Nagu Allan Käro väga õigesti tähelepanu juhtis („Seda nüüd kindlasti mitte“, PM 11.04.13) , ei olnud Jaak Alliku jutu mõte ETV saates “Välisilm” mitte selles, et Venemaa ei ole kunagi Eestit rünnanud, vaid et Eestil pole tarvis „mängida mängu“, nagu tuleks Eestil ennast üksinda Venemaa ohu eest kaitsta. Käro märgib, et Eesti polegi seesugust mängu mänginud, vaid näeb oma riigikaitset NATO kollektiivkaitse raames.
Veidi järele mõeldes taipab igaüks, et need kaks aspekti – kaitsta end üksi ja kaitsta end koos teistega – pole põrmugi vastuolus. Pigem võiks öelda, et teine võrsub esimesest. Seda ka ajaloolises mõttes. Kollektiivkaitse ei ole mitte köis, vaid ahel. Et ahelat moodustada, peavad kõigepealt olema lülid. Mida edaspidi saab muidugi tugevdada.
Jaak Allik on korduvalt rõhutanud, et Eestist ei sõltu midagi, et Eesti enda kaitsevõime on kolmandajärguline tegur suurriikide omavaheliste suhete ja meie diplomaatilise tarkuse järel. Esmapilgul näib see järjekordse ebameeldiva tõena. Kuid asi pole siiski nii. Ajalugu pakub rohkelt näiteid olukordadest, kus „suuri ümberjagamisi“ häiris, takistas või moonutas mõni pealtnäha tühine asjaosaline, mingi ebaloogiline vastuhakk kellegi poolt, kes teoreetiliselt oleks pidanud alistuma. Ehk siis juhtumid, kus hammasrataste vahele sattus liivatera.
Klassikaline näide on väikese Belgia vastuhakk võimsale Saksamaale 1914. aastal. Erinevalt Venemaast, keda Baltikum tõepoolest huvitab, ei huvitanud Belgia Saksamaad eriti; huvitas Prantsusmaa. Prantsusmaa langemise järel oleks Belgia neil muidugi nii või teisiti peos olnud. 1914. aastal oleksid sakslased niisiis hea meelega näinud, et belglased piirduvad läbimarssivatele Saksa vägedele au andmisega, ja keegi poleks viga saanud. Kuid Belgia osutus liivateraks hammasrataste vahel. Suurem osa riigist küll vallutati ja Liège’i fordid tambiti pulbriks, kuid sakslased kaotasid mitu olulist päeva, millel oli saatuslik mõju. Detailne sõjaplaan lagunes koost, Prantsusmaa jäi purustamata, ja peagi lagunes koost kogu vana maailm.
Loogiliselt võttes poleks pidanud toimuma ka 20. sajandi Tšetšeenia sõdu. Ja ehkki täna võib küsida, mida tšetšeenid oma visa vastuhakuga saavutasid, jääb siiski faktiks, et nad tõid kirka näite, kui suurt tüli võib impeeriumile tekitada jonnakas väikerahvas. Impeeriumid oma välisele ülbusele vaatamata kindlasti märkasid seda. Ka Gruusia sõda on tegelikult näide millestki samalaadsest. Võib küll väita, et grusiinid kaotasid, kuid samavõrd võib väita, et võitsid – nende riik jäi alles, nagu Soome pärast Talvesõda. Kusjuures nad sõdisid ilma liitlasteta.
Või Šveits. Võib-olla arvatakse, et Šveits on püsinud nii kaua vabana tänu asjaolude õnnelikule kokkusattumusele – iseseisev ja neutraalne Šveits on lihtsalt sajand sajandi järel vastanud kõigi suurvõimude ühistele huvidele. Kuid see on vaid pealtnäha nii. Neutraalne treffpunkt keset sõjakõminat sobis tõepoolest, kuid süvapõhjus on ikkagi selles, et Šveits on keskajast saadik hambuni relvis ja et tema kaitsetahe on ilmne ja selge. Mõni maailmavõim suudaks Šveitsi tuumarünnakuga ilmselt vallutada, kuid üritus oleks ründajale endale nii valus ja ohvriterohke, et ei tasuks ennast ära. Samal põhjusel ei söö suuremad ja tugevamad loomad siili.
Eelnevast järeldub, et väikeriigi eesmärgiks peaks olema selline kaitsevõime, mis paneb potentsiaalse „suure ümberkujundaja“ mõtlema, ega seesinane riigike ei kujune liivateraks hammasrataste vahel. Ei maksa arvata, et suurvõim ründab paljusid korraga, tegemata väikeriikidele seda au, et isegi rünnates neid kuigivõrd märgata. Võibolla mingil mikroskoopilisel määral kehtis see nii keiserliku kui natsliku Saksamaa puhul, kuid kindlasti mitte Venemaa puhul, kes seal ka võimul poleks.
Venemaa nimelt oskab olla väga „isiklik“, otsida ahela kõige nõrgemat lüli (riiki) ning selle seest ühiskonna kõige nõrgemat segmenti kuni üksikisikuteni välja. Ždanovil ei olnud tarvis hakata 1940. aastal juunikommuniste otsima, tal oli nimekiri juba taskus.
Sama „isiklik“ suudab suurriik olla ka oma vaenlaste suhtes. Kõik vanad „patud“, teenistus tsaariarmees, töötamine politseinikuna, kunagi kirjutatud ajaleheartikkel, „rahvavaenlastega“ sõlmitud sugulussidemed jne peeti detailideni meeles ja rakendati võimaluse saabudes viivitamatult repressioonide vankri ette. Represseerituile oleks olnud mõttetu öelda, et ärge endast liiga palju arvake, ega’s ta teid represseeri. Mitte ainult mõttetu, vaid ka vale. Represseeris küll, nii kõiki koos kui igaüht eraldi. Oli muidugi ka juhuslikke ohvreid, kuid tervikuna iseloomustab Venemaa poliitikat läbi ajaloo, vastupidi, just silmatorkav konkreetsus. Näiteks hukati 1706. aastal Tartus Saksa väravate ees teenekas kirjakeele arendaja pastor Adrian Virginius. On usutav, et põhjuseks polnud mitte niivõrd Rootsi võimualusest Tallinnast keeluvastaselt saadud kiri, vaid tõsiasi, et Virginius oli mõned aastad varem organiseerinud Otepää talupoegade vastupanu riisuvatele Vene üksustele. Peeti meeles, võeti arvesse.
Mis kokkuvõttes tähendab, et ei terrori ohvriks langenud isikutele ega riikidele siiski ei saa öelda: „ärge võtke südamesse, siin ei ole midagi isiklikku, nad lihtsalt vallutavad maailma“. Iga rünnak on isiklik ja ajalugu näitab, et igale rünnakule tuleb ka isiklikult vastu hakata. Liitlased tulevad pärast seda. Isiklik vastuhakk ei garanteeri edu – välja arvatud muinasjuttudes –, kuid on siiski ainus viis, kuidas säilitada mingisugune reaalne edulootus.
Ilmunud Postimehes 15. aprillil 2013
