Ilmselt poleks keegi osanud ette arvata, et globaalse ränderaamistikuga ühinemise küsimus nii suure tüli tekitab. Tänapäevane poliittehnoloogia on peaaegu kõikvõimas ja see tekitab kiusatuse näha seegi kord tüli taga üksnes kalkulatsiooni, valimisvõitluse avapauku, populismiga kaasaminekut ja nõnda edasi. Arvukad kommenteerijad nii poliitika seest kui kõrvalt on seda juba ka teinud.
Loomulikult käib kalkuleerimine poliitikaga kaasas, aga päris kindlasti ei ole see poliitiika kogu sisu. (Ma ei tea, Põhja-Koreas võib-olla ongi, aga meie oleme sellest veel väga kaugel.) Pole lihtsalt usutav ega loogiline, et kunstlikult esile kistud probleem võiks tekitada nii suure vastuseisu. Pigem on meil tegemist millegagi, mis meenutab kuulsat Dreyfusi protsessi – dilemmaga, mille tagamaad on tunduvalt sügavamad kui ühe isiku süü/süütus või ühe dokumendi ohtlikkus/ohutus. Võib-olla tõesti kuskil keegi õhutab hüsteeriat, aga üldiselt tunnistavad ju ka ränderaamistiku vastased, et tegemist on suhteliselt ümmarguse tekstiga, millel pole juriidiliselt siduvat mõju kas üleüldse või siis vähemalt mitte lähemas tulevikus. Ent ometi ollakse vastu. Miks?
Olles ränderaamistiku sõnasalatit pisut uurinud, oskan osutada ühele põhjusele. Tegemist ei ole nimelt mitte juriidilise, vaid religioosse tekstiga. Teatavasti nõuab iga usk, et selle usu järgijad regulaarselt oma usku tunnistaks. Nii ka praegust Läänt valitsev humanismi-tolerantsuseusk. Sellest ei piisa, kui korra öelda, et „mina ei salli sallimatuid kohe silmaotsaski“ või et „kes ei oska humanistlik olla, neil löön pea lõhki“ – sa pead seda korrutama ikka ja jälle. Ränderaamistik on just selline tekst. Juriidilist siduvust ei ole, nagu rõhutatakse, aga ühinemata jätmine on hirmus patt, kuritegu, Lääne väärtuste eiramine ja tsiviliseeritud maailmast lahkumine. Kes usutunnistust kaasa ei loe, ekskommunikeeritakse ehk heidetakse kogukonnast välja.
Niisiis ei ole küsimus kaugeltki vaid selles, kas mõni erakond tahab valimisi kellegi arvel mõne punkti teenida. Küsimus on tõepoolest põhimõtteline. Mispärast Isamaa tegi nii, nagu ta tegi. Võtke heaks või pange pahaks. Globaalne ränderaamistik on järjekordne portsjon sõnamulinat, milles leiduvad tahked tombud oleks kokku võetavad paarile leheküljele – ja seda ongi juba ammu tehtud, Eesti allkiri teiste hulgas all. Kusjuures ülejäänu ei olegi nii süütu vaht, kui võiks arvata. Kellegi hellad käed on sinna puistanud pärleid, mis kinnitavad, et „ränne ei tohiks kunagi olla meeleheitel tehtud tegu“, et „ränne aitab kaasa positiivsele arengule ja kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamisele…“ või et sooliste ja vanuseliste erivajaduste mõistmine ning arvestamine „…edendab soolist võrdõiguslikkust ning kõikide naiste ja tüdrukute mõjuvõimu suurendamist…“. Ränderaamistik?
Mõttetused ei ole süütud ega kahjutud. Mõttetused on kahjulikud. Mina näen just selles peamist põhjust, miks me ei peaks seesinase raamistikuga ühinema. See on, nagu öeldud, (pseudo)religioosne, viljatul ideoloogial põhinev ja eksitav tekst. Eestile ei tee see raamistik head ega halba, aga maailmale pigem halba, ja meie oleme maailma osa. Järelikult…? Isamaa on oma arvamuse öelnud. Ja kui sellega peaks luhtuma lootus ÜRO julgeolekunõukogusse pääseda, siis nii on. Pealegi on raske mõista, mis kasu on maailmal, Euroopal või Eestil enesel julgeolekunõukogus istuvast Eesti esindajast, kes kõikide sisutute loosungite peale püüdlikult noogutab.
Põhimõtteliselt võtavad asja ka sotsid. Nemad on ilmselt tõega veendunud, et ränne „ei tohiks“ kunagi olla meeleheitel tehtud tegu, et migratsioon soodustab kestlikku arengut, naiste ja tüdrukute mõjuvõimu suurendamist (ja nii edasi), ning nende meelest on see kõik hea. Ma ei ühine nende arvamusega, aga keeldun nõudmast kellegi vallandamist puhtalt selle pärast, et ta nii arvab. (Siin on teatud erinevus sotsidest endist.) Kuid ülejäänud erakondade puhul ei oska minagi mingeid printsipiaalseid kaalutlusi näha. Pigem usun, et käib tõsine optimeerimisülesannete koostamine ja lahendamine: kui me teeme nii, siis kelle hääli me kaotame kellele, ja kumb variant on meile kahjulikum; aga kui me teeme naa, siis mis me sellega saame.
Ilmunud Postimehes 19. novembril 2018
