Alo Rauna mõnevõrra hüplik refereering suulisest ettekandest
Ajaloolane Lauri Vahtre nimetas tänasel arutelupäeval (5. veebruar 2013) «Eesti ajaloo» 2. köite lähenemist turvakaamera-meetodiks ning ta väitis, et vähemalt Läti Henriku jaoks olid eestlased rahvana juba 13. sajandil olemas, kuid nüüd üritatakse seda kahtluse alla seada.
Kindlasti ei ole mina «Eesti ajaloo» 2. köite vastane, pean seda väga tähelepanuväärseks saavutuseks. Ma ei tee erilist vahet rahvuse ja rahva vahel, nii et kui läbisegi kasutan, palun andke andeks. Rahvusromantismi teema on õnneks nüüdseks maas, on leitud, et seda pole tegelikult enam üsna ammu olemas, võib-olla ta kunstis ja laulusõnades ja õhtuses lõõpimises levib, aga mitte enam teaduslikes töödes ja õpikutes.
Seetõttu keskendun ma mõistele «rahvas», millest sõltub küsimus vabadusvõitlusest. Kui me saame rääkida «rahvast», siis saame rääkida vabadusvõitlusest. Kui ei saa, siis pole ka tema võitlust. Mina leian, et saame kõnelda võitlusest. Ka Anti Selarti jutust sain aru et ka keskaja kontekstis võib rahvast rääkida. Ma olen näinud selle küsimuse arengut paari-kolmekümne aasta jooksul, kus keskajal ei olnud rahvaid olemas, oli vaid sotsiaalne kuuluvus. Aeg on edasi läinud, on leitud rahvuslikke eristusi. Ei tulene vaid sellest, et näeme rahvuse taga analoogilist kooslust kui tänapäevane rahvus, aga ikkagi sisuga mõiste.
Võtame Läti Henriku ette. Näiteks mida orduvend Arnold hõikas, kui eestlased metsast välja kargasid: «Vennad sakslased![1] Ärgem tõmmake häbisüüd oma rahva peale.» Vend Arnold sai aru, et on baierlased, vestfaallased, reinimaalased, aga ta nimetas neid ühe nimetusega ja rääkis koguni selle rahvasoo aust või häbist. 13. sajandil olid rahvused kindlasti olemas, aga ei pidanud isamaalisi kõnesid – aga ega see hüüatus väga erinev olnudki! Juba sumeriteni välja on jagatud inimkonda rahvasteks.
Vähemalt Läti Henriku jaoks oli tegu ühe ühtse maaga. Esitati vastuväide, et see oli vaade väljast, näis Henrikule, et üks. Väljaspoolt võib näha, et on vaid üks mari rahvas, aga tegelikult on kaks. Sellele võib vastu väita, siis kui ta vaid väljast tundus ühtne, siis miks? Teiseks, kuidas see maa käitus. Miks siis üsna alguses saadeti Ümera jõelt kõigisse Eesti maakondadesse saadikuid? Kas Eesti maakonnad, nii lõuna- kui põhjapoolsed korraldasid ühiseid sõjakäike?
Kuulsad kolme maleva ühissõjakäigud. Miks Läti Henrik võtab ekstra sule kätte ja lisab kroonikasse pärast episoodi Saaremaa vallutamise kohta? Ta luges ka saarlased eestlaste osaks.
Millegipärast Läti Henrik ei jätka oma kirjutamist, miskipärast lõppes mingi konkreetne etapp konkreetse aastaga. Ma arvan, et teda tuleb võtta tõsiselt. Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud – võtame vanad head muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Kas olid kreeklased olemas enne hellenismi ajastut? Ei ole põhjust jagada neid eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne. See ilmneb meile läbi ajaloo liiga sageli, et lugeda seda väljamõelduks. Eestlaste nime kasutatakse näiteks selgelt Hoeneke kroonikas, eestlased tahtsid endale kuningaid saada. Ka Kelch, Renner, Russow räägivad rahvaste erinevusest, räägivad eestlastest, kes tahavad tagasi oma maad, millest mäletavad, et see on nende maa (Olearius). Russow räägib, kuidas väga pandi pahaks, kui maal kõndiv sakslane kõndis mööda mõisast, sest ta võeti vastu meelsasti tema murraku[2] pärast. Ei lugenud õiguskord ega sotsiaalne staatus, vaid rahvus.
Anti Selart rääkis endale vastu rannarootslaste näites. See on kõige parem tõend, et erinev õiguslik staatus tulenes rahvusest ja mitte vastupidi. Selle põhjaks oli rahvus ja mitte lihtsalt keeleline kuuluvus. See, mis juhtus 19. sajandil eestlastega, ei ole seletatav ainult Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedega. Väljend 700-aastane orjapõlv on loodud ammu enne tema sündi. Kõiki kaasnevaid asjaolusid ei seleta ära ainult teadliku rahvuse loomisega. Kui sõideti Tartusse laulupeole, tuldi nii põhjast kui lõunast, aga mitte Lätist. Arusaamine, mis on Eesti, on olemas, see ei saa põhineda Merkeli raamatutel, see oli vana mälestus. Iseasi, et selle ümber kogu Eesti ajalugu esitada, ehk pole jah põhjust. Aga et selline läbiv köis on Eesti ajaloos olemas, on asjaoludega tõendatud.
Kui rääkida rahvuskesksusest, siis siin on käsitlus olnud rõhutatult panoraamsem kui varem. Siin on autorid teinud ühe näpuvea – deklareerides laia haaret, on unustanud ükski kaart lisada, mis näitaks, kui kaugel asus Königsberg Riiast jne. Kaardid on ikka Vana-Liivimaa omad. Kui öelda, et on tegu Eesti-keskse raamatuga, siis on tegu nn turvakaamera-meetodiga. Fikseerime kaamera ühele maale, ja fikseerime liikumised seal. Niimoodi ajalugu kirjutada ei saa – aga miks me üldse selle territooriumi valisime? See on ikkagi eesti rahvas, kes on selle territooriumi tekitanud. Enamasti need lähevad kokku, aga mitte alati.
Ajalugu on paremini mõistetav, kui kaamera ikkagi liigub, mitte ei ürita olla kiretuseni objektiivne. Ega see nagunii õnnestu, sest juba see, mis faktid me valime, on meie teha. Kõike kunagi teha ei saa – näiteks on käesolevas köites puudu Tabelinuse nimi. Aleksander Nevskit kordagi selle nimega ei nimetata. Pealtnäha ainult faktide juurde jäädes ei ole võimalik olla kiretu. Siin ma loodan, et me oma järgmises üldkäsitlses astume siiski sammu tagasi eestlaste poole ja ka rehabiliteerime mõiste «eestlaste muistne vabadusvõitlus».
[1] Fratres Theuthonici. Need kaks võib-olla kõige olulisemat sõna olid käesolevast tekstist, mis ilmus Postimehe elektroonilises väljaandes 5. veebruaril 2013, mingil põhjusel välja jäänud (L.V. 22.10.20)
[2] Mille all Russow mõtles saksa keelt (L.V. 22.10.20)
