Maailm Sõgeduse mängumailt
Lauri Vahtre

Maailm on tõesti muutunud

14/09/2020
Jaga

Väike seltskond liberaale esitleb oma hoiakuid uue normaalsusena

Oma vaadete juurde jäänud konservatiive tembeldatakse tagurlasteks

Liberalismist on saanud lubaja asemel keelaja

 

Bioloogid teevad vahet kahel arengutasandil. Üks on isendi areng, tema muutumine elu jooksul ehk ontogenees, teine tema liigi areng põlvkondade vältel ehk fülogenees. Kuid neid mõisteid saab vähemalt kujunditena kasutada ka kultuuriloo uurimisel, sealhulgas tänapäevaste protsesside jälgimise juures.

Sest mitte üksnes isendid ja liigid, vaid kogu maailm muutub. Seda tavatõde armastatakse aeg-ajalt esile tuua kui suurt uudist, mis peaks konservatiivid jalust niitma, kuid tõde on ta sellegipoolest. Muutub nii onto- kui fülogeneetiliselt. See tähendab, me muutume elu jooksul nii isiklikult kui muutub meie rahvas, meie tsivilisatsioon, maailmakord tervikuna.

Jutt on muidugi kultuurilisest muutumisest, mitte bioloogilisest. See tähendab, et muutuvad inimeste teadmised, arvamused, väärtushinnangud, aga ka nende elu-olu – tarbitava info hulk, liikumisvõimalused, rõivastus, hügieen jne. Võib-olla kõige tundlikum koht selles spektris on üksikisiku käitumist reguleerivad kultuurinormid; just nendega seoses käiaksegi kõige sagedamini välja argument: maailm on muutunud (harjuge ära; see on uus reaalsus).

Sellise argumendi vaikivaks vundamendiks on eeldus, et maailma muutumine (fülogenees) dikteerib ka meie isikliku muutumise (ontogeneesi). Mis on tegelikult loogikavastane. Loogiline oleks, et meie isiklik muutumine toob kaasa maailma muutumise. Aeglase teisenemise, kinnistades põlvkondhaaval toimunud nihked ja astudes iga järgmise generatsiooniga sammukese edasi. Aga olgu, võib aru saada, mida mõeldakse. Mõeldakse, et „meie siin muutusime, kõik on nüüd teisiti, ja teie, üksikud atavismidega vaeavatud mahajäänud, alluge sellele“.

See on jõupositsioon, mille õiguspärasus on paraku habras. Väide, et maailm on täna just „selline“ ja et areng liigub justnimelt „selles“ suunas, on enamasti laest võetud. Põgusal vaatlemisel näib, et paljudel juhtudel ei olegi üldse tegu maailma muutumisega, vaid muutunud on kõigest teatava ideoloogia pooldajate isiklikud vaated. Ontogeneetilist arengut esitletakse vääramatu, objektiivse fülogeneetilise arenguna ja nõutakse sellele allumist.

Sest areng on olnud tõesti peadpööritav. Avalikust ruumist leiab kuhjaga näiteid, kus liberaalsed intellektuaalid muretsevad Euroopas pead tõstva äärmusparempoolsuse, konservatiivse populismi jms pärast. Anne Applebaum näiteks kirjutas hiljuti, et need, kes 1990ndail olid normaalsed konservatiivsed demokraadid, on nüüd autoritaarsuse poolel, ja tema nendega enam suhelda ei taha.

Siin peitub paradoks. Ühest küljest öeldakse konservatiividele, et maailm on muutunud ja teie olete sellest maha jäänud, teisest küljest aga väidetakse, et liberalism on seesama mis 30 aasta eest, ainult et konservatiivid on vähikäiku teinud, neist on saanud rassistid ja demokraatia vaenlased. Sageli meenutatakse ka, et need inimesed said palju tuge Soroselt ja tema fondidelt, nüüd aga vaenavad teda ja kahtlustavad ülemaailmses vandenõus.

Võib-olla mõnest ongi saanud demokraatia vaenlane. Aga ärgem välistagem ka teist võimalust. Nimelt et

konservatiiv on ikka seesama, kes mõni aastakümme tagasi, aga muutunud on liberaal.

Mitte maailm, vaid liberaal koos oma mõttekaaslastega. Mitte Roger Scruton või Jordan Peterson, vaid George Soros.

Palun, üks näide. 1988. aastal me hüüdsime kõik koos kätest kinni hoides: Peatage Lasnamäe! Vähe sellest, koguni nii: Tänavate tõmbetuules hulgub sihitult migrant. Vaat’ke, tal on silmis tühjus, ta ei tunne, tea, ei näe.

Kõlab tänapäeval mõne elukutselise sallija kõrvus ilmselt üsna kohutavalt, kas pole? Seda, mida 1988. aastal võis nimetada rahva tahteks, nimetatakse nüüd äärmusluseks, mis tuleks vihakõneks tembeldatuna keelata ja kriminaliseerida. Oleks, tuleks. Sest on 21. sajand.

Või teine näide. Kui 1992. aastal dekriminaliseeriti Eestis homoseksuaalsed suhted, siis tervitasid seda ka väga paljud põhiliselt konservatiivse meelelaadiga inimesed (tegelikult usutavasti nende valdav enamik), siinkirjutaja kaasa arvatud. Nii tundus õige ja inimlik. Küllap on enamik neist samadele seisukohtadele jäänud tänini. Kuid sellest on tänapäeval juba vähe. Liberalism on kiirrongina eest ära tuisanud ja juba sõidab Suurbritannias ka esimene „Pride train“, mille personal koosneb eranditult homoseksuaalidest. Kuidas on selline asi võimalik? Olukorras, kus isegi „meesõpetaja“ otsimine ajalehekuulutuse kaudu on keelatud, kuna tegemist olevat diskrimineerimisega? Ja igasugune diskrimineerimine seksuaalse sättumuse põhjal on samuti selgesõnaliselt keelatud? Ainus vastus: kunagine diskrimineerimine on asendatud eesõiguste andmisega.

Mille peale 1992. aasta dekriminaliseerimisotsust toetanud inimesed võiksid õigustatult öelda: Seda me küll ei mõelnud. Me soovisime ebaõigluse kaotamist, aga mitte uut diskrimineerimist või uut ainutõde.

Jõudsimegi vastuolu juurteni. Jah, liberaalid võivad väita, et 30 aastat on pikk aeg, terve inimpõlv, ning maailm on muutunud,

kuid liberalism peaks sellest hoolimata ka täna tähendama siiski vabaduste taganõudmist, mitte nende lämmatamist.

Mõttevool, mis kunagi nõudis taga rahvaste vabadust ja rassismi kadu, on muutunud rahvustunnete vaenajaks ja padurassistlikuks. Päris jahmatav oli kuulda Marina Kaljuranna raadiousutlust, kus lendasid nooled „vihaste valgete meeste“ aadressil, kes maailma vihkamist külvavad. Täiesti absurdne.

Maailm on tõesti muutunud – liberaalid on hulluks läinud. Kusjuures väga lühikese aja jooksul, ontogeneetilises mõõtkavas. Polnudki tarvis põlvkondi, see juhtus eluea piires. Mis säilitab lootuskiire, et kõik pole kadunud – hulluksminek pole veel pöördumatult põlistunud.

 

Ilmunud veidi toimetatult Postimehes 14. septembril 2020

Sarnased postitused

Maha kolonialism!

11/05/2022

Peaasi, seltsimehed, on ikkagi võitlus. Nõuka-ajal võitlesime tuliselt rahu eest, nii et kivi ei jäänud kivi peale, nagu öeldi. Ja mõistagi veel saja muu asjaga, nagu Ameerika imperialism, Lõuna-Aafrika apartheidirežiim, mustad kolonelid ja mitmesugused kodanlikud igandid.

Täpselt samuti tuleb võidelda tänagi – heteronormatiivsete valgete meeste ülemvõimu, soostereotüüpide, vihakõnede ja muidugimõista kolonialismi pärandiga. Just sellele viimasele on pühendatud Eesti parimate loomeinimeste Kristina Normani ja Bita Razavi südantsoojendav ponnistus Veneetsia biennaalil. Kujutan ette, kui raske oli leida eesti soost kolonisaatorit, aga lõpuks ta leiti – selleks osutus Andres Saali abikaasa Emilie Rosalie Saal. Taevale tänu, et leiti, muidu oleks jamaks läinud. Iga tsiviliseeritud rahvas peab kolonialismi pärast põletavat häbi tundma, ja oleks väga küüniline pugeda tõsiasja taha, et me pole kedagi koloniseerinud ja meil kolonisaatoreid lihtsalt pole. Igas külas peab olema külakurnaja, igas perekonnas vägivallatsev mees. Järelikult ka kolonisaator. Tema puudmine lihtsalt ei ole vabandus ja järgneda võivad sanktsioonid. Nüüd oleme neist vähemalt pääsenud.

Niisiis, proua Saal. Proua Saal julges aastail 1898 – 1902 elada Hollandile kuulunud Indoneesias. Vähe sellest, ta julges seal kanda isegi kolonisaatori seisust rõhutavat pikka valget kleiti, nagu teemaga süvitsi tegelenud loomeinimesed etteheitvalt on märkinud, selle asemel et kanda tuukriülikonda või niudevööd. Jaa, seltsimehed, siin on kuhjaga ainest esitada „olulisi küsimusi poliitika, ühiskonna, kultuuri, soo, rahvusidentiteedi ja globaalsete protsesside teemadel“.

Kusjuures see kõik on eluliselt vajalik. Pole küll selge kellele – kui autorid, töömehed ja tundetaipliku säilenõtkuse edendajad välja arvata – , aga vajalik, see asjaolu ei kuulu vaidlustamisele. Olulised küsimused sellepärast olulised ongi, et nad on olulised.

Mitte nagu mõned pseudoprobleemid, nagu näiteks päris kolonialismi päris pärand siinsamas Eestis. Kunagi vallutas ja anastas üks „koloniseeriv rahvas“ (V. Kljutševski väljend) Eesti ning asus seda koloniseerima. See ei juhtunudki väga ammu, vanemad inimesed mäletavad seda lausa ise. Need vanainimesed nägid omal ajal pealt, kuidas Eestisse tungis võõras vägi ja võttis kõik, mis tahtis, ning kuidas seejärel asustati siia sadu tuhandeid koloniste, kes asusid ammutama Eesti maa- ja loodusvarasid, kasutama oma impeeriumi huvides meie teid, sadamaid, muud infrastruktuuri jpm ning kes kehtestasid Eestis oma korra ja keele. Nende järeltulijad elavad Eestis praegugi ja ehkki suur osa neist on ennast ka vaimselt sidunud Eestiga, peab teine osa, mis on samuti suur, Eestit üksnes hõivatud territooriumiks, asumaaks, ja elab ühes rütmis emamaaga, mis laiub siinsamas piiri taga. Eesti oma suuremeelsuses on ka neile andnud võimaluse kaasa rääkida valimistel, mille tagajärjel otsustavad kolonistid paljude tähtsate küsimuste üle, kaasa arvatud Eesti pealinna valitsemine.

Aga kõik see on tühi-tähi, seltsimehed. Tähtis on muu. Tähtis on nutta särk ja sombreero märjaks vaeste indoneeslaste pärast, keda eestlased ja hollandlased üle-eelmisel sajandil julmalt rõhusid. Tähtis on võidelda – ennastunustavalt, kõige välja pannes, kartmata võitlusega kaasnevat tunnustust, kiidusõnu, moosimist, nunnutamist, üleskiitmist, honorare ja muid ohvreid ning kannatusi. Võitlus kolonialismi pärandiga, see on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Karjugem koos kõigi heaolust lolliks läinud rahvastega, kes ei tea enam, millist veidrust veel välja mõelda: Maha kolonialism!

Ilmunud ERR arvamusportaalis 11. mail 2022

Abieluvõrdsus on uue ühiskonnakorra võiduks lõppude lõpuks kõige tähtsam, kõige peamine

16/03/2023

Kõigepealt palve võimalikule lugejale: lugege see tekst tingimata lõpuni või jätke üldse lugemata

 

Eesti vajab abieluvõrdsust. Tõelist abieluvõrdsust. On käsitamatu, kuidas saab 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis valitseda olukord, kus osa inimesi võib oma armastuse vormistada abieluinstitutsiooni näol, teine osa aga mitte. Miks? Põhjust õieti polegi. Viidatakse umbmääraselt mingitele traditsioonidele, ajaloole, hoiakutele, mis näitab üksnes, et vastuvaidlejad ei ole teemaga päriselt kursis. Abielu pole loodusnähtus, vaid inimestevaheline kokkulepe. Kui on võimalik kokku leppida üht moodi, siis on võimalik kokku leppida ka teistmoodi. Peab olema vaid head tahet, lugupidamist üksikisiku valikute ja erisuste vastu ning arusaamist progressi üldisest suunast. Ainult nii saab Eesti jätkata esirinnas, langemata sabassörkijate rolli. Maailm jälgib suure huviga, mida meie äsjaste valmiste tulemused praktikas kaasa toovad. Me ei pea ennast alahindama. Meie otsused võivad olla teenäitajaks mõnele teiselegi ühiskonnale.

Nende printsiipide ja lootuste taustal on täiesti arusaamatu, miks kobrutab ajakirjanduses vanameelsete, konservatiivide ja kultuuripidurite retooria. Marek Reinaas, Aili Kala, Alari Rammo, Erik Moora jpt. on mingil põhjusel valinud tagurluse tee ja esinevad üleskutsetega, mille realiseerimine paiskaks Eesti vähemalt keskaega, kui mitte kaugemale. Loeme:

Ja riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on kahe inimese vahelises suhtes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus. (M. Reinaas)

Kas märkate, kus on viga? Loomulikult: siin räägitakse kahe inimese vahelistest suhetest. Kuid kus on kirjas, kes on otsustanud või millise füüsikaseaduse põhjal on determineeritud, et abielu peab ühendama just kaht inimest?

Hea küll, me oleme sellega harjunud. Meid on sel kombel programmeeritud sajandeid – ikka sellestsamast pimedast keskajast saadik. Nii et heasoovilikult võttes võiks Reinaasa vääratust pidada näpuveaks. Kuid samas on see väheusutav. Haritud inimesena teab ta hästi, mis on kaks, mis on kolm ja mis on palju. Ei, pigem on tegemist sihikindlaga ja julma vastuhakuga tuhandete inimeste õnnele, millesse ta nüüd, olles riigikokku valitud, tahab kaasata ka Eesti Vabariigi. Äärmiselt küsitava väärtusega teguviis.

Sest maailmas, kaasa arvatud Eestis, on tõepoolest tuhandeid, võib-olla miljoneid inimesi, kes sooviksid abielluda näiteks kolmekesi. Või X-kesi, kus X tähistab suvalist naturaalarvu. Milles on need inimesed süüdi, et neile keelata abieluõnne? Igaüks teab, et mitmikabielud on nii ajaloos kui tänapäevases maailmas täiesti tuntud nähtus. Siiski ühe täpsustusega: ajaloost tuntud mitmikabielud seisnevad ühe abielupoole abielus korraga mitme partneriga (mitmenaisepidamine, mitmemehepidamine), kuid tõeline abieluvõrdsus tähendaks, et abielus on kõik abielu osalised omavahel. Järelikult – nt kolmeliikmelise abielu puhul on kõik kolm, soost sõltumata, üksteise abikaasad. Selliseid abielusid on tänapäeva maailmas juba palju ja arv suurneneb, ainult et meie hädavõrdõiguslased sellest ei räägi.

Loomulikult pole kolm mingi piir. Me ei saa välistada võimalust, et näiteks hästi kokku töötanud jalgpallivõistkond, kes on aastaid jaganud ühiseid rõõme ja muresid, riietusruumi nurgas oma intiimseid muresid pihtinud, limonaadilonksu ja närimiskummipadjakest jaganud, duši all üksteiselt šampooni laenanud, soovib ühel päeval selle vormistada abieluna. Võib-olla sellist asja ei juhtu kunagi, aga miks me peaksime selle ette välistama? Armastus ei hoiata, ta kerkib teie ette ootamatult nagu mõrtsukas.

Nendele küsimustele hädavõrdõiguslased vastata ei oska. Oskavad vaid korrutada, et abielu on kahe inimese liit, sest et on kahe inimese liit. See ei ole ju tõsiseltvõetav jutt! „Kahe inimese liit“ on primitiivse duaalnormatiivsuse relikt, ja juba ammu on aeg liikuda edasi polünormatiivsuse juurde, millest aastakümneid hingestatult kirjutas Jaan Kaplinski – kas see kõik oli asjata? 21. sajand on käes, saage ometi üle!

Hirm on väga halb nõuandja ja teejuht. Konservatiivse maailmavaatega aktivistid hirmutavad meid sellega, et kui kehtestatakse tõeline, polünormatiivne abieluvõrdsus ja noortele pakutakse koolis seksuaalkasvatust, siis kukub taevas maa peale, me sureme välja ja noorus on lõplikult hukas. Meeleheitlik kinnihoidmine kiviaegsetest moraalinormidest sünnitab õige kummalisi mõtteavaldusi:

Pea kümme aastat kestnud ühiskondlik arutelu teemal, kas kõik perekonnad peaksid olema võrdselt kaitstud ja tunnustatud, võiks nüüd lõppeda otsusega, et abielluda saavad kõik täisealised inimesed sõltumata nende soost. Sellega saaksime lõpuks laualt maha ka sallimatust õhutavad jutupunktid, mida igal valimisperioodil jälle poliitilise omakasu saamiseks üles köetakse, tehes haiget ja liiga paljudele inimestele, keda need isiklikult või kaudselt puudutavad. Kui me seda praegu ei tee, siis millal veel? (Aili Kala)

Jällegi on meie ees osavalt maskeeritud demagoogia. Kõik täiskasvanud inimesed sõltumata soost? Aga miks jäetakse mainimata – sõltumata sugulusastmest? Loomariik toob kuhjaga näiteid nn inbriidingust, mille tulemused ei pruugi sugugi alati olla negatiivsed. Pealegi – mis see riigi asi on? Kaks täiskasvanud inimest on vabad otsustama, mida nad teevad või ei tee. Lapsed ei puutu üldse asjasse. Jätaks Kinder, Kirche, Küche-mentaliteedi ükskord seljataha? Lapsed ei sünni abielust ega sugulisest läbikäimisest, vaid armastusest. Abielu ja lapsed on kaks täiesti eri asja. On kahetsusväärne, et laste selja taha pugedes üritatakse keelata abieluõnne emale ja pojale, isale ja tütrele, emale ja tema kahele tütrele, õele, õele ja vennale – ja nii edasi, valik on teie. Parafraseerides Marek Reinaasa: riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on nende omavahelistes suhetes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus.

Ja ei ole mõtet tulla välja hädise kommentaariga, et siin ajab keegi küsimuse äärmusse ja üritab pilli lõhki puhuda. Mis mõttes äärmusse? Kui kahe mehe abielu on normaalne, siis miks peaks kolme mehe abielu olema ebanormaalne? Ei mingit äärmust, üksnes sallivus ja inimõigused.

Muidugi ronib rahvas põlevate luudadega Toompea platsile, opositsioon õlitab kõik relvad tuhandete muudatusettepanekute ja ööistungiteni, aga see tuleb üle elada. Julm diskrimineerimine peab lõppema. Õudne lõpp tundub lihtsam kui see tramburai lausa kaks korda läbi teha, mis juhtuks, kui sätestaksime kõigepealt duaalnormatiivse pseudo-abieluvõrdsuse, lootuses kunagi hiljem polünormatiivse ehk tõelise abieluvõrdsuseni jõuda. Koera saba ei ole mõtet raiuda jupphaaval. Küllap tuleks vastav eelnõu siduda riskantsevõitu usaldusküsimusega, sest kärarikkad vastased ei kao parlamendist ega valijate seast kuhugi. Aruteluta usaldushääletus pole kõige demokraatlikum, ent sisuliselt on arutelu kestnud ju kümme aastat.

—-

PS Palun lugejal mitte arvata, et olen mõistuse kaotanud. Käesoleva teksti autor võinuks olla professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. See oli paroodia, mis juhib tähelepanu olulisele asjaolule: põhimõtted, millele toetudes nõutakse nn abieluvõrdsust, on ebaloogilised ja iseendale vastukäivad. Neid järjekindlalt rakendades jõuame absurdi. Loogiliselt võttes pole võimalik nõuda kahe mehe abielu ja olla samal ajal vastu kolme mehe abielule. Ja miks peaks kolmgi olema piir? Jalgpallivõistkond on muidugi üle võlli näide, aga mõni ususekt saab massiabieluga hakkama väga hästi. Mis alusel me keelduksime seda ametlikult abieluks tunnustamast? Nõndasamuti lähisugulaste abielu, kui oleme äsja postuleerinud, et kahe (kolme, kümne) täiskasvanud inimese omavaheline suhe on eranditult nende omavaheline asi?

Palun ka mitte arvata, nagu vaenaksin ma homoseksuaale. Mul pole nende vastu põhimõtteliselt midagi. Neid on alati olnud, neid on praegu, neid on ka tulevikus. Paljud neist on väga andekad inimesed. Isegi kooseluseaduse vastu ei protsessi, ehkki pean seda mittevajalikuks – asju saaks lahendada ka lepinguga. Ei tiku ma kellegi magamistuppa, ei taha kellelegi keelata kooselu ega armastust. Jutt käib üksnes ametlikust abielust. Nagu tavatsetakse rõhutada: abielu institutsioonist.

Võrdsuse nõudjatele tahan meenutada sedagi, et ka paljud heteroseksuaalid ei saa abielluda sellega, kellega tahavad. Mõnel, tõsi, see õnnestub – vähemalt mõneks ajaks – , aga keskeltläbi on maailm siiski ebaõiglane ja siin ei aita ükski seadus.

Oluline on ka mõista, et neil, kes on praegu taganõutava nn abieluvõrdsuse vastu, on täielik õigus lihtsalt vastu olla ja punkt. Nad ei pea selle kohta kellelegi aru andma, oma seisukohta põhjendama või ammugi välja vabandama. Ei meeldi ja kõik. Kuni sellised inimesed on enamuses, tuleb abielu rahule jätta. Ammugi veel praegu, sõja ajal, kui iga lisalõhe meie niigi lõhestunud rahva ihus on kurjast mis kurjast. Ja kuna küsimus tõesti kütab kirgi, ei ole arukas hakata abielu ümber defineerima enne, kui seda toetab veendunult mitte lihtsalt enamus, vaid rõhuv enamus rahvast. Kui selline aeg peaks tulema.