Väike seltskond liberaale esitleb oma hoiakuid uue normaalsusena
Oma vaadete juurde jäänud konservatiive tembeldatakse tagurlasteks
Liberalismist on saanud lubaja asemel keelaja
Bioloogid teevad vahet kahel arengutasandil. Üks on isendi areng, tema muutumine elu jooksul ehk ontogenees, teine tema liigi areng põlvkondade vältel ehk fülogenees. Kuid neid mõisteid saab vähemalt kujunditena kasutada ka kultuuriloo uurimisel, sealhulgas tänapäevaste protsesside jälgimise juures.
Sest mitte üksnes isendid ja liigid, vaid kogu maailm muutub. Seda tavatõde armastatakse aeg-ajalt esile tuua kui suurt uudist, mis peaks konservatiivid jalust niitma, kuid tõde on ta sellegipoolest. Muutub nii onto- kui fülogeneetiliselt. See tähendab, me muutume elu jooksul nii isiklikult kui muutub meie rahvas, meie tsivilisatsioon, maailmakord tervikuna.
Jutt on muidugi kultuurilisest muutumisest, mitte bioloogilisest. See tähendab, et muutuvad inimeste teadmised, arvamused, väärtushinnangud, aga ka nende elu-olu – tarbitava info hulk, liikumisvõimalused, rõivastus, hügieen jne. Võib-olla kõige tundlikum koht selles spektris on üksikisiku käitumist reguleerivad kultuurinormid; just nendega seoses käiaksegi kõige sagedamini välja argument: maailm on muutunud (harjuge ära; see on uus reaalsus).
Sellise argumendi vaikivaks vundamendiks on eeldus, et maailma muutumine (fülogenees) dikteerib ka meie isikliku muutumise (ontogeneesi). Mis on tegelikult loogikavastane. Loogiline oleks, et meie isiklik muutumine toob kaasa maailma muutumise. Aeglase teisenemise, kinnistades põlvkondhaaval toimunud nihked ja astudes iga järgmise generatsiooniga sammukese edasi. Aga olgu, võib aru saada, mida mõeldakse. Mõeldakse, et „meie siin muutusime, kõik on nüüd teisiti, ja teie, üksikud atavismidega vaeavatud mahajäänud, alluge sellele“.
See on jõupositsioon, mille õiguspärasus on paraku habras. Väide, et maailm on täna just „selline“ ja et areng liigub justnimelt „selles“ suunas, on enamasti laest võetud. Põgusal vaatlemisel näib, et paljudel juhtudel ei olegi üldse tegu maailma muutumisega, vaid muutunud on kõigest teatava ideoloogia pooldajate isiklikud vaated. Ontogeneetilist arengut esitletakse vääramatu, objektiivse fülogeneetilise arenguna ja nõutakse sellele allumist.
Sest areng on olnud tõesti peadpööritav. Avalikust ruumist leiab kuhjaga näiteid, kus liberaalsed intellektuaalid muretsevad Euroopas pead tõstva äärmusparempoolsuse, konservatiivse populismi jms pärast. Anne Applebaum näiteks kirjutas hiljuti, et need, kes 1990ndail olid normaalsed konservatiivsed demokraadid, on nüüd autoritaarsuse poolel, ja tema nendega enam suhelda ei taha.
Siin peitub paradoks. Ühest küljest öeldakse konservatiividele, et maailm on muutunud ja teie olete sellest maha jäänud, teisest küljest aga väidetakse, et liberalism on seesama mis 30 aasta eest, ainult et konservatiivid on vähikäiku teinud, neist on saanud rassistid ja demokraatia vaenlased. Sageli meenutatakse ka, et need inimesed said palju tuge Soroselt ja tema fondidelt, nüüd aga vaenavad teda ja kahtlustavad ülemaailmses vandenõus.
Võib-olla mõnest ongi saanud demokraatia vaenlane. Aga ärgem välistagem ka teist võimalust. Nimelt et
konservatiiv on ikka seesama, kes mõni aastakümme tagasi, aga muutunud on liberaal.
Mitte maailm, vaid liberaal koos oma mõttekaaslastega. Mitte Roger Scruton või Jordan Peterson, vaid George Soros.
Palun, üks näide. 1988. aastal me hüüdsime kõik koos kätest kinni hoides: Peatage Lasnamäe! Vähe sellest, koguni nii: Tänavate tõmbetuules hulgub sihitult migrant. Vaat’ke, tal on silmis tühjus, ta ei tunne, tea, ei näe.
Kõlab tänapäeval mõne elukutselise sallija kõrvus ilmselt üsna kohutavalt, kas pole? Seda, mida 1988. aastal võis nimetada rahva tahteks, nimetatakse nüüd äärmusluseks, mis tuleks vihakõneks tembeldatuna keelata ja kriminaliseerida. Oleks, tuleks. Sest on 21. sajand.
Või teine näide. Kui 1992. aastal dekriminaliseeriti Eestis homoseksuaalsed suhted, siis tervitasid seda ka väga paljud põhiliselt konservatiivse meelelaadiga inimesed (tegelikult usutavasti nende valdav enamik), siinkirjutaja kaasa arvatud. Nii tundus õige ja inimlik. Küllap on enamik neist samadele seisukohtadele jäänud tänini. Kuid sellest on tänapäeval juba vähe. Liberalism on kiirrongina eest ära tuisanud ja juba sõidab Suurbritannias ka esimene „Pride train“, mille personal koosneb eranditult homoseksuaalidest. Kuidas on selline asi võimalik? Olukorras, kus isegi „meesõpetaja“ otsimine ajalehekuulutuse kaudu on keelatud, kuna tegemist olevat diskrimineerimisega? Ja igasugune diskrimineerimine seksuaalse sättumuse põhjal on samuti selgesõnaliselt keelatud? Ainus vastus: kunagine diskrimineerimine on asendatud eesõiguste andmisega.
Mille peale 1992. aasta dekriminaliseerimisotsust toetanud inimesed võiksid õigustatult öelda: Seda me küll ei mõelnud. Me soovisime ebaõigluse kaotamist, aga mitte uut diskrimineerimist või uut ainutõde.
Jõudsimegi vastuolu juurteni. Jah, liberaalid võivad väita, et 30 aastat on pikk aeg, terve inimpõlv, ning maailm on muutunud,
kuid liberalism peaks sellest hoolimata ka täna tähendama siiski vabaduste taganõudmist, mitte nende lämmatamist.
Mõttevool, mis kunagi nõudis taga rahvaste vabadust ja rassismi kadu, on muutunud rahvustunnete vaenajaks ja padurassistlikuks. Päris jahmatav oli kuulda Marina Kaljuranna raadiousutlust, kus lendasid nooled „vihaste valgete meeste“ aadressil, kes maailma vihkamist külvavad. Täiesti absurdne.
Maailm on tõesti muutunud – liberaalid on hulluks läinud. Kusjuures väga lühikese aja jooksul, ontogeneetilises mõõtkavas. Polnudki tarvis põlvkondi, see juhtus eluea piires. Mis säilitab lootuskiire, et kõik pole kadunud – hulluksminek pole veel pöördumatult põlistunud.
Ilmunud veidi toimetatult Postimehes 14. septembril 2020