alusel, siis tuleks nõustuda naiste peakottidega, alaealiste tüdrukute mehelepanekuga, mehe õigusega patustanud abikaasal pea maha lõigata jpm. Mis oleks euroopalike väärtuste vastane. Ent nimetatud kultuurinõudeid keelata oleks samuti euroopalike väärtuste vastane, sest „Euroopas pole kombeks keelata-käskida.“ Selline reaktsioon tabas mäletatavasti ettepanekut keelata Eestis avalikes kohtades nägu varjav naiste peakott. Eriti imekspandav oli argument, et tegemist on „kõigest“ riietusesemega. Isegi kõige pinnapealsemad teadmised inimkultuuri ajaloost peaksid osutama, et just riietusesemed on ühed kõige jäigemalt reglementeeritud semiootilised märgid üldse, ja seda ka tänapäeval.

Tõsi, teoreetiliselt nõutakse praegu Euroopa riikides immigrantidelt riigikeele valdamise kõrval ka seaduste järgimist. Kõrvalhüppe teinud naise pead seega lausa ametlikult maha võtta ei saa. Ent allumine euroopalikkuse nõuetele on vaid pindmine. Alles viimasel ajal on juletud avalikult kõnelema hakata sellest, kui tugevad on traditsioonilised keelud-käsud perekondade sees. Ja nende perekondade sees kasvavad – nagu jällegi eespool öeldud – lapsed, keda Ahto Lobjakas mahajäänud eestlastele eurooplaste pähe eeskujuks toob. Need lapsed õpivad eurooplaste kõrgeks hinnatud väärtusi paremal juhul ignoreerima, halvemal juhul põlastama. Ilmselt on kuskil siin ka põhjus, miks terroristide hulgas on palju just teise põlve immigrante.

Eelöeldut arvestades tuleks loobuda naiivsest lootusest, et Euroopasse asunud islamikogukonnad Lääne väärtusskaala omaks võtavad. Ideaalne oleks, kui õnnestuks panna eurooplased lapsi sünnitama ja muuta migratsiooni suund vastupidiseks. Mis on ilmselt sama lootusetu kui Kristjan Lible visioon suunda muutnud jõeveest. Kuid immigratsioon tuleks viia miinimumini ja hakata hilisimmigrantidele pidama loenguid mitte naiste ja meeste võrdõiguslikkusest, surmanuhtluse koledusest ega homoabieludest, vaid sellest, mis moodustab euroopalikkuse olmelise aluspõhja, nimelt kommetest. Sellest, kuidas istuda ja kuidas astuda, nagu lühidalt öeldakse. Muuhulgas ka sellest, et Euroopas ei ole kombeks iga miniseelikuga naisterahvast  lõbutüdrukuks pidada. Lootuses saada kaaskodanikud, kelle kõrval on võimalik igapäevast elu elada.

Rida arenguid, mis Euroopas migratsioonikriisi ja terrorirünnakute taustal ning mõjul liikvele pääsesid, osutavad üheselt, et Euroopa arusaamadega humanismist ja inimõigustest on midagi valesti. Need arusaamad on eluvõõrad ja kohati loomuvastased, nõudes inimestelt võimatut – inimloomuse mahasalgamist, intellektuaalset ja emotsionaalset masohhismi. Inimest, nagu korduvalt tõestatud, ei saa siiski põhjalikult ümber kujundada, vaid kõigest ohjeldada ja kultiveerida, arvestades sealjuures tema põhilisi psühholoogilisi mehhanisme. Kommunistide katse luua „uus inimene“ luhtus just selle asjaolu ignoreerimise tõttu. Ehk nagu akadeemik Peeter Tulviste ütles: nende inimesepilt oli vale.

Neliteist aastat tagasi kirjutasin: „Tõetund saab olema kibe ja on päris kindel, et kui see saabub, siis suur osa eurooplastest-ameeriklastest ei suudagi seda ei endale ega teistele tunnistada.“ Täna oskaksin seda oluliselt täpsustada. See suur osa on tõepoolest olemas ja kahjuks eriti jõuliselt esindatud kunsti- ja kultuuritegelaste, intellektuaalide, arvamusliidrite, sotsiaalteadlaste ja traditsiooniliste poliitiliste parteide juhtivtegelaste hulgas. Nad tõepoolest ei suuda ja otsivad – ning leiavad – süüdlasi kõikjalt mujalt, välja arvatud omaenda hoolega kultiveeritud ideoloogiast, mis on end katnud teaduselt varastatud sulgedega. Süüdi on ekstremistid, rassistid, natsid, homofoobid, vihakõnelejad ja rahvusradikaalid – aga mitte mingil juhul need, kes oma eksliku ideoloogia vägivaldse pealesurumisega kõik need nähtused valla päästsid.

Muidugi olid need nähtused olemas ka varem, kuid marginaalsed või koguni latentses olekus, pärast migratsiooniprobleemi arenemist kriisiks aga enam mitte. Niinimetatud paremäärmuslus – mille all mõistetakse tavaliselt küll igasugust vähegi avameelset rahvuslust, nii agressiivset kui mitteagressiivset – pole 2015. aastast saadik enam äärmuslus. Või vähemalt mitte kõrvaline veidrus, mis tõsiseid inimesi ja tõsiseid poliitikuid eriti huvitama ei peaks. Ükskõik kui palju paremäärmuslasi populismikaikaga ei materdataks ega nende tõrvikurongkäike ka ei pilgataks, nende populaarsus kasvab nii Eestis kui kogu Euroopas. Neid tuleb tõsiselt võtta. Ja eeskätt muidugi mõista, et EKRE-tüüpi erakondada esiletõusus on kõige enam süüdi aastakümneid kestnud vasakliberaalne ajupesu ise. Liiga paljud on sellest lihtsalt väsinud ja tüdinud. Kui inimesi, kes oleks nõus homoseksuaalidesse suhtuma passiivse tolerantsiga, hommikust õhtuni vaevata geiparaadidega, siis nende tolerantsus saab otsa. Tulemus on nagu kuldkalakese muinasjutus: kui nõuad liiga palju, jääb sulle vaid lõhkine küna. Aina rohkem ja rohkem nõudvad homoaktivistid pole seda iial mõistnud.

 

Lõpetuseks mõned teemad, kus vastuolu nurihumanistliku dogmaatika ja inimloomuse vahel on viimastel aastatel eriti teravaks kujunenud. Lisades ühtlasi, et erinevalt varasemast ei tähenda mitte-vasakliberaalsete hoiakute väljendamine enam automaatset väljaarvamist viisakast seltskonnast. Mis on üks vähestest rõõmustavatest nihetest.

Üks sõna ja mõiste, mille tähendus on teinud läbi kummalise arengu, on rassism. Veel mõnekümne aasta eest ei eitanud keegi bioloogiliste rasside olemasolu, taunitavaks peeti vaid rasside natslikku jaotamist väärtuslikumateks ja vähemväärtuslikeks. Kuigi juba möödunud sajandi lõpul ei loetud heaks tooniks uurida statistiliselt, kuidas jaotuvad näiteks Nobeli preemiad või teaduslikud avastused rassilisel skaalal, olid rassierinevused siiski umbes sama ilmne tõsiasi kui külaväljakul seisev kaelkirjak. Keegi ei sundinud kaelkirjakut vaatavaid inimesi väitma, et nad näevad hästi pika kaelaga sebra.

Tänapäeval see enam nii ei ole. Isegi Vikipeedia ingliskeelne artikkel algab väitega, et rassid on „sotsiaalselt konstrueeritud“, st nad ei eksisteeri mitte iseenesest, vaid niivõrd, kuivõrd neid kasutatakse inimeste liigitamiseks mingite väliste tunnuste alusel. Tegemist on pseudofilosoofilise silmamoondusega, mis George Berkeley kuulsa sententsi esse est percipi (olemas olla tähendab tajutav olla) jälgedes üritab mõista anda, et kui me inimesi rasside alusel ei liigitaks, siis rasse ka ei oleks. Rassismiks nimetatakse nüüd juba rassierinevuste pelka konstateerimist.

Selgusetuks jääb küsimus, kuidas oleks võimalik rassierinevusi mitte märgata. Ilmselt sama võimatu, kui mitte märgata okaspuude ja lehtpuude olemasolu ning jätta vastavad mõisted moodustamata. Võib-olla ilmubki kunagi mõni puuõiguslaste rühmitus, kes kuulutab, et puude jagamine leht- ja okaspuudeks on puude õiguste rikkumine, arborassism, ning kõnealune jaotus on vaid sotsiaalne konstrukt.

Lisaks definitsioonile on muutunud sõna „rassism“ tavapärane kasutusvaldkond. Üha sagedamini nimetatakse rassistiks inimest, keda mõnekümne aasta eest nimetati heatahtlikult rahvuslaseks, isamaalaseks või patrioodiks, pahatahtlikult natsionalistiks.

Rassismisilt on seda veidram, et isegi kui rassi pidada „sotsiaalseks konstruktiks“, põhineb see ikkagi inimeste liigitamisel mingite geneetiliselt päritud tunnuste abil, rahvas aga on hoopis kultuuripõhine mõiste ja nagu juba neljateistkümne aasta eest öeldud, rahva liikmeks mitte ei sünnita, vaid kasvatakse. Eestis tõi selle seisukoha laiema avalikkuse teadvusse Anu Realo oma artikliga „Kes on õige eestlane“ (Postimees, 1. apr. 2016). Kui seda artiklit kõrvutada siin raamatus esitatud määratlusega, mis sisaldub peatükis „Ühiskond kui kultuuriväli“, siis võib nentida, et need langevad 95% ulatuses kokku.

Samas leiab Realo, et kõige tähtsam indikaator on siiski see, kelleks inimene ennast ise peab, ja ka see seisukoht on leidnud laia kõlapinda. Mis osutab taas, et kontseptsioon „kodust ja koolist“ kui rahvusliku kuuluvuse alusest on millegipärast raskesti mõistetav ja omaks võetav. Visalt riputakse arusaama küljes, et kultuur, see on Tammsaare ja laulupeod, ega osata näha, et Tammsaare ja laulupeod vaid kultuuri veepealne tipp. Ülejäänu moodustavad kombed, maneerid, hoiakud ja mäluühikud, mis on nii naha alla kasvanud, et inimene neid ise ei märkagi. Enne kui võõrasse keskkonda satub – või kui tema enda keskkonda satub palju võõraid.

Sama visa on usk, et rahvused ja kultuurid segunevad. Siin aetakse segamini kaks mõistet – laenamine ja segunemine. Kultuurid laenavad üksteiselt, kuid ei segune nagu värvid potis või nagu rassid. Segades kokku neegri ja europiidi, saame mulati, kuid segades kokku venelase ja poolaka me ukrainlast ei saa. Põhjus on lihtne – kultuur on süsteem ja süsteemid ei segune. Pole võimalik segada kokku araabia ja rooma numbreid – rooma numbrisüsteemis puudub null, seega puudub numbri positsiooni mõiste; samas on põhimõtteliselt võimalik laenata ühest süsteemist teise mõni numbrimärk, näiteks asendada araabia süsteemis märk 5 märgiga V. Kuid 10 asemele X-i enam panna ei saa.

On loomulik, et kultuuride segunematuse nentimine põhjustab euroopalikke väärtusi kaitsvates intellektuaalides ja arvamusliidrites frustratsiooni ning isegi raevu. See ohustab multikultuursuse kontseptsiooni üht alustala – laest võetud väidet, et „erinevus rikastab“. Sellisel kujul esitatuna on tegemist demagoogiaga, sest väites peitub väljaütlemata lisasõnum: iga erinevus rikastab. Nõnda see siiski ei ole. On triviaalsus, et igasuguses süsteemis hakkab optimaalsuspiiri ületav mitmekesisus süsteemi tegevust takistama. Õpikunäide: Paabeli segadus. Selle tõsiasja meenutamine tõi siinkirjutajale kaasa pilkerahe, igaks juhuks ka rassisti sildi.

Rasside eitamisega käsikäes on kulgenud sugude eitamisele suunatud nähtus nimega „gender-studies“ ehk soo-uuringud. Soo-uuringute näol võiks olla tegemist tõsiseltvõetava teadusharuga, kuid nii see pole. Põhjus on puhtalt ideoloogiline. Teadlase eesmärgiks saaks olla uurida sugude (statistiliselt avalduvaid) erinevusi, näiteks psühholoogilisi, kaasa arvatud probleemi, millisel määral need erinevused on geneetilised ja millisel määral keskkonna tekitatud. Selle asemel postuleeritakse, et mees- ja naissugu on samuti „sotsiaalne konstrukt“ ning edasi tulevad juba pseudoteaduslikud ja tendentslikud tõestused. Sugude eitusest on saanud omamoodi usk, mille äärmusvormi viljelejad keelduvad lubamast end nimetada meheks või naiseks (millegipärast enamasti naiseks), leides et see on „pealesurumine“, ja asutavad sooneutraalseid lasteaedu.

Mõistagi liitub selle teemaderingiga homoõiguste teema. Esimesena legaliseeris homoabielu Holland 2001. aastal, peagi järgnes enamik Lääne-Euroopa riike. 2004. aastal legaliseeris selle esimene USA osariik ja 2015. aastal USA tervikuna. Homoabielud on vaikimisi arvatud läänelike või euroopalike väärtuste lahutamatuks koostisosaks.

Kuid leidub ka probleeme. Paljud inimesed, kes on nõus tolereerima samasooliste kooselu, ei taha nõustuda selle tunnistamisega abieluks, veel vähem aga homoperede lapsendamisõigusega. Või kui sellega on ajaga kaasas käimise soovist nõustutud, siis vastumeelselt. Küsimus, kas homoperes kasvanud lapsed oma pere tõttu ka mingeid raskusi kogevad või kas see neile mingi kahjuliku jälje jätab, on ideoloogiliselt niivõrd ülepingestatud, et seda on peaaegu võimatu rahulikult ja erapooletult käsitleda. Isegi sellelaadsete küsimuste esitamine oli päris viimase ajani peaaegu võimatu.

Vastuoluliseks osutub ka homoabielude pooldajate tähtsaim argument: pole kellegi asi, kuidas kaks teineteist armastavat täiskasvanud inimest oma suguelu elavad. Mis kõlab esmapilgul tõepoolest tunduvalt arukamalt kui konservatiivide nõutu vastuväide, et „see on ju patt“. Ajalugu näitab liigagi ilmekalt, et mis on ühel ajal patt, ei pruugi olla patt teisel ajal.

Kuid üllataval kombel on konservatiivide hädisel vastuväitel tugev tuum. Selgituseks modelleerime olukorra, kus abielluda soovivad näiteks isa ja tütar või ema ja poeg, mõlemad täisealised. Miks peaks see keelatud olema, kui kahe inimese toimetamised magamistoas pole kellegi asi? Ja tõepoolest, Rootsi Liberaalse Rahvapartei noortekogu tuligi 2016. aasta kevadel välja ettepanekuga seadustada intsest; boonusena ka nekrofiilia. Ettepanek põhjustas pahameeletormi, parteiliikmed tõttasid kinnitama, et nemad seda ei toeta, ehkki… miks ometi? Tegemist on kahe teineteist armastava täiskasvanud inimesega, kes soovivad suguelu elada. Väide, et see võib kaasa tuua väärarenguga järeltulijad, on kergelt pareeritav lisaettepanekuga, et sellise abielu puhul peaks vähemalt üks abielupool olema viljatu, mis on kergesti saavutatav. Kas sel juhul võiksid ema ja poeg elada abielupaarina, käia presidendi vastuvõtul ja anda ajakirjadele intervjuusid oma pereelust? Kui nüüd endiselt vastu olla, siis polegi muud põhjendust, kui et see on… patt. Ja ühtlasi liberalistliku argumentatsiooni pankrot.

Muuseas on maailmameediasse ilmunud juba ka emast ja pojast koosnev paar, kes soovib lisaks abiellumisele ka lapsi saada. Loogiline. Abiellunutele laste keelamine pole tõepoolest läänelike väärtustega kooskõlas, kui neid ikka tõsiselt ja järjekindlalt võtta.  Ainult et kui inimesed selliste läänelike väärtuste ees tagasi põrkavad, siis oleks pehmelt öeldes lühinägelik neid Putini toetajateks tembeldada.

Jõudsalt on edasi arenenud ka nurihumanism kui selline. Näiteks on laste kehalise karistamise taunimine samuti euroopalikuks väärtuseks arvatud ja kes julgeb mingeid reservatsioone pakkuda, on automaatselt sadist ning maniakk. Tugevnenud on dogma, et karistus ei kasvata. See tähendab – igasugune karistus. Kuidas ilma igasuguse karistuseta lapsi kasvatada või ühiskonda metsistumast hoida, ei selgitata.

Kui nimetatud tendentse mingil moel üldistada ja neile ühist nimetajat otsida, siis tuleb esimesena meelde paljukõneldud nähtus – must-valge mõtlemine.

Must-valge mõtlemisega on peenekoelisemad vaimud võidelnud juba ammustest aegadest peale. Jeesus polnud kindlasti esimene, kuid tema katset võib pidada ehk kõige suurejoonelisemaks. Jeesuse üks elegantsemaid vastuhakke piiratud mõistusele on kirjas Markuse evangeeliumis, ja see on seotud hingamispäeva pühitsemisega. Must-valget maailmapilti esindav külavanem pahandas Jeesuse jüngritega, kes olid hingamispäeval julgenud nälja kustutuseks mõne viljapea noppida – järelikult tegid tööd, järelikult rikkusid kolmandat käsku. Jeesus lihtsalt vihastas selle peale ja teatas võrdlemisi ketserlikult, et inimene ei ole hingamispäeva jaoks, vaid hingamispäev inimese jaoks. Ehk teiste sõnadega – inimene peab oma käsud ja reeglid ka läbi mõtlema, mitte täitma neid masinliku nüridusega. Ka Jeesuse lahendus patustanud naise probleemile („visaku esimene kivi see, kes on patuta“) on tüüpiline must-valge maailmapildi eitus.

Paraku annavad just päris viimased aastad valusalt märku, et inimene ongi üldiselt üsna must-valge mõtteviisiga olend ning selles osas pole viimase paari tuhande aastaga midagi eriti muutunud. Jeesuse üleskutset mõelda ja käituda mittedogmaatiliselt viiakse vähemalt tänapäeva Euroopas ellu dogmaatilise piiratusega. Dogmaatilise dogmatisimi asemele on seatud antidogmaatiline dogmatism.

Osa näited sai tahes-tahtmata toodud juba eelnevatel lehekülgedel. Pole võimalik rasside olemasolu neutraalselt nentida, sest must-valged kommenteerijad näevad selles rassismi, st ühe rassi paremaks pidamist teisest. Näib, nagu oleks vaid kaks võimalust: kas ollagi rassist või kuulutada rassid „konstrueerituks“. Homoproblemaatikas on seis sama: homopaare pole võimalik reserveeritult tolereerida, tuleb kas kõiki homoaktivistide nõudeid palavalt toetada või osutuda homofoobiks, kes „surub peale“, „keelab“, „vihkab“ jne. Kui nentida, et ühiskonna liigne mitmekesisus hakkab lõpuks ühiskonna efektiivsust vähendama, siis näeb kommentaator selles igasuguse mitmekesisuse taunimist, sest ta ei suuda vahet teha kahel mõistetel „mitmekesisus“ ja „liigne mitmekesisus“ – inimene ajab pühas tekstis näpuga järge ja sajatab tuld ning tõrva eksijate krae vahele. Sisulist vahet põlluservas Jeesuse jüngreid tänitava külvanemaga ei ole. Kehalist karistust tuleb kategooriliselt eitada, vastasel korral oled sadist ja maniakk. Keegi ei julge või ei taipa isegi püstitada küsimust, miks peaks kehaline karistus olema hinnatav mingi universaalse mõõdupuu abil; miks ei võiks vähemalt oletada, et mõnele lapsele on see tõesti täiesti vastunäidustatud, teisele võimalik ja kolmandale teatud olukorras lausa hädavajalik?

Kõige puhtakujulisemateks must-valgeteks dogmaatikuteks osutuvadki need, kes ise must-valget mõtteviisi paljusõnaliselt ja ülevoolavalt pilkavad. Märkamata, et nad ise esindavad seda. Nii näiteks ironiseeritakse inimeste üle, kes kõiki pagulasi terroristideks üldistavad, üldistades sealsamas kõik eestlased rassistideks. Esimene teguviis on justkui madal ja poolharitud, teine vaimupeen ja intellektuaalselt julge. „Immigrandid korraldavad terrorirünnakuid“ – nii öelda on rassistlik. „Eestlased on rassistid“ – nii öelda on euroopalik. Kuidas saavad euroopalikust õpetada inimesed, kes ise jäävad kimpu elementaarse loogikaga, jääb saladuseks.

Pole üllatav, et sellised äraspidised dogmaatikud on võimetud oma peaga otsustama, millal peab hingamispäevanõue inimesest üle käima ja millal on õige sellesse väike erand teha; millal vaid kuidas võib last karistada, millal ja kuidas mitte; mis määral on immigratsioon vajalik, millise piirini talutav ja kust alates muutub kahjulikuks; kus on vabaduse piirid ja kust alates muutub vabadus iseenda vastandiks; millistel asjaoludel peaks surmanuhtlus keelatud olema ja millistel mitte. Ei, milleks selline sumbuursus. Andke meile konkreetne nimekiri, mis on euroopalik ja progressiivne, mis taunitav ja tagurlik.

Lühidalt – Jeesus andis inimestele nõu hakata oma peaga mõtlema, inimkond aga küsis vastu: just nii, aga milliseid mõtteid, palun?

 

Kõik see ei tähenda, et paljunäinud eesti rahvas peaks Euroopa ukse pauguga kinni lööma või uskuma valelikke väiteid, et Euroopa meid rõhuv ja nöörib. Peame endale aru andma, et Euroopa saatus on meie saatus ja Euroopa õnnetus on meie õnnetus. Meil pole võimalik ellu jääda, kui Euroopa hävib. Kui tahame ennast päästa – rahvana, kultuurina ja võib-olla ka indiviididena – siis peame üritama Euroopat päästa. Ülesanne on muidugi raskevõitu, aga valikut eriti ei ole.

 

 

 

.

 

EESSÕNA UUSTRÜKILE…………………………………1

 

 

INIMENE

 

SISSEJUHATUS…………………………………………………………………….2

KES ON INIMENE?……………………………………………………………..4

VÕIME KASVADA INIMESEKS…………………………………………6

KEEL JA KULTUUR……………………………………………………………..8

MILLEST, MILLEKS JA KUIDAS…………………………………………10

KAS KÕLBLUS?……………………………………………………………………..12

 

 

ÜHISKOND

 

   ALGUSES OLI…?…………………………………………………………………. 14

MIDA TÄHENDAS ÕUNASÖÖMINE?………………………………16

ÜHISKOND JA MUUD ÜHENDUSED………………………………..21

RIIGI TEKKEST…………………………………………………………………….28

MIS ON INIMKOOSLUSTE TSEMENDIKS?………………………32

“MILLE PEAL SEISAVAD RIIGID…?”………………………………….37

SIDUSUS: SUHTLEMISE SÜVAHOOVUSED……………………….40

SIDUSUS: TÕMBE- JA TÕUKEJÕUD…………………………………….48

PYRRHOSE VÕIT ISEKA GEENI ÜLE………………………………….53

SIDUSUS: KULTUURILINE MÜTSITUTT………………………………56

SISEMINE MADU “MEIS” ENDIS…………………………………………..61

ÜHISKOND JA “NEMAD”………………………………………………………63

ÜHISKOND KUI KULTUURIVÄLI………………………………………..69

MIS TÄHENDAB – SURID VÄLJA?………………………………………..78

 

ARENG

 

KULTUUR KUI LAINETUS…………………………………………………….84

KULTUUR KUI ARENG…………………………………………………………..88

PROGRESSI MOOTORID…………………………………………………………92

 

INIMÕIGUSED

 

LÜHIDALT INIMÕIGUSTE AJALOOST…………………………………..100

ÜLLAD INIMÕIGUSED JA EBATÄIUSLIK MAAILM……………..104

POLIITILINE KORREKTSUS…………………………………………………….108

INIMÕIGUSTE PIIRID: KULTUURILISED………………………………112

INIMÕIGUSTE PIIRID: MAJ. JA FÜÜSIKALISED…………….118

KÕIK ÕNNELIKUKS……………………………………………………………………122

MIS TULEB?……………………………………………………………………………………127

 

 

LÕPETUSEKS…………………………………………………………………………………132

 

JÄRELSÕNA: MIS TULI………………………………………………………………….134

 

 

VIIDATUD KIRJANDUS

 

Mowat = Farley Mowat, Ära hüüa hunti. Tallinn 1995.

Vahtre = Lauri Vahtre, Euroopa – päästepaat või uppuv laev? Tallinn 1993.

Mahbubani = Kishore Mahbubani, The West and the Rest. “National Interest” nr. 28 (suvi 1992), lk. 3-12.

McKie = Robin McKie, Ahvina sündinud. Tallinn 2001.

Fukuyama = Suur vapustus. Tallinn 2001.

LH = Läti Henrik = Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn 1982.

Kaplan = Robert D. Kaplan, Tulekul on anarhia. Tallinn 2001.

Ashford = Nigel Ashford, Principles for a Free Society. Jarl Hjalmarson Foundation, Bromma 2001.

Tichy = Herbert Tichy, Cho Oyu – Jumalate Arm. Tallinn 1987.

Scruton = Roger Scruton, Thinkers of the New Left. Harlow 1985.

 

 

 

[1] Sedalaadi näited on kogu käesolevas uustrükis üldiselt kaasajastamata jäetud, mis annab võimaluse hinnata, kui kiiresti ja millised kultuurikomponendid 14 aastaga muutunud on. Kõik muutub, kuid erineva kiirusega.

[2] Jõustus 2003.