Vaidlus referendumi üle ei ole enam ammugi vaidlus referendumi üle, vaid vaidlus samasooliste abielu üle. Üks pool soovib seda välistada ja teine pool seadusse kirjutada. Ja referendum, juhul kui küsimusele selle praegusel kujul vastatakse jaatavalt, tekitaks sellele teele korraliku tõkke. Tõsi, mõne aja möödudes võib korraldada uue referendumi, kuid lootus nn sooneutraalne abielu kohe 2023. aasta valimiste järel seadusse kirjutada oleks siis kadunud.
Referendumi vastased kinnitavad, et tegeldakse kõrvalise küsimusega, mis kedagi ei huvita, kuid nende endi kirglik vastupunnimine teeb selle väite tühjaks. Küsimus on vägagi huvipakkuv, ja seda mitte selles mõttes, et huvi tuntaks kellegi voodielu vastu, vaid seetõttu, et vaidluse all on üsnagi põhimõtteline kultuuriline ja kõlbeline valik. Üks pool väidab, et sooneutraalne abielu tähendab abieluinstitutsiooni mõtte jalge alla tallamist ja kultuuri alustalade kõigutamist ning toob paratamatult kaasa lastega kauplemise, teine pool aga kinnitab, et vaid sooneutraalsus toob meid ära pimedast keskajast ja (taas)liidab demokraatlike rahvaste perega. Mõnikord lipsab selle leeri esindajail (nt Andrus Ansipil) suust ka ülestunnistus, et küsimus küsimuseks, aga EKRE ei tohi oma tahtmist saada. Nii et paljude jaoks on võitlus referendumiga ka lihtsalt sõda EKREga.
Lühikese ajaga on vastuseis eskaleerunud hüsteeria piirimaile ja kui hüsteeria võib juba perekonnaski kaasa tuua väga ränki tagajärgi, siis ammugi juhul, kui hüsteeria tabab kutsutud ja seatud rahvaesindajaid. Viimati võis seda näha Reformierakonna kolme liikme rumala ja mõtlematu parandusettepaneku näol, mille mainekahju Eestile on umbes sama suur kui Helmete vastutustundetu lahmimine raadios. Kõnealuse parandusettepaneku iroonilist tagamõtet võib mõista, kuid poliitikud peaksid teadma, et on teemasid, mille üle ei sobi isegi nalja heita.
Põhiseaduskomisjonis viimastel päevadel toimunud juntimine (mitte jantimine, nagu ekslikult arvab Aktuaalne Kaamera) on seetõttu muutunud lausa ohtlikuks. Üks asi on mainekahju, seda eeskätt oma rahva silmis. Oma arust peent parlamentaarset satiiri harrastavate osapoolte arvates jälgib rahvas nende tegemisi põnevusega, kuid tegelikult valitseb põlastus, mis ei tunne huvi, kes on siin õige, kes vale. Üks lollimängimine puha. Päris nii see muidugi ei ole, aga niimoodi kukub välja. Ja see sünnitab tumedaid jõude, mis ühel päeval häälekalt nõudma hakkavad, et „lööge see kuradima kamp sealt laiali“. Mis oleks, ma oletan, kõige magusam muusika meie riigile pahasoovijate kõrvadele.
Kuid asjad pole ka nii lihtsad, et targem annab järele. Komisjoni esimees Poolamets ei saa öelda, et „hea küll, me näeme, et te ei vannu alla, jätame selle referendumi siis pealegi ära“. Kui nii läheks, teeks see kahtlemata kellelegi rõõmu ja kellelegi pahameelt, aga ühtlasi looks väga halva pretsedendi: tõestaks, et Eesti parlamendis võib vähemus enamusele oma tahtmise peale suruda. Mis omakorda tekitaks küsimuse, mis mõtet on üldse valimistel. Obstruktsioon ehk juntimine on äärmuslik, aga legaalne võte mistahes parlamendi töö takistamiseks – kuid mitte selle seiskamiseks.
Selline pretsedent oleks ühtlasi innustuseks mõnele Eesti riigi vaenlasele, kes on eksikombel riigikokku sattunud. Näiteks läheb rahvasaadik kõnepulti ja muudkui kõneleb, ületades ajalimiiti. Istungi juhataja kutsub teda korrale, ta ei hooli. Mikrofon lülitatakse välja, kuid tema kõvendab häält ja jätkab. Istungi juhataja kutsub turvatöötajad. Kuid oraatoril on saalis mõttekaaslasi, need astuvad vahele. Puhkeb kähmlus. Lõpuks tiritakse väsimatu kõneleja saalist minema, kuid ta jõuab korduvalt telekaameratesse karjuda, et Eestis on võimul natsid. Need kaadrid levivad kulutulena ja Eestile „sõbralike“ agentuuride abiga üle maailma. Plaksumaisi kõrvale täiesti arvestatav meelelahutus.
Midagi sellist suutsid väiksemas mastaabis äsja korraldada opositsioonisaadikud. Aktuaalne Kaamera teatas kolm korda, et nende mikrofonid lülitati välja, kuid mitte seda, mis põhjusel. Kuid oleks pidanud, sest on üüratu vahe, kas sõna võetakse ära meelevaldselt või selle eest, et kõneleja rikub koosoleku korda.
Ainus viis parlamentaarse demokraatia mainet päästa oleks mingisugunegi kokkulepe. Meenutagem, et 1991. aastal sundis surmaoht isegi Ülemnõukogu ja Eesti Komitee kokkuleppele ning kui osapooltele koidaks, et nad on viimas Eestit varsti samasugusesse ohtu kui tollal, siis võib-olla tuleb mõistus pähe. Teisalt tundub see liiga ilus, et tõsi olla. Pealegi – kus on kompromissi koht? Referendumit ei saa korraldada „natukene“. Ainus võimalus oleks arutleda küsimuse sõnastuse üle või siis kokku panna mingisugune pakett, mis reguleeriks nii abielu kui kooselu. Lühidalt – asjast tuleks rääkida sisuliselt. Kuid see on võimatu, sest põhiseaduskomisjonis käib tants ja tagaajamine. Ometi on just komisjon see koht, kus võiks ja tuleks rääkida asjast.
Samal ajal süveneb tendents mõelda peaaju asemel seljaajuga, st reflekside abil ja sildistavalt, ning see ei iseloomusta üksnes poliitikuid, vaid ka ajakirjandust ja poliitikahuvilisi laiemalt. Alles hiljaaegu sain ühelt täiesti arukalt inimeselt peapesu, miks ma keeldun üht Putini egiidi all tegutsevat arhailise õppekavaga tütarlastekooli fašistlikuks pidamast. Selline hoiak osutab afekteeritusele, maailma jagunemisele pimeduse- ja valguseriigiks ilma ühegi neutraalse toonita. Olemegi sama kaugel kui hallil nõukogude ajal, kui isegi ladina tähestik oli mõne arvates „fašistlik“. Nüüd on seda siis õppeasutus, kus tüdrukutest kasvatatakse 19. sajandi naisi, aga mitte 21. sajandi mehi. Mis veel on fašistlik? Rahvusriik? Mehe ja naise abielu?
Kuidas me niikaugele jõudsime? See on oluline küsimus, sest kui me nüüd ei oska tagasikäiku anda, siis ei saa me lõpuks enam ühtki seadust vastu võetud ega ühtki otsust tehtud. Ka maailma kõige arukama ettepaneku põhjalaskmiseks piisab, kui selle pooldajate hulgas on keegi, kes liigitub – ükskõik kumma poole silmis – pimeduseriigi teenriks.
Nii et kes teab, võib-olla oleks „targem annab järele“ praegusel hetkel siiski see ainus lahendus, mis veel kuskile kõlbab. Või siis mitte.
Ilmunud Postimehes 12. jaanuaril 2021
